ma arvan, et see oli esimene kord nüüd eile, kui ma oma elus täitsa oma kätega ühe sokikanna kudusin. no mitte paduise, ikka raamatust näpuga järge ajades ja aeg-ajalt emale üle helistades. koolist siiani on kuidagi ikka ema ära teinud selle osa. aga natuke sai kanna moodi küll. jalga pole tihand passida veel.
ja see ei ole oluline osa tütarlapse kogemustepagasist enne kolmekümneseks pööramist?
MIDA nad seal lasteaias teevad?! pärast seda, kui artur sealt nohusid hakkas koju tooma, olen ka mina pidevalt tatine. ja see pole mingi lihtne nohu, see on Elu Tatt.
teate küll seda juttu, et päkapikud käivad öösel suhu sittumas.
aga vot ei käi!
me nägime täna inimesesuurust päkapikku sitapütiautoga linnas kimamas. nad lasevad lausa paagi kaupa, otse voolikust!
säh sulle jõule. kihutasin koju hambaid pesema selle mõtte peale, aga ikka on imelik maitse suus.
paagiga, saate aru!
käisime siis eile kuuske toomas. minul metsa pole ja mina pole üldse oma elus veel kordagi iseseisvalt kuuske tuppa toonud. ma selle põneviku esimese osa kui võibolla kompromiteeriva jätan kõrvale, aga teine osa oli selline, et sõitsime kuusalu taga metsavaheteedel ja otsisime riigimetsa silte. onu samal ajal otsis kodus rmk lehelt, kus need riigimetsad seal siis täpselt on kah. kusagil pidid suured lahmakad olema, aga jube raske oli välja selgitada, kus täpselt. lõpuks otsustasime, et vot siin on, ehkki märke-silte ikka polnud, astusime autost välja ja sumpasime metsa. saagisime ühe mastimänni kaissu kasvanud kuusepoisi maha ja kui selle auto juurde olime vedanud, lähenes meile hirmuäratavalt suur patrol. tirisin kassi kelgu teelt eest, ehkki olin kindel, et see on metsa omanik meie motiivide järele pärimas. lausestasin peas juba olukorra ("noh me maksime riigimetsakuuse eest ja siis eksisime ära ja siis oletasime, et siin ongi riigimets, palun vabandust, kui ei ole, aga tulge siis vaadake, me võtsime sellise kuuse, mis niikuinii varem või hiljem oleks metsale jalgu või vastupidi jäänud..."), aga nad sõitsid mööda. imelugu. noh, käänasime kuuse autosse, tegime natuke kassile kelgurallit (jaa, seal oli paks lumi maas) ja tulime koju. vahele ei jäänud ja siiamaani ei tea, kas see siis nüüd oli aus kaup riigimetsast või võtsime pärast riigimetsale maksmist kellegi erakuuse. loodetavasti polnud ta lastega seda juunikuus jõuluks välja valinud, et siis tund pärast meid sellele järele tulla ja näputäis saepuru eest leida...
sel nädalavahetusel olen saanud järgmise subektiga posti:
So big it's not funny
Poll shows women like men big
ja mu lemmik:
Being broke is bad, being small is worse
eksole, majandus võib ju langeda, muu peab tõusma, ja tõusma suurelt! kogu papp peenisesse!
Poisike hüpleb talveõhtul bussipeatuses ühelt jalalt teisele.
“Kas väikemehel on külm,” küsib mammi.
“Väikemehel pole häda midagi, aga varbad külmetavad,” kõlab avstus
ja mis siis on see mäng, mida inimene oma uue arvuti süütuse võtmiseks mängib? ega see on vastutusrikas samm ju: mis on esimene asi, mida sa oma täitunud unistusega teed.
esimene tegu oli tal paluda teha mitte midagi, kui ma kaane sulgen.
teine oli katse võrku minna.
kolmas, kui teine oli pika vaeva järel õnnestunud, avada vana hea pedemäng ja paar korda kotid korralikult taha saada. aitäh, udu!
jaa. kui ma tolle eelmise masina ostsin ega pidanud enam nõusid pesema, läks mäletatavasti toit ka paremaks ja ma õhkasin siin, et siit edasi saab elu ainult paremaks minna.
tõsi.
läkski.
eile tõin ma koju oma isikliku ibmi. olen sellest sõnapaarist unistanud sestsaati, kui äripäev mind koondas ja mult oma ibmi tagasi võttis. et koondamisrahast pidi jaguma ka brõnni ostuks, ei jäksand ma toona endale ibmi osta (raha koguda polnud ka aega, lõputöö tahtis kirjutamist ja seega tuli arvut kohe osta) ja ladusin oma rahapakid fujitsusiemensi vastu ordi letile. see oli ligi kuue aasta eest, neli aastat hiljem viisid murdvärdjad tollegi minema. vahepealse aja täitsin ML nimelise musta kastiga, mis oli käbi ost, valik ja omand. ja nüüd siis selline õnn!
õnn maksis 2000 krooni ja on üdini legaalne. ja mis veelgi ägedam - töötab!
ainult et hirmsasti tolmu täis. kuidas ma teda puhastada saan?
nõudepesumasin on mind meie kooselatud nädala jooksul pannud rõõmust ohkama iga kord, kui sinna nõusid panen ning uuesti ja eriti põhjalikult, kui nad sealt välja võtan. et siit edasi saab elu ainult paremaks minna, oli selge juba siis, kui see kast majja tuli. ehkki järgnenud kümme tundi oli nussi rohkem kui viieka jagu.
täna sain aga aru selle masina päris mõttest. kui sa oled teinud imemaitsva roa (kaks potti, kaks ahjuvormi ja nipet-näpet riistu), oled selle koos oma perega keresse nautinud (kolm taldrikut ja nipet-näpet riistu) ning sisse hinganud Elu Komplimendi (Mees, Kes Paneb Isegi Verivorstile Ketšupit, sõi esimest korda elus su pastat ilma omaloominguliste lisanditeta ja võttis juurdegi!), siis võid sa pärast toidu nautimist laduda kõik selle jama masinasse ja vajutada nuppu. selle asemel, et veel tunnike kööki rookida või jätta see kõik vedelema ja hommikul poolteist tundi rookida või kakelda ketšupimehega, kes peaks rookima (see muidugi hävitaks äsja sissehingatu väärtuse hoobilt).
niisiis, nõudepesumasina tõeline kvintessents: sa saad nautida kokkamist, mis kulmineerub veelgi nauditavama hea toiduga, ja see jääbki kulminatsiooniks. pärast head toitu võidki päriselt puhta südametunnistusega, veiniklaas näpus, punasele diivanile istuda, meenutades köögist ainult kõike seda nauditavat!
ma arvan, et kaabeltelega kauplejad peaks oma paketid nimetama selle järgi, mitu tundi päevas, kuus või nädalas saad sa veeta simpsoneid või top geari vaadates. esimene ajab mind närvi ja seetõttu puudub mul ülevaade (aga arvestades, kui palju tunde nädalas käbi seda vaadata saab, on see sama lahkelt saadaval kui mr clarkson), aga teist tuleb meil vist vähemalt kolmelt eesti kanalilt, tõlke- ja helikvaliteedid seinast seina. lisaks kindlasti ka kusagilt kaugemalt, aga vot ei ole otsima jõudnud, sest esimese kaheksa hulgas ikka enamasti joppab ja jääd vaatama. mis sest, et vanad!
nädala eest olin ma wickedly cool carile lähemal kui kunagi varem. tulin linnast, lumesadu, ja jäin siis balti jaamas, näpp suus, seisma. eesti raudtee punane maastur/rong sättis end autona lumisele raudteele ja muundus minu silme all maasturist rongiks. onu sättis kõik neli ratast paika, istus siis autosse ja kadus tapa poole. kaalusin tõsiselt hääletamist - "onu, kas sa läheb kaubajaama poole? ma lähen ka just kalamajja ja ma olen alati sellise autorongiga sõita tahtnud, võib ma istun peale!? ainult kuni telliskivi ülesõiduni, palunpalunpalun!" unistasin seal, ikka näpp suus, sellestki, kuis onu mul sadakond meetrit roolida laseb. aga ma ei tihanud isegi küüti paluda, roolist rääkimata. ja no kui ta lõpuks läks, nägin, et läks nigunii vales suunas...
see jutt tuleb küll kassi mänguasjakastist, aga siia blokki, sest et siin on vastav rubriik.
tähendab.
alles see oli, kui ma viljandi vahet sõitvaid inimesi terroriseerisin nõudega tuua mulle lego advendikalender, mida eestis müüakse ainult ühes poes: anttilas. ja see on kas postkastis või viljandis. ja postkastid imevad. terror viis selleni, et olen 320 krooni võrra vaesem, aga karp mu kapis 1. detsembrit ootamas (viljandi poes viimane) - hindamatu! (sorry, kes ilma jäid!)
vananaistesuve vihmastes mälestuses sündinud legohulluse päevilt on meil mänguasjakastis meie oma juku poest pärit ehitusautode karbis olnud raamatuke, mis õpetuste vahel reklaamib teisigi samas raskusastmes vahvaid komplekte. üks neist hakkas meeldima, aga näe ei ole poes näppu jäänd. väsisin otsimast ja meilisin maaletoojale. "Täname, et tunnete huvi Lego toodete vastu. Küsitud 6164 toode ei ole kahjuks meie sortimendis ja me ei saa seda Eestisse tellida."
otsustasin loota välismaale - sõbrad ikka vahel käivad ja mul endal on kena traditsioon veebruariti soomes motomessil käia. lego.com'i shopis end soome piirkonda liigitades selgub aga, et toode not available. rootsiga sama. klikkisin siis kõik pakutud riigid läbi, et hakata sarnaselt viljandi vahet pendeldajatega terroriseerima inimesi üle ilma. kanaadas, palun väga! mujal pole saadaval. mitte üheski reastatud riigis! miks? ja üldse, mismõttes "eestisse tellida ei saa"? "Maade kaupa on kaubavalik erinev. See mis läheb Usa turul, ei pruugi hästi minna Hiinas jne. Ka meile jääb see mõnikord arusaamatuks, kuid nii see paraku on."
et las ma nüüd sõnastan taani geeniuste mõtted: toodame vahva tuletõrjekomplekti, mis ei meeldi ühelegi neljaaastasele maailmas peale kanaadalaste!
PS tulistan e'bayd, et saada euraasia ainsaks LEGO® Rescue Building SetItem #: 6164 omanikuks!
(tõlkeabi osade punktide juures on endiselt oodatud.)
