Friday, August 29, 2008

selline päev

kell 11 kirjutab mari mototeemalist artiklit ja tunneb vastupandamatut tungi matkale minna. motosügis ei tule kõne alla, sest käbi on siis mujal vajalik ja ilma ei taha, niisiis ajab ta pooltunni jooksul pool eestit tagajalgadele ja korraldab endale nädalavahetuse-väljasõidu Kusagile.

kell 17 lõikab ta enda vasaku nimetissõrme otsa maha (tänan, tõesti head noad, rimi...). ei, me sööme täiesti inimlihavaba õhtusöögi, sest kui käbi koju tuleb, otsib ta lõikelaualt inimlihatüki sealihatükkide seast välja ja viskab ära.

kell 21 leiab mari pärast väikest tiiru autoga, et vist tuleb väljasõidul taga istuda. mu seni pikim ots tagaistmel on lasnamäelt õismäele, või siis tartust pikalt tänavalt vasula äärde, ma ei tea, kumb pikem on. aga tallinnast saaremaale? mis seal taga tegema peab?

ma ei teagi nüüd, kumb hullem on, kas näpuvalu või tagaistumissett.

Thursday, August 28, 2008

olukorrast siidriturul

ükskord, kui siidreid oli veel noh umbes ainult pirni ja õuna, oli eestis müügil ka kolmas: talvesiider. see maitses kui unenägu lapsepõlvest ja jäätisekokteilidest. vaniljeselt.

minu suureks üllatuseks inimesed minu ümber mitte lihtsalt ei joonud seda, vaid lausa jälestasid. tõsi, kord müüdud tartus seda hästi odavalt (parim-enne-teate-küll) ja teadaolevalt ostis üks bioloogiatudeng omale toanurka kasti või kaks, et hommikul hea kohvi asemel juua. sellest maitsest ta suurt midagi ei pidanud, aga odav oli.

arvata võib, et me kahekesi ei suutnud tartu õlletehase turuootusi täita ja talvesiider kadus turult.

aastaid hiljem oli poeriiuleil roosavalgekirju purk samast majast. fizz diamond. siider see polnud, peal oli vähemalt kiri, et sees on puuviljavein, mullivesi ja mahl. kokteil oli imetabane ja sai mari uueks lemmikuks. selleks ajaks oli lahja alkoholi turg nii kirevaks läinud, et ükski pood ei jaksanud kõike pakutavat riiuleil pidada, niisiis sai oma lemmikjooki ainult tõsise õnne korral. kui sai, siis tuli muidugi kohe rohkem võtta.

kord juulis tehasepoodi sattudes lootsin kasti lemmikut koju kaasa viia, aga riiulil ei paistnud midagi roosat. pärimise peale kuulsin kohutavat uudist: seda ei toodeta enam! ainus võimalus veel fizz diamondit saada oli otsida poest ja leiu korral kõik ära osta. nii igas poes. mis on, on ladudes, tehas on igaveseks tühi.

hakatuseks võtsimegi tartu kaubamajast kümmekond tükki selga. siis oli pikk vaikus, järgmine kord vedas mul valdekus. ja eile tõi käbi me oma kodusest keldripoest neli tükki! need võivad olla eesti viimased, nii et ma joon neid suure ettevaatusega ja ainult eriti pidulikel puhkudel.

aga kui keegi kuskil veel mõnega kohtub, võite mulle tuua. talvesiidrit muidugi ka!

kogu maailma vaba aeg

ma olen lahendanud sajandi suurima mõistatuse. selle memme vaeva maksmise asja. artur plekib praegu väga tublilt memme vaeva - viin ta üheksa paiku lasteaeda ja olen siis kella neljani vaba. meenub kalori pakkumine kassi nimeotsinguil: "pane Missmõttes."

