when we dance

mul eile ei olnud aega kirjutada, aga

jaa, stingi puusanõks oli veel alles.
küll mitte nii osake-temast ja sage kui toona, vaid avalik ja ma ei tea, esinev (või olin ma SELLE nägemiseks liiga kaugel). aga ikkagi olemas.

i'll be watching you

ei, stingi raamatu soov tuli mul kohe, kui seda apollo uudiskirjas nägin.
eile siis lisandus teade, et härra ise on ka täna raamatupoes kohal.
arvake ära, kas ma olin valmis magamiskotiga juba eile õhtul viru libu jalge ette heitma?

aga ei heitnud, küll aga ei mallanud hommikul kodus oodata, kuis massid juba kogunevad ja minul lihtsalt sellepärast jääb stingiga kohtumata, et ma vaatasin hommikul telekat. juurdlesin õhtul, kas minna kohale üheksaks või kümneks, reaalselt jõudsin millalgi pisut enne ühtteist.

aga ma olin esimene.

lootsin muidugi sisimas, et ma olengi eesti ainus stingifänn ja saan härraga tunnikese privada, kuna keegi teine pole autogrammijahile tulnud. aga kus sa sellega! peagi istusid raamatutega lugemistunnile kaks sirge seljaga tüdrukut, lisandus seltskond poolakaid ja veel paar välismaalast. üks hüüdis kellelegi telefoni "tell him he has to come! this is a lifetime opportunity, in america you would never get a chance like that!"

poolakad tulid turvameestelt uurima, kas need ikka panevad varakult kohalesaabunute nimed kirja ja pärast lastakse selle järgi õiges järjekorras sisse. ja võtsid kotist Stingi nimelise poola pudeli pärides, kas nad võivad selle härrale kinkida.

inimesi tiksus tasapisi muudkui juurde ja kella 12 paiku oli mul mure, mis edasi saab. kõik chillisid trepiastmetel ja ei mingit elavat järjekorda. otsustasin, et hiljemalt kell üks istun oma tooliga (jah!) ukse ette ja moodustan selle elava järjekorra esiotsa. läks aga nii, et mõni hetk enne mind tegid selle liigutuse kaks sirge seljaga tüdrukut, nende järel jooksid järtsi poolakad ja kõik ülejäänud. suutsin paari kiirema sammuga siiski esimese viie meetri peale jääda.

järtsis istus meie juurde maha ühe ajalehe kultuurireporter ja uuris igasugu asju alates sellest, kui kaua me stingi juba tunneme, lõpetades sellega, kas me ei arva, et üritus on tublisti üle turvatud, et isegi presidendi ümber on vähem sahmimist. ikka pikka aega saime nalja teha talle (kalori väitel ei pannud ta pooli nalju kirja), kuni ma talle poolakad kätte juhatasin.


härra ise istus kollaste lilledega vaasiga laua taga, surus igal fännil tervituseks kätt (ma ei pese seda enam kunagi ja kalor kurtis, et peab hakkama vasaku käega tegema) ja ütles hello ning kirjutas raamatusse kelmika signatuuri. minu post-itil nõutud "mari öö"-st sai raamatus vaid "mari", aga "öö" alla joonistas ta post-itile nina ja suu. ma ei saa seda ju nüüd ära visata! mõni üritas ka jutlema jääda, aga need tõstsid tätoveeritud gorillad kiiresti ukse taha. ma parem ei üritanudki. ja tõtt-öelda, isegi kui mulle antaks tunnike temaga koos laua taga istuda, vahiks ma käsipõsakil talle lummatult otsa ja vaikiksin kõikse aeg, suutmata midagi öelda. tõsi, pidades seda siiski oma elu õnnelikumaks tunniks.

väljusin jalgade värinal raamatupoest meediakärasse - kari fotograafe ja telejaamu võtsid fuajees õnnelikke üles. blokeeriti minugi tee tv3 kaameraga ja ilus tüdruk hakkas piduliku näoga midagi küsima. ütlesin edasi astudes ausalt, et ma ei taha kaameraid, aga ilus tüdruk astus kaasa, tegi veel pidulikuma näo ja ütles: "ma kuulsin, et te olite siin päris kaua oodanud."

ilmselt rääkisid kõik ajakirjanikud ühest kaheksandat kuud rasedast, kes oli kell 11 hommikul esimesena kohal. oma tooliga.

no kalor ütles juba hommikul, et ma olen hull.

