minu nädalavahetus
pikale nädalavahetusele eelnes pikk nädal. olete veerandkümnese lapsega kodus olnud ja sellekõrvalt viisaka täiskoormusega tööd teinud? tore, siis teate.
näiteks neljapäeva hommikul viisin ma ta lasnamäele linnaserva käbi töö juurde ja sõitsin ise mustakale intervjuud tegema. siis jälle tagasi. et pärdik uinus teel, peatusin ühe mceine jagu. nutikas mõte, sest kojujõud äratas ta ja söömisest poleks enam midagi välja tulnud. eriti kuna samal ajal legode, puslede, automängude ja tartukottide pakkimisega pidin tegema veel tööd. et mceine kõrvale oli tulnud ootamatu pakkumine veeta laupäev kanuuga emajõe luhal. niisiis tuli pakkimisel arvestada järgmiste garderoobidega:
- tädi sünnipäev viisakas restoranis
- motoklubi põletajad sünnipäev motoklubis
- kuuetunnine paadisõit laedal veel
- igaks juhuks midagi lihtsalt välja minemiseks
- mugav koduriietus
maha jäi ainult üks tähtis tükk restoranirõivist ja meigikott ja arturi autod ja buffid matkale.
siis avastasin, et ma olen kusagile käepärast pannud oma pangakaardi. pole mitte kuskil.
ja siis, kui kõik juba peaaegu valmis, helsitas üks sõber ja tahtis üht kotti laenata. see iseenesest sobis, sest kuni ma kottidega toa ja auto vahet jooksin ja valisin, kas arturile võtta kaasa käru või kawa, jutustas ta õues lapsega.
sõit oli katkendlik: esimene peatus telliskivi ostukeskuses, kus ma teadaolevalt viimati oma kaardiga maksin. neil seda polnud. teine peatus stockmanni kaubamajas, et osta üks kink ja pakkimismelus lapsele lubatud lego. kui ma järgmine kord pean autoga stocki minema, palkan mingi kodutu roolima ja istun ise tagaistmele tumedate klaaside taha. kui keegi feimi tahab, siis tõhus raadiosaatja antenn parkimismajas annab päris hea skoori.
muidu oli stockmannis tore, väljudeis leidsin isegi kohe õige parklakorruse ja telefonikõne panka ütles, et mu kaarti pole tõesti vahepeal kasutatud.
noh, tulistasime siis kanalisse ja skoorisime juba teist korda käbi tööl. natuke lappamist ja teel me olimegi. nädalavahetust, alga!
tartus oli õues valge ja soe ja lumi oli ära sulanud ja artur ignoreeris meid ja jooksis vanaema sabas nagu ikka ja meil ei jäänud muud üle kui peened topid üll tõmmata, vanaema meigikotti rüüstada ja välja minna. kohtusin esimest korda nähtusega nimega trummikaraoke (mille reklaamilt keegi teravmeelik oli esitähe maha kraapinud), mis oli täitsa vahva vidin. rääkimata krooksu lähenemist majanduslangusele: kõik peale tee oli koletu alega.
reedeõhtune meelelahutus oli nimetatud sünnipäevavalik: üks viisakas suguvõsapidu ja üks motoklubi pidu. ma pean ütlema, et olen eluaeg kuulnud inimesi kurtmas, et küll on tüütu, tuleb minna tädi juubelile vmt, aga minule sellised asjad meeldivad. esiteks peetakse meil niimoodi suurelt nii jube harva ja teiseks mulle meeldivad mu sugulased. ja tädi juubel ei tähendanud mingi võõra mutikese 70ndat, vaid 40. sünnipäeva pidas tädi, kellega ma väiksena aastaid koos elasin ja me vanusevahe on väiksem kui tal oma õe ehk mu emaga. rääkimata sellest, et meie lastel on vaid pooleaastane vanusevahe. üllatuslikult niipidi, et minu oma on noorem. nii et suguvõsa pidu ja tädi juubel oli täiesti okei põhjus teise eesti otsa sõita.
aga kui boonusena peetakse samal ajal ühe toreda motoklubi sünnipäeva, ei saa ka sealt kõrvale jätta, eriti kui nad nii kenasti ajaliselt ja geograafiliselt järjestikku paiknevad. reedeöine lõke, antropoloogilised vaatlused seksivatest inimestest tünnisaunades (üks neist klubi katusel) ja luunja kasvuhoonete valgustust vastu kumav taevas veenis, et nüüd on suvi käes. mööngem: on jaaniöid, kus 11 kraadi jääbki kätte saamata.
hommikul arvutasin pisut ja leidsin, et vähemalt pool eelmisel õhtul tehtust oli viga. ja mitte see antropoloogia pool. õnneks oodati meid "merele" alles keskpäevaks, aga ikkagi. selleks ajaks oli mu pohmell läbi teinud nii palju erinevaid faase, et ma ei teadnud, enam, mida järgmiseks teha, süüa või selga panna. ja just siis, kui enamvähem hea oli, lihapirukad sees püsisid ja enne kanuusse kolimist jõekaldal pissil käisin, kohtusin rästikuga. sisises mu ahtri peale üsna kurjalt. alguses sain tubli pulsi, siis hakkas väga palav ja lõpuks tuli seedehäire. aga perse jäi terveks, tänan küsimast.
kanuus oli juba hea olla.
viis tundi avamerel. näiteks kohtusime sillaga, mille alt läbi ei saanud sõita, sest vesi ulatuski sillani välja, küll aga sai vabalt mööda sõita. sõitsime ka mööda metsasihti, käisime metsas ja peaaegu ühe mehe hoovis. sportlikus mõttes tegime ka kiirusrekordi 13,5 km/h. kümnese kanuu kohta polegi nii halb. okei, see oli allavoolu, luhal saime napilt 11 alla.
tagasi kuival maal, ei tihanud ma enam loodust kasta. tea, millal see julgus üldse naaseb... elvas kukkusime kumbki teadmata ajaks kuskile diivaninurka magama. hämaras lahkudes näitas kraadiklaas 11 pügalit ja maanteed olid konni täis. nüüd on küll suvi käes. heietasime puhkuseplaane ja unistasime loodusest. ja vot nüüd küll ei jaksanud enam välja minna. eriti kuna pasha tuli kahvel valmis keeta.
hommikuks oli korter munadega üle valatud ja targu paigutasin lapse teise tuppa. oligi vaese vanaema veerand kaheksa üles ajanud ja munade sabas ringi tuiskama asunud. meil polnud ka hommikul jaksu ma ei tea, aurasse või kuskile minna. ajasime aegluubis oma asjad kottidesse ja tiksusime pärastlõunal autosse. sohver arvas, et sellisel kellaajal võib tartu maanteega katsetada küll, enne veel ukerdasime supilinnas ja kaesime ilma. aga enne puurmanni oli tartumaantee nokkimisest siiber ja võtsin kaardi lugeda. käbi rabas paremale, sobilik teeots oli parajasti paigutunud. sett loodust jällegi, saime kanuust vaadeldud kaasikut teiselt poolt ka näha ja unistasime maakodust. u-pöördeid tuli ka paras ports, sest iga peateepöörde järel leidsime kaardilt, et alternatiiviks olev pisike tee on palju põnevam. oli ka. ja tunniga olimegi tartust jõgeval!
tallinnas oli juba standard: aken lahti, asjad tuppa, legod, autod, väike söök. enne lapse tuppalubamist korraldasin veel siia ka üks munapesa.
õhtul käisime onu juures saunas.
olime väsinud, aga õnnelikud!
