öised asjad

uudised

2012-01-30T18:20:00.003+02:00

raadios räägitakse, et kamp noori ajaloolasi läks linnusesse elama ja vaatab nädalapäevad, kuidas tuhat aastat tagasi elu oli. eraldi rõhutati, et kõike tuleb teha vanasti ja see tähendab, et noored peavad ise süüa tegema(!), ojast vett tooma ja ahju kütma(!). kohutav ju!

mayday! aru otsib rakendust!

2012-01-29T23:32:00.004+02:00

kõige tõenäolisemalt seoses pea kaheaastase koduperenaiseperioodiga on mind tabanud identiteedikriis. kes ma olen, mille jaoks?

see on muidugi kohutavalt uhke ja vägev, et uru paneb kokku 15-tükilisi puslesid, ise alles titt mis titt, aga minu aruraasule on seda vähe. isegi kui neid kahekaupa korraga panna, nagu see titt teeb.

teisisõnu, päevi veetes 22-kuuse lapsega ei saa mu aruraas eriti midagi teha. (no peale tavalise mis-ma-täna-süüa-teen. aga kui sellest piisaks, siis oleks tööl käival inimesel piisav ajukoormus "mis-ma-täna-selga-panen" ja töö ei peagi väljakutseid esitama. nii palju kui mina mõtlevaid inimesi tunnen, päris nii see siiski pole.) tunnen lausa füüsiliselt, kuidas mõtlemisorgan kärbub ja üha enam juurviljastub.

tuleb siiski tunnistada, et tööle minna ma ei taha. mul pole midagi kodus olemise vastu (eriti kui saab tund-paar päevas või hiljemalt ülepäeviti üksi mingi rännak teha). aga ma tahan olla enamat kui kokk, koristaja ja pusleseltskond.

noh ma siis mõtlesin välja ühe kohutavalt geniaalse raamatu. et kirjutangi. selleks on küll vaja teha pisut (või siis ohtralt) eeltööd, lugemise näol peamiselt. ja siis intervjueerida inimesi. see, keda täpselt intervjueerida või kust neid leida, tuleb ka välja mõelda. tõtt-öelda jõudsin lausa nii kaugele, et mul oli pea nimeliselt valmis intervjueeritavate nimekiri, koju laenutatud kolm olulist raamatut ja täitsa juba oli inimese tunne.

a siis tuli mul mõte lapitekk teha. nii et see raamatu värk jäi natuke nagu unarusse. lapitekk ootab nüüd, kuni abakhani kaupa tuleb ja mina otsin uusi väljakutseid. eks ma koon oma soki lõpuni.

nii et kui teil on vaja midagi välja nuputada, siis andke teada. või kui teil on pakkuda üks tuututäis püsivust, siis ma võtan selle ka.

by the book

2012-01-28T22:11:00.002+02:00

ma koon sokke ikka õpiku järgi. ja ehkki õpik ütleb: "Üks varras jääb nüüd ajutiselt üle, katsu vältida selle lõplikku ärakadumist," on mul üks varras kadunud nagu tina tuhka. no ei ole! kahju, sest mul viimased sokid on väga hõredad. nüüd on mul vanad hõredad ja poolteist uut ja neli varrast.

majavalitsusest, armastusega

2011-12-29T15:03:00.002+02:00

on vahepeal jälle vett voolanud kraanidest merre.

no toona sai nii, et too martin, kes oli okei kutt ja ei nõudnud visandit, oli lahkunud töölt. ma sain seda teada siis, kui poolteist kuud oli juba möödas ja meil mingit vastust linnaviletusest polnud. pärisin aru. selgus, et martin läind, keegi asendab ja meie asjast midagi ei tea. aga meilile vastaja hakkas siis lilli liigutama ja juba mõne päevaga oli meil vastus käes. see oli, et ei mingit välissoojustust, teil on nii õilis maja!

edasi läks juba kenamini, sest edastasin meili joonelt me energiaaudiitorile, kes edasi juba otse suhtles ja päris, kas sellist, aga sellist auku tohib seintesse teha. sellist siis lubati, kui see on sama värvi kui krohv ja enne ikka uuesti täpselt üle kooskõlastatakse.

noh, hea küll.

korstnapühkija käis ja ütles et kõik on valesti. korstnad pudenevat kohe hommepäev sissepoole kokku ja katusel pole harjaredeleid ega käiguteid. lõõrid tegi vähemalt puhtaks ja arve esitas ka, no lisaks ettekirjutustele.

tallinna vesi käis ka. rahuldamas krt 1 mutis tärganud korteriomaniku nõudmist, et tema juriidilisel pinnal asuv maja veemõõtja tuleb kolida mujale, see kahjustab tema huve. tallinna vee mees siis käis, vaatas, ja ütles, et kõik on valesti. maja veemõõtja olevat liiga suur ja tuleb paigaldada väiksem. nemad toovad küll väiksema, aga meie peame ette valmistama vormikohase taristu selle paigutamiseks. arvet ei esitanud ja muu hulgas siis vastas krt 1 nõudmisele, et see ei ole võimalik, jääb nii nagu on.

elektrikud käisid ka. ma täpselt ei tea, mis töid me siis lõpuks neilt tellisime, sest mingit lepingut meil ei ole. aga ringi nad siin sahmisid ja eesti energiaga saime maid jagada kõik nii et maa oli must. majal oli 40A peakaitse. monopol väitis et seda on maa ja ilm. elektrikud siin väitsid et võiks ikka rohkem olla. rohkem saab ise osta. üks maksab 1280 eurot umbes ja osta saab 20 kaupa. nii et ostmine jäi ära. aga tööde käigus paistis, et krt 4 peakaitse juba üksi on 20A. ülejäänud seitse korterit peavad siis omavahel ülejäänud 20A ära jagama või? monopol ei osanud selle kohta midagi kosta, sest nende arhiivides polevat meie krt 4 üldse olemas. küsisin siis sealt nende liitumislepingut, et meil oleks millegagi monopoli ees lehvitada. neil oligi leping. 20A peale. ainult et see pärines paar aastat varasemast ajast kui kogu majale need 40A olid kokku lepitud. noh, siis paigutatigi nii, et krt 4 jäi oma 20A-ga eraldi ja ülejäänud maja jagas 40A ära. me oleme siin pea kaks aastat elanud ja seni pole muret olnud, et veekann ja praeahi ei saa korraga töötada, miks siis edaspidigi peaks 40A vähe olema, mõtlesime.

krt 3 brigadir vahepeal vahetus. seal on eksole omanikuks mingi päris suur ehitus-, haldus- jne-firma, kes korteri üles vuntsib ja rahaks teeb. see mees, kes siin asju ajas, läks tagasi oma erialale (käbi käib tema juurest nüüd oma autofirmale juppe ostmas) ja asemele anti uus. kes tundub olema vähem jutu-, nalja- ja napsu- ja rohkem tegudemees.

ja nüüd on meil valmis energiaaudit. kus põhimõtteliselt on kirjas, mitte et see kedagi üllatuks, et kõik on väga halvasti. mul hakkas kohe füüsiliselt külm, kui ma seda lugesin.

mida sellega edasi teha? noh, koosolek peaks otsustama, aga ma peaksin neile enne mõned võimalikud arengud ette mängima ju. mis saab, kui laseme selle 22000-eurose paketi töösse, kas või kui palju sellest kredex võiks asjade suurepärasel kokkulangemisel kinni maksta; mis saab siis, kui me seda ei tee; mis saab siis, kui me laseme käiku mõne soodsama, aga palju, palju vähem tõhusa paketi jne. ja seda kõike vene keeles. võibolla peaks koosolekule tellima selle kredexi konsultandi, kes ise räägib, mulle eesti ja neile vene keeles?

ja kuna pool sellest auditist koosneb mulle üsna adumatutest ühikutest, arvutustest ja loogikatest, siis peaks olema ka mingi tarkpea, kes üldse seda projekti juhtima, tagama ja valvama hakkab. sest et isegi kui ma koosolekuga hakkama saan, ei oska ma midagi edasi teha. kust küsida projekti? projekti millele? "tehke me maja paremaks, siin on energiaaudit, kus vajalikud soovitused"?

pühadevahe!

2011-12-28T14:02:00.002+02:00

ma ei mäleta, kust need jõulud täpselt hakkasid. vist siis, kui novembri keskel tuli mõte kududa ports väikesid villaseid sokke. jätsin oma vesti kõrvale ja sain valmis ühed. ema siis toetas tartus veel kahe paariga. siis tuli teha mu motoklubile ajakirja. siis tuli kududa paar kindaid. veel üks paar kindaid. ühed sokid. muidugi ostelda ja pakkida, ega ma siis kõigile kudumeid puistanud! ostelda sai ühel päeval, kõike muud tegin öösiti. vahel poole kaheni, vahel kuueni. no see kvalifitseerub küll hommikuks juba.