Be sick on your shoes
Have a stupid accident which necessitates a hospital visit
Get lost in a country where you don't speak the language
Get drunk on Absinthe
Set off a fire extinguisher
Eat bizarre foreign food
Unwisely revisit an ex
Dial 999
Get a pension
Drive a wickedly cool car
Have a three year relationship anniversary
Date against type
Try class A drugs
Dodge a fare
Travel to at least one really cool place
Fall in love
Do something physically challenging
Go for a skinny dip
Go on a blind date
Have sex al fresco
Have sex in a car
Have sex at work
Have sex in a public place
Engage in bondage
Go 69
Go to a festival
Dye your hair
See a stripper
Kiss someone against your sexuality
Have a proper girlie / blokie holiday
See an opera/ West End show
Go on a rollercoaster
Rock in a mosh pit
Get arrested
See some porn
Undergo pubic depilation
Ride on a motorbike
Sleep under the stars
Move out of your parent's house
Get on telly
kingadesse oksendamine otse loomulikult.
absinti pole saanud, isegi seda mängu-absinti pole proovinud. seeni pole ka söönud, kui te juba küsisite.
suitsuandureid ja ülemaja-tuletõrjealarme olen käivitanud, aga pritsungit ei. check või mitte?
unwisely revisit an ex on suti hägune nõue. kas ma pean eksi magamistuppa koperdama plaaniga teda tagasi anuda, kui ta parasjagu kellegagi seksib? ei pole teinud!
wickedly cooli cari poole tegin vahetult enne tähtaega mõned meeleheitlikud sammud, nõudes peokülalistelt sellisega ilmumist (napilt läks, üks tahtis oma hyundai nende sõnadega üle kleepida, aga vajalik reklaamifirma olnud saatuslikul hetkel suletud. mihandue ebaõnn, see punkt oleks väga literaalselt täidetud saanud!) ja kirjutades Udule (keda ma küll elu sees näinud pole, aga sõnumeid ta geniaalse pedemängu teemal vahetanud küll, et mul on vaja ta stingrayga üks meeter teha). viimane vastas, et kena küll, aga tema maandunud just austraalias ega kavatse niipea naasta. tabu arvas, et sellega sõlmisin ma kujuteldava kokkuleppe wcc drivemiseks ja olen sellega enamvähem ikka linnukse ära teeninud siia kasti, aga... piduliste käest suutsin mõnesajaks enda valdusse rääkida ühe tutika Isuzu D-Maxi. see auto on kas cool või wicked, aga mõlemat vist mitte. samas, mõlemat lisab fakt, et värskelt oli ta kuskil mudas kinni istunud ja teise isuzu poolt välja tõmmatud, pärast mida pidi d-max trooperit välja tõmbama ja siis veel ühe korra. kas saab wickedimaks minna? aga coolimaks? panen linnu ära?
pansionaati pole ostnud, aga pensionisambad on, nii et loen tehtuks.
a-klassi narkootikumikumid pole eales meelitanud ja selle nimekirja nimel nagu ka ei näinud mõtet ponnistama hakata.
tööl pole seksinud. firma suvepäevad ilmselt ei lähe arvesse, ega muud väljaspool maja toimuvad „seminarid”, mis lõppevad ohtra alkoholiga. ja noh, seksiga pole isegi nood ööbimisega seminarid lõppenud, nii et igapidi null.
sidumismänge ei meenu.
mida tähendab rock in a mosh pit? rokkimise ja moshimisega olen ma sisustanud palju aastaid oma elust, aga on sel siin tähtsust?
arreteeritud ei ole. korra peterburis peaaegu, aga peaaegud ei loe.
avalikku depileerimist ei ole ette tulnud.
tähtede all magamisega on pikem lugu. kunagi skaudilaagris oli väike matk kuskile välule, kuhu siis ka ööbima jäädi ja mõte oligi lageda taeva all seda teha, kaks telki vist oli aint hädiste jaoks või ma ei tea miks kaasas mitmekümne inimese peale. võtsin koos teistega heinamaaservale rivvi, aga viimasel hetkel enne uinumist lõin põnnama ja läksin, saba jalge vahel, maailma kõige umbsemasse telki. kahetsenud olen kõik järgnenud 17 aastat. ah et miks? eks ma kaotasin usu kenasse tähistaevasse ja suutsin end veenda, et kõige magusama une ajal tuleb korralik sahmakas vihma ja see ettekujutus vettind magamiskotis ülejäänud öö veetmisest oli nii ilgelt rõve, et ma ei pidanud vastu ja läksin varju alla. mingit vihma muidugi ei tulnud.
imet küll, kas ma olen vanaks jäänud või polegi varem kunagi nii hilja tsikeldanud.
igatahes aitab. paari päeva eest veel praalisin, et mina sõidan, kuni kindlustust on, kui just ilm enne nulli ei lähe. nulli ei paista ja kindlustust on.
aga aku on need lühikesed jahedailmasõidud ära närinud. üks hommik ei saand käima. tänasin õnne, et kiiret pole, panin zebra kuuri tagasi ja läksin jala. käbi siis laadis akut, aga täna juhtus sama koduselveri ees, kohver piima ja võid täis ja meeleheitel koduperenaine seal kõrval vihmas kurvastamas. ega muud jäändki üle kui selveri kärupoisil (armas poiss oli) testida eksklusiivset pick-up line'i "jou, äkki aitad mu tsikli käima lükata!". lükkas siis, saime käima, aga ma unustasin toorest tõmmata. suri välja ja hingeldav poiss sai teise võimaluse. tõotasin pühalikult, et nüüüd jääb käima (ta vaatas mind üsna murelikult, kui paanilise toorerebimise peale neljast tuhandest pöördest üle karjudes tal minna lubasin) ja sain koju.
teiseks see kellakeeramine. mingi kell neli vihmas mööda kopli tänavat on ikka päris suur võimlus püsti jääda, sest iga auk loobib ratast oma suunda ja ühekski pole valmis, sest vesi koos hämarusega sööb kogu silmanägemise. ja ma just käisin silmaarsti juures, mõlemad silmad näevad endiselt 100%. (tegelt rohkem, sest ma näegin alumist rida ka, aga nad ütlesid juba eelviimase rea juures, et sada on täis.)
jäingi siis juurdlema, kas ma pole varem pärast kellakeeramist enam sõitnud, ja vot ei teagi.
ENNE
umbes 2000. aastal käisin ma ülikoolis kunstikoolis mingil kursusel, kus muu hulgas joonistasin sellise puhhi. otse postkaardilt maha, täpselt nii nagu disni oli teinud. (aga minu suureks üllatuseks vaatas laps täna seda pilti ja hüüatas: "puhhh!")
NÜÜD
tänapäeval aga joonistan ma iga päev lõdva randmega hüppavaid hobuseid, kihutavaid ralliautosid, liiva kallutavaid veuautosid ja kiljuvaid naisi. kõiki täiesti äratuntavalt ja ilma mingi kunstikoolita. parim õpetaja on laps, kes vehib käega kiiresti horisontaalsuundades (tõlge: "ema, hakkame joonistama!"). siis tuleb tuua piiatsikarp ja kirjaplokk ja hakata pihta. tema nõuab alati mootorratast, aga kuna ma siiski väidan, et seda hästi ei oska, teen kõike muud. tema nõuab siis igale masinale vähemalt vilkurit peale.
ma siiski pean natuke selgitusi ka jagama.
varasem looming. ärdagu muidugi arvatagu, et ma töö pealkiri oligi "jänes paadiga sõitmas". ei, see kujunes nagu need teised kompositsioonid meie klades - joonistad samale lehele siia midagi ja siis sinna midagi ja homme midagi nende kahe vahele, sest mahub. tegin jänese ja siis ajaviiteks sodisin veel midagi, millest kujunes paat.
arturi absoluutne lemmikpilt. kui ta muidu tahab kladesse jooistada, siis selle pildi meenudes või silma alla sattudes karjub ta ekstaatiliselt iga sõna järel õhku ahmides: "tiit! tiit! tiit!" tiit on krt kolm vunts, kes sõidab ka mootorrattaga ning on üks kolmest maailma inimesest, kel on arturi jaoks eraldi nimi. teised kaks on ata/atu (artur) ja issi (bioloogiline). kõik ülejäänud on kas emmed, onud, itid (tädi) või aisid (poisid). igal juhul üldnimed. 
onu skännis selle küll raketi nime all sisse, aga ma panen selle mitte oma kunstiandetuse, vaid onu tehnikavõhikluse arvele. nimelt on siiski tegu estfieldi või lihtsalt vanaaegse vormeliga, mille artur tänuväärselt "aää-änni" nime all ka ära tundis. pildil viltu, aga sellise nurga all ma ei oska teda otseks ka keerata. no mõtle ise, kalor, kes siis sellise kabrioleti ja motokiivriga kosmosesse sõidab!!
ainus automark, mille artur tänaval ära tunneb. enamasti nimetab ta veendunult bemmideks ja mercedeseid ning kui ühte ega teist pole silmapiiril, otsib innukal ja küsib meiltki murelikult "kus siis OMETI kõik bemmid on?!"
kuna meil on see väikeste meeste traktoriraamat, on töömasinad väga aus ka tubastes oludes, mitte ainult vabas õhus neist mööda sõites. (mis sõites, ükskord madara tänaval sai artur koppa lausa patsutada! ja kui lindas torusid pandi, käisime iga etappi vaatamas - augukaevamisi, nende liivaga täitmisi sõltumata sellest, et põhjas nirises vesi, asfalteerimisi...)
ka inimesi peab vahel tegema, et laps teaks, et ilm ei koosne aint vilkuritest.
juhtme ajab ikka kokku küll iga tunni tagant rolli vahetada.
näiteks tänane päevakava:
hommikul ema.
siis patsiendi hooldaja.
siis töötaja.
siis ema.
siis korraks sõber.
mõned töötajaminutid.
siis jälle põetaja.
ema.
töötaja.
koduperenaine.
ema.
naine.
sõber.
rahvatantsija.
koduperenaine.
naine.
õllesõber. (õlle varastasin. aga see päästab mu päeva!)
lõunalehe rubriigist "ainult head uudised":
Põlva sai sularaha sissemakseautomaadi
Swedbanki Põlva kontorisse paigaldati sularaha sissemakseautomaat, mis võimaldab maksta raha oma kontole ise, teenindaja abita. Sularaha kontole kandmiseks tuleb sisestada automaati oma deebetkaart ja PIN-kood, valida toiminguks sularaha sissemakse ning asetada rahapakk (korraga kuni 200 rahatähte) automaadi lugemisavasse. Katkised ja võltsitud rahatähed automaat tagastab.
Naine Läheb Tööle
ma olen nüüd juba kaks nädalat tööl käinud. täitsa veider oli ikka alguses. arturist eemal olemist olime juba harjutanud, aga see, et ma tõusen hommikul üles, panen ilusad riided selga ja lähen kusagile ja olen seal terve päeva, see oli pauk. õnneks oli keskkond tuttav, nii et polnud hirmu, et kui kohimasina juurde lähen, ei oska oma laua juurde tagasi tulla, või ei julge vetsu minna, sest sa ei mäleta, millise ukse taga see oli.
liiklus toimib. ma ei mäleta otseselt, kuidas mingi foor käis, aga lihasmälus on alles, millal tuleb jooksma hakata, et ohutussaarele pidama ei peaks jääma, või mispidi ja järjekorras foorietappe võtta.
linnas on inimesed! suudlevad teismelised, toredate tennistega tüdrukud, moekad inimesed, välismaa inimesed, välismaa inimesi flaieritega ülepuistavad inimesed...
mootorratas! kuna käps viib omiku atsi aeda ja toob pärast ära, on minul vaba oli tsikliga tööl käia. sellist asja juhtus viimati 2005. aastal, et tsiklisõit igapäevane asi oli!
hommikune uni! pühapäeal ütles artur heleda häälega kell 7.45: "emme!" ja rollercoaster läks käima. tänane oli, tõsi, õnnetus, ma ärkasin 9.10 leiuga, et unustasin telefoni äratama panna. aga muidu. ärkan näiteks pool üheksa. ringutan pikalt, siis teen kohhmi, pesen siitsealt ja istun tassiga terku ette. ulme!
lisaulme on, et tegelt ma ei peagi tööl käima. käin ainult siis, kui on vaja telefoni kasutada. kesse loll siis oma isiklikku arvet intervjuudele kulutab! aga kui on aja surfata või kirjutada, istun kodus. tahab harjumist, tuleb tunnistada. ükspäe siin oli: ärkasin, pesin, riietusin, ajasin tsikli välja, sõin, jõin, meikisin, ja kui tuli aeg sadulasse karata, tulin selle peale, et võin ka lihtsalt arvuti käima panna. nii läinudki.
eelmisel neljapäeval jäime arturiga nohhu.
reedel lõikasin oma näpust tüki välja.
pühapäeval käisin traumapunktis, et nad õpetaksid mind haava sisse kleepunud sidemetükki eemaldama. "me võime ju vesinikuga proovida," arvas õde. panin käe selja taha ja ütlesin, et ma leotasin teda vesinikus kaks tundi, ei tulemust. siis öeldi, et kui nädala pärast ise maha ei tule, hakake muretsema. enne ei ole vaja. et sellist asja organism juba omaks ei võta, st sisse ta küll ei jää. kolmapäeval tuli ära.
pühapäeval kaotasin juba mainitud nohu algatusel oma hääle.
täna on see juba natukene kasutatav esimest korda. vahepeal õppis käbi huultelt lugema, sest kööki mu kähinat toast kuulda polnud, ja artur ise raamatuid lugema, sest keegi ei lugenud talle ette.
täna sain ühtlasi teada, et arturil pole küll ühtki põletikku (kopsu, kõrva...), aga viirus küll. enda kohta ei julenud uurida, aga viisin igaks petteks kümnendiku oma kuuseissetulekust kalamaja aapteeki.
