Thursday, June 30, 2011

ülbe värdjas, ikka teie

ma sain eile teada, kuidas kujuneb maine. kuidas sa võid lihtsalt istuda ja teha ühe süütu nalja mitte kedagi halvustades, aga pärast teab pool linna, et sa oled ülbe värdjas.


tuli mu vend hommikul siia, et mind ja hiirt peale võtta ja endale külla viia. asjad venisid, aeg tiksus, aga temal kodus lastega naine, kes pidi kell kümme tööl olema. tööl, kuhu ta läks alles mingi viiendat päeva. ega tahaks ju hilineda. aga meil läks aega ja aeg muudkui tiksus ja jõudsime kohale 9.53. proua oli õigustatult kuri, härra vabandas ja tõdes, et kõiges on süüdi tema. tegelikult ikka mina ka, aga sellel ta ei peatunud. aga see selleks. proua tuiskas minema ja meie jäime lastega tiksuma.

tiksun siis lastega õues, vend tuleb terrassile köögist leitud taldrekuga ja mõmiseb: näe, proua on mulle süüa teinud! itsitan vastu: "siis ta veel ei teadnud, et sa M oled!" vend ka itsitab. eks muster on ju lihtne: teed süüa, teed härrale ka, sööd ära ja vaatad kella, et kusse härra siis on, kurjuned ja... no ega ei hakka ju toitu ära viskama lihtsalt sellepärast, et sa selle ahvi pärast nüüd tööle hiljaks jääd eksole.

ja siis helistab proua ise, ilmselt teatega, et võtku härra süüa. leebunud ja puha. vend igatahes mõmiseb: "ma juba leidsin. tead, mari siin just ütles, et siis ta veel ei teadnud, et sa M oled." proua ilmselgelt ei saanud aru, miks ma teda emmiks nimetan, ja palus täpsustust. vend kordas naerust puksudes, endiselt kaudse kõne saatelauset otsetsitaadiga ühendades: "mari ütles, et siis ta veel ei teadnud, et sa M oled." nii veel mitu korda, lõpuks proua loobus ilmselt mõistatamast, miks ma pean teda emmiks, kui ta oma mehele hommikusöögi tegi. ja vaevalt ta muga lähiajal rääkida tahab. sellest või teisest või kolmandast.

Wednesday, June 29, 2011

argipäev

lõpuks on uru hambumuse areng hakanud halvama eksistentsi. ja arusaadavalt mitte ainult tema oma. teist päeva kulutan ta uinutamisele neli tundi. eile viiendal õnnestus, täna mitte. ma ei tea, kas ta nüüd magab, aga kusagil kella neljast olen olnud kraana, redel, mänguasi, peksukott, närimispuu ja küünistamisköis, märklaud ja lohutaja. seda viimast muidugi loetud korrad, rohkem ikka peksukott ja nii. söönud pole peaaegu midagi. millal saanukski?! küll olen teinud ühe käega kanasuppi. seda ei taha, halvad mälestused. pesta tahaks. und ei ole.


valasin klaasi veini täis ja refreshisin 15 minutit facebooki. igav. ak käib, aga mõistus ei jaksa kuulata ega kõrvad aru saada. hommikul kell 9 astub siia külaline. mitmeks päevaks kohe. see kodu on nigu seapesa. üleni. kas ma peaksin nüüd koristama hakkama? kes ma olen?

a vähemalt mul hambad ei valuta!