üleeile sai valmis klubileht. vähemalt minu tööjärk. mis osutus niigi mitu nädalat ja ülesannet pikemaks kui ma algul oletasin.

eile said valmis viimased kindad. kõige ilusamad! mõtsin et võtan endale ja pakin sisse hoopis vardad ja lõnga, tehku ise. aga no eks ma siis katsun leida motivatsiooni endale ikka eraldi teha.

täna tuleks veel leida jaksu küpsetada paar ahjutäit muhvineid ja siis võiks homme teha suurel hulgal mittemidagit. võibolla undki näha...

kingikudumiste finaali üritasin tähistada endale sokkide alustamisega. lõnga on mul dajooba, aga ikka kipun uue asja kudumiseks poest kirjut lõnga tooma. kuna seekord rahhi polnud ja oli külas ema, palusin tal mu lõngakast üle vaadata ja valida välja lõngad, millest tema mulle sokid teeks. siis andsin sulepea ja kirjaploki palvega panna kirja rida-realt see, mida ta nende lõngadega siis teeks.

sest teate, kududa ma võin küll. täitsa tuleb välja juba. aga ma ei oska kujundada. mul tulevad nii koledad värvikombinatsioonid! sellepärast ma toon ka uue soki jaoks poest uue lõnga: ostan spets sokilõnga, mis juba ongi kenades ja omavahel sobivates toonides kirju, lisaks soe ja vastupidav. no mis nii viga, hakka lihtsalt otsast kudumiks lahti kerima ja ilus asi kujuneb täitsa ise! aga viit kera omavahel klapitada, toda ma enam ei oska.

tõsi küll, mõne nädala eest tabas mind valgus. nimelt ma oskan asju teha küll. igaüks oskab kududa punase lõngaga sokid ja teha valgega säärele kaks triipu. igaüks mitte ei oska, vaid teeb ka nii. ja suur osa tegijaist ka müüb selliseid. aga mina ei lepi niukse klassikaga. sest et mina olen veetnud juba palju aastaid oma ema kudumite seas. ja need ei ole sellised sokid. need on hoooooopis teistsugused sokid. need on kunstiteosed. niisiis valgustatuna mõistsin, et mitte ma ei oska klapitada, vaid mul on teine taustsüsteem. veetes oma elu kootud kunsti seas ongi raske midagi väärilist ise valmis teha.

noh, nüüd ma siis palusin kunstnikul endal kerad välja vaadata ja järjekorrad-kudumisread üles kirjutada. tuleb nentida, et ma poleks ise elades selliseid kerasid võtnud, sest igaüks oli nii kole! aga ta tegi proovilapi ka ja see oli nii ilus!

a vot kui kuduma hakkasin, siis tuli ka ilus, aga mitte sokiks kõlbulik. tehnika ikkagi ei vea mul seda kunsti välja. nüüd ei teagi, kas minna lianni sokilõnga järele (noh, pärast palgapäeva) või on võimalik mu tehnikaga ikka midagi peale hakata, et peene kraami ka välja veaks.

kuidas tulla toime

2011-11-22T21:56:00.001+02:00

Järgneb nii palju tõde, et ma ei tea, kas ma üldse suudan kõik korraga vastu võtta. Jäägu see igatahes siia, nüüd ja igavesti, uuesti ja uuesti üle lugemiseks.

DETS

2009

Lisa kommentaar

Mina kopeerisin selle siit. Väidetakse:

Järgneva kirjutajaks on 90-aastane Regina Brett, kes elab Clevelandis.

„Et tähistada vanemaks saamist, kirjutasin ükskord üles 45 õppetundi, mis olen elult saanud. See on olnud minu kõigi aegade kõige populaarsem veerg. Minu aastaloendur liikus augustis 90 peale, mispuhul see nõutud veerg uuesti:

1. Elu pole õiglane, kuid on ikkagi hea.

2. Kui kahtled, astu lihtsalt väike samm edasi.

3. Elu on liiga lühike, et raisata seda kellegi vihkamisele.

4. Sinu töö ei hoolitse su eest, kui oled haige. Seda teevad sõbrad ja vanemad. Hoia kontakti.

5. Maksa oma krediitkaardi võlg iga kuu tagasi.

6. Sa ei pea kõigis vaidlustes peale jääma. Lepi lahkarvamusega.

7. Nuta kellegagi koos. See aitab paremini kui üksi nutmine.

8. Jumala peale võib vihastada küll. Ta kannatab selle välja.

9. Alusta pensioniks kogumist esimesest palgast peale.

10. Šokolaadi asjus ei tasu vastupanu üritadagi.

11. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see olevikku tuksi ei keeraks.

12. Sinu lapsed võivad küll sind nutmas näha.

13. Ära võrdle oma elu teiste omaga. Sul pole aimugi, milles nende teekond seisneb.

14. Kui suhe peab jääma saladuseks, ei peaks sa selles suhtes olema.

15. Kõik võib silmapilgu jooksul muutuda. Kuid ära muretse – Jumal ei pilguta kunagi silmi.

16. Hinga sügavalt sisse. See rahustab meeli.

17. Saa lahti kõigest, mis pole kasulik, ilus ega rõõmuvalmistav.

18. Mis ei tapa, teeb tõepoolest tugevamaks.

19. Õnneliku lapsepõlve jaoks pole kunagi hilja. Ainult et teine lapsepõlv on täiesti su enda teha, mitte kellegi teise.

20. Mis puutub selle poole püüdlemisse, mida tõesti armastad, siis ära lepi eitava vastusega.

21. Põleta küünlaid, maga pühapäevalinade vahel, kanna seda ilusat pesu. Ära hoia neid eriliseks puhuks. Täna ongi eriline.

22. Valmistu liigagi hästi ette, seejärel lase asjadel oma rada minna.

23. Ole kohe ekstsentriline. Ära oota vanaduspõlve, et lillat kanda.

24. Kõige olulisem suguorgan on aju.

25. Keegi teine peale sinu ei vastuta sinu õnne eest.

26. Lisa igale niinimetatud katastroofile klausel „Kas viie aasta pärast on sel mingit tähtsust?”

27. Vali alati elu.

28. Anna kõigile kõik andeks.

29. Pole üldse sinu mure, mida teised inimesed sinust mõtlevad.

30. Aeg parandab peaaegu kõik. Anna ajale aega.

31. Kui hea või halb olukord ka poleks, lõpuks see muutub.

32. Ära võta ennast liiga tõsiselt. Keegi teine sind ju ei võta.

33. Usu imedesse.

34. Jumal armastab sind oma loomuse tõttu, mitte millegi sinu tehtu või tegematajäetu pärast.

35. Ära püüa teha elule peaproovi. Ilmu kohale ja anna endast parim kohe praegu.

36. Vananemine on parem kui teine võimalus – noorelt surra.

37. Sinu lastel on ainult üks lapsepõlv.

38. Lõppude lõpuks loeb ainult see, et sa armastasid.

39. Mine iga päev välja. Imed ootavad kõikjal.

40. Kui me kõik kallaksime oma probleemid kuhja ja näeksime teiste omi, siis kahmaksime enda omad tagasi.

41. Kadedus on ajaraisk. Sul on juba kõik, mida vajad.

42. Parim on alles ees …

43. Mis tujus sa ka poleks, tõuse püsti, pane hästi riidesse ja ilmu kohale.

44. Anna järele.

45. Elul ei ole lehvi ümber, aga kingitus on see ikkagi.

kodanikuühiskonda alga!

