ja nüüd

tantsupeo proovi sammu marss!

selline öö

terve öö nägin unes igasugu jama. küll oli kass haige ja küll kusagile kiire, küll vähe ruumi ja toakaaslasteks nõmedad joodikud, küll varastati midagi ära. ei midagi nii jubedat, mille peale hingeldades ärgata, aga ka ei mingit mõnu magamisest, pigem väsitav kui väljapuhkav uni.

ja siis, kui me pärast kõike seda olime mingi seltskonnaga jõudnud bussijaama, kõigil pilet taskus ja emade antud rahast veel tubli ports (täpsemalt 60 krooni näo kohta) järel ning bussini kolmveerand tundi aega, tegin ma ettepaneku käia selle raha eest kähku toidupoes ja tuua maitsvat veini, saia, pasteeti ja muud headparemat. mõeldud, tehtud... ja siis hakkas kõrvalvoodis kass undama, et tema tahab pissile. AINUS tore hetk ses öös! muidugi ei jätkunud uni pärast samalt kohalt.

elu vaesuses (pärast toeka summa eest arvutite remontimist) tähendab, et kõht on kogu aeg tühi. süüa ka ei saa, sest kui laps ärkab, peab talle ka andma. ma söön siis seda, mis ta järele jätab. õnneks jätab ta tavaliselt suurema osa. ootan pikisilmi palgapäeva. ükskõik, kelle!

milleks mulle kahed bikiinid?

nahavähk nahavähiks, eestis ei ole ju võimalik "õigesti" päikest võtta! noh nii, et ühel päeval praed 20 minutit, järgmisel 30, siis ehk juba 45 ja nädala lõpus võid lausa tunni pikutada.

kui ma poleks end maikuus märjamaa taga metsas muru niites poole päevaga ära põletanud, oleksin siiamaani vallge naagu luik, sest 30 minutini poleks ma siiamaani jõudnud. ja kahtlen sügavalt, kas enne juulit jõuakski.

mis tähendab, et maikuine 20 minutit on nahal ammu unustatud ja suve teinegi päikeseline soe päev kulub sellele, et nahale päikest natuke ainult näidata. võibolla kaks nädalat hiljem tulev kolmaski. noh ja siis oktoobris annad alla ja lähed ikka solaariumisse?

kümne meetri kõrgusel

"the deeper the shit, the better the memories."

valgeranna

skoor siis

N kl 9: kuus vihma.
N kl 10: ratas külili 1x.
N kl 20.30 väsinud, aga õnnelik. ja täiesti kuiv!
R kl 23: 2 vihma.
L kl 23: 10 vihma, neist esimene ja tõhus ilma vihmariieteta tsikliparaadis. Tagas märjad saapad, märjad kindad, märjad püksid, märja jope, märja kiivri ja märja piduri. jopp, kindad ja pidur ei kuivanudki enam ära.
P kl 19: null vihma. esimene tuli siis, kui olime kõik asjad tuppa kandnud. aga me olime terve päeva teel!

järeldus: ärge arvake, et linnusitt ei too õnne. lihtsalt õnn ei peitu ilmas!

sellest saab meie suvi ehk müüdipurustaja asub teele

eile sittus lind mulle õlale. ikka korraliku läraka, isegi juuksed olid koos.

ja juba täna leidsin maas 50 senti!

sellest ei saa tulla midagi muud kui üks tore, tore suvi!

õnne suurust saame tõeliselt mõõtma hakata alates homsest, mil mul on plaanis:

N kl 10 koosolek viljandis,

N kl 11-12 sõit viljandist valgeranda,

N kl 12.30-15 ronimine valgeranna seikluspargis,

N kl 15.30-16.30 kodutee,

R kl 12 ronimine tallinnas nõmme seikluspargis,

R kl 17 esimese käigu sisselükkamine linnapiiril, et sõita lõunasse, otepää taha,

R-P lõuna, vabas õhus,

P millalgi kodutee.

sõidud on mõistagi ka vabas õhus st tsikliga.

kui selliste plaanide peale ei lajata uut Sajandi Laussadu*, on see linnusitaõnn ikka õige asi.

kui lajatab ja keppi ka ei saa, on see ütlus ilmselt lihtsalt täissitutute lohutuseks välja mõeldud müüt.

_____________

* mäletate eelmist nädalat? sadas mitu päeva jutti, eks! muidugi sadas, meie läksime ju telgiga puhkama. viimati nägin ma sellist vihma 2005. aastal leedus, kui me ka telgiga matkama läksime. enne ega pärast seda pole leedukad nii suurt pilve näinud kui siis, kui mari ja käbi puhkamas käisid! kui linnusitta poleks olnud, soovitaksin ma praegu siitkandist kusagile kuivemasse kohta minna, sest me plaanime jälle väikest metsaelu...

ilmselt on mõistlik see äriks keerata: kui teid piinab põud, kutsuge meid enda juurde puhkama! garanteerime kestva ühtlase niisutuse, mitte juhuslikke kõrvetava päikesega vahelduvaid vilja lõhkuvaid vihmahooge!