ülehomseks on me hoovi kutsutud 23 suurt ja 12 väikest inimest arturit kaks korda õhku viskama. helistavad ja küsivad, mis saab, kui sajab, ehkki kutsele sai kirja, et pussnoad on õues ja pidu on ka õues. meil on 38 ruutu, neist üsna mitmel ruudul on mööbel (mitu ruutmeetrit on voodi? aga köögimööbel?). nii et toas oleks see pidu üsna trollisõidu moodi. aga keegi ei küsi, kas me peame pidu, kui arturil oli ka täna 37,5. ainult me ise küsime teineteiselt, kord tunnis, ega oska vastata.
kas ma pean lisama, et see oli see nädal, mil artur pidi olema lasteaiaga täiega harjunud ja käbi pidi ta varavalge varjus vaikselt sinna viima ja mina poole päevani magama, omamata ühtki tööülesannet või muud kohustust? ma parem ei lisa. elu on... lillhernes?
kõik algas eksole siin:
Tegelikult teed pärast Paslepat alles algavad. Poolsaaretäis teedevõrku keset metsi, talusid ja suvehäärbereid ilma ühegi sildita. Leiame tõenäoliselt kaks Mandri-Eesti kõige läänepoolsemat koera ja oleme valmis helistama aednikule, kelle number on ta teenuse reklaamil mingil teadetetahvlil. Aga siis läheme pisut tagasi – eelmise talu hoovis oli see Siks, kes meist paar ristmikku tagasi mööda peedistas. Tuututame pisut aia taga ja saame uksest välja onu, kes ütleb, et me pidanuks tolsamal ristil, kus enne kohtusime, teist teed pidi sõitma. See tee viibki otse neemele, väidab ta kindlalt. Lähme enesekindlalt tagasi. Tee on kohutavalt pikk ja käändub häärberite vahel, kusagil pole autotki ega hingelistki. Murud, samas, niidetud.
Lõpuks tervitab meid mändide vahel valgetest tellistest monstrum, sarnaselt purekkarile. Huilgame võidukalt: ära tegime! Nagu äärepunktides tavaks saanud, koorib Mari end kiiresti paljaks.
Pikapeale me ekstaas lahtub, sest silmapiir pole nii avar, kui arvanuks. Tundub justkui, et oleme lahesopi sisekaldal, kahe neeme vahel. Jääme mõttesse
/---/
Alari siseneb mu parooliga emti surfporti ja üritab meid positsioneerida:
„Sa seisad keset lahte.“
„Ei seisa!“
„Seisad küll! Oo, sul on siin mingi sõber ka. 56... kes see on?“
„Kitty.“
„Oh nii lahe, oota ma vaatan, kus ta on. Teenus tasuline, kas jätkan?“
„Ära jätka, ma tean, kus ta on. Ta seisab täpselt minu kõrval.“
„Oh nii lahe! Kitty seisab täpselt sinu kõrval keset lahte!“
Leiame, et me tegime kõik, mis suutsime: kui kaardil on üks tee ja metsas kümme, pole ühtki silti, aga on üks mees, kes ütleb, et see on õige tee, siis me oleme Mandri-Eesti kõige läänepoolsemas tipus!"
nädala eest saatsin kittyle austraaliamaale sellise kirja:
järgneb pikem geograafiatund
Mari Öö to Kitty
võtsime täna mootorratta ja tulime saaremaale.
mõtlesin, et homme tagasiteel võiks sealt paslepa tagant metsast läbi sõita ja gepsuga selle va läänetipu üles otsida. väike, aga põhjalik surf annab teada seda, et:
1) läänetipu koordinaadid on 23°24'28" ip - http://narva.ut.ee/estica/est/loodus/asend.html
2) maa-ameti kaardiserverist asja uurides selgub, et see 28'' polegi niiväga läänes, vaid selle ramsi neeme, mis suundub PÕHJA, tipus. ja SEE on tõesti see koht, kuhu too onu meid saatis ja me pilti tegime ja mida läänetipuna võtsime.
3) ramsi neemel on aga ka läände turritav tipuke, mille koordinaadid on küll 23 kraadi ja 24 minutit, aga ainult 15 sekundit. ja see on see koht, kuhu me olime teel, kui onult nõu küsisime.
4) käbi ja saarlane pakkusid, et kaart on kaart, aga maakera on ümmargune. nentisin, et me oleme jah väga põhjas. ja leidsin, et see peaks just vastupidiselt mõjuma ju - paberil põhjapoolne kaardub gloobusel ITTA, mis tähendab, et too 15-sekundine läände turritav punkt on siiski TEGELIK mandri-eesti läänepunkt, mitte see, mida soovitab anto raukas ja kus meie käisime. ja me olime isegi õigel teel!
/ma seda gloobusekaardumist täna enam niimoodi vist ei vaata, kui nädala eest kirjutasin, aga see ei muuda muid fakte./
5) võtsime asja kontrollimiseks ette ensv kaardi ene kaartidest ja vaatasime meridiaanid üle. tõesti, me räägime IDApikkusest, mis tähendab, et mida ida poole, seda suuremaks number läheb. mis tähendab, et 24 kraadi on ida pool kui 22 kraadi. mis tähendab, tõesti, et see ramsi neeme põhjatipp oma 23°24'28" ip-ga on ida pool kui maa-ameti satelliitfotolt paistev läände turritav nukike aadressiga 23°24'15" ip. 13 sekundit ida pool.
ergo:
me olime enne onuga rääkimist õigel teel.
me võtsime reaalselt vale punkti.
me võtsime raukase meelest õige punkti.
sellised põnevad arengud.
ö
eile lõpuks võtsime siiski gepsu ja käisime vaatasime asja üle. minu suureks rõõmus selgus, et me olime küll õigel TEEL ja panime ratta sinna, kuhu pidanuks, aga meie ise oma väikeste saabastatud jalgadega pidanuks tegema mõnesajameetrise matka mööda kivist liivaranda lõuna poole, kus see kõigekõigem läänetipp lausa kätte paistis. aga me ei teadnud. ja too, mida me neemeks pidasime, oli tegelikult hoopis vormsi. nii et faktiliselt jäi meil läänetipust puudujah 13 sekundit, mis oli väga väike maa, tee oli õige. võin öelda, et kuna me narva linnuse hoovi sisse ei viitsinud marssida, oli seal päris-päris idaäärepunktist vast rohkemgi puudu kui ramsi neemel lääneäärest.
nii et kõik on hästi, me matk siiski tegi kõik neli talle usaldatud ülesannet ära: põhi, lõuna, ida, lääs.
kell 11 kirjutab mari mototeemalist artiklit ja tunneb vastupandamatut tungi matkale minna. motosügis ei tule kõne alla, sest käbi on siis mujal vajalik ja ilma ei taha, niisiis ajab ta pooltunni jooksul pool eestit tagajalgadele ja korraldab endale nädalavahetuse-väljasõidu Kusagile.
kell 17 lõikab ta enda vasaku nimetissõrme otsa maha (tänan, tõesti head noad, rimi...). ei, me sööme täiesti inimlihavaba õhtusöögi, sest kui käbi koju tuleb, otsib ta lõikelaualt inimlihatüki sealihatükkide seast välja ja viskab ära.
kell 21 leiab mari pärast väikest tiiru autoga, et vist tuleb väljasõidul taga istuda. mu seni pikim ots tagaistmel on lasnamäelt õismäele, või siis tartust pikalt tänavalt vasula äärde, ma ei tea, kumb pikem on. aga tallinnast saaremaale? mis seal taga tegema peab?
ma ei teagi nüüd, kumb hullem on, kas näpuvalu või tagaistumissett.
ükskord, kui siidreid oli veel noh umbes ainult pirni ja õuna, oli eestis müügil ka kolmas: talvesiider. see maitses kui unenägu lapsepõlvest ja jäätisekokteilidest. vaniljeselt.
minu suureks üllatuseks inimesed minu ümber mitte lihtsalt ei joonud seda, vaid lausa jälestasid. tõsi, kord müüdud tartus seda hästi odavalt (parim-enne-teate-küll) ja teadaolevalt ostis üks bioloogiatudeng omale toanurka kasti või kaks, et hommikul hea kohvi asemel juua. sellest maitsest ta suurt midagi ei pidanud, aga odav oli.
arvata võib, et me kahekesi ei suutnud tartu õlletehase turuootusi täita ja talvesiider kadus turult.
aastaid hiljem oli poeriiuleil roosavalgekirju purk samast majast. fizz diamond. siider see polnud, peal oli vähemalt kiri, et sees on puuviljavein, mullivesi ja mahl. kokteil oli imetabane ja sai mari uueks lemmikuks. selleks ajaks oli lahja alkoholi turg nii kirevaks läinud, et ükski pood ei jaksanud kõike pakutavat riiuleil pidada, niisiis sai oma lemmikjooki ainult tõsise õnne korral. kui sai, siis tuli muidugi kohe rohkem võtta.
kord juulis tehasepoodi sattudes lootsin kasti lemmikut koju kaasa viia, aga riiulil ei paistnud midagi roosat. pärimise peale kuulsin kohutavat uudist: seda ei toodeta enam! ainus võimalus veel fizz diamondit saada oli otsida poest ja leiu korral kõik ära osta. nii igas poes. mis on, on ladudes, tehas on igaveseks tühi.
hakatuseks võtsimegi tartu kaubamajast kümmekond tükki selga. siis oli pikk vaikus, järgmine kord vedas mul valdekus. ja eile tõi käbi me oma kodusest keldripoest neli tükki! need võivad olla eesti viimased, nii et ma joon neid suure ettevaatusega ja ainult eriti pidulikel puhkudel.
aga kui keegi kuskil veel mõnega kohtub, võite mulle tuua. talvesiidrit muidugi ka!
ma olen lahendanud sajandi suurima mõistatuse. selle memme vaeva maksmise asja. artur plekib praegu väga tublilt memme vaeva - viin ta üheksa paiku lasteaeda ja olen siis kella neljani vaba. meenub kalori pakkumine kassi nimeotsinguil: "pane Missmõttes."