2011-10-25T22:02:00.003+03:00

ma mõtlen, et äkki kedagi huvitab, äkki kellelegi on kasulik või äkki on lihtsalt lõbus, kui ma sellest ka kirjutan. keda mitte, jätke vahele, jutt on veniv nagu alati.

taustast nii palju, et meil korter kolm müüs pinna maha ja lahkus, aga kuna ta oli ühistumutt, siis pidi keegi teine selle teatepulga võtma. ülejäänud kuus korterit on venekeelsed ja meie ainsad eestlased. oma korteri müüs ta ehitusfirmale, kes nüüd sitast saia teeb. jamajarahva see osa, keda miski üldse kottis, see on siis korterid kaks ja kuus ja see lahkunud kolm, surus meid ühistut juhtima. tegelikult küll käbi, sest tema on tädidega kalidoris pläkutanud vahel ja tädidele ta meeldib. aga juhiks sain siiski mina kui korteri juriidiline omanik. neil olevat vaja, et juht räägiks eesti keelt, sest siis on hea ajada ühistule välja soodsaid pangalaene ja fassaadiremonte. mina sõnastasin, et see kõik on väga tore ja ma võin seda teha küll, aga mure on selles, et ma ei saa oma ühistuga suhelda. "meeje jõõpime jeesti keel, küll saama!" oli vastus ja õlalepatsutus. see kõik toimus trepikojas ja vestluse käigus toodi meile kogu dokumentatsioon ja pitsat. kes enam jahuda ei viitsind, astus lihtsalt oma uksest sisse ja kogu moos.

noh, mõni aeg hiljem pidasime maha esimese koosoleku. enda elutoas. tädid keeldusid sisse tulemast ja hüüdsid trepilt, et teeme trepikojas ära. et meil on väiksed lapsed ja nemad küll meie koju ei saa nii tulla. no esiteks pole mul trepikojas neid väikseid lapsi kuskile panna ja teiseks olin ma näinud, kui lihtne on trepikojakoosolekult lahkuda. kuna me keeldusime väljumast, tulid nad lõpuks ikkagi sisse.

krt üks istus nurgas ja ütles, et tema on kõikides küsimustes erapooletu.

krt kaks on raamatupidaja ja oskab ainsana natukene eesti keelt.

krt kolm on 48. aasta korterist kaasaegset turuhitti ehitav brigadir.

krt neli on edik.

krt viit ma nägin vist esimest korda.

krt kuus on üksik pensionär, kes haldab ka krt kaheksat, kus on üürnikud.

ja seitse on siis ühistumutt allakirjutanu isikus.

tolle esimese koosoleku käigus valiti ametlikult ära see uus esimees.

krt kolm tegi ettekande sellest, kui kohutavas seisus on maja elektrisüsteemid ja kõik tuleb ümber teha ja temal on elektrikud olemas, et kohe homme alustada. arutelu oli kahtlev ja edik ütles et tema ei taha. (kahtlustame, et tal tuleb juhe kuskilt natuke otsemini tuppa kui tavaliselt kombeks on.) otsustati võtta vajalikele töödele hinnapakkumine ja siis edasi mõelda. meie pere meelest oli see juhtmeporno siin ka üsna kaheldava kvaliteedi ja turvalisusega ja krt kolmel on seda ehitust hädasti tarvis, sest ta ei saa end üldse kuskile ühendadagi enne ning ehitus seisab. aga no kui otsustati, et vaatame ja mõtleme veel, siis ma ei saa ju üksi lepinguid sõlmida ja töid tellida, eriti kuna need võtavad pisut suurema summa kui ühistul üldse arvel on?

lisaks tahetakse fassaadi ilusaks, sest naabritel on ka, aga pole selge, kas võiks ka soojustada. lubasin välja uurida.

noh, teisel koosolekul on elektritööde hinnapakkumine olemas ja hääletus läheb sujuvalt, sest vahepeal on vist inimesed aru saanud, et ühistu toimib ja asjad lähevad paremaks ja parem on hea, seega ühistu on hea, seega oleme sõbralikud ja ärme kahtle. meeleolu on helge, kõik arvavad midagi, enamasti positiivset, noogutavad lahkelt üksteisele. pane või samovar tulele. (ei pea vist ütlema, et ikka meie elutoas, seekord ilma tõrkumiseta.) krt viis võtab lausa ise sõna, et temal on mingi korstnaga mingi nuss. arusaadavalt ei ole korsten tema, vaid ühistu mure, mistõttu palume tal lahkelt asi korda ajada ja ühistule tšekid võtta. fassaadi osas teen ettekande (krt kaks kuulab tähelepanelikult, käbi jälgib, et ma piisavalt aeglaselt räägiksin, ning kaks tõlgib siis teistele ka) sellest, et tellisin energiaauditi, mis ütleb, mida on tark teha, ja linnast projekteerimistingimused, mis ütleb, mida tohib teha.

see kõik oli sissejuhatus. et te mõistaksite seda, mida ma nüüd räägin.

fassaadi asjus helistasin nii kultuuriväärtustesse, linnaplaneerimisse kui linnaosavalitsusse. neid kõnesid pendeldas kolme kohta ikka päris palju. meil siin miljööväärtulik piirkond ja maja, kas me üldse tohime soojustada? kõigi nende kõnede peale sai selgeks, et tuleb täita projekteerimistingimuste taotlus ja seal on kõik kirjas. tegin ära.

ükspäev helistatigi nüüd linnaplaneerimisest. et meil taotlus projekteerimistingimusteks sees.

"jah, juba kuu aega ja viie tööpäeva pärast saab menetlusaeg läbi. ootame pikisilmi."

"jaa. teate, teil on selline asi, et teil on seal miljööväärtuslik maja."

"jaa, teame küll."

"noh aga siis te peate ju kultuuriväärtuste ametiga rääkima enne. ega meie ei saa siit anda välja projekteerimistingimusi niimoodi, äkki ei tohigi midagi teha!"

"jaa. me rääkisime sellest teiega ka, ja see kõik pidadagi projekteerimistingimustega selguma, või mis?"

"eiei, te peate ikka kultuuriväärtustest küsima."

"okei."

"te helistage martin ausale, tema tegeleb nende asjadega. te peate talle eskiisi esitama, et mis te teha tahate, ja siis ta vaatab, kas see on okei."

"eskiisi? mismoodi, et nagu joonistama?"

"noh jah. ja siis ta kas kinnitab või ei."

"jaa. kas nii ei saa, et ta lihtsalt annab meile teada piirangud ja load, et mida seal meie kandis tohib ja mida mitte? kas peab just nii, et me mõtleme välja, mida tahame, ja siis ta ütleb, et ei saa, ja siis me joonistame uue mõtte, ja siis ta... no nii on jabur ju, äkki on kuskil piirangud kirjas ja me saame sellest lähtuda, ja teie meile projekteerimistingimusi andes ka?"

"ei meie ei tohi midagi väljastada enne kui teil on tema luba olemas."

"nojah aga küsige siis talt, meil on mitu samasugust maja seal korda tehtud, eks need tingimused on ju samad, kui kaitseala on sama ja maja täpselt samasugune?"

"ei nii küll ei saa et meie räägime, te peate ikka ise küsima."

"jaa. okei, ma räägin temaga."

et siis:

mul on energiaauditi tegijad, kes oma soovitustes võiksid ju lähtuda sellest, kas me üldse tohime maja noh näiteks väljastpoolt soojustada.

mul on kultuuriväärtuste amet, kes ootab enne üldse köhatamistki, et meie siin joonistame valmis mingi plaani, kuidas meie seda asja ette kujutame. ega ütle enne, mida tohib ja mida mitte. me ei tea, kas me tahame soojustust, võibolla audit ütleb, et pole vaja? aga äkki ütleb, et on vaja, aga tal pole mõtet seda öelda, sest me ju ei tohi...

ja meil on linnaplaneerijad, kes ei reageeri üldse enne, kui me kultuurivärdjatega oleme kaubale kembelnud.

vot õnneks martin oli okei tüüp ja lubas meie majale anda samad load mis siinsamas üks naaber identsele majale saanud.

ja siis see teine lugu. maja täielik elektrirenoveerimine. kuna otsustati ära, et remonditagu korda, pandagu maandus ja kõik muu vajalik, hakkasime krt 3-ga asju ajama. tema majandab eesti energia ja oma elektrikutega ja mina täidan pabereid, mida vaja, puistan varrukast digiallkirju ja saadan ilma peale laiali. ja vot saadeti meile esiteks taotlus uuele pingesüsteemile üleminekuks, mille täitmine oli enamvähem jõukohane. eriti kuna me leidsime ühistu paberite pakist mingi aruande, kus tabelis kõik peakaitsmed, faasid ja värgid kirjas olid. olime tänulikud, et niuke tabel leidus, kirjutasime vajalikud andmed maha ja tõstsime selle kõrvale. aga oli ka "teatis nõuetekohasuse kohta". tollega pusisime igavesti kaua aega, kuni ma lõpust leidsin lõigu "Teatise esitajana deklareerin, et teatises esitatud andmed on tõesed, teatises nimetatud elektripaigaldis on ehitatud õigusaktides toodud nõuete kohaselt, tehniline kontroll tuvastas elektripaigaldise nõuetele vastavuse ja elektripaigaldise võib pingestada." vot tollele ma enam alla kirjutada ei suutnud, pingestamine tundus ühtäkki kuidagi hirrrmus ohtlik. liiati küsiti "elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistuse" numbrit ja seda tunnistust ma miskipärast paberipakist ei leidnud. ehkki too ülalkiidetud tabel oli pealkirjastatud kui elektripaigaldise korralise tehnilise kontrolli aruanne. aaaaga vot kui täitsa kogemata lugesin tolle dokumendi kolmandat lehekülge, sain teada: "elektripaigaldis on täielikult amortiseerunud ja vajab põhjalikku korrastamist. /---/ nõuetekohasuse tunnistuse saab väljastada pärast paigaldise ettevalmistamist." kõik see pärineb septembrist 2006 ja on ka kirjas, et järgmine korraline kontroll siseneb septembris 2011.