PS ilusa tüdruku küsimusele "mis sting teile ütles?" olin sunnitud ausalt vastama: "tere!"

stereotüüp, ikka teie

laenasin naabrimehelt autot.
ja kuna see nuttis käes, tuli esmalt tankida.
ei ma olen tankinud küll, ega need kümned tuhanded kilomeetrid brõnniga õhust ei tulnud.

aga esmalt tuli tanklas välja ronida ja uurida, kummal pool auk on.
siis tuli maksta, automaattankla noh.
siis sõitis minu taha järtsi mingi jubedalt kolisev parsa.
lõin võtme bensukorgi sisse ja üritasin seda avada.
tulutult.
keerutasin nii ja naa.
tulutult.
kõne kalorile. see ütleb, et ei tea, kummale poole, aga kui natukene võtit keerata, siis juba tuleb koos korgiga ära. ja et isegi m-l saanud sellega hakkama.
aga võti käib koos korgiga ringi-ringi-ringi.
vene poiss kolisevast parsast tuleb appi. lõgistab kah tubli minuti, lõpuks käib klõps ja seesam avaneb.
püstolist muidugi ei tule tilkagi, sest tankimist pidanuks alustama viie minuti jooksul pärast maksmist.
pistan kaardi uuesti masinasse.
püstolist tuleb tilk.
natuke logistada, tuleb teine tilk ka.
sellise tempoga ma jäängi siia, mõtlen, aga masin ei anna enam kui tilk korraga. (teooria on vist see, et bensiin pritsib kuskilt paagiküljelt tagasi ja püstol arvab, et paak sai täis ja rohkem ei anna. tasakesi niristada saab, pahinal lasta mitte. ameerika autod pidada ikka tegema nii, teadis j pärast rääkida.)
vene poiss tuleb jälle appi, aga siin pole ka temal enam edu kui mul.
viisakalt rehman 10 liitri juures käega, et las teised tangivad ka.
poiss lõgistab minutikese või pool jälle võtme ja korgiga ja saabki paagi jälle lukku.
lahkun tänades.

ja kõik see aeg üritas tuul mu seelikut üle pea keerutada, suur kõht on nappide suveriiete all niigi kena pilgumagnet.

me and my levi's

ma teadsin ju varem ka, et teksad on üks elu olulisemaid väärtusi. aga nagu ikka, saad sa asjade tõelise väärtuse teada siis, kui need asjad on puudu. (jaa, ninatargad, loomulikult on samamoodi inimestega.)

et teksapüksid. tavaliselt on neid mitu, harvem üks paar. (poed ja moed ei võimalda alati mitut paari omada, sest selliseid, nagu vaja, kas pole või maksavad 2990.-) nendeta ei lähe sa kuhugi. metsa vanemad, rock cafesse uusimad, koju katkisimad, aga ühtegi ei raatsi remondi jaoks võtta ega päris ära visata. eriti intiimsetel hetkedel jätad isegi pesu kappi - nothing comes between me and my levi's!

viimati kandsin ma mõnda oma teksadest ilmselt märtsis. see on pikk aeg. järgnesid spetsiaalsed kassnaiste teksad, mis polnud üldse see, aga parem kui mitte midagi. neile järgnesid igasugused muud püksid, millega tuleb ilmselt veel kaks kuud vastu pidada. denim pole nende valmimise juures olnud.

ükskord andis S mulle oma teksad. need olid mulle hästi suured, aga jube mugavad. ütles, et võtab need tagasi, kui talle jälle jalga mahuvad. enne kui see juhtus, tegin ma nendes Brõnniga avarii ja lõhkusin nii vasaku põlve, praeguseks on ribadeks ka parem, alumised õmblused ja suur osa persest. need olid mulle nii suured, et ilma rihmata kippusid üle puusa maha tulema.

täna ajasin need jalga. nööp ei lähe kinni, lukk ka mitte. välja nii ei lähe. ma arvan, et mõnusatest teksadest tunnen ma rohkem puudust kui korralikust õllest.

tabule ajaviiteks

blogelemine = blogisid lugedes logelemine
(t tegi sõna)
ehkki minule tundub, et hoopis mina tegelen blogelemisega - blogeleja oleks siis laisk blogipidaja.