üleeile käisin jooksmas.
eile lugesin ühe hooga läbi teismeliste raamatu, mida alustasin nii aasta eest. kui postkastist marie claire leidsin, mõtlesin, et ei, see on juba liig, ning alustasin järgmise teenbooki ja kudumiga. kui pere ja kodu tuleb, lähen ilmselt siiski ajakirjade kallale ka.
kudumiga oli keeruline, sest lõnga on maja täis, aga kõik vardad kadunud. oli üks peenike heegelnõel ja viis väga jämedat kudumisvarrast. hakkasin siis kahekordse lõngaga jämedate varraste atsile mütsi tegema.
täna tõi eesti post tartust mu ülejäänud varustuse ka. erisoove? jõuluks sokke kellelegi? nimelist mütsi? võibolla päevatekki seksodroomile?
ehkki praegu on imelik ja natuke rongaema tunne ka - missmõttes laps on lasteaias ja mina lihtsalt lebotan kodus! aga loodetavasti läheb see varsti üle ja ma saan seda, mida ma olen ligi kaks aastat oianud: "millal MINA puhata saan!" nüüd saangi! võtan paar nädalat iseendale, teengi lihtsalt tervisesporti, loen raamatuid, söön võileibu, joon teed, käin vannis, koon ja heegeldan. ainulaadne aeg. MINU aeg. kodust välja ei viitsi minna :)
millal need õudsad mängud läbi saavad? mu telekas on kolm kanalit, mis näitavad praktiliselt ainult pekingi seiklusi ja tähelepanuväärne on, et kahe nädala jooksul on ühel korral juhtunud, et kaks kolmest näitab sama pilti. ja need olid mõlemad rahvusringhäälingu pildid. mitte kusagil pole mitte kunagi märget, kas näidatav on otse, esimene või kuues kordus või mis päevast esitletav pilt üldse pärineb. midagi uut näeb minu hinnangul harva. juba tõik, et kolm kanalit näitavad erinevaid asju, ütleb, et keegi või mitu neist tegeleb parasjagu kordusega.
tipphetked minu jaoks (kanteri ajal tegin köögis hoidiseid) oli meeste riistvõimlemine, laste platsiharjutus ja muu taoline (tegin köögis kooki ja pitsat, nii et pilti ei näinud, aga heli oli võrratu). kommentaator andis platoonilis-ilmekal toonil (see on olemas! ma võin oraalselt esitleda, kirjalikult pole võimalik) taustinfot sellest, kuidas ta rumeenias treeninglaagris käis ja sellest, mis ekraanil paistab. mälu on mul meelevaldne, aga umbes nii see läks:
"nüüd nad seal saalis annavad teada selle võistleja kohta... ma võin teile kohe öelda! ma krutin siin kõrval ekraani ja... ta pole mitte midagi saavutanud!"
"ma siin vaatan ja... teate, see on uskumatu! siin on kirjas, et ta sünniaasta on 1991. see... see teeb, et ta peaks olema 17-aastane! samas, kui nii vaadata, siis on see muidugi isegi võimalik."
"kolmekordne piruett... matemaatikud on selle välja arvutanud: see on tuhat kaheksakümmend kraadi!"
TEADE.
MEIE KAUP PIDEVALT UUENEB SAABUVATE KAUPADE ARVELT!
reibas apetiiser ühe sekkari uksel mööblimaja taga.
ja pihlakad on punased! peab vihikuid joonima hakkama.
ma nägin pühapäeva õhtul ühe lõuna-harjumaa sauna ees õlut juues, kuidas nii vaksa pikkune (väiksemat sorti vaksa) siilipoeg sõi konna. konn tõmbles pisut, aga me ei pidanud seda eriti tähelepanuäärseks, kuni see konn siili juurest minema hüppas, paar soolikat jäi maha. noh, palju see siilipoeg ikka korraga süüa jaksab, eks. homme sööb teise neeru ja ülehomme alustab koibadega, arutasime... aga ei, varsti läks otsis ta konna jälle üles ja sõi pea ka ära. siis too enam ei hüpanud.
mäletate?
vot mulle küll aeg-ajalt meenub ja teeb muret.
ma täna sain vähemalt pooleldi täidetud punkti "Drive a wickedly cool car". peaaegu sellepärast, et mina oleksin eelistanud oluliselt vanemat jaguari enne selle wickedly cooliks nimetamist, aga j antud eksperthinnang ütles et noh, s-type, enamvähem.
see oli üks murettekitavamaid punkte ausalt öeldes, nii et kui wickedimaks ei lähe, siis ma loen selle tehtuks. mõni kuu on veel, tõsi, minna. ma tahaks mustangiga. sellise vana ja punasega.
aga "Have a proper girlie / blokie holiday" on ilmselt nii kuhjaga ära tehtud et! iseasi, kas see oli nüüd girlie või blokie :p
ja tegelikult on endiselt käimas konkurss parimale tõlkele nii mõnegi punkti osas. kindel, et tuleb kingadesse oksendada?
värsket (no juulinumber, aga mu juuli ei sisaldanud väga palju ajakirjalugemise aega. ehkki folgi ajal tuli augusti oma ka juba! pere ja koduga on samad lood: juuli pooleli, august saabunud.) maireklairet lugedes leidsin täna, et sa oled ülimoodne, kui:
* kannad omavalmistatud riided. kuna ma ei oska neid teha, kannan tihti kas teise ringi riideid või ema valmistatuid, nii et pool punkti siiski;
* kasvatad ise ürte või aedvilju. ürtide eest check;
* küpsetad kodus leiba-saia. leiba ostan poest hädaolukorras, saia me eriti ei söögi. võibolla asjad muutuvad, kui saan sõtkumisevaba pärmitaigna retsepti. leiva osas siiski check;
* käid kalal, marjul ja seenel. vot kalal ei käi, nii et 2/3 check'i;
* toetad oma ostudega kohalikke ökotootjaid. no nii palju, kui rahakott kannatab, jah, a no head leivajahu mujalt naljalt ei saagi kui kohalikelt ökotootjatelt;
* lülitad regulaarselt välja oma telefoni ja neti ning naudid elu. no selle eest eriti punkti ei saa, telefoni seeshoidmiseks on omad põhjused ja netis ikka olen, kui kodus.
kokku siiski kenake skoor. seda kõike moodsuseks pidada, selle peale pole seni tulnud. a no kindlasti on veel aspekte, näiteks peaks kasutama looduskosmeetikat (kasutan ainult nii palju, kui peab, sest see on niii kallis!) ja mitte omama mootorratast. mitte et ma sellega nüüd suurt sõidaks või midagi...
luksuseks me elu siiski pidada ei saa. kriteeriumid on:
*juhtlause: teen ise! - ostmise asemel. no ma ei oska õmmelda ja kudumiseks-heegeldamiseks ei ole nii palju aega, kui tegelt tahaks. a tahtmine ei loe, tegemine loeb ju TEGELIKULT.
* moto: "jõukus olgu näha" asemel "tagasihoidlikkus näitab maitset". vot ei mõtle nii ega teistpidi.
* oma aia välibasseini asemel oma tuulegeneraator. no basseini pole, aga taastuvenergia asemel kütame 340 päeva aastas üht radikat maksimumkuumaks. põhjused tehnilised, hind meeletu nii rahakotile kui loodusele. ülejäänud 25 päeva vast on see aeg, mis meid kodus pole. kui pikemalt ära, lülitame ikka välja.
* peres vähemalt kahe auto pidamise asemel igal oma jalgratas. check, ja arturil on kaks!
* puhkus barbadose asemel kodukamaral. vot ei saa päikseisu vastu, päevitamas käime juba mitu aastat lõunaeuroopas. tänavu lausa kahe lennureisiga, sest siit ju odavlende sooja kohta ei lähe!
* õhtusöök trendirestorani asemel koduköögis - alati olnud, mul pole restoraniraha ja ma pole piisavalt moodne, et end seal hästi tunda.
* tarbimine hooajamoe asemel moodsatelt klassikutelt. hooajamod ei koti, aga moodsaid klassikuid ka ei tea. teksad on klassika, aga nad ilmselt peavad mõnd brändi silmas.
* plaatina, vääriskivide ja kristalli asemel kõik looduslik ja naturaalne. no kirjutan alla, aga ikka mõistuse piires. pärlid on mul puust ja nahast, üksikud hõbeehted on ka, a no kesse viitsib nt kõrvarõngaid vahetada, nii et kannan seda, mis kord kõrva sai pandud. ja jooksuratta sai artur kawasakilt plastist ja metallist, mitte likeabike'ilt puust. sest hinnavahe on enam kui neljakordne, kui saatmiskulu mitte arvestada! kui arvestada, siis ainult kahepoolekordne, mis on ikka liiga palju.
kõik on kindlasti väga põnevil. no ma siis ütlen: kaks varrukatega ja üks varrukateta top oli täitsa üle. ja kõik sokipaarid peale ühe, mida läks vaja pärast sooja kliimat londoni öhe naastes. tennised ka. need tennised, mis ma spetsiaalselt päev enne reisi ossin ja spetsiaalselt popid punased paelad peale sebisin.
reis ise oli supervahva. korralikult tülli läksime ainult ühe korra ja korralikult öömajata (kell kümme õhtul kottpimedal maanteel võõrast linnast paar km väljas) kah ainult ühe korra. mõlemad probleemid lahenesid vere ja kriminaalasjadeta.
muidu oli põhimõtteliselt kogu aeg selline oomaigaaden seisund:
näiteks selgus, et london on päriselt olemas!
siis selgus, et kämping, kus me pidime ööbima, on suletud. õnneks leidus teine selle lähedal ja paremagi koha peal.
kolmandal päeval selgus, et ka veneetsia on päriselt olemas!
neljandal päeval selgus, et maailmas on linn, kus tehakse kõike klaasist ja kogu aeg, nii et pronkskujusid neil linnas pole. on klaasist.
viiendal päeval selgus, et lonely planet valetab.
kuuendal selgus, et colosseumi nägemiseks ei pea rooma minema. piisab täiesti horvaatia läänerannikust.
seitsmendal päeval selgus, et ka merisiilid on päriselt olemas.
kaheksandal, et ka triumfikaare nägemiseks piisab horvaatia läänekaldast.
üheksandal päeval kuulsime kell pool kümme õhtul reibast teadet, et meie planeeritud öömajja tuleb viis kilumeetrit jala käia. pärast 20 minutilist autostoppimist kottpimedal lõunamaa maanteel loobusime (nad lihtsalt ei näinud meid) ja läksime tagasi linna, kus võtsime esimese ettejuhtuva hotellitoa. 130 eurot, prego!
kümnendal päeval imestasime, et maailma suurimas ligipääsetavas koopas ei olegi mäkdoonaldsit. mismõttes, isegi veneetsias oli mäkdoonalds!
üheteistkümnendal saime teada, et hyde parki sulgemine (igal südaööl) võtab tund aega, ja nägime, kuis pargi kohal olev taevas on lennukeist paks. nägime korraga kolme samal sirgel olevat ilmselgelt stanstedi sama maandumisrada rihtivat. neljas tuli puu tagant välja paarkend sekundit pärast esimese teise puu taha kadumist. ja nii väga kaua aega.
ja kaheteistkümnendal päeval selgus, et see on tõsi: siin on 16 kraadi ja tuul ulub. juuli my ass!
no hakkab jälle peale. millised topid kaasa võtta ja millised koju jätta, kui sul on 11 päeva jooksul plaanis
12 h lennukeis (mite järjest);
23+15 h londonis (mitte järjest);
3 päeva veneetsias;
ca 1 päeva kohalikes transpordivahendeis - bussid, rongid, heal juhul ka mingi paadiline;
3,5 päeva horvaatias rannas
4 õhtut horvaatia väikelinnas laaberdamas?
lolliks võib minna, ausõna!
kui holland saab rumeenialt pähe ja itaalia võidab prantsusmaad. siis on itaallastel veel lootust.
see tähendab, et ma pean vähemalt üheks mänguks loobuma ka hollandi poolt olemisest.
jeekim, see jalka on ikka kõrgem matt ja silmakiri!
ps mu lemmikkoht selt turniirilt oli eesti kommentaatorite selgitus ühe prantslase kollasele kaardile: "ta ilmselt läks kohtunikule rääkima, et ma tean küll henry'd, henry ei valeta kunagi!"
ma olen igasuguseid asju võlgu.
esiteks olen ma võlgu mõned meenutused idasõõrilt.
