pool aastat, hakkame lubama

mul on kolm aastat olnud sama uusaastalubadus: et ma õpin "puu on puude kõrgune" sõnad ära. 2008. aastal jõudsin pooleteise salmini ja skoor on pooleteise kõrgusel püsinud ikka ja ikka. tänavu olen jõudnud pisut kaugemale: mõttega juba mitu korda laulu lõpuni! seda poliitikat esitan urule vahel rahustuseks.

aga järgmise uusaastalubaduse annan julgelt ära: ma lähen järgmisel jaanipäeval metsa, kui just lumi maas või jube raju pole. vanasti me käisime kogu aeg: polnud vaja ei erilist tähtpäeva ega mingit maakodu selle jaoks. oli mets, sääsed, väike järv, väike telk, tikud, liha ja õlu. vahel oli vihm, vahel jaanipäev, vahel eikumbagi. see kõik ei saa ju olla maa pealt kadunud lihtsalt selle pärast, et ma vahepeal mingite teiste sõpradega mööda kellegi elamisi käisime!

muidugi ei saa välistada, et sellele lisaks luban järgmisel aastal "puu on puude kõrgune" sõnad pähe õppida. tibusid loeme detsembris.

maja versus vurr

nädalavahetuseks oli käbi palutud tallinna endurole kohtunikuks. miskipärast peeti seda rakkes (vrd. kopli kütteladu ülemistel) ja käbi palus oma pere kaasa. me siis muidugi kenasti läksime. telgielust hiirega ei hakanud unistamagi, võtsime parem onu peetrilt lehtsest suvila sappa. ainult et tallinnast lahkudes oli meil sabas käru. kola ja saarlase mudavurriga.

lehtses jätsime käru maha, kola viskasime majja ja vurri tõstsime maha. aga et litsenseeritud sõidukijuhte oli kaasas kaks, oli mul valida, kas edasi rakkesse sõita, maja konksu otsas, või hondaga, mille sadul on mul kusagil keskmiste roiete kõrgusel. viimane tundus ohutum.

oli ka: käbi hoidis ratast püsti, mina ronisin otsa, panin käigu sisse ja sõitsin ta käte vahelt minema. kui oli vaja teel korraks seisma jääda, kihutas käbi opeli ja majaga ette, jäi seisma, hüppas autost välja ja püüdis mu kinni, kui seisma jäin. tõeline prints! ristmikega mul lihtsalt vedas: vasakpöördeid ja anna teid oli lugematu hulk, aga seisma ei pidanud ühegi juures jääma.

rakkes seisis politseiauto, mehed pardal. mul spidomeetrit igatahes polnud, aga maja sõitis loodetavasti legaalsel kiirusel ees. peegleid mul ka polnud. kas numbriplaat oli, ma ei teadnud, tuli igatahes põles. et suunatulesid polnud, selgus alles siis, kui nägin hiljem käbi käemärkidega suunda näitamas. kuna lüliti oli, siis mina ikka klõpsisin korralikult seda. kokkuvõttes polnud ma kopka eest kindel, kas see ratas on streetlegal või tohib sellega ainult sirelites tuhlata, nii et korraks võttis sinivalge nägemine mu täitsa muretsema. sõitsime parkivast vilkurist mööda ja kui mõnesaja meetri pärast üle õla vaatasin, nägin autot meile järgnemas. seitse sekundit hiljem pani maja parema suuna sisse ja tõmbas teepervele. ohkasin raskelt ja kujutlesin kiiresti kaht pilti, mis kohe juhtub: käbi hüppab välja ja püüab mu politsei peatumismärguandele alludes kenasti kinni või ma jään ise seisma ja kukun selle eiffeli torniga lihtsalt kummuli. ei juhtunud kumbagi: õigel hetkel suutsin ühe jala hoo pealt maha toetada, käega pidurdada ja sadula teise jala põlveõndlasse libistada, nagu olen näinud teisi jupatseid liiga kõrgete rataste seljas pidurdamas. õnnestus! rõõmupisar silmas, vaatasin, kuidas politseinikud meist haigutades mööda sõitsid.

tunnistan, et see sai viimaseks piisaks. ma olin sellest tsirkusest nii kurnatud, et kupatasin käbi lenksu ja istusin ise opelisse maja vedama. see oli sama pingerohke, sest kui pidurdamisega hiljaks jäin, tuli maja pauguga selga, ja kuskile võsa vahele tuli pöörata ilgema kaarega ja isegi siis sain õiendada, et käru olla üle suure kivi tulnud ja pool metsa kaasa vedanud. aga vähemalt polnud seda muret, et kui seisma jään, kukub maja pikali enne kui jala maha panna ulatan. nii et pühapäeval tagasi sõitsin ma algusest peale majaga.

aga noh, nüüd ma olen sel hooajal juba 70 kilumeetrit sõitnud. 40 kuusalust koju zebraga, kui opel honda slepis tantsupeolt koju valsitas, ning 30 eiffeli torni seljas lehtsest rakkesse. ei kujune just suurima kilometraažiga hooaeg, aga seiklusrohkeim, tundub, küll.

elu on seiklus ehk kuidas me meeste tantsupeol käisime

väljakutse: meeste tantsupidu, kaks last ja kole ilm. vastu võetud!
abinõud: ema arturit süles hoidma. kutsutud ja kohale ilmunud.

pidu pidi algama kell 19, sõit kestma kaua ja uru enne pidu kere täis tankima. eesmärgist startida kell 15 hälbisime ainult viis minutit. üks ebaõnnestumiskoht ületatud.
artur pidanuks linnapiiril uinuma. uinus kusagil viitna mail. teine punkt mitte väga õnnestunud.


