jawa tagasitulek

jawa ostsin ma viis aastat tagasi, kui mootorrattaisu peale tuli. ostsin, tegin load, putitasin, sõitsin paar korda ja lumi tuli maha. kevadeks oli brõnn majas ja jawa j-ööle maha parseldatud.

too sõitis suve, käisime kiluvarastelegi näitamas. nood olid kadedad ja tegid läänerannikule sellise salakavala ristmiku, mis jawa jalust niitis. juhtmed kärssasid kõik läbi, sinist suitsu kõik metsad täis, aga me tõmbasime traatidele teibi peale ja saime ikka edasi ehk tagasi koju sõita. kui j-öö zuki ostis, parseldasime jawa sergole.

too sõitis ka tublisti, viis teist rootsimaalegi näidata. rootslased kadedad polnud ja midagi hullu ei juhtunud.

aga nüüd on sergol ka välismaa mootorratas ja käbi ostis jawa "tagasi". jutumärkides, sest temal pole seda ratast kunagi olnud, aga minul on tunne, et jawa tuli koju tagasi, ehkki kodu pole enam õiska, vaid kalamaja karaasis, ja pere on kah 50% teine kui toona. aga ikkagi!
peaks temaga ilmselt kiirelt suuna kuskile välkasse võtma, et traditsioone aus hoida.

ajakirjale "korteriühistu" (kaastöö)

üks üksmeelne ühistu

meie ühistu esimees kurtis täna nii hirmsat nälga, et lubas täitsa maha surra. sõnad läksid suus lausa sassi teisel. aga kodus olevat aint kardulast. ütlesin siis, et kui mu poeg võimaldab, hakkan kotlekaid tegema. tema võttis seepeale mu poja kaasa ja läks koju kardulast keetma ja last hoidma ja mina sain meile kõigile kotlekaid teha. oli tore päev!

ilm ja tervis

kalendri järgi oli suve alguseni veel mitu päeva aega, kui kaloriga koos linna poole stepasime ja ma vabriku tänava otsas meenutasin: "suvel oli siin niii palju võililli...!"

ja täna pidas mingi kanali ilmalibu vajalikuks märkida, et homme tuleb PLUSSkraade kuni seitseteist.

ilusat juulikuud kõigile!

noh ja muidu oleme folgilt tagasi. plaan oli küll täna tulla, aga tulime eila, ja mitte seks et ei jaksanud või midagi, vaid seks et asi nagu lõppes kuidagi ära. tbilisi ajas haigutama, mõtsime vabalava juurde hängima minna, aga seal pakiti tehnikat kokku. osa toidutelke tegi sama ja tekkis eksistentsiaalne küsimus et nahhui meiegi niisama passime. kokkuvõttes jäime ajaliselt ilma viiest kontserdist - jõudsime neljapäeval neljanda ajaks viljandi ja lahkusime pühapäeval enne kaht viimast. ja kõik, mis saabumise ja lahkumise vahele jäi, oli tippkvaliteet ja superluks, mitte häda ega viletsus.
kaine ema, metallistist käbi ja 10-kuuse imiku kohta polegi nii halb, mis?

snelli teataja

ma teadsin, et ma elan koos mehega, kes aeg-ajalt mulle lilli toob.
aga ma ei teadnud, et see mees võib need ka omaenda õliste näppudega lõdva randmega korjata. ja mitte pargipeenralt varastada, vaid ausalt oma ligimeste aiast noppida. ja mitte mingeid niisama kõrsi, vaid kimbu ilusaid ausaid rukkililli.

(okei, aususe huvides ka sellest, miks ta need seekord tõi - ma kaks päeva varem küsisin enne oma lillevaasi korter kümnele laenamist, kas tal on plaanis mulle lähipäevil lilli tuua. ta muidugi raputas kiiresti pead ja ma laenasin vaasi välja. aga ta ei teadnud, et asi on vaasis, ilmselt arvas et ma norin lilli... no lilled igataheas kuivale ei jäänud, siin ega krt 10-s.)