* kuidas ma hakkasin linnapiiril kahtlustama, et zebra koorem on kandevõimest üle või selle piiril. rennes keeldus endale võtmast paagikotti ("ma ei oska sellega sõita!") ja kittyt ("vaata seda sadulat korra ja siis arva uuesti!").
* kuidas me siis sõitsime, tuules laperdades, ja leidsime aseri all tanklas, et see loom võtab 10,86 liitrit sajale.
* kuidas kased oli paremale kreenis ja rennes me ees oli vasakule kreenis. täitsa sirgel teel.
* kuidas me jõhvis saime teada, et esimesel õhtul ei toitlustatagi.
* kuidas kitty õhkas teisel päeval kolmel erineval moel:
- "ja siis ma kuulsin, kuidas metsvint laulis. fakk, või oli see salulehelind?!"
- "türa ma ei või, ma ostan endale binokli, et linde vaadata!"
- "ahh, sõda on ikka nii glamuurne!"
ega võtnud mind kuigi tõsiselt, kui üritasin selgitada, et ropendamine sobib sõjaga ja hingepõhjast ohked laululindudega.
* kuidas me veetsime kolm päeva rennes-ei-saa võtmes, mis tegi hüsteeriliselt naljakaks igasugused tulemise, saamise ja lõpetamise naljad, eriti kitty lause tabule (rääkides, tõsi, ülikoolist): "nii et kui sa sel kevadel ei lõpeta, ei lõpeta sa enam kunagi!" ja tabu vastas, et siis ta ei lõpeta kunagi ja rennes langes kaastundest selili.
teiseks olen ma võlgu paar minutit jalalt jalale keksimist: me mitte ainult ei teinud ära, vaid me ka kirjutasime üles!
kolmandaks olen ma võlgu kurtmise, kuidas ma esmalt idasõõril päevitasin endale näkku prillid, siis päevitasin matkal pähe kiivri ja seejärel päevitasin tamsalus tantsupeol otsaette tanu. mu nägu oli nagu strateegiline sõjaplaan. pärast seda üritasin nädal aega vältida igasuguseid pea- ja näokatteid.
neljandaks polnud mul aega blogida ka kitty lahkumispeost, enne mida reede pärastlõunal (seks ja linn, kino) hüvasti jättes arvasime, et kohtume laupäeva õhtul. aga kõigepealt astusime me sealt läbi pärast reedeõhtust igavavõitu saunapidu ülemiste ääres, seejärel päevitasime ta juures laupäevase rennese hoovikoristamise aegu ning seletasime, et me ikka veel ei ole ta peole tulnud. noh, siis läksime koju, võtsime lapse kaasa ja läksime ta peole. vähemalt on nüüd korralikult hüvasti jäetud.
viiendaks tuleb eraldi rääkida rennese hoovi koristamisest. see oli laupäeva hommikuks juba varem broneeritud ja võtsimegi siis käbiga kahekesi rolleri peale ritta ja sõitsime... meriväljale. seal võtsime kuurist võrri ja sõitsime kahekesi kahe võrriga nõmmele. seal ei toimunud mingit koristamist, rennes ja riin haigutasid toas ja kui ma kurtsin nälga, ütles rennes, et lähme siis sööma kuskile. niisiis istusid kutid lenksu ja tutid ronisid taha. kui ma meid linnas vaatasin ja me vanustele mõtlesin, oli täitsa naljakas. aga vist mitte nii naljakas kui ärasaatmispidulistel, kui me selle killavooriga (sotane roller käbi ja minu all ning honda wallaroo rennese ja riinu all) neile sisse sõitsime.
ja nüüd, jõudnud tänasesse, olen ma pärast kõike seda ilgelt õnnelik võimaluse üle lihtsalt olla arturiga kodus ja õhtul lihtsalt olla arturi ja käbiga kodus ja teha suurtes kogustes mittemidagit. ujumas me ei käi, sest olime atsiga mõlemad tõbised, laulutunniga sama teema, ja tantsimised lõpsid ära. nüüd on mul veel poolteist nädalat aega pojalt suuri läheduseannuseid tankida, et siis 11 päevaks käbiga puhkama sõita. mis põhimõtteliselt tähendab, et suur osa ajast, mis me päeval kahekesi toas veedame, aeleme me üksteise kaisus ringi. elu on lill.
PS kas ma pean mainima, et esimesel tööpäeval pärast me reisi helistati paagikotipoest, et see on nüüd kohal?
ma nägin öösel unes, et me olime kuskil ööklubis ja ööbisime sealsamas hotellis. hotell oli suti üle 1500 korruse kõrge ja ma ei suutnud oma toavõtmelt leida toa numbrit. et 1500 korrust on pikk maa, astusin lifti, vajutasin üles-noole-nuppu ja lootsin teel võtmelt midagi välja lugeda. see oli kahe tikutoosi suurune paberitükk, kus hästi palju nelja-, viie-, kuuekohalisi numbreid ja minu nimi. kust toa numbrit välja lugeda, ei vihjetki.
lift iseenesest oli nagu väike hotellituba. see mind ei imestanud, sest teada oli, et igas hotellis on lift või paar sedasi sisustatud - et kui toad otsa saavad, on nagu varutuba. tüütu oli, et seal olid kellegi asjad, st et keegi elas seal. a teda polnud parasjagu kodus õnneks.
jõudsin siis viimasele korrusele, ikka teadmata, kuhu ma tegelikult sõitma peaksin. seal astus lifti selle toa elanik. kurtsin talle oma muret, tema vaatas mu "piletit" ja ütles kohe, et mis siin keerulist, su tuba on 665. tüütu, ma pidin nüüd üle 800 korruse alla tagasi sõitma! ütlesin kutile, et lähme nüüd sinu toaga. tema ütles, et loll oled peast vä, vaata miuke vaade siin on, miks ma peaksin tahtma allapoole kolida! (olgugi et kui liftiuksed kinni, on vaade vaid teadmine sellest tema peas.) ohkasin ja läksin siis enne allasõitu viisakusest seda vaadet nautima.
oli küll kena öine vaade linnale, aga katusele, kus me olime, olid ööseks paigutatud need jäneda laada hobused ja oinad, kes päeval ringi kappasid või areenil võitlesid. ja just siis, kui ma väljusin, lasti kaks kurja oinast lahti. plaaniga harjutada oinavõitlust, aga muidugi võtsid nad suuna mulle. siis ma hüppasin hästi kõrgele, põhimõtteliselt lendlesin nende kohal, paar jalahoopi õnnestus ka anda, kui nii madalale tagasi langesin, et nad mind ründama pääsesid. siis tüürisin - õhus muidugi - lifti ja uks läks kähku kinni (ma kahtlustan, et see vant lootis ilma minuta alla sõita tegelt). üks kuri lammas ja paar leebemat küülikut või talle oli siiski sinna pudenenud ja see lammas ründas mind allasõidul mitu korda.
nüüd on siis selge, et see paagikott, mille ma veebruaris ära tellisin, saabub riiki siis, kui mul seda enam vaja pole. käige persse oma putkadega!
esmaspäeviti käin ma arturiga ujumas.
teisipäeviti käbiga tantsimas.
kolmapäeviti arturiga ujumas.
neljapäeviti arturiga laulmas.
reedeti käbiga tantsimas.
ja nii veel vähemalt kuu.
ja pisut vürtsi mainitud kondikavale:
esmaspäeval käisin ma arturiga ujumas ja õhtul kokkasin nädalase pulma jagu pastat. jõudehetkil muretsesin arturi keha katvate imelike kuplade pärast.
teisipäeval veetsin neli tundi motopoode intervjueerides (meil on lapsehoidja!), õhtul käisin käbiga tantsimas ja laagris paagikotti lantimas. leto sveti ajaks jõudsin napilt koju. jõudehetkil muretsesin arturi keha katvate imelike kuplade pärast.
kolmapäeval käisin arturiga ujumas, päeval üritasin raage une kiuste teha meediamonitoorimise tööd ja õhtul pidasin matkakoosolekut. jõudehetkil muretsesin arturi keha katvate imelike kuplade pärast.
neljapäeval käin ma arturiga laulmas ja arsti juures (kublad!), õhtul pean ühistukoosolekut, ühel teisel koosolekul jätan füüsikalistel argumentidel osalemata, hilisõhtul pakin ja muretsen. suu laulab.
reedel väsitan hommikul last ja pakin, päeval viin lapse vanaema juurde ja õhtul sõidan ära. pühapäevani. ma oletan, et jõudehetkil muretsen endiselt arturi keha katvate imelike kuplade pärast.
pühapäeva õhtul pakin. võib juhtuda, et osalen pärastlõunal ühes külas ühel tiksumispeol.
esmaspäeval käin arturiga ujumas ja käbiga tantsimas.
teisipäeval käin arturiga laulmas, õhtul pakin ja võibolla käin käbiga tantsimas.
kolmapäeval viin lapse vanaema juurde ja sõidan ära.
reedel naasen, et käbiga tantsida.
laupäeva veedan tamsalus, kus olete kõik oodatud kaema tamsalu 40. laulu- ja tantsupidu.
õhtul varisen voodisse ja kuulutan need nädalad lõppenuks*.
___
*kui just ei juhtu nii, et meil jääb mõni mandri-eesti servapunktidest võtmata. sel juhul käime seal punktis pühapäeval kähku ära, et saaks öelda: tehtud!
see on ikka ulme, kui keeruliseks saab elu minna.
no planeerid väikse motokokkutuleku ja väikse matka. ossajeekim, kus on püherdamist!
kaks võlusõna: uudne tsikkel ja kass.
veebruaris käisin ma soomes motomessil ja leidsin unelmate paagikoti. müügimees soovitas tallinna allrighti poodi pöörduda (messil oli kaup vaid näitamiseks) ja kirjutas oma käega paberilipakale ka messialelubaduse: -10%.
paari nädala pärast helistasin tallinna allrighti poodi ja küsisin, kuidas kottidega on. öeldi, et 15. märtsil tuleb 600 tükki. need on soomele ja eestile kahe peale. (noh, tegelt me ajasime sõbralikku praali ja täitsa lõbus oli. tema kiitis takka, et sellist alet võinuks ta ise ka anda, selle pärast ei pea veel soomes käima, ja selgitas, et kõik need 600 kotti tulevad mulle.)