käbi pidi aitama enne pidu sahmida. 100% õnnestus, alates parkimiskorraldusest ja uru hoidmisest, lõpetades tantsijate ööbimiskohas toitmise võimaldamisega ja tribüünidele juhatamisega.

tribüünile pidime jõudma ja mahtuma. check!

uru pidi kogu etenduse kukupaina linas magama. ei maganud, poole tunni pärast pidin ta välja kiskuma ja ülejäänud etenduse (jah, isegi paljad keskkoolipoisid) magas ta mu kätel, avades silmad vaid pilguga küsimiseks "kas kõik on okei?", kui muusika väga valjuks ja/või dramaatiliseks läks. kaks tundi viitpoolt kilo kätel hoida ei olegi nii kerge!

pärast etendust pidime teda jälle toitma. taas erinevalt plaanist klassiruumis, nii et superluks. artur seni joonistas tahvlile autosid, taevaid ja vihmu.


noh ja siis pidime veel ainult koju jõudma, aga siin on seiklusliku osa algus.

pakkisime naised-lapsed autosse ja käbi zebrale ning keerasime ninad tallinna poole. või õigemini enne viimast keeramist lõi auto armatuur tuledesärasse ja ma andsin käbile törtsu signaali, et ta selle rondiga läbi räägiks. õlituli, mingi ohutuli, veel paar tuld, kõik punased. käbi vaatas et õli on (nii et vabalt või asi õlis olla eksole), gaasi andes tuled kustuvad, ja leidis, et sõidame. kui nii, siis nii.

pärast viitnat polnud asi enam pööretes: raadio jäi vait ja kõik hoiatustuled igal pöördel põlemas. väike arutelu ja käbi sõnastas enda pakutava diagnoosi: genekas ei lae. sellises autos olin ma varem ka istunud ja toona jäi see auto seisma. kuna koduni oli üksjagu maad, oli selge, et kusagil sel teel me jääme seisma ja mingist abist sõltuma, et ööseks kotile saada. kust ja millist saab, ei kujutanud ma ette. mõtlesin muretult, et vähemalt on uru söödetud ja rinnad kaasas, kui ka nälg peaks tulema, riideid oli kõigile ka piisavalt ja termos teed täis. nii et vähe oli asju, mis meid öisel maanteevangistusel oleks häirida saanud.

uus start oli autole päris vaevaline, köhis ja puhises, aga saime ikka hoo sisse. ainult parktulede najal, et kaugemale sõita jõuaks. käbi sõitis tsikliga ees ja näitas selle laternaga, kus tee on. raadio oli ka vait ja rohkem elektrit me kokku hoida ei mõistnud. auto ise mõistis: üks hetk hakkas spidomeeter seierit seinast seina loopima ja kukutas siis nulli. odomeeter ka ei tiksunud enam. mõtlesin, et helistaks linnas kellelegi, et pangu saapad jalga ja visaku köis õlale ning hakaku vastu sõitma, aga ei kujutlenud, kellele. käbiga ei saanud arutada, tal polnud telefoni kõrvas, ja seisma polnud mõtet jääda, targem tundus veereda, kuni saame, küll pärast on aega rääkida.

see "kuni" kestis kuusaluni. reeturlik pikk lauge tõus tappis me hoo ja sinne me kustusime, alul viimasedki tuled ja siis mootor.

käbi helistas tantsijatele, kes pisut enne meid startisid. need keerasid oma traktori maardust tagasi ja kuni kuusallu jõudsid, sain ma uru tankida - ega ta küsinud, aga nii igaks juhuks. arturil oli kõik see aeg nii põnev, et polnud lootustki teda "voodisse" saada. käis hoopis käbiga kiirteel pissil. see pole ju keelatud?

kui tantsijad kohal, käis kõik väga kiiresti: lapsed rihmutati tagasi kinni, mina näitasin meestele perset ja riietusin käbi tsiklivarustusse (jaa, isegi püksid läksid korralikult pigistades eest kinni!), mehed ühendasid autod ja läinud me olimegi.

minu esimesed lenksukilomeetrid sel hooajal! nautisin neid viis kilomeetrit, kui sain aru, et käbi on kubemeni autoaknast väljas, et mulle midagi öelda. "pane tuled põlema!" ma olin seda juba paar korda teinud, aga nüüd selgus, et valest nupust. mõistsin, et ma pole just pädevaim juht sel maanteel - pärast 11-kuulist sõidupausi - ja sinna see nauding sumbus. järgmised 30 km kartsin põtra ja enda järgmisi rumalusi ja kui linnas mõlemad ohud enamvähem nullitud olid, oli mul nii külm, et polnud enam võimalik midagi nautida.
aa, miks? ma ei oska slepis sõita.

uru magas kogu tee. artur jäänud susi hotelli juures magama. kodumajani oli kolm minutit ja oh seda kurjust, kui ta siis ärkas, pärast väsitavat päev ja kolme minutit sügavat und! toas arusaadavalt ei olnud ta nõus magama ega lahti riietuma, tema tahtvat mängida. olin lahke, et muidugi võib mängida. tõusis mu sülest, et minna, ja vajus tagasi - jalad ei kandnud paraku. nii sodi kainet inimest polnud mina enne näinud.

jama

kolm päeva tagasi me veel seda ei teadnud, aga meil on jälle remont ja eriolukord. leidsime nimelt tapeedi.

eile:

sulane:
täna:
edasine on aimatav, sest me leidsime ka arturi tuppa tapeedi. targu seda veel koju ei tirinud. üks jama korraga!