moraal? esiteks, mingit ühistuskoosolekut ei pidanuks nende elektritööde otsuseks tegema, meilt nõuti seda juba viis aastat tagasi.

ja... et miks siis pole tehtud? ei, mitte seks et eelmine ühistumutt olnuks laisk või majarahvas ei raatsinuks. ma arvan, et sellepärast, et sadas sisse korraline kontroll, mingi endel, kontrollis kõik üle, ulatas seejärel eestikeelse imelise kokkuvõtte, kust pärinevad toodud tsitaadid, ja ulatas valjale. valja ütles "jaitäh!", tundis rõõmu, et midagi on jälle kontrollitud ja järelikult korras, ja pani akti kausta. lugenud polnud kuni eilseni seda keegi.

keskiga

2011-10-16T22:40:00.003+03:00

ma usun, et ma olen nüüd keskikka jõudnud. peamiselt annab sellest märku spordile vilistav keha, mis vanasti seedis ära kõik, mille järgi isu oli, kuid allus kenasti tasakaalustavatele liikumisprojektidele. aga nüüd, tundub, teate, et tuleb kas veel rohkem liikuda või ikkagi hakata ampse lugema. või hakata suuremaid riideid ostma.

märku andis siin teinepäev ka silmanägemine koos peakesega. üks kadus ära ja teine hakkas seejärel koledasti valutama. noh helistasin kiirabisse ja guugeldasin insulti ajaviiteks. (leidsin väheabivalmeid pealkirju stiilis "101 best insults" ja "funnyinsults.com".) nad tulid, mõõtsid vererõhku ja tahtsid haiglas edasi uurida, aga mul muksu ju magas siin ülakorrusel. lubasin neile siis, et ma kutsun mehe koju muksu und valvama ja lähen ise emosse. ukselt nad veel panid südamele, et ma ikka kindlasti läheksin.

noh, läksingi. sõidutati emo intensiivi, võeti mitu liitrit verd ja pisteti kompuutertomograafia masinasse nagu populaarsetes telesarjades. (vahepeal helistas mu mobiilile kiirabitädi, et kontrollida, kas ma ikka läksin haiglasse. ta kohe päriselt muretses!) aga viga polnud nagu midagi ja kästi ära koju minna. mina olin siiski üsna hirmul ja püüdsin pressida, et millest see siis oli, kui kõik okei on. no öeldi ikka et kui jälle ära laksab, tulgu ma ikka tagasi. noh, järgmisel hommikul juba oligi kõik samamoodi, kutsusin käbi venna last hoidma ja helistasin kiirabi endale järele. nagu eilegi, küsiti jälle mitu korda: "kas teil on kunagi migreeni diagnoositud." - "ei ole, ma ei tea migreenist mitte midagi!" oli ka täna mu vastus. noh, tuli kiirabi, mõõtis vererõhku, ütles et väga migreenihoo moodi ja käskis võtta peoga valuvaigisteid. no näiteks kaks parakat ja ühe ibuka, või vastupidi. ma täpsustasin: "kas see nüüd tähendab, et mul on migreen diagnoositud või mis ma järgmisel korral pean vastama sellele küsimusele?" üleoleva naeratusega vastas lahke tohter: "oh ei, migreeni ei diagnoosita niimoodi, kulla inimene! migreen diagnoositakse siis, kui kõik muud põhjused on välistatud!" ja rääkis pikalt keerulistest uuringutest, mis tuleb enne teha. mökitasin, et miks ta siis ilma nende uuringuteta mulle migreeni kirja pani. "no teile on kompuuter eile tehtud, järelikult midagi hullu ei saa olla!"

vot nii. seiklus jätkus järgnenud viiest päevast veel kolmel ja siis jäi vakka. ootame järgmist magnettormi, täiskuud ja nädalavahetust, et teha omad järeldused.

live

2011-10-13T21:21:00.001+03:00

tähelepanek elust: kui sul on kodus viieaastane, areneb sul välja tugev talumatus lausetele, mis algavad sõnaga "aga".

suve hääl me juurde jääb

2011-08-24T21:25:00.005+03:00

tegime ära.

seekord oli kaasas gps-logger, mis tähendab, et me isegi saame (vist?) soovijatele anda marsruudi tehniliselt kasutamiseks. (tegelikult me sõitsime elvast puhja ka, aga ilmselt olid pilved satelliitide ees või midagi, et see ei salvestunud.)

ise ikka sõitsime paberi ja päikese järgi, kõik need 1686 või natuke rohkem kilomeetrit. vanad gaidid ju, mis meil moodsatest navigatsiooniseadmetest!

eks tuleb millalgi ka kena galerii ja detailsem reisijutt, aga seni võin teile öelda kolme:

tallinn on kohutav linn! ma enne lihtsalt arvasin seda, umbropsu ja pimesi, aga nüüd olen veendunud. küll ma juba tean, ma olen neid kõiki näinud!

meid kõiki ootab siin maal juba üsna pea ees väga palju kergliiklusteid.

meid kõiki ootab siin maal juba üsna pea ees väga palju ringristmikke.

aga see maa on ikka sama ilus :)

sõidame!

2011-08-16T22:57:00.005+03:00

niisiis on meil plaan: eesti kaardile joonistatud kinniste otstega kõver, mis läbib 45 mandri-eesti linnaõigustega asulat.

nüüd on meil ka põhimõtteliselt gps, mille järgi sõita: 41 lehekülge must-valgeks paljundatud regio atlast, millele veetud punase markeriga õigele teele jäme jutt. jaa, need lehed on nummerdatud!

on pakk kleepekaid, mis jäävad meie matka neis 45 linnas meenutama.

on kahe aasta jooksul väga vähese haaval pandud kõrvale raha, mida on kogunenud täpselt nii palju, et joota kaks mootorratast 1600 kilomeetri jaoks ja sööta kaks tüdrukut neil mootorratastel.

on pakitud kohvrid riiete, ööbimis- ja toitlustusvarustusega.

on õpitud kasutama gps-loggerit ja on varustatud vähemalt üks mootorratas pistikuga, mille kaudu laadida vajalikke akusid.

kõik justkui on. tuleb veel kannatada homse õhtuni, käik sisse panna ja... sõidame!

igale matsile oma köök!

2011-08-11T22:31:00.002+03:00

kuna on sügis, ostsin ükspäev supermarketist luuvilju ja martsipani ja vahukoort ja tegin koogi. ja beseed, sest munavalged jäid jõude. sinna läks maja viimne suhkrutera.

kook oli maitsev ja kui otsa sai, oli ilmunud majja ämbritäis marju. noppisin varred tagant, tudeerisin raamatuid ja tegin koogi.

eile sai kook otsa ja tuli külla vanatädi supermarketist valitud porgandikoogiga.

ehkki see on veel kapis, tuli täna siiski martsipanijääk välja võtta, sest ilmunud oli ka ämber ploome. otsustasin korrata käesoleva saaga avanumbrit ploomi-martsipanikooki näol. kammisin kõik raamatud läbi ja taasleidsin lõpuks retseptigi. poodi ei hakanud minema, sest ploome ju on ja sobiv jagu martsipani jäi ju just järele ja suhkrutki oli meeles teinepäev tuua. vahustasin siis või suhkruga ära ja lisasin juba munakollased (porisedes, et nüüd tuleb jälle kohe beseed otsa teha, sest munavalged jäävad jõude.), panin mõõdukannu valmis ja hakkasin jahu valima. jäingi valima, sest mis sa ikka oskad kosta, kas paremini sobiks rukkitäistera, mahe-rukkitäistera või graham. leidsin ka kliisid ja sihvkasid. maigutasin ja maigutasin. maigutasin ühe telefonikõne K-le, kes maigutas toru otsas sama abitult kui mina. loetlesin talle oma kappide sisu ette. no jumala eest, parim mõte tundus makarone jahvatada, siis ju saab nisujahu! rääkisin kaerahelvestest kui minu hinnangul pädevaimast aseainest ja leidsin ühe nendepõhise koogipõhjaretsepti, aga seal on ikkagi jahu kaerahelvestega pooleks ja sama palju porgandit kahvel. aga kui jahu pole kohe mitte ühtegi grammi... K tuli päästvale mõttele võtta kaeraküpsiste retsept. seal polnudki mitte ühtegi grammi jahu! niisiis valmis koogipõhi edasi nisujahu asemel kaerahelveste lahkel toel. lahkelt lajatasin selle munavalge ka hulka, mis ahjus põhja eelküpsetades selgus olema viga, sest ollus kees ja mulises nigu mõni supp. niisiis küpsetasin pikemalt. kui tundus, et juba kannab, panin silmad kinni, laotasin kähku peale ploomid, martsipani ja kallasin munakooresegu ja pistsin kiiresti ahju.