no mis ma teha saan, pole mul pooltki nii põnev elu kui kaloril oma timuri ja tolle meeskonnaga. teadmatutele, timur on rott ja meeskond on seni teadaolevalt 8-liikmeline. kõik on surnud, nii timps kui ta kaheksa semu. kes läks lõksus, ahned lõuad juustu löödud, kes sõi mürki (nende viimased mälestused elust on päris lõbusad, arvestades seda pilves tuikumist), mõne maised jäänused said vaklade koduks...

vahepeal tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma olen tõenäoliselt üks levinumaid rekvisiite tallinna külastanud turistide linnafotodel, sest kui sa ikka kaks korda päevas vanalinna läbid ja igal sammul, ükskõik mis suunas või kui ettevaatlikult astutud, oled mõne pildistatava ees või taga, siis paratamatult jääd peale. eriti sellise kõhuga. ("varjab sae ära! see varjaks linnahalli ka ära!" oigas kalor ükspäev, kui ma kuuriehituse juures sae kõrval kükitasin ja ta saagi ei leidnud.)

jaa, me saame kuurid! brõnnidele ja ma ei tea, millele veel. ühistu südametunnistus arvas, et kõikidel kuuridel peaks olema ühesugused lukud, sest muidu on kole. see tundus nii jabur ettepanek, et ma tükk aega ei uskunud ja pidasin seda halvaks kuulujutuks, aga kui ta kord ise mu kuuldes seda ütles, siis... siis küsisin, aga mis siis saab kui keegi ehitab uue kuuri hiljem (nagu meie praegu) ja poes pole enam sellist lukku nagu teistel kuuridel on, et kas siis peavad kõik enda omad välja vahetama, et ühesugused oleks? selgus, et just nii.

kolin külmkappi

no tegelikult, kui nii kord tunnis end külma dušiga üle kasta, saab täitsa olla. õnneks ei pea ma enam tööl käima.

ja kas kusagil kõmulehtedes on toimetajad juba genereerinud dialoogi, mis eile zidane'i karjäärile just sellise punkti pani?

aitäh, kokatädi

sõime kõhud hästi punni, nüüd ei näe me oma...
ei, nii hea ikka ka polnud.

võibolla eesti einest keegi loeb mu blogi?
aga võibolla helistas keegi mu lugejaist ja ütles et toodagi midagi, mis süüa sünnib?aga just nüüd, kui ma tulin hommikule vastu pakikese estonian airi suhkruga (pange tähele, pakike, mitte kivikõva tükike!), toodi hommikul MOOSIGA mannapuder, mitte see kliister, mida neli hommikut järjest on antud. suhkur jäi oma aega ootama, loodetavasti sõidab ta täna kalamajja, mitte ei veeda siin veel ööd või paari.

ja bobik, miks sa arvad, et kui su ees on kausitäis maitsetut läga, siis sul on aega mõelda selle kausitäie DISAINILE? (teistele: loe eelmise posti kommentaari.) ei ole. sa mõtled sellele, kuidas enne leige läga lõplikku jahtumist teha ta mingilgi moel söödavaks.

kokakunsti pisut keerulisem tee

kui täitsa maitsetu kiirhelbepudru kohal hõõruda piisavalt kaua kaht suhkrutükki vastamisi, saab puder pisut maitset. võibolla homme viilutan ühe banaani kah sinna.
ja kui lasta poest kohvikoor tuua, saab ka leigest mõrujoogist asja.
ikka ise peab leidlik kokk olema kogu aeg, muudmoodi siin vastu ei pea.

PS aga selle "kokakunsti kergem tee" slogani ma tungivalt soovitan eesti einel oma maitse käest ära osta.

kokakunsti kergem tee

ärge seda kodus järele proovige: hakklihaga segatud tatrapuder, ilma ühegi maitseaineta.
ehk teisisõnu: mari teeb esimest korda elus tutvust haiglasöögiga. jälk, tõeliselt jälk. selle viimase peale tellisin pitsa.

(ei, kass ei ähvarda veel sündima hakata (ptui-ptui-ptui). me lihtsalt veedame veidi aega järelevalve all. igav, tõeliselt igav. isegi sireene ega muud põnevust polnud, omal jalal pidin taksoga kohale tulema. noh, mul polnudki nädalavahetusega tegelikult midagi plaanis ja homsest hakkab puhkus kah, vahet ju pole, kus ma lebotan... ehkki jalgpallivaatamise võimalus suurturniiride ajal võiks olla osa inimõigustest. ka haiglates. ka sellistes, kus pole ühtki meespatsienti.)