Saturday, June 25, 2011

valik

tead seda tunnet, kui on käes väga vaikne pärastlõuna, kui mõlemad lapsed magavad ja sulle istub pähe pärast põgusat täiskasvanute aega eelmisel ööl ja viietunnist õueshängimist uuel hommikul - ikka laste õueune ja mänguväljakute nimel, mille siis veel! - selline raskus, et sa ei suuda end liigutadagi, rääkimata nt tubade koristamisest, lugemisest või kudumisest, telekast millegi vaatamist või perele õhtusöögi ettevalmistamisest. sa lihtsalt istud. võibolla refreshid facebooki, võibolla inboxi, võibolla klõpsid juhmi näoga telekat. jah, sinagi võiksid minna magama, lapsed ju magavad. aga sa ei lähe. sest sa tead. sa tead hästi, et sellest seisundist on hullem ainult üks: see, kui sa oled vajumas või juba vajunud sügavasse unne ja siis keegi kiljatab läbi une, kukutab voodist maha luti või näeb paha und, õues käib prügiauto või keegi helistab. lühidalt: kui sa ei saa magada, kaua vaja, vaid pead leppima teadmata hulga sinust sõltumatu armuanniga. ja vot see teeb inimese nii kurjaks, uniseks ja raskeks, et see enne-und seisund oli päris lihtne asi.


ja see vist ongi lapsevanemaks olemise juures kõige raskem.

Sunday, June 19, 2011

sinine tuba, täies hiilguses


aga õnneks elan ma koos mehega, kes on linna peal tuntud kui ahto-24 ehk teisisõnu ahto-kes-parandab-kõik-ja-putitab-kõik. see ei ole roheliste rattaretke remonditelk, vaid tuba meie korteris. kunagi saab sellest master bedroom. seni võib vastavalt oludele öelda kuur, ladu, käbi tuba, vanaema tuba... ja need rattad on kõik meie rattad. osa on muidugi puudu ka, mis laenus, mis käbi töö juures.


ja Punase Mammuti rindelt siis ka: käisin just testimas, mida muutis rehvivahetus. sest vaadake, selles toas on asi igaks elujuhtumiks, nii et kui mul oli vaja uusi rattarehve, olid need ilmselt kuskil kapi taga võtta ja ahto-24 sekkumise läbi ka mu rattal all. ja kui käbi täna sealt toast väljub, on mul ka uus ja parem (ja kergem?) amort. kardetavasti lähen ma enne magama ja mis mul seal hommikuks on, ma ei julge kõik kujutledagi!

PS aa, ta vahetas juba mingi laagri ka ära. uus laager oli õnneks võtta, vanna olla väsind.

Saturday, June 18, 2011

törts juttu spor... ptui! vaba aja veetmisest

rennes meelitas käbi kevadel jalgratturiks. käisivad tartus rallil ja veedavad kolmapäevaõhtuid puugimetsades. viimati jätsin lapsed kus see ja teine (aitäh, tarmo!) ja läksin ka. lõppude lõpuks on ka minul vaja something completely different. lisaks saame ju ühise elamuse, mis võiks olla tore tellis partnerluse müüris.


aga aitab suurtest sõnadest. ma tahtsin tegelt tehnikast rääkida.

mul on kaks jalgratast. sinine ja punane. sinine on sale kena tänavaratas mu esimese õppelaenu eest. punase pidin ostma siis, kui kass sai aastaseks ja ma tahtsin talle rattatooli, aga sinisele ei saanud kinnitada. olgu tunnistatud, et pea neli aastat hiljem pole ma temaga ikka veel ära harjunud. ta on kohutavalt raske! lisaks on ta rehvid justkui liimist. need kaks omadust kokku tähendavad, et vaba hooga ei saa lasta isegi allamäge. no sossi mäest saab, aga mitte pikalt. ja ma ei liialda.

aga nüüd. oli kolmapäev, jätsin lapsed ja läksin. valisin sinise ratta. mis sest, et mitte maastikule mõeldud, aga sellega vähemalt on võimalik sõita! mis sest, et koju jäi maastikuratas, amordiga ja puha. milleks maastikuratas, mida ei jõua vändata? rennese hoovis vahepeatusel seisis rennes me auto taga, vaatas sinist, näitas mullle oma näpu otsa ja ütles: "vaata ja harju. seda sa hakkad täna palju nägema." ohkasin raskelt. a no mis mul sellest, mida teised arvavad, mu valik oli teadlik!