ma ei tea, lõhnab küll okeilt. aga teinekord ma vist ikka enne kontrollin varusid kui pimesi lajatama hakkan.

olgu lisatud, et täna ilmus ämber mustikaid ja ma veel ei tea, mis kooki ma homme teen. õunu ilmus ka, neist mõtlesin koogi teha.

see päev on teel

2011-08-09T22:44:00.003+03:00

täna kogunes kõrgestiaustatud žürii, seadis seitse võistlustööd ritta, pikkuse järjekorras, ja hakkas välistama. esmalt läks põhja-läti tuur, sellega tegeleme mõni teine kord, praegu meil on eesti periood. teiseks läksid need, kus oli palju sama teed pidi edasi-tagasi sõitmist. ülejäänud neljast valisime kõige teistmoodisema.

olgu märgitud, et võitja oli inimeste koostatud teekondadest kõige lühem! ehk sellest rentaablima tegi ainult masin, aga masin jälle tegi sutike igava. nii et palju õnne, fazz!

varahommikune

2011-07-08T06:30:00.003+03:00

ma ei saanud magada, palav oli. kell viis kisendas kass, et tema toas on sääsk, pool kuus kurtis et piniseb jälle ja ronis meie teki alla. aga noh, ma saan nüüd juua kuuma kohvi istudes vaikuses, võibolla see polegi nii halb. eks kell kolm, mil kümme tundi ärkvel oldud ja päev alles sirab taevas, lajatab.

päev tõotab tulla tegus. pakkida tuleb riided, varuriided ja tarvikud, et sõita rutja lennuväljale. jah, kogu pesakonnaga. saame näha, kuidas fighterite paugutamine hiire unele mõjub.

ülbe värdjas, ikka teie

2011-06-30T23:02:00.003+03:00

ma sain eile teada, kuidas kujuneb maine. kuidas sa võid lihtsalt istuda ja teha ühe süütu nalja mitte kedagi halvustades, aga pärast teab pool linna, et sa oled ülbe värdjas.

tuli mu vend hommikul siia, et mind ja hiirt peale võtta ja endale külla viia. asjad venisid, aeg tiksus, aga temal kodus lastega naine, kes pidi kell kümme tööl olema. tööl, kuhu ta läks alles mingi viiendat päeva. ega tahaks ju hilineda. aga meil läks aega ja aeg muudkui tiksus ja jõudsime kohale 9.53. proua oli õigustatult kuri, härra vabandas ja tõdes, et kõiges on süüdi tema. tegelikult ikka mina ka, aga sellel ta ei peatunud. aga see selleks. proua tuiskas minema ja meie jäime lastega tiksuma.

tiksun siis lastega õues, vend tuleb terrassile köögist leitud taldrekuga ja mõmiseb: näe, proua on mulle süüa teinud! itsitan vastu: "siis ta veel ei teadnud, et sa M oled!" vend ka itsitab. eks muster on ju lihtne: teed süüa, teed härrale ka, sööd ära ja vaatad kella, et kusse härra siis on, kurjuned ja... no ega ei hakka ju toitu ära viskama lihtsalt sellepärast, et sa selle ahvi pärast nüüd tööle hiljaks jääd eksole.

ja siis helistab proua ise, ilmselt teatega, et võtku härra süüa. leebunud ja puha. vend igatahes mõmiseb: "ma juba leidsin. tead, mari siin just ütles, et siis ta veel ei teadnud, et sa M oled." proua ilmselgelt ei saanud aru, miks ma teda emmiks nimetan, ja palus täpsustust. vend kordas naerust puksudes, endiselt kaudse kõne saatelauset otsetsitaadiga ühendades: "mari ütles, et siis ta veel ei teadnud, et sa M oled." nii veel mitu korda, lõpuks proua loobus ilmselt mõistatamast, miks ma pean teda emmiks, kui ta oma mehele hommikusöögi tegi. ja vaevalt ta muga lähiajal rääkida tahab. sellest või teisest või kolmandast.

argipäev

2011-06-29T21:17:00.002+03:00

lõpuks on uru hambumuse areng hakanud halvama eksistentsi. ja arusaadavalt mitte ainult tema oma. teist päeva kulutan ta uinutamisele neli tundi. eile viiendal õnnestus, täna mitte. ma ei tea, kas ta nüüd magab, aga kusagil kella neljast olen olnud kraana, redel, mänguasi, peksukott, närimispuu ja küünistamisköis, märklaud ja lohutaja. seda viimast muidugi loetud korrad, rohkem ikka peksukott ja nii. söönud pole peaaegu midagi. millal saanukski?! küll olen teinud ühe käega kanasuppi. seda ei taha, halvad mälestused. pesta tahaks. und ei ole.

valasin klaasi veini täis ja refreshisin 15 minutit facebooki. igav. ak käib, aga mõistus ei jaksa kuulata ega kõrvad aru saada. hommikul kell 9 astub siia külaline. mitmeks päevaks kohe. see kodu on nigu seapesa. üleni. kas ma peaksin nüüd koristama hakkama? kes ma olen?

a vähemalt mul hambad ei valuta!

valik

2011-06-25T18:57:00.003+03:00

tead seda tunnet, kui on käes väga vaikne pärastlõuna, kui mõlemad lapsed magavad ja sulle istub pähe pärast põgusat täiskasvanute aega eelmisel ööl ja viietunnist õueshängimist uuel hommikul - ikka laste õueune ja mänguväljakute nimel, mille siis veel! - selline raskus, et sa ei suuda end liigutadagi, rääkimata nt tubade koristamisest, lugemisest või kudumisest, telekast millegi vaatamist või perele õhtusöögi ettevalmistamisest. sa lihtsalt istud. võibolla refreshid facebooki, võibolla inboxi, võibolla klõpsid juhmi näoga telekat. jah, sinagi võiksid minna magama, lapsed ju magavad. aga sa ei lähe. sest sa tead. sa tead hästi, et sellest seisundist on hullem ainult üks: see, kui sa oled vajumas või juba vajunud sügavasse unne ja siis keegi kiljatab läbi une, kukutab voodist maha luti või näeb paha und, õues käib prügiauto või keegi helistab. lühidalt: kui sa ei saa magada, kaua vaja, vaid pead leppima teadmata hulga sinust sõltumatu armuanniga. ja vot see teeb inimese nii kurjaks, uniseks ja raskeks, et see enne-und seisund oli päris lihtne asi.

ja see vist ongi lapsevanemaks olemise juures kõige raskem.

sinine tuba, täies hiilguses

2011-06-19T00:08:00.004+03:00

aga õnneks elan ma koos mehega, kes on linna peal tuntud kui ahto-24 ehk teisisõnu ahto-kes-parandab-kõik-ja-putitab-kõik. see ei ole roheliste rattaretke remonditelk, vaid tuba meie korteris. kunagi saab sellest master bedroom. seni võib vastavalt oludele öelda kuur, ladu, käbi tuba, vanaema tuba... ja need rattad on kõik meie rattad. osa on muidugi puudu ka, mis laenus, mis käbi töö juures.

ja Punase Mammuti rindelt siis ka: käisin just testimas, mida muutis rehvivahetus. sest vaadake, selles toas on asi igaks elujuhtumiks, nii et kui mul oli vaja uusi rattarehve, olid need ilmselt kuskil kapi taga võtta ja ahto-24 sekkumise läbi ka mu rattal all. ja kui käbi täna sealt toast väljub, on mul ka uus ja parem (ja kergem?) amort. kardetavasti lähen ma enne magama ja mis mul seal hommikuks on, ma ei julge kõik kujutledagi!