15. märtsil (laupäev) läksin kohale, aga kaupa muidugi polnud, need pidid siiski soome tulema. lubati, et teisipäevaks on tallinnas.
teisipäeval ma ei vinnind koti järele minna ja tasapisi tuli üldse mõte, et on mul seda siis vaja, paneks selle tonni kuskile mujale.
nüüd, mil matkad ukse ees, tuli muidugi ostumõte tagasi. kusagile tuleb ju sõidu ajal kaart panna! ja nüüd läks põnevaks:
kui ma eile sattusin esimest korda laululahingut nägema, ehkki kui see välja reklaamiti, tundus, et minu masti saade, hakkas nagu tunduma, et mul on mingi Elu. noh et kuude kaupa on nädalavahetuseti muud teha kui telekat vaadata. täitsa hea tunne oli.
esimene etapp:
"johhaidii, muidugi lähme teeme ära! metsad puhtaks! värdjad siis vaadaku ja häbenegu, enam nad sodi maha ei viska!"
teine etapp:
"õudne lugu, kui ilm nüüd nussima hakkab. sitta need tuhanded metsa koristama ronivad, kui sajab kolmandat päeva jutti ja puhub jäine lõikav tuul. hullud muidugi lähevad, ma ise vist ka, aga palju jääb ju koristamata! pai ilm, ole ilus!"
kolmas etapp:
"issand, see ei aita ju! me läheme neljakümnetuhandekesi metsa sodi ära viima, aga nemad tulevad neljasajatuhandekesi metsa sodi tooma. keda me petame? mida me loodame? nad ainult irvitavad pihku, et kae, kus lollid! need, kes koristama lähevad, ei jäta piknikuplatsi eales sodi, aga need, kes jätavad, ei tule ju meiega eales koristama! ja ikkagi: kurjategijad pole mitte ainult need, kes sodi metsa viivad, vaid ka need, kes täna koristama ei tule!"
ja viimane etapp:
kõigepealt läheme siloauku. seal on üks prügila mitme aasta eest kruusa alla maetud, teine natukese kruusaga hiljuti üle valatud ja kolmas täitsa lahti. koristame kõik ümbertringi ära, meid on palju ja kulub ikka mitu tundi ja autosõitu. lõpuks ringutame paarikümnekesi suure augu ümber käsi: kui me sajakesi nädal aega seda kilekottidesse ajaks, oleks otsast meeter tehtud. aga siin on sadaviiskend meetrit. lõpuks saabub teade, et sellised mäed jäävad.
teine objekt on ühe väikese kortermaja kõrval heki taga. igapäevae olmeprügi, mille otsas ronib armas kolmevärviline kassipoeg. esmalt tõstame peale eraldi ladustatud vanaraua ja saadame võidukalt lipujaama. siis jääme ülejäänud imet kaema ja otsustame, et teeme põõsad korda ja korjame ilmselge klaasi ja metalli kokku, ülejäänud on kopatöö. kui kõik kotid otsas ja olemasolevad kastid-vannid kassitoidukonservi purke ja viinapudeleid (kaks peamist artiklit, millest see ladu koosnes) täis valatud, aga prügila näeb välja samasugune kui me saabudes, hakkab moraal langema. kell on kaks. segunud on, et kortermaja ümbruses pole prügikaste, kuhu nad päriselt oma prügi saaks viia. kadunud on need teismelised koos tõukoertega, kes siin me saabudes hängisid.
käbi on roninud bussi katusele pildistama ja keeldub alla tulemast. mina hüppan voodivedrudel ja avan õlle. otpimistid helistavad me kompanjonidele supijaama ja paluvad abijõude ja kotte.
ma ei tea siiamaani, mis sest viimasest objektist sai. kas see üritus oligi mõeldud selleks, et vabatahtlikud tuleksid üle eesti kokku ja koristaksid inimeste iga päev kujundatavat olmeprügikuhja nende enda akna ja silme all? inimeste, kel pole prügikasti, aga kes annavad oma hästi kammitud tõukoertele chappit ja kassile maitsvat spetskonservi? kel pole au ega häbi niigi palju, et meile appi tulla, vaid kes piiluvad me tööd kardina varjust?
siinkohal kuulutan välja teemeära2009 teema: meie aias on palju võililli. tuldagu ja juuritagu! mina olen kassiga toas ja vaatan pealt.
pidanuks selle kassi kaasa võtma sealt, raisk.
kell 8.30 – äratus.
kell 9 millegagi – tõus ning riided, puder ja tubade koristamine south parki saatel.
kell 10.40 – lahkumine loomaaia suunal.
kell 12.50 – kojusõit. laps ei uinu kuni põhja-tallinnani välja, siin aga kulub uinumiseks täpselt üks pikkus kotzebued.
kell 13.05 – krt viis hüüab meid trepikojas ning stepab reageerimise peale alla, käes pooleliitrine õlleklaas läbipaistva kokteiliga, kus ujub jää ja maasikad:
- „ma tahtsin teid ka õue hommikust sööma kutsuda. kuskil poole tunni pärast.“
- „aahah.“
- „noh, brantšile.“
- „jah, vist küll.“
- „mul on kolm muna! ja sea sisetükk. ma arvan, et see saab olema ilus!“
- „jaa.“
kell 14-15 – brantš õues grillil tehtud omleti (kolmele originaalmunale lisandus kaks krt 16-st ja kaks minult) ja seaga. krt viis on pidžaamas, mida ta ei võta ära ka paar tundi hiljem, mil brantšist on saanud aiamööbli õlitamine.
kell 15 – mäng ja vaba aeg (laps magab) ehk võillillede hirm ja muud talgud.
kell 16.30 – lõuna: köök on riisi täis, keset põrandat on siruli artur, lõugab. mina söön.
kell 17.15 – kõhud täis, võib kontserdile minna. artur on muundunud selgrootuks ussikeseks, kes väänleb irvitades põrandal, kui käbi teda riietada üritab.
kell 17.30 – neli jalgratast viie inimesega stardivad lauluväljaku suunas. krt viis olevat jooksuga läinud, me ei jõua järele (või läheme teist teed).
kell 17.38 – rehvi- ja õllepeatus statoilis.
kell liisi laulab – kontsert.
kell 19 – koosolek teemal mis edasi.
kell 19.15-20 – piknik kadrioru pargis. diskussioon:
* kas peaks lahkuma enne päikeseloojangut, mil integratsioon ametlikult läbi saab ja meie kui ainsad eestlased ülejäänud pargikülastajatelt peksa saame?
* kus elavad me pea kohal mingit õitsvat puud tolmeldavad tuhanded mesilased?
* kas jänesed jalutavad tänaval taltsalt su kõrval nagu koerad?
kell 20-21 - kojusõit viie inimesega neljal jalgrattal. ärplemised trammidega ja omavahel („paneme lenksuotsad kokku!“ nurub käbi sulle kõrvale sõites.), giidiga tuurid rotermanni kvartalis ja paksu margareeta veerel, punaste subarute peedistamised. T palub, et ma kalle mihkelsi peale sülitaksin, aga ma ei julge.
kell 21-22 superstaar.
kell 22.30 öörahu ja suurteinimesteaeg.
oleme väsinud, aga õnnelikud. õnneks pole me päevad tavaliselt nii teguderohked.
eilne hängima minek tasus end ikka kuhjaga ära.
hakatuseks saime nõmmelt autosse kaks joodikut, kes tuli poolel teel välja lükata. enne seda oli peegel värvusmuusikat täis, käbi torises "no mis nüüd siis?", jäi seisma ja asusime arutlema, kas meil mõni dokument ka võiks kaasas olla. politseinik tuli ja paluski, üllatus-üllatus, dokumente. käbi tegi ettepaneku autost väljumiseks ja kadus pagasnikut kraamima, et dokumendid leida. meie jäime arutlema käbist õhku jäänud küsimuse üle: "no mis nüüd siis?" juht kaine, auto korras, kiirus ok, mingit jama nagu ka ei korraldanud...
peagi naasis käbi ohvitseri saatel, avas ukse ja lülitas sisse oma rekkameestega jutupuhumise masina. seal mingi möla käis, kuulati seda paar sekundit, käbi keeras masina jälle kinni ja ohvitser tegi ettepaneku oma autosse edasi minna. meid peole ei kutsutud, käbi pärast rääkis, et tantsima ei palutud ja šampust ka ei saanud, pandi ainult puhuma. seejärel lahkuti sõpradena.
tähelepanu oligi köitnud kolmemeetrine antenn audi katusel. (kui te vaid teaks, kui palju tähelepanu sellega parkimismajades saab!)
arvates, et see oligi õhtu põnevaim koht, lahkusime joodikutest itsitades lause "teeme seda varsti jälle!" saatel ja läksime koju ära. aga saime näpust võtta, kui napilt enne kodutänavat kopli uulitsas šikke härraseid valget porschet lükkamas nägime. "semiootik!" karjatasin mina, käbi küsis kummide vilinal kässariga tagasi pöörates külmal rahulikul toonil: "oled kindel vä?" keegi teab peale semiootikute veel šikke härraseid, kes võiks kopli tänaval kell üksteist õhtul valget porschet lükata? nautisin juba ette.
"no tere."
"oi, tere!"
"mis teete siin?"
"no lükkame."
"mis viga?"
"ei tea."
"osta auto endale!"
"osta ise auto endale!"
"mul on. tead kui mõnus, sõidab ka! lausa nõmmel sai ära käia! a mis on, aku? meil on krokokad."
"ei ole aku, ta käima nagu läheb, aga siis sureb jälle välja, lambist. ma hakkasin eile porsche kokkutulekule minema, bensiinituli oli paar päeva vilkunud juba, aga siis enam ei vilkunud..."
"ahsoo. imelik lugu. meil käib küll jumala hästi nii, et istud lihtsalt sisse ja avad õlle ja mootor muudkui..."
(semiootiku transa-abilised rikuvad mu hetke:) "kuule, ajaks nüüd asja! inimesed jäid seisma, kasutaks äkki võimalust...?"
noh, pakkisime vaesekese peale, käbi tõi naised-lapsed koju (teel saime veel natuke praalida, kes peaks auto ostma - pärast seda, kui semiootik oli kirjeldanud, mis ta kõik oli lasknud välja vahetada ja ära remontida: "ma kordan, mart: osta AUTO endale!" - "mul on vähemalt STIILI!" - "aga see stiil ei SÕIDA sul ju!"), otsis kuurist kanistri ja viis härra koduneste kaudu tagasi auto juurde. olla käivitunud ja kuidagi ära sõitnud, aga mingi häda ikka olnud veel küljes.
astume k-ga supermarketi võtmemehe tuppa, kiivrid hooletult näpus. seal üks kolbakujundusega kiiver juba on ja vähemalt tagantjärele meenutades ahvi näoga tsiklist ka.
mina: „tsau. teed mu tsiklile tagavaravõtme?“
võtmemees: „ei tee. mis ratas on?“
m: „kawasaki muidugi. tead kui ilus! ma ostsin sügisel uue.“
vm: „kroom vä?“
m: „ei.“
vm: „siis teen.“
(aga tema võis seda endale lubada, sest temaga meil ongi sellised dialoogid alati. – toim.) pikk
vaikus ja piidlemine ahvi suunalt.
ahv: „seda ma mõtlen, et miks nii paljud mootorrattad vingerdavad linnas. naised!“
mitte keegi ei naera.
a: „mina kohe kardan neid!“
m: „peadki kartma!“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega.
a: „kaua sa sõidad juba?“
m: „mmmmmmnnnnnvvviis aastat. jah, viies on nüüd.“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega.
a: „kumb teist siis sõidab?“
m: „see, kes kaine on. et ei vingerdaks, tead küll!“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega. see paneb poe korraks kinni ja tuleb välja zebrat vaatama. ahv paneb oma kiivri pähe, muundudes surnupealuuks, ja tuleb kaasa.
vaatab hirmunult, et ma olen zebra ta harrika kõrvale parkinud, ja teeb järgmise katse nalja teha:
„värvi ei anna või?“
m: „sellele?!“ ja näitan põlglikult ta kirstule.
a: „nojah...“
m: „muidugi annab! vaata, kroom on siit juba sinine natsa!“
ma käin eemal võtmete eest raha toomas, k jääb meestega „suitsu tegema“. pärast naasmist uurib ahv, kas zebra on tonnine. muigan, et ei, ja soovitan järgmiseks uurida, palju ta sajale rüüpab ja palju välja võtab. pikk vaikus ahvi suunalt.
nüüd asub k mulle õhinal midagi seletama, ahv samal ajal ronib oma kirstu, paneb selle meeletu möirge saatel käima ja vaatab ilmse uhkustundega üle õla meie poole. reageerime pädevalt: k räägib oma lugu edasi, aga pisut valjemalt, sest muidu ma ju ei kuuleks. vaatan talle otsa ja kuulan huviga. (ausõna, ma ei mäleta, millest jutt oli.) pikk vaikus ahvi suunalt.
tagurdades küsib ta siiski veel igaks juhuks, palju mu ratas maksis.
m: „liiga palju.“
huvitatud vaikus.
m: „nelikend viis.“
vaikus.
m (valjemalt): „nelikend viis!“
pisuke mõttepaus ja: „mul ostis vanamees velo sjukse raha eest!!!“ ahv paneb käigu sisse ja lahkub, olles ilmselt tagasi saanud kõik oma sentimeetrid, mis viimase veerandtunni jooksul kümnete kaupa ta tilli otsast maha saetud.