*

kas keegi saab palun mõnest naisteajakirjast järele vaadata, mida mulle horoskoobid juunikuuks lubasid? ei saa olla, et ilma tähetakade juhatuseta juhtus niuke asi, et kolm (kolm!) inimest minu kaugest ja ülikaugest minevikust välja ujus. kõik korraga. esiteks eksole käisime rogeriga brõnnimas, ja tollega suhtlesin ma viimati no... üle kümne aasta kindlasti tagasi. teiseks leidsin blogosfäärist ühe, kellega suhtlesin nii kakskend aastat tagasi (no leidmine leidmiseks, aga me tundsime üksteist ära ka ja viisime otsad kokku ka. õigemini tema viis ja mina kiitsin takka ja kinnitasin tõeks, sest minul on blogis pilte ja nimu, temal mitte), ja enne kui juulipäike tõusta jõudis, klikkis orkutis end mu sõbraks (või vastupidi?) üks ca 15 aasta tagune, kellega on kindel plaan vähemalt üks kohv juua.

*

mul on üle üks lill, mille nimi on kas ahmea või ekmea või midagi sellist. st mul on üks suur, kes on ära õitsend, ja see ajas poja välja, kelle ma netilt eraldasin ja ümber istutasin, aga see hull suur on nüüd veel kolm poega ajanud. kahele ma leidsin soovijad, kolmas on üle. kurat see on nagu kutsikatega juba!

*

olgu meenutatud, et brõnn on müüa.

1995. aasta, 37 kilovatti, 500 kuubikut, 200 kilo.
super-ratas algajale naisele: rahulik ja madal, kuid kui vaja, läheb maanteel rekkast mööda kiiremini kui jõuad köhatada. selline salakaval bike mootor chopperi sees.
spidomeetrinäit ca 70 000, sellest 30 000 Eestis minu ahtri all.
rehvid uued.
küljes puldiga signalisatsioon.
kaasa nahast küljekotid. kummassegi mahub täpselt kaheksa purki õlut, nii et väga pikale matkale nendega ei lähe.
nukakett vahetatud ja klapid regullitud 10 000 km tagasi.
õli jmt vahetatud regulaarselt.
paagil moekas põselohk :)
mootorikaitserauad.
arvata võib, et 30 000 km pärast tuleb veorihm välja vahetada.
kaasa tagaistuja seljatugi ja clymeri manuaal ja õhuke omatehtud kate.
müün, sest armusin uuesti.
hind 48 000.
küsimused ja kokkulepped marioeoe@gmail.com. pealinna lähistel võin ise kohale sõita demoma :)

minu sümptomid

havi käsul, leevikese ema tahtel panen kirja mõne veidra asja.

kokkamises

kõike on alati üle. sest ma teen või ostan asju liiga palju. no igaks juhuks. kui kartulit juba koorida, siis palju, et täna keedame ja homme on hea praadida. muude asjadega samamoodi. aga homme ma satun poodi ja tuleb pelmeeni või pasta või kurat teab mille isu ja kartulid unuvad, ülehomme teen kiiruga praemuna, üleülehomme lähme üldse külla ja kodust kappi ei avagi. kui siis üleüleülehomme kergitan pannikaant, saluteerivad kartulid mulle ja kõnnivad ise minema.


majapidamises
ma keeldun ostmast ajutisi asju. tegelikult see polekski niiväga kiiks, vaid normaalne mõtteviis, kui ma poleks nii põhimõtteliselt selle vastu. kui ma tahan võitoosi ja leian, et see, mida ma plaanisin, maksab Röögatu Hinna, keeldun ma ostmast "midagi, et lihtsalt oleks võitoos". sest kui ma siis selle õige ostan ükspäev, on mul mingi käkk üle, mida kappi ei taha panna (mul on ainult üks köögikapp ja sellest ladu pole mõtet teha), ära visata ka nagu loll ja. ja kui mul oli diivanit vaja ja poes oli kõik kallis, keeldusin ma samal põhjusel ajutistest lahendustest. liiati, kui päris-diivan maksab 6000 krooni ja mul on 4000, siis oleks idiootsus panna 1000 ajutisele lahendusele (olid mingid kokkuvolditavad padjad), sest siis lahutab mind päris diivanist juba 3000, mitte 2000 krooni. ju ometi!