PS aa, ta vahetas juba mingi laagri ka ära. uus laager oli õnneks võtta, vanna olla väsind.

törts juttu spor... ptui! vaba aja veetmisest

2011-06-18T19:10:00.004+03:00

rennes meelitas käbi kevadel jalgratturiks. käisivad tartus rallil ja veedavad kolmapäevaõhtuid puugimetsades. viimati jätsin lapsed kus see ja teine (aitäh, tarmo!) ja läksin ka. lõppude lõpuks on ka minul vaja something completely different. lisaks saame ju ühise elamuse, mis võiks olla tore tellis partnerluse müüris.

aga aitab suurtest sõnadest. ma tahtsin tegelt tehnikast rääkida.

mul on kaks jalgratast. sinine ja punane. sinine on sale kena tänavaratas mu esimese õppelaenu eest. punase pidin ostma siis, kui kass sai aastaseks ja ma tahtsin talle rattatooli, aga sinisele ei saanud kinnitada. olgu tunnistatud, et pea neli aastat hiljem pole ma temaga ikka veel ära harjunud. ta on kohutavalt raske! lisaks on ta rehvid justkui liimist. need kaks omadust kokku tähendavad, et vaba hooga ei saa lasta isegi allamäge. no sossi mäest saab, aga mitte pikalt. ja ma ei liialda.

aga nüüd. oli kolmapäev, jätsin lapsed ja läksin. valisin sinise ratta. mis sest, et mitte maastikule mõeldud, aga sellega vähemalt on võimalik sõita! mis sest, et koju jäi maastikuratas, amordiga ja puha. milleks maastikuratas, mida ei jõua vändata? rennese hoovis vahepeatusel seisis rennes me auto taga, vaatas sinist, näitas mullle oma näpu otsa ja ütles: "vaata ja harju. seda sa hakkad täna palju nägema." ohkasin raskelt. a no mis mul sellest, mida teised arvavad, mu valik oli teadlik!

no raja kolmesajandal meetril otsustasin, et sõidan esimese ringi lõpuni, rohkem mitte. see polnud tõesti selle ratta rada. kohe tõesti. lisaks veetsin suurema osa ajast põõsastes lihtsalt sellepärast, et ehkki avalik rahvaspordipäevak, tuhisesid rajal 100 m/s tuusad, kes hüüdsid "rada!" paljud ka tänasid, kui said. see oli tore osa.

aga pikk jutt lühidalt: sõitsin ära kõik neli ettenähtud 3,5km-st ringi, igaüks eelmisest paari minuti jagu kiirem, ilmselt vastavalt sellele, kui palju rajanõudjaid oli ja palju ma reaalselt sõita sain. järgmisel korral, otsustasin, tulen ikka punasega. (olgu öeldud, et avalikult näpuga ei näidatud ega näkku irvitatud, aga käbi rääkis, et kõik rääkisid sinisest rattast ja imestasid. väidetavalt positiivselt, et tore et ikkagi tuli ja sõitis ja ellu jäi ja tulgu ikka veel. ja mulle meeldib käbi uskuda!)

aga eile öösel, kusagil poole rummipudeli peal, läksime elutoast kuuri ja palusin rennesel tõsta üles sinine ja seejärel punane. sinine kerkis hoobilt lakke ja punast ei saanud ta maastki lahti. küsisin siis, kumma rattaga tema metsa läheks, kui tuunimisvõimalused välja jätta ja valik olekski selline. ta oli kohe täitsa vait. enam ta ei pidanud imelikuks, et ma sinisega metsas käisin.

ja vot nüüd ma helistasin tartusse oma isiklikule gt-müüjale ja palusin lahendust. kas kergemat raami, kuhu punase jupid ümber laduda, või punane müüki võtta ja mulle kergem müüa.

kaalusin ära ka:

minu punane standardvarustusele lisatud plastmassporikate ja pakiraamiga 18 kg.

minu sinine standardvarustusele lisatud plastmassporikate ja pakiraamiga 14,7 kg.

käbi alumiiniumraamiga tuunitud pill 14 kg.

not dead

2011-06-12T17:48:00.005+03:00

eile hommikul sai mul maja- ja perepidamisest kõrini. esimese poole päevast veetsin koolitusel, ilma pere ja majata, aga siis läks eluks. veeresin jalgrattaga koolituselt nõmme mäest alla ja vaatasin pere üle, litsusin üles tagasi ja vastu tuult järvevana pidi (ei soovita!) koju, pakkisin ahvikiirusel asjad ja lõin zebrale hääled sisse. lenks itta ja paak tühjaks. see juhtus punkveres, kus esmalt tegi tabu mulle väikse linnaekskursiooni, millest hoolimata jõudsime laulupeole õigeks ajaks. noh, nad natuke viivitasid algusega, et me ka jõuaks.

ja peo järel tegin ma kõike, mida ühel suvisel nädalavahetusel tavalised inimesed ilma pere ja majata teevad:

jõin õlut.

laaberdasin linna peal nii omade kui võõrastega.

sõin ausat vana kooli burksi. äärekivi peal istudes. öösel muidugi.

ei vaadanud üldse kella.

ei arvestanud üldse kellegagi.

peitsin õllepurki patrullivate politseinike eest.

ostsin kõrtsust kaasa õlut, kui poed enam ei müünud.

magasin kutsekooli internaadis.

ei jaksanud pärast kõike seda hommikul veepudelit lahti keerata.

jõin hommikukohvi ja sõin -sööki statoilis.

sõitsin pool päeva mootorrattaga.

käisin karastavas metsajärves ujumas.

solberdasin jalgupidi külmas merevees.

päris täiuslikkusest kogu paketis jäi lisaks käbile puudu ainult läbimõeldum look laulupeoks. mu top kiivri pildi ja sõnumiga "sorry, bad hair season!" istus kõikide nende punkariharjade ja anarhiliste tagide vahele sama halvasti kui valged püksid ja tõesti helmet hair. aga õnneks polnud seal peegleid ja ma eriti palju ei viitsinud muretseda selle kõige pärast. pealegi oli mul vabanduseks tuua lühike ettevalmistus- ja veel lühem pakkimise aeg.

a punk on lahe.

teleka asemel

2011-05-24T17:07:00.002+03:00

vot need naiste tööd eksole. meie peres on soorollid laias laastus paigas: käbi vahetab autol sumpsi - nii otseses kui laiemas mõistes - ja mina kraamin-kokkan. lapsed ei kuulu õnneks naistetööde alla, vaid on kogu pere rõõm ja mure, nii et käbi saab vabalt hakkama ükskõik millise lapse uinutamise, toitmise, mängitamise või millega tahes. enamgi veel, pärast uru võõrutamist öistest trikkidest pole me voodis kohti tagasi vahetanud, nii et kui urul on midagi öösel kobiseda - seda juhtub vahel harva - siis käbi sahmib. see-eest vastutan mina üsna ainuisikuliselt selle eest, et meil iga päev oleks midagi hamba alla pista.

aga mitte sellest ei tahtnud rääkida. vaid sellest, et

vot need naiste tööd eksole. need on nii haledalt ajutised ju! teed toad korda: mässad kolm tundi lastega mängimise ja söögitegemise kõrvalt, siis on tolm pühitud, kraanikausid kasitud ja põrandad pestud, rääkimata kogunenud rõivapundarde lahtiharutamisest ja sündsalt paigutamisest - mis kelle kappi, ja neid "kedu" on meil ju neli!, mis pesukasti või mis esikusse varna. aga kolme päeva pärast on kõik tolmune, riided varna all maas, pliit ülekeenud piimane ja köögipõrand purusi ja lömastatud mustikate plekke täis. nagu poleks kunagi koristatudki!

sama söögiteoga. tegin ükskord imelise frikadellisupi. kaks päeva hiljem käitus pere ja külmkapp, nagu nad poleks kunagi süüa saanud, ja ma pidin jälle midagi uut välja mõtlema ning otsast algama. pole tarvis märkida, et väljemõeldu teostamise järel väljendus köök, nagu poleks teda kunagi koristatud.

pesed pesu onju. sorteerid hoolega, et värvid-materjalid üksteist hoiaksid, lappad kuivama ja pärast kokku-kappidesse. ja kolme päeva pärast ei mahu enam sokid pesukasti, sest kunagi pole ju pesu pestud!

selle vastu pole vist mõtet rääkida, kui püsiv on üks mehe paigaldatud trepikäsipuu või vahetatud sumps. no isegi kui on sitalt tehtud, siis ikka kestab kauem kui nädala ju!

vot ja protestiks niukse kaduva vastu tõstsin lõngakasti elutuppa silma alla ja hakkasin seda tühjaks kuduma. kolm kera olen teinud kolmeks imeliseks kiivrimütsiks kronoloogiliselt urule, albertile ja elsakesele. teise järel oli küll kriis, sest uut mütsisoovi polnud koitmas, aga õnneks olid kadunud KÕIK uruhiire villased sokid ja ma sain hoobilt uued visata. kui need valmis, tuli kolmas müts, ja nüüd teen igaks juhuks urule uued sokid, mine neid vanu tea, äkki kaovad jälle ära.

ja teate kui mõnus on! teed õhtusöögi, koristad köögi ära, kood viiendiku jagu mütsi ja lähed magama. pärast hommikusööki on köök jälle segamini, õhtusöök muutus olematuks juba enne õhtust köögikoristamist, aga mütsiviiendik on ikka alles!

hilja

2011-05-20T20:53:00.001+03:00

ma teen eksole ise leiba. ja ma olen oma leivast üsna kõrgel arvamusel. arvestades külaliste mõminat seda süües ja lahutades sealt julged 50% viisakusmõmina näol, jääb ikkagi järele ka suhteliselt kõrge külaliste arvamus mu leivast.
ja just praegu lugesin perest ja kodust, et homme - HOMME! - on sadamaturul leivapäev ja koduleivavõistlus ja tooge kolm pätsi. jäin kurvaks, kurtsin käbile ja hakkasin arvutama. tegelikult jõuaks! kui see oleks õhtul. aga ei ole õhtul. ja südapäevaks ei saaks see leib mitte kuidagi võistlusvalmiks. ja ma olen suhteliselt kindel, et ma tooksin sealt auhinna!