***
ahvid ahvideks. siis me pidime rehvirõhku mõõtma ja leidsime, et seda on parim teha keilas, aga kuna see on väga maskuliinne tegevus, siis tasakaalu mõttes peaks pärast maniküüri ka minema. see unus meil õnneks kohe ära, küll aga tuli pähe maskuliinsevõitu loogika rehvirõhk ENNE maanteele ronimist üle vaadata. nii jäi keila statoili peale vastutada kuuma kakao eest (väga hästi tuli toime), rehvid said oma osa juba laagris.
aga keilas piidles meid üks mees, kes ei julend küll otseselt ligi tulla, aga küsis mõne meetri turvaliselt kauguselt ilma mingi sissejuhatuseta:
tema: "külm ei ole sõita või?"
mina: "natuke on, aga meil on kuum kakao! aga kaugele küll ei tahaks veel sõita."
t: "tulite kaugelt või?"
m: "ei, tallinnast, niisama sõidame."
vaikus, mees ei lahku.
t: "niisama sõidate või kuskil klubis ka olete?"
m: "niisama."
järgneb arutelu klubide mõtte, hulga ja headuse üle. siis vaikus, aga mees ei lähe ära.
t: "naisi nii vähe sõidab mootorrattaga!"
m: "no ei tea, ma arvan, et sõidab ikka täitsa palju."
t: "ma jäin siin vaatama, et kaks tükki kohe, et üks peab ju sõitma! või on kohe mõlemal load või?"
m ja k: "peaaegu."
t: "noojaa..." pikk vaikus, onu ei lähe ära.
t: "misse on, tuhandene vä?"
m: "oi ei! see seitse siin viitab sellele, et seitsmesajaga. seitsesada viiskümmend on."
tänane moraal eriti pikameelsetele:
alusta sõbralikult ja sinuga räägitakse nagu inimesega.
alusta nagu ahv ja sinuga räägitakse nagu... ahviga.
PS linnas tagasi, astusime korra k juurde sisse (mu vasak käesoojendus ei tööta ja see käsi tuli üles soojendada) ja uurisime kirglikult raamatut tallinna ringristmikest.
on päevi, kus me sel kellaajal sööme hommikuputru. neljapäeviti, tõsi, alustame just praegu laulutundi. tavaliselt. aga täna pole mingi tavaline päev.
täna olen ma juba käinud šoppamas (neli asja, viies tuuakse varsti koju kätte) ja lalutunnis, teinud ja söönud putru ning vaadanud poliitikasaateid, leidnud, kaotanud ja unustanud viise, pesnud pesu ja käinud vargil (kalor, su lehed on mintsas!). vot ärgata, seda pole veel jõudnud.
__
* pealkiri pärineb krt 10 perenaise suust selle peale, kui ma kord umbes samal kellaajal umbes sama tegusa hommiku (loe: varajase äratuse) järel talle helistasin ja pärisin, kas nii sita ilma puhul õue minnakse või tuleme üks teisele või teine ühele külla, ja ta vastas, et nad alles teevad putru, ja ma sisistasin oma siira "värrdjad!"
ausõna, kõik need aastad, mil ma tõsimeeli naersin nii avalikult kui sisimas nende meeste üle, kes oma tsiklitel kuskil töökojas lasid lihtsamaid töid teha, näiteks õli vahetada, arvasin ma naiivselt, et see ongi kõigil ratastel nii lihtne töö kui Brõnnil. laenad Jõult filtrivõtit (okei, ma ka varem ei teadnud, et selline asi on olemas, aga esimese õlivahetuse juures sain teada ja kasutada), keerad lahti õlimutri ja filtri, siis pealt selle korgi ka, siis alt mutri kinni, uue filtri keerad ka otsa ja pealt uus õli sisse. vaalmiis!
aga zebral, oh sa jeekim!
noh, esmalt seesama mutter, okei. siis pealt kork, et õhku peale saaks. kui õli otsas, lähened filtrile, millega pidu alles algab! selleks ajaks on sul kolm ja pool liitrit musta õli juba ratta all (tõsi, nüüd oleks tark see eemale tõsta ja tühi nõu asemele panna). keerad lahti filtrimutri, see kukub sulle pihku koos klaasitäie õli ja filtrikaanega. ole mees ja püüa kinni, et sinna kolme ja poole liitri sisse ei kukuks eksole. filter las sulpsatab, selle vahetad ju ära, aga seal filtri sees oli veel mingi pool või polt ja terve pihutäis mingit pisikest mudru, mida kindlasti veel vaja läheb. teisisõnu, supled veerandtunni õlis. sama teevad leegitorud ja veel pool ratast, mis lihtsalt paigutuvad seal all ja kõik. võta pool ratast lahti, kui ei meeldi!
siis nokid vana filtri mingi pooli ümbert ära, eemaldad mõned tihendid, puhastad selle jama ära ja asendad puudujäägi koos uue filtriga saadud tutikate tihenditega. uus roosa filter kah mängu ja jääbki üle ainult kõik see lõbu õigesti kokku panna. kes mäletab, mismoodi? kuhu see vedru käis? kas see vedru oli üldse siit? mis päev täna on? kes ma olen?!
kui käbi on kõik kenasti kokku lappinud ja sa end jälle kogunud oled, võid esmalt kindluse mõttes veenduda, et alumised augud on kinni, ja uue õli sisse valada. just nagu Brõnnil! koogitükk, kas pole!
ma sõitsin üleeile mootorrattaga.
ma sõitsin eile ka mootorrattaga.
ja täna kavatsen jälle sõita.
küll mul ikka on tore elu, ah?!
eile oli ikka täitsa juba nagu päris. kaks korda keerati ette ja üks džiibimees seisis mu kõrvale ja näitas elevil naeratusega algul mu kõrvadele ja siis oma pöidlaid. ma olin unustanud, KUI väga linnarahvas neid kõrvu armastab! nüüd käin totaka naeratusega mööda tuba ja ootan aga õhtut, et salapäraselt jälle kiivrivisiiri taha varjuda ja käbi zebra lenksust tagaistmele kupatada.
ja siis! kifti tinnaga rahvatantsutrenni!
ega too novembripäev, mil ma depoosse lihtsalt kümme tonni viisin ja tüki rohelist paberit vastu sain, põldki nii pidulik. järgmisel päeval olla käbi ratta bussi ajand, ülejärgmine päev tööle viind ja seal ta konutas. nii mulle räägiti. aeg-ajalt nägin oma silmaga, et konutas. ja mis siis?!
õhtul olid liigud ka, kogu pere oli kohal ja kui j sadulasse istus, imestas (solvav!), et "oi kui ilusad kellad sul on!" 
ja ehkki pooled olid roolis ja õues külm, sai šampus imetabaselt kiiresti otsa. nimeks pandud zebra, kass kiitnud ka heaks ja keeldunud omal jalal astumast: kas süles või paagil. nii me siis seisime seal ümber, hoidsime arturit maha kukkumast, kaanisime külma pidujooki ja praalisime tuustüünet tsiklijuttu.peaminister ütles, et majanduse kasvu kiiruse aeglustumise tempot ei oska keegi ennustada.
kordame: majanduse kasvu kiiruse aeglustumise tempo.
jah!
just!
tulin koju ja õuetäis naabreid räägib, et mulle olnud tähitud kiri, aga kuna keegi polnud ust avanud, viidud see tagasi postkontorisse. just-just-nüüdsama. üks veel täpsustas, et nägi postiljoni hetke eest tänava otsas.
tuiskasin autosse ja sõitsin naabertänava kaudu tänava otsa (naabertänava, sest auto nina oli stardis valele poole).
enne kui sain rebida vasakkurvi, et oma tänavale kimada, nägin postiljoni.
uljas pidur ja keerasin auto ringi, sest tema pool teed oli parem parkida, ja hüppasin kergendatult välja.
igaks juhuks alustasin vestlust pärast teret küsimusega, kas tema toob meie majja posti. ja seletan, et toodud kiri, mind polnud olnud, paberit polnud jäetud, nüüd läheb mitu päeva.
ei toovat meie majja. nüüd lähevat tõesti mitu päeva.
tema toovat tänava otsas viimastesse majadesse.
(mis ei takistanud tal viia kirju paralleeltänavas meie maja taha sisuliselt, aga see selleks.)
aga kuidas meie postiljoni ring läheb?
"kungla, volta..."
volta? ma lähen sinna!
minge proovige jah, hakkas temalgi juba naljakas.
kuna autonina oli jälle sinna, kuhu ta oli, läksin mingit tagumist kaudu voltasse ja ketrasin aeglaselt tänava läbi.
ei midagi.
oma tänava kaudu teise otsa välja ja uuesti volta, seekord põhjalikumalt.
ei midagi.
otsustasin, et mis siis ikka, saadavad teatise ja lähen postkontorisse järele.
noh ja siis just enne auto kodu ette parkimist leidsin ma ta me VASTASmajast.
kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel oleks horvaatia lonely planet? jaa, muidugi ma võiksin selle osta, aga mul on vaja infot ainult ühe väikese linnakese kohta riigi lääneservas ja ma juba tean ka, kuidas sinna saada ja sealt ära ja kui palju see maksma läheb, ja seda ka, kus ja mis raha eest ma ööbin, ja vot ainult kohapealaelemise info eest ei raatsi ma küll maksta.
küll see vanarahvas juba teab! ma juba siin vahepeal olin täitsa kindel, et tänavuse talve saame kunagi paari aasta jooksul tagantjärele kätte, aga ei, tasub ikka usaldada.
niisiis, parem ärge enne õhtut hõisake ega vana asja meelde tuletage.
ilmselgelt olen ma liiga palju selle pärdikuga koos, kui ma kinos ekraanil koera nähes tahan nakatavrõõmsalt hüüatada "kutsuuuuu!"
jaa, ma käisin kinos. selle aasta käik on siis nüüd tehtud. teadmine, et amnesty internationali on võimalik tõlkida rahvusvaheliseks amnestiaks, on iga ilmaga sottkahtkend väärt!
n o i l päevil
eelmisel esmaspäeval kimas käbi töölt koju, pakkisime lapse viisakatesse riietesse ja tulistasime perega Hunti laiama.
teisipäeval kimas käbi töölt koju, pakkisime lapse sisse ja tulistasime nõmmele, jätsime lapse vanaemale ja läksime ise tantsima.
kolmapäeval jäi käbi tööle, K kimas siia last hoidma ja mina tulistasin ilusalongi.
neljapäeval kimas käbi koju ja mina tulistasin trenni, käps koos lapsega küla peale.
reedel ütlesime üksteisele esimest korda tere ja istusime sellest kõigest lõõtsutades diivanil ja vaatasime juhmi näoga telekast house'i ja mingit kaht joodikut, kes meil esikus keksisid, et nemad lähvad linna peale laiama.