mujal
kui ma kusagile lähen, olgu kaheks päevaks või kaheksaks, on mul enamasti liiga palju asju kaasas. esiteks, eksole, ilm. küll ja küll nähtud, kuis imeline rannailm kahe tunniga külmaks oktoobriks pöörab. ja mina, vaadake, olen külmavares. (sokid näiteks peavad alati käekotis olema, äkki jääme õhtu peale ja varbad hakkavad külmetama!) aga teine ja vaat et olulisem põhjus on ka: iial ei või ju ette teada, mida ma tahan selga panna. no näiteks lähme nädalavahetuseks tartusse. muidugi võtan ma mugavad püksid sõidu peale, siis midagi koduseks olemiseks ja siis viis erinevat toppi linna peal hängimiseks - kolm õlapaeltega ja kaks varrukatega puhuks, kui õhtul on külm. (igat mitu seks et kust ma tean, kas mul on selle valge topi tuju või tahan sest siis seda punast. ja hoidku selle eest, kui just see, mille isu on, on kodus!)siis kampsuni puhuks kui on külm, seeliku puhuks kui on seelikutuju ja Kõige Timmimad Teksad. siis mõned stringid teksade alla (kõrtsuplaaniks) ja mõned toekamad alukad (külma ilma ja pargipingi puhuks) ja kurat teab veel mida. noh ja siis me ilmselt ei viitsigi välja minna ja kasutust leiavad ainult need mugavad koduriided ja reisikostüüm ja kõik see ilu ei jõua kotist väljagi.
aga tsikliga matkamine õpetab isegi minusuguseid hulle, kui vähe on TEGELIKULT asju kaasa vaja võtta. tõsi, ainult neiks kordadeks, kui tisklimatk on. nõdal hiljem autoga kuskile sõites võtad jälle kohe mõnuga!

oma sümptomitest võiks rääkida kitty ja vaike.

eesti kultuuri vihkaja ja rahvavaenlane number üks

mina olengi.

seisin laulupeol ühes toidusabas, mille pikkust pole mõtet kirjeldada - kes teab, tunneb kaasa, kes ei näinud, ei usuks nigunii. mind oli letist lahutamas veel nii kolm-neli inimest, kui minu ees seisjaile pakuti raha, et "me ei saa sappa jääda, äkki ostate meile ära". rahvariides daamid. kõnetatu oli pisut kohmetu, mina aga tõstsin nördinult häält: "kas te nalja teete või, vaadake palun, kui paljudelt inimestelt te seda täpselt palute, terve see järjekord seisab siin ja ootab!" üks vanem daam ütles selle peale eriti pühalikult "no kuulge, nad on ju lauljad, nad peavad lavale minema! teate, ma ostan teile ise ära!" veelgi nördinumalt kirjeldasin lauljate supikööki, kus ei küsita raha ega ole sjukest järtsi, ja tõika, et igal sabas seisjal on kindlasti põhjus, miks tal kiire on, mind näiteks ootab väike laps, aga ometi kõik seisavad. selle ajal kadusid sulid öhe ja daam jäi vait.

tähelepanu väärib ka fakt, et laval olid mudilased ja lava kõrvale kogunesid poiste- ja meeskoorid, nii et kiire neil rahvarõivureil päris kindlasti polnud. aga sellistele asjadele need vanemad daamid ei mõtle, nemad mõtlevad ainult et mõtle, nemad on ju lauljad, ja meil on ju nii pidulik päev, kuda me neid siis vahele ei lase!