uuestisünd

2011-05-15T19:00:00.004+03:00

ükskord sügisel käisime telliskivi täikal ja see mees, kellega ma koos lapsi kasvatan, tõi mulle punase rinnamärgi kirjaga "MAAILMA PARIM EMA!" kandsin seda uhkusega kuni viimase ajani. aga vot kahe nädala eest oli see mu tagi reväärilt varvast lasknud. olin väga kurb ja palusin patsi, et ta mulle emadepäevaks uue sebiks. ta ei sebinud. aga et ma kurb ei oleks, andis ta mulle kadunu asemele ühe teise, mida ma nüüd siis tolle punase asemel kasutan: "METAL GOD".

tartu-elva-tallinn

2011-05-02T12:31:00.003+03:00

tegin üle pea kahe aasta oma esimese tsiklisõidu, mis selle nime ka väärt. oskasin küll! ehkki varustus oli natuke selline humanitaarabi korras. sest et perekondlikel põhjustel pidin sõitma käbi varustusega. püksid ja saapad olid omad, aga jopp vale ja alumisi kihte polnud üldse pädevaid. aga hommikul enne kümmet startides oli ikka päris, päris külm. teine start õhtul pool kuus eeldas seega mõningast, et mitte öelda rohket ja läbimõeldud, kihtide lisamist, aga mida polnud, olid kihid. niisiis lappasin natuke vanaema vanu kappe ja leidsin ühe koidest söödud vana villase kampsuni. ema arvas, et varrukad ära lõigata ja mu õrnadele reitele tõmmata ning tekkinud tank top istumise ja alaselja ümber keerata peaks päris okei olema. nii ma saanudki ülisooja pesu, ainult et ilma lõikamata. tõmbasin selle asja lihtsalt endale jalga. reied varrukatesse, krae tussu juurde ja ülejäänu nii kõrgele kui ulatus. tulemus oli soe ja tõeliselt rõve, aga õnneks jäi see pealmiste kihtide ehk päris mootorratturi-imago alla. pealtnäha olin nagu lihtsalt paks käbi.

seitse võistlustööd ehk ilus on ikka see eestimaa

2011-04-18T22:41:00.008+03:00

tegelikult on võistlustöid viis. kahega lisaks inimeste koostatuile panustab populaarne, ent tasuline reisiprogramm autoroute, mis osutub olema üks äraütlemata vahva mänguasi. nii et lisaks kahele oma pakkumisele joonistas ta üles ja mõõtis ära kõik ülejäänud. ajafaktor neis on suhteline, mittetõsiseltvõetav ja lausa võrreldamatu, ma ei viitsi põhjendada. aga kilometraaži täitsa tasub võrrelda (esimesel, tõsi, tuleb lisada maardu-tallinna otsa, mis on kukepea), nagu ka silmailu, originaalsust ja muid erutavaid kategooriaid. niisiis:

ja teate mis? see pole veel kõik. see oli lihtsalt vahekokkuvõte. kes tahab, aga pole veel jõudnud, andke tuld ja teada! me lähme nigunii alles augustis.

kevadine nuputamine

2011-04-11T17:00:00.002+03:00

loodus on nüüd asjad nii sättinud, et võib hakata vaikselt sättima. selle triki tegime ära, aga kujunenud on uus väljakutse. suurem, pikem, kõvem, jämedam. mandri-eesti linnad! neid on 45 tükki. nimekiri on õnneks avalikustatud, nii et esimene väljakutse on joonistada kõver, mis neid kõiki läbiks, olles samas võimalikult loogiline ja sisaldaks võimalikult vähe sama tee mitmekordseid läbimisi.

käesolevaga kuulutangi välja avaliku konkursi kirjeldatud marsruudi koostamiseks. osaleda saab endale mugaval viisil mulle või kittyle marsruudi avalikustamises: vedades meie nähes ja üleskirjutamisvõimalusega punast niiti paberkaardil, saates konkursitööd sisaldava lingi või faili, lugedes meile telefonitsi ette õiges järjekorras linnade nimekirja... formaadile iseenesest piiranguid pole, arvesse lähevad kõik pakutavad ideed, millest me saame aru ja mida saame joonistada kaardile.

võitja marsruudi avalikustame ja läbime, jäädes siiski tunnistama, et autorid ei ole meie.

stv märtsimenüü

2011-03-16T10:45:00.002+02:00

et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama aastalõpust, mil me korduvalt ja pikalt internetita olime. stv muudkui parandas rikkeid, meie polnud milleski süüdi ja kaalusime selle pulli lõpetamist. nüüd millalgi helistas elion ja pakkus oma lahendust, mille võtsimegi. ja siis läks lahti.

tegin stv kodulehel avalduse, et teenus lõpetataks.

4. märtsil saabus meil, et 3. märtsist on teenus lõpetatud. ja "Palume tagastada Teil rendilolev AS STV modem."

tund hiljem saabus stv märtsikuu arve täies ulatuses. maksime naiivselt ära.

nii umbes 9. märtsil läksin nende butiiki modemit ära viima. nad ei võtnud vastu, sest kaabel olla ka. nentisin sõbralikult, et meil võibolla oli oma kaabel ja nende kirjas oli et modem ja punkt, mingist kaablist polnud juttu. nemad otsisid omaaegse paigalduspaberi välja ja kirjas siiski, et antud meile ka kaabel. modemit vastu ei võetud, sest akt koostatakse kõigile seadmeile korraga, ma tulgu teinepäev kõigega korraga. "sööge sitta!" sajatasin. (no tegelikult saatsin kontorisse lihtsalt põlgust täis pilgu.)

eile viisin siis kõik korraga. võeti vastu, allkirjastati akt. ja nentis anastasia nagu muuseas:

"ja jääb siis ettemaks."

"??? kuulge, te saatsite selle arve PÄRAST teadet, et teenus on lõpetatud! miks te kohe õige summaga ei saatnud?"

"arved koostatakse esimesel kuupäeval."

"te saatsite selle arve meiliga NELJANDAL märtsil PÄRAST teenuse lõpetamist."

"arved koostakse esimesel kuupäeval."

"sööge sitta!" (anastasia kõrvakeste jaoks: "tore asjaajamine küll. mis siis saab nüüd?"

"maksame tagasi. aga see raha on tulnud r, a. arvelt."

"jah."

"las ta tuleb siia, kirjutab avalduse ja me maksame selle talle tagasi."

"jaaahsooo... see on keeruline. kas ta seda digiallkirjaga saab ka saata, jah?"

"ei, kahjuks mitte."

"aga eesti vabariigis üldiselt on digiallkiri tavalisega võrdne."

"eesti vabariigis jah."

"kas stv ei ole eesti vabariigis?"

"ei, kahjuks mitte."

"sööge sitta!" (tegelikult: põlgust täis pilku saatmas kuuldavalt vaid "huvitav.")

"aga teate. see leping on ju minu nimel. ma kirjutan ise avalduse, et te talle tagasi maksaks."

"ei, nii ei saa. see on tema arvelt tulnud raha, me ei saa seda teile kanda."

"ma ei taha raha. ma tahan avaldust kirjutada. ma kirjutan avalduse, et te TEMALE maksaks."

"ei, kahjuks mitte."

peatun veelkord anastasia soovitataval menüül. (tegelikult: põlgust täis pilku saatmas kuuldavalt vaid "huvitav.")

"te saate ju aru, et inimsed käivad tööl ja mitte teie kõrvalmajas ning siia avaldust kirjutama tulla polegi nii lihtne. kas teil lasnamäel on mõnda putkat, kus ta saaks seda teha?"