selline nädal

meie vaba aeg võtab üha sürrimaid tuure. alles see oli, kui ma läksin süütule kanuumatkale, millele järgnes külatripp üle piibe, tartu, viljandi ja pärnu maanteede ning zebra kärul vedamine ning Suur Muruniitmine märjamaa taga metsas (pärast tunnistamist, kuidas käbi lahendas ühe üsna tugeva olemisega noormehega kahasse pudeli tekiilat ära ja ta ikka vapralt püsti seisis).

nüüd siis läksime ükspäev metsa. eelnevalt oli perekonnanõukogu otsustanud, et mets asub võru taga. teel metsa vaatsime järva-jaanis vanu autosid ja elistveres magavat karu. võru taga vaatasime ilusaid teid ja käbi õhkas külg ees kurve võttes: "ma pole niiiii ammu kruusateedel sõitnud!" ning kahjatses, et audi esiveoline on. ilm oli natuke niiske, aga üldse mitte heidutav. panime vällamäele telgi püsti, tegime turisti eine najal toeka õhtusöögi ja suundusime matkarajale. toks ajaks oli küll kell juba tublisti üheksa peal, nii et kui aru saime, milliste kõrgustega sel rajal rinda pista tuleb, otsustasime hommikul naasta. lõikasime lapsele metsast matkakepiks jupi pihlakat ja keskendusime laagriplatsile. mis tähendas kusagil pärast kümmet, et artur sõitis ekstaasis kawasakiga mägedest alla ja käbi kinnitas: ei pane jalgu maha! ei kuku! kõik oli sulatõde! noh ja siis saime teada, et see kulduinujast laps suudab iseseisvalt uinuda ka telgis, kui meie kuuldeulatuses sumiseme.

kell viis sadas vihma.

kell kuus ka.

ja seitse.

ja üheksa kandis, kui ärgata otsustasime, samuti.

pakkisime lapse tuhandekroonisesse lenne vihmakomplekti ja saatsime müsli-bariga õue. veerand tunniga oli ta läbimärg ja läbi külmunud, nii et kuni me ülejäänud kola kokku pakkisime, kuulas ta soojas kuivas villases kampsunis autos istudes onu reemuse jutte. pakkimise käigus tulin ma geniaalse plaani peale (kuna oli üsna ilmne, et mingeid matkaradasid ega munamäge siit päevast me välja ei pigista): otsime endale ühe kaminaga rmk onni ja veedame päeva seal - soe ja kuiv ja ikkagi mets.

onni leidmine võttis omajagu aega, sest esmalt tuli võrru šoppama ja hommikust sööma minna ja siis leidsime sellise onni, mis oli rohkem nagu seintega lõkkease. veel tunnike märjas uduses autos. vihma muudkui sadas ja sadas ja sadas.

aga soontaga metsaonn oli vääriline tasu selle hommiku eest. maja järve kohal, katusega terrassid, kamin ja puud, laud ja piisavalt ruumi. riputasime kõik vähegi niiske üles ja panime telgi tuppa püsti kuivama. sellest sai alul vääriline mängupaik, seejärel tänuväärt pesa lõunauneks ja lõpuks kolisime kõik sinna magama, sest nii ei pääsnud sääsed meid öösi purema. päeva veetsimegi onnis onni mängides (artur), sääski püüdes, grillides, kududes (mina), kahe autoga mängides (käbi ja artur), issi rahakotti revideerides (artur), kaminasütel pannkooke praadides (käbi; pann oli meil kodust kaasas), taskulambitrikke avastades (artur) ning kõige selle vahel kord pooltunnis aknaist vaadates, kuidas kalad järves upuvad ja muru kasvab.

kui pimedaks läks, süütasime küündlad ja kui uniseks jäime, läksime magama. ja kui hommikul ikka veel sadas, nüüd juba 27. tundi jutti, lappasime kokku ja sõitsime tartusse.

sest et vällamäel olime saanud aukohused minna reedel otepääle ja võtta meie rahvatantsijate nimel vastu presidendi kingitud lipp. ja siis veel üks lipp. et ilm näitas ainult püsivuse märke, korraldasime arturile kena äraolemise tartuvanaema juures ja läksime auasju ajama omapäi. tasus ära, sest ehkki kell kaks, kui linna sõitsime, võttis meid vastu Päike isiklikult, saime taevast veel korduvalt nii uut kui vana.

otepää oli kaetud sinimustvalge vaibaga: linna peale oli lahti lastud üle tuhande uhke kandelipu. vaatepilt oli lummav, aga see oli alles algus. kuidas meie täiesti süütu "näitame lapsele matkaelu" nädalast sai patriootlik ajalootegemine, imestab mind ikka veel. päris kindlasti oli see parim võimalus seda päeva veeta - alternatiivideks olnuks passida tartus ja vaadata toast, kuidas linnas vihm sajab, või jätkata sedasama metsaonnis. teist päeva järjest tundusid siiski mõlemad igavad.

niisiis saime tuhande teisega koos otepää linnamäe orus näidata, et sinimustvalge on ilus. palju õnne, eesti lipp, tõesti!

noh ja siis järgnes tavaline tartunädalavahetus tartuvanaema, üha pikeneva mänguautorea, sebastiani ja karliga. ja ärgem unustagem vihma!