... et siis laupäeva hommikul pakkida laps sisse ja tulistada tuhalasse peole, lõunaune ajal naasta ja kohe, kui laps esimest korda luugi lahti lükkas, jälle sisse pakkida ja järgmisele peole tulistada.
ja pühapäevahommikune männikule muda sisse püherdama sõit oli juba rohkem sjuke niisama-ajaviide.
n e i l päevil
esmaspäeval tuli käbi koju ja me olime kodus. ei teinud kohe mitte midagi.
teisipäeval tuli käbi koju ja me käisime kultuuri nautimas.
kolmapäeval tuli käbi koju ja me olime kodus. ei teinud kohe mitte midagi.
täna ma ilmselt lähen trenni,
aga homme ei pea jälle kuskile minema ega midagi tegema!
küll see maailm on ikka imeline!
see suur et...
ma loodan, et see aff, kelle musirulli pasa sisse täna mina astusin ja kass kõhuli viskas, sööb oma musirulli junne ükspäev ise hommikuks.
Things to do before you're 30
Be sick on your shoes
Have a stupid accident which necessitates a hospital visit
Get lost in a country where you don't speak the language
Get drunk on Absinthe
Set off a fire extinguisher
Eat bizarre foreign food
Unwisely revisit an ex
Dial 999
Get a pension
Drive a wickedly cool car
Have a three year relationship anniversary
Date against type
Try class A drugs
Dodge a fare
Travel to at least one really cool place
Fall in love
Do something physically challenging
Go for a skinny dip
Go on a blind date
Have sex al fresco
Have sex in a car
Have sex at work
Have sex in a public place
Engage in bondage
Go 69
Go to a festival
Dye your hair
See a stripper
Kiss someone against your sexuality
Have a proper girlie / blokie holiday
See an opera/ West End show
Go on a rollercoaster
Rock in a mosh pit
Get arrested
See some porn
Undergo pubic depilation
Ride on a motorbike
Sleep under the stars
Move out of your parent's house
Get on telly
11 ja pool asja siit nimekirjast on mul tegemata. julgemad võivad teha pakkumisi, mis need on, veel julgemad võivad pakkuda võimalusi need ära teha. ,5 tuleb tõigast, et ma ei tea, kui girlie üks holiday peaks olema, et olla girlie.
ps kel paremaid samapealkirjalisi nimestikke, antagu teada, ma sobitan enda jaoks äkki meeldivama osa kokku mitmest lihtsalt :p
pps mida tähendab siin kontekstis 'get a pension'? kalor arvas, et 'osta pansionaat', aga ma pole päris kindel...
helistasin tasulisele infotelefonile.
- "ekspress hotlain, ***** kuuleb!" (ma ei mäleta nime ja suvalt ei hakka pakkuma, äkki ülemus loeb ja siis saab vale libu preemiat.)
- "tere, tartus on üks ilusalong estee. palun numbrit." (pärisnimed lauses hääldan erilise hoolega välja.)
- pikk vaikus, vaid klahviklõbin kostub. oma pool minutit.
- "kas te ütlesite tallinnas?"
- "ei, ma ütlesin tartus."
- "aa. no seda ma mõtlen, et teie ütlesite tartus, aga mina otsin tallinnast!"
ma vist ei andnud uusaastalubadusi? ma loodan, et mitte, ma pole kunagi selle peale tulnudki.
aga mu aasta saavutustesse läheb ilmselt kirja, et ma olen õppinud kastmeid tegema. noh, nagu päris perenaised, et pannil praed liha või midagi ja kui valmis, siis teed pannilejäänule lihtsalt mingi kastme peale. tänane loobin-suvaliselt-asju-pannile tuli täiesti taevalik.
tõsi, pool saavutusest, vähemalt täna, tuleb punase veini kraesse kirjutada. aga MINA ta ju sinna panin!
PS Kitty says (23:33):
no siis on sul õige nõks käes. edasi võid hakata tegema sufleesid ja mis need kõige keerulisemad toidud ongi
PPS oleks te kohtunud meie eilse šedöövriga pealkirja "vahemere tall aastapäevaks" all, ja hiljem piduliku eesti vahukooretordiga! isegi presidendil telekas jäänuks sõnad kurku kinni, kui toit kõne ajaks valmis saanuks! aga sellepärast, kõne nimel, me hoidsimegi targu ahjuukse veel kinni.
ükskord, see pidi olema 2003. aasta alguse kandis, toetasin ma õiskal karaasis jawa külgjalale ega arvestanud, KUI kohutavalt väga viltu see ratas ajub. vajus vastu seina ja peegel sai muljuda. sel määral, et klaasi lõi mõra.
mina olin muidugi hirmus õnnetu ja terve tee karaasist välja (ikka sada või rohkem meetreid!) halisesin, kui halb see on ja et huvitav, kas see ka läheb ikka peeglilõhkumisena arvesse või peab seitsmeaastase õnnetu armastuse jaoks ikka maha ja kildudeks teise viskama, sest tegelt oli peegli purunemine ju täiesti kaudne tulemus praegu, nii et äkki ma saan vähema aastaid, ja mis nüüd meist saab, mina ikka lootsin, et kunagi kolime kokku ja abiellume ja lapsed saame ja... noh see kõik oli ikka nii naljaga pooleks ja mida dramaatilisemaks jutt arenes, seda lõbusam mul oli. ehkki, tõsi, pisuke mure ikka pures hinge ka.
j öö kuulas seda hala kasvava meelehärmiga ja sõimas mind rumalaks ja kelleks kõik veel. mind see muidugi lõbustas, et ta mind nii tõsiselt võttis, ja tema närvilisus valas ainult õli tulle. dialoog keris aga hoogu juurde, a la "aga mis siis saab, ma ei jaksa seitse aastat oodata sind ju!" - "issand, sa ei ole normaalne!" - ei no aga päriselt ka! seitse aastat on pikk aeg! issand, kui rumal, TSIKLIpeegliga sjuksesse jamasse saada! aga äkki see ikka NII pikalt siis ei mõju, mis sa arvad?" - "appi, mul on alkoholi vaja!" - "see ei tee ju peeglit terveks!" - "ah käi persse!" - "noNÄED, me juba olemegi tülis! see JUBA TÖÖTAB!"
siin ma enam ei suutnud ja hakkasin looma häälega naerma. aga j oli päriselt kuri. tegelt see oli ikka päris naljakas. ehkki noh, ega meil ju midagi välja tulnud küll, kui laps välja arvata. võibolla peaks uuesti katsetama 2010. aastal?
aga arvestades, et 2005. aastal, kui me olime eelmisel õhtul siia kolinud ja läksime nõmmele pidusse, toetasin ma peegli wc-potile ja tegin end ilusaks ning öösel koju tulnuna leidsin selle peegli vannitoapõrandalt tuhande tükina, lisage seitse aastat.
ja ükspäev siin sai artur ühe väikse peegli kätte (minu viga ju!), viskas maha ja see tuli raamist välja. raam pooleks, peegel ise terve. kas see loeb?
ja palju iganes neid aastaid nüüd sai, aga lisage toodud faktidele teadmine, et kaardimängus mul veab hullupööra viimasel ajal. see tähendab, et kui me touché'd mängime, on mul alguses käes kaks jokkerit ja ülejäänud kolm vajalikku kaarti vajaliku kujundi jaoks ja esiteks on mäng kohutavalt igav, teiseks ei saa see ju armastusele head tähendada. käbi seevastu istub mõttetute kaartidega mul vastas ja mina teen kõik, et mitte võita. no ma lihtsalt üritan õigeid kaarte mitte käia, aga see on raske, sest valesid pole mulle jagunud.
niisiis, seletage, palun, kuidas selle kaardimängu ja armastuse asjaga on, kui mängivad elukaaslased, kel võiks ju ÜHINE armastus olla, aga ühel on hull kaardiõnn ja teisel hull kaardiõnnetus. käbil on armuke?
* käi õues. leiad palju lubadusi: meie aias näiteks on artur taanieli nimelised tulbid pool vaksa maast väljas, melissi saab peenralt juba võtta ja ühel põõsal on pungad täitsa rohelised. suvi peab olema siinsamas!
* tee plaane ja unista:
- hangi korralik telk, seljakott või muu matkavarustus. või silita, hoolda ja paki unistades olemasolevat.
- loe reisikirju ja turistimaterjale potentsiaalsetest sihtkohtadest.
- vali vaatamisväärsused ja teed.
- joonista google earthi oma matkamarsruute, on need siis lennukiga (sihtkohta saad ikka midagi sodida ju!), autoga, jala, jalgrattaga, rongiga, tsikliga või paadiga.
- vaata üle potentsiaalsete festivalide kodulehed.
- kogu raha.
* passi selga suveriideid, tee suvesoeng ja pane sunnid ette. kruti peegli ees.
* käi solaariumis. (eelmine punkt läheb palju nauditavamaks.)
* käi trennis. (üle-eelmine punkt läheb palju nauditavamaks, lisaks on täitsa hea meel, et suvi veel homme ei hakka :p)
* laki varbaküüned ära.
* käi jalgratast või tsiklit silitamas.
* ära kalendrit vaata, vaata aknast välja.
ikka teie
naisteajakiri
on õudne uni ja väsimus, aga päeval magada ei saa (no ei jää noh, isegi kui õnnestub aega leida!)? vitamiine?
ja parim viis veeta sõbrapäeva õhtu on vastata telefonile, kuulda, et sõber, kellega sa igapäevaselt ei suhtle, aga keda siiski sõbraks pead ja kes korda läheb, on autoga teele jäänud, ja sõita talle oma akut pakkuma. läks käima ja sõber sai koju. kohe hea tunne oli!
loodus on nüüd asjad nii seadnud, et mul on nõudepesumasinat vaja. ma veedan tunde päevas voolava veega kraani ees ja see on ammu ületanud terve mõistuse piirid. nii vee kui minu päevaplaani osas.
nõuanded on teretulnud. ruumi on 45 cm, peab olema vaikne ja mõistagi odav.
teine oluline teadaanne on fakt, millest ma ise ka imestunult alles viimastel nädalatel teadlikuks olen saanud: ma ei mäleta oma teismeeast ikka mitte halli muffigi! vähemalt selles osas, mida K mäletab ja mulle järjest pajatab. imelood, esimest korda kuulen! mina mäletan näiteks, et käisime jõululaadal putkast putkasse ja nõudsime päkapikulõksu. aga tema teab lisada, et me olla ka tänaval inimestelt riideharja küsind ja turul müüjatelt viiesajakroonist näha palunud. (mispeale minule meenus, kuidas me E-ga folgil inimestelt pärisime, mida tähendab bizdets. kõik teadsid, et venekeelset roppust, aga no nii palju me teadsime ju ise ka! lõpuks üks ütles toonil, nagu öeldakse "folk on ju viljandis!": "bizda on vitt!" tänasime viisakalt. aga see polnud enam teismeiga, vaid aus tudengipõli.)
kolmas oluline asi oli ka, aga läinud juba!
