vanalinn oli täna hommikul täis poodide ustele koputavaid inimesi. ilmselt töötajad või töötajate sõbrannad, kes tahtsid enne avamist sisse saada, aga võtmeid polnud, ja see, kes pidi nad sisse laskma, seksis ülemusega tagatoas ega saanud parasjagu tulla.
ma juba tean, et varsti tuleb see aeg, kus vanalinn on täis otsiva näoga võõraid, kes seisavad mõnel tänavanurgal, kaart näpus, ja vaidlevad. ma alati mõtlen, kas peaks abi pakkuma, aga olen siiani kasutanud taktikat, mis eeldab nendepoolset aktiviteeti: vaatan neile möödudes sõbraliku näoga otsa ja ootan, et nad ise küsiks. kui ei küsi, ju siis pole vaja.
ja siis pärast seda tuleb välikohvikute hooaeg, mis tähendab, et hommikul on vanalinn kuivalt täis kaubikuid. nad tulevad korraga nii pool või kolmveerand kümme (sissesõiduluba on küll juba kuuest kümneni, aga ükski kõrtsmik ei ole ju kell kuus hommikul kohal lihtsalt sellepärast, et kaubikumees oma kokakasti saaks siis ära tuua) ja ummistavad nii sõidu- kui kõnniteed. pooled tagurdavad, sest ees on kõik umbes, teised tahavad tagant lisanduda, aga ei saa, sest keegi ees tagurdab jne. sa ei mahu kusagile, oled siis jala või oma traateesliga, ja viimasega on tegelt eriti keeruline, sest kogu aeg tuleb kolida kõnniteelt sõiduteele ja vastupidi, aga viru tänaval on kole kõrged äärekivid.
aga see on ainult osa mu tööteest.
esimene osa on kalamaja. ei mingit müra: linnulaul ja rahu. poisikesed jooksevad koolist keldripoodi jäätist ostma, teised jooksevad ümber koolimaja (vahel on kooli värava ees stopperiga keka õps), lumi on puhas ja päike on soe. aguliromantika.
teine osa on balti jaam. trammid kolisevad, autod ei tunnista jalakäijaid, pumpsvalleraad jagelevad odekolonnitilga pärast, mutikesed tulevad turult ja tuvid lendavad inimestele pähe. üks vene mutt jookseb, vehib ja hüüab: “vera!” aga rong paneb uksed kinni ja viib vera ära, mutt jookseb veel rongile järgi. aga vera on läinud. tunnelis mängib pikkade blondide juustega poiss kitarri ja laulab, et ta ei satisfaktsiooni. päris hästi, ükskord andsin isegi raha.
kolmas osa on siis vanalinn. suvel rahulolevad turistid, talvel kitsad libedad kõnniteed jõhkrate purikate kohal. kerjused ja uksi avavad poodnikud. poisikesed jooksevad koolist pagaripoodi saiakesi ja kokat ostma. vahel näeb kalju kivi ja vahel ivar põllut, üks neist tervitab mind itsitades.
nelja osa on city. citys kohtaks kiirustavaid pintsaklipslasi, ilusate riietega mehi ja hästi lõhnavaid naisi, kalleid autosid ja audentese ees suitsetavaid välismaa tudengeid. aga juba liiga kaua aega on selle osa nimi hoopis ehitustander. ehitustandril näeb tähtsat falgimeest vilistamas, kui mõni seguauto tahab objektile pääseda – vile kõlab selleks, et jalakäijad seisma jääks ja auto läbi laseks. aga autojuht ei vaata falgimeest, vaid tüdrukuid, ja viipab, et nad enne ära kõnniks. tüdrukud vahivad hirmunud falgimeest, kes vilistab tähtsalt ja viipab autojuhile, et see sõidaks. autojuht vaatab tüdrukuid ja viipab, et nad… lõpuks läheb falgimees ise autojuhi juurde ja jalakäijad julgevad liigutada. kuni seinu pole, näeb maja sees legomehikesi, kes helkivi kiivrili oma maja ehitavad. ma ükspäev vaatasin, et see kõige hullem ehitus, mis juba aasta aega kõnniteed on terroriseerinud, peaks valmima märtsis 2006. aga postimaja kõrvale oli juba uus aed ja kopp püsti pandud…
selline hommik, viis päeva nädalas. kestab umbes 35 minutit (no jalgrattaga vähem) ja tööle jõuan ma liiga sageli täpselt kaheksa minutit hiljem kui peaks.
2