üleeile käisin jooksmas.
eile lugesin ühe hooga läbi teismeliste raamatu, mida alustasin nii aasta eest. kui postkastist marie claire leidsin, mõtlesin, et ei, see on juba liig, ning alustasin järgmise teenbooki ja kudumiga. kui pere ja kodu tuleb, lähen ilmselt siiski ajakirjade kallale ka.
kudumiga oli keeruline, sest lõnga on maja täis, aga kõik vardad kadunud. oli üks peenike heegelnõel ja viis väga jämedat kudumisvarrast. hakkasin siis kahekordse lõngaga jämedate varraste atsile mütsi tegema.
täna tõi eesti post tartust mu ülejäänud varustuse ka. erisoove? jõuluks sokke kellelegi? nimelist mütsi? võibolla päevatekki seksodroomile?

ehkki praegu on imelik ja natuke rongaema tunne ka - missmõttes laps on lasteaias ja mina lihtsalt lebotan kodus! aga loodetavasti läheb see varsti üle ja ma saan seda, mida ma olen ligi kaks aastat oianud: "millal MINA puhata saan!" nüüd saangi! võtan paar nädalat iseendale, teengi lihtsalt tervisesporti, loen raamatuid, söön võileibu, joon teed, käin vannis, koon ja heegeldan. ainulaadne aeg. MINU aeg. kodust välja ei viitsi minna :)

Saturday, August 23, 2008

1080

millal need õudsad mängud läbi saavad? mu telekas on kolm kanalit, mis näitavad praktiliselt ainult pekingi seiklusi ja tähelepanuväärne on, et kahe nädala jooksul on ühel korral juhtunud, et kaks kolmest näitab sama pilti. ja need olid mõlemad rahvusringhäälingu pildid. mitte kusagil pole mitte kunagi märget, kas näidatav on otse, esimene või kuues kordus või mis päevast esitletav pilt üldse pärineb. midagi uut näeb minu hinnangul harva. juba tõik, et kolm kanalit näitavad erinevaid asju, ütleb, et keegi või mitu neist tegeleb parasjagu kordusega.

tipphetked minu jaoks (kanteri ajal tegin köögis hoidiseid) oli meeste riistvõimlemine, laste platsiharjutus ja muu taoline (tegin köögis kooki ja pitsat, nii et pilti ei näinud, aga heli oli võrratu). kommentaator andis platoonilis-ilmekal toonil (see on olemas! ma võin oraalselt esitleda, kirjalikult pole võimalik) taustinfot sellest, kuidas ta rumeenias treeninglaagris käis ja sellest, mis ekraanil paistab. mälu on mul meelevaldne, aga umbes nii see läks:
"nüüd nad seal saalis annavad teada selle võistleja kohta... ma võin teile kohe öelda! ma krutin siin kõrval ekraani ja... ta pole mitte midagi saavutanud!"
"ma siin vaatan ja... teate, see on uskumatu! siin on kirjas, et ta sünniaasta on 1991. see... see teeb, et ta peaks olema 17-aastane! samas, kui nii vaadata, siis on see muidugi isegi võimalik."
"kolmekordne piruett... matemaatikud on selle välja arvutanud: see on tuhat kaheksakümmend kraadi!"

Tuesday, August 19, 2008

nagu peab

panin nüüd täpilise kleidi selga ja hakkan hoidiseid valmistama.

Friday, August 08, 2008

sügis koplis

TEADE.
MEIE KAUP PIDEVALT UUENEB SAABUVATE KAUPADE ARVELT!
reibas apetiiser ühe sekkari uksel mööblimaja taga.

ja pihlakad on punased! peab vihikuid joonima hakkama.

Wednesday, August 06, 2008

loodus

ma nägin pühapäeva õhtul ühe lõuna-harjumaa sauna ees õlut juues, kuidas nii vaksa pikkune (väiksemat sorti vaksa) siilipoeg sõi konna. konn tõmbles pisut, aga me ei pidanud seda eriti tähelepanuäärseks, kuni see konn siili juurest minema hüppas, paar soolikat jäi maha. noh, palju see siilipoeg ikka korraga süüa jaksab, eks. homme sööb teise neeru ja ülehomme alustab koibadega, arutasime... aga ei, varsti läks otsis ta konna jälle üles ja sõi pea ka ära. siis too enam ei hüpanud.