no raja kolmesajandal meetril otsustasin, et sõidan esimese ringi lõpuni, rohkem mitte. see polnud tõesti selle ratta rada. kohe tõesti. lisaks veetsin suurema osa ajast põõsastes lihtsalt sellepärast, et ehkki avalik rahvaspordipäevak, tuhisesid rajal 100 m/s tuusad, kes hüüdsid "rada!" paljud ka tänasid, kui said. see oli tore osa.

aga pikk jutt lühidalt: sõitsin ära kõik neli ettenähtud 3,5km-st ringi, igaüks eelmisest paari minuti jagu kiirem, ilmselt vastavalt sellele, kui palju rajanõudjaid oli ja palju ma reaalselt sõita sain. järgmisel korral, otsustasin, tulen ikka punasega. (olgu öeldud, et avalikult näpuga ei näidatud ega näkku irvitatud, aga käbi rääkis, et kõik rääkisid sinisest rattast ja imestasid. väidetavalt positiivselt, et tore et ikkagi tuli ja sõitis ja ellu jäi ja tulgu ikka veel. ja mulle meeldib käbi uskuda!)

aga eile öösel, kusagil poole rummipudeli peal, läksime elutoast kuuri ja palusin rennesel tõsta üles sinine ja seejärel punane. sinine kerkis hoobilt lakke ja punast ei saanud ta maastki lahti. küsisin siis, kumma rattaga tema metsa läheks, kui tuunimisvõimalused välja jätta ja valik olekski selline. ta oli kohe täitsa vait. enam ta ei pidanud imelikuks, et ma sinisega metsas käisin.

ja vot nüüd ma helistasin tartusse oma isiklikule gt-müüjale ja palusin lahendust. kas kergemat raami, kuhu punase jupid ümber laduda, või punane müüki võtta ja mulle kergem müüa.

kaalusin ära ka:
minu punane standardvarustusele lisatud plastmassporikate ja pakiraamiga 18 kg.
minu sinine standardvarustusele lisatud plastmassporikate ja pakiraamiga 14,7 kg.
käbi alumiiniumraamiga tuunitud pill 14 kg.

Sunday, June 12, 2011

not dead

eile hommikul sai mul maja- ja perepidamisest kõrini. esimese poole päevast veetsin koolitusel, ilma pere ja majata, aga siis läks eluks. veeresin jalgrattaga koolituselt nõmme mäest alla ja vaatasin pere üle, litsusin üles tagasi ja vastu tuult järvevana pidi (ei soovita!) koju, pakkisin ahvikiirusel asjad ja lõin zebrale hääled sisse. lenks itta ja paak tühjaks. see juhtus punkveres, kus esmalt tegi tabu mulle väikse linnaekskursiooni, millest hoolimata jõudsime laulupeole õigeks ajaks. noh, nad natuke viivitasid algusega, et me ka jõuaks.

ja peo järel tegin ma kõike, mida ühel suvisel nädalavahetusel tavalised inimesed ilma pere ja majata teevad:
jõin õlut.
laaberdasin linna peal nii omade kui võõrastega.
sõin ausat vana kooli burksi. äärekivi peal istudes. öösel muidugi.
ei vaadanud üldse kella.
ei arvestanud üldse kellegagi.
peitsin õllepurki patrullivate politseinike eest.
ostsin kõrtsust kaasa õlut, kui poed enam ei müünud.
magasin kutsekooli internaadis.
ei jaksanud pärast kõike seda hommikul veepudelit lahti keerata.
jõin hommikukohvi ja sõin -sööki statoilis.
sõitsin pool päeva mootorrattaga.
käisin karastavas metsajärves ujumas.
solberdasin jalgupidi külmas merevees.

päris täiuslikkusest kogu paketis jäi lisaks käbile puudu ainult läbimõeldum look laulupeoks. mu top kiivri pildi ja sõnumiga "sorry, bad hair season!" istus kõikide nende punkariharjade ja anarhiliste tagide vahele sama halvasti kui valged püksid ja tõesti helmet hair. aga õnneks polnud seal peegleid ja ma eriti palju ei viitsinud muretseda selle kõige pärast. pealegi oli mul vabanduseks tuua lühike ettevalmistus- ja veel lühem pakkimise aeg.

a punk on lahe.