"on. aga ma võin teile ka anda blanketi kaasa, ta kirjutab avalduse ja te toote selle tagasi. aga tema allkirjaga peab olema."

suur on mu kiusatus tema silma all võltsida blanketiservale r., a. initsiaalid ja käratada "sööge sitta!" aga taltsas nagu ma olen, võtan võika naeratusega paberi vastu ja lahkun oma saatjaskonnaga, kellest üks magab kärus õndsat und ja teine on kõik see aeg oodanud võimalust paluda anastasialt topsi, et saku lätte tündrist endale üks klõmakas lasta.

võite teha pakkumisi, mitu korda ma veel pean seal asutuses käima, enne kui asjad korda saame.

kuhu asjad kaovad

2011-03-16T10:39:00.002+02:00

neli aastat tagasi käisid meil murdvärdjad ja viisid ära terve kuhja väärt kraami. politsei aimas, kes see ahv võis olla, korraldas juba mõne päeva pärast haarangu ja läbiotsimise ahvi hallataval pinnal. paraku oli ahv juba kraami vedelaks teinud, leiti vaid üks raadiosaatja. tema õnnetuseks oli käbi sellele noaga oma nime seljale kraapinud. aga kuna ahv ei olnud loll, ütles ta politseile, et sai selle saatja kuskilt mingi vova käest, vovat ta ei tunne ja telefoninumbrit ei tea jne jnt, mistõttu poldnud kuskilt kinni hakata, et ahvi karistada või panna väärt kraami hüvitama. nii et mõne aja pärast sain kirja: pole asitõendeid, pole kahtlusaluseid, menetlus lõpetatud.

sestpeale olen iga aasta ikka uurijaga jutu üles võtnud, et ei tea mis me raadiosaatjast on saanud, see jäi ju politsei kätte. alul räägiti, et see on asitõend. seejärel, kui meie asi lõpetatud sai, väideti, et see on asitõend ühes teises asjas ja too läheb just kohtusse, nii et varsti saame tagasi. et helistavad meile pärast jaanipäeva (oli kena maikuupäev). siis jäi aastake vahele, pärast JÄRGMIST jaanipäeva helistasin ise. lubati tagasi helistada. nüüd enne jaani helistasin jälle ja sain teada, et ühtegi paberit meie seadme asitõendite lattu andmiseks pole olemas ja keegi ei tea sellest midagi. proua uurija lubas siiski laomeestelt veel küsida ja otsida ja peagi meilida. olgu öeldud, et see oli kahe nädala eest ja mingit meili pole tulnud. äkki pärast jaani...

tehke palun tõesti

2011-02-28T22:12:00.003+02:00

helistas elion ja lahendas meil ühe mõistatuse ära. tulemusena andsin loa saata tehnik seadmetega. mobiilinumber neil juba oli, nüüd kontrollisid, kas ikka minu mobiilinumber:

"ja nimi on mari sarv, jah?"

"jah, aga kui korrektne olla, siis käib sinna veel öö ka vahele. et mari öö sarv tegelikult."

"oh, see ei ole üldse oluline."

"no kui lepingute sõlmimiseks läheb, siis on ju päris nime vaja."

ignoreerides "nii, ja mis aadressil te elate?"

saab teada aadressi ja täpsustab linnaosa.

"nii, isikukoodi palun."

"kuidas, palun?"

"isikukoodi."

meenutades, et äsja polnud mu täisnimi oluline: "eeee... milleks?"

"tehnikule, et seadmed läheksid ikka õige inimese kätte."

"eee.... seadmed... mök... mök..."

"ma võin siia kasti teha linnukese, et te ei taha avaldada."

"tehke palun tõesti."

diplom

2011-02-13T20:28:00.002+02:00

mu daamid ja härrad, siin värskelt diplomeeritud imetamisnõustaja. kui miski teeb muret, rõõmu või küsimusi, palun lahkelt pöörduda!

ikka teie

marioeoe at gmail.com

(mul skännert pole, pildistasin viltu noh.)

2011-01-14T23:22:00.003+02:00

ükskord käisin õues. õues oli karge sügisõhtu ja mul oli ainult telefon, aga see oli nii ilus!

reede õhtu

2011-01-14T22:18:00.001+02:00

1. mul on nüüd super mario arvutis! päris super mario, vana kooli nintendo konsooli kasseti pealt! aitäh, rennes.

2. viisin statoili oma krooniraha jäänused - 16.20 - ja nad andsid selle eest kaks väikest tomi. 22 eurosenti tuli juurde maksta ehk et sai küll pool tomi kroonide ja pool eurode eest.

leia üks erinevus

2010-12-30T19:37:00.002+02:00

tunne rõõmu teisipäevast

2010-12-07T21:08:00.001+02:00

vahusta üks koor, mokaotsast võid ju suhkrut lisada.
sega juurde üks kohupiimakreem.
tükelda sisse tume sokulaad
ja sega tihkeks granaatõunaseemnetega.

tengelpung

2010-12-05T18:53:00.002+02:00

vaatan lähi tulevikku ja otsin müntidele eraldi nunnut rahakotikest. aga poed ei kauple eriti sellistega. ühes poes oli natuke teistsugune, aga kena roosa kirjaga "pussy delux" ja sama roosa voodriga, ning teine otsitava disaini aga oluliselt igavama sloganiga. ja see oli kõik!

teises kaubanduskeskuses oli ühe kotipoe aknal suur plakat: "suur valik eurorahakotte!" ja piltidel just niuksed, nii mustad kui roosad, nigu vaja. läksime sisse ja nõudsime "eurorahakotte" näha.
"tegelikult meil ei ole. on täitsa tavalised rahakotid siin," naeratas müüja.
"kuulge, nii te küll ei tohi teha, selline reklaam on ju väljas!"
"tegelikult on euroopas inimestel samasugused rahakotid nagu meil siin," naeratas müüja.
"ei no kahtlemata. aga ma lootsin midagi eraldi müntidele leida."
"meil on tellitud küll. sellised, nagu siin plakatil. aga pole veel tulnud," naeratas müüja.
noh, jah, kõik ta laused olid tõesed, aga ikkagi värdjas!

koerapesu

2010-11-23T23:42:00.003+02:00

astusin ühte pesupoodi sisse. pood oli väike, aga kaup peen, prantsuse ja itaalia kaup kõik puha. ja keegi klähvis kusagil. küsisin müüjalt ettevaatlikult ringi vaadates:
"kas ta on kinni?" mõeldes oheldust.
"oh ei, tal läks mänguasi diivani alla. no mis sa haugud seal, too vaikselt ära!"
"aga on ta, noh, kinni? teate, ma täitsa pelgan koeri."
"ah ta on alles kutsikas, ta pole veel kellelegi midagi teinud!" no kui ta on kutsikas, siis ongi tema "kellelegi millegi tegemised" ju alles ees... aga võtsin südame rindu ja otsustasin olla vapper. ehkki see sukkpükste valimiseks tundus see kõik mitte liiga hirmus, vaid liiga uskumatu.
klähvija leidis minu, jooksis, nuusutas, hüppas. tegin talle ettepaneku minu najalt laskuda. seepeale leidis ka müüja, et "kuule tule ära. kus su pall jäi?"
korraks läkski.
ja toetas kohe uuesti esisilla mu reiele.
müüja naeratas armsasti.
võtsin uuesti peniga ühendust, et palun ära hüppa ja nii.
seepeale leidis ka müüja, et "kuule tule ära. kus su pall jäi?"
kuule tulin ära.

öö 19!

2010-11-09T22:14:00.003+02:00

kui keegi paluks mul defineerida elusitta ilma, kirjeldaksin ma tänast. jääkülmad tuuleiilid viskamas näkku teravaid jäätükke. palju õnne sünnipäevaks, mari!

hommikul mind üles ei lauldud, vähemalt mitte erilisemalt kui argipäeviti. aga voodi toodi kinke ja lilli. kui käbi oma varustusega arturi juurest läbi astus ja teda sosinal kaasa kutsus, haaras too oma riiulist käigupealt kaasa ühe motika. no plastist ja nii, aga ikkagi!

ja õhtul tegid nad mulle kooki kahvel!

küünlaid oli kodus ainult viisteist ja minu eas see polegi nii halb.

pärijate pärijad ehk ahnus ajab upakile

2010-11-01T21:38:00.003+02:00

jutustus 21. sajandi eestist.

üks naine (N1) sai omandireformi käigus tagasi oma vanaisa talu maid ja metsi ja põlde ja mida kõike veel.
üks teine naine (N2) koos oma kahe vennaga sai teise poole sellest varandusest. nende vanaisa oli ka.
pärand splititi juppideks ja jagati ära. talukoht ise ehk see maatükk, kus peal omal ajal elumaja oli, jäi kaasomandisse: 50% N1-le ja 25% N2-le ja 25% viimase vennale.
N1 suri ära ja tema abikaasa härra K päris tolle 50%. N2 on minu vanaema, kelle isa sünnikodust käib jutt.

olgu öeldud, et puder keeb ümber 1,6ha väheväärtusliku maa läänevirumaa ühe asulatevahelise tee ääres. krundil on järel mõned suured puud, on aimata, kus oli maja, ning püsti on omaaegse lauda osati maakivist seinad, mida kohati katab mäda katus. pool krundist on sisustatud põldudelt korjatud juurikate ja kividega. ümberringi on lagedad põllud.

mainitud hoone, mis veel püsti, oli mustavate akende ja ustega. vald saatis omanikele kirja, kus palus hoonele ligipääs sulgeda, sest praegu tuuakse sinna prügi ja võib peljata ka püromaanide etteastet. seepeale helistas härra K meie omadele, kiruti ja halati pisut ja loodeti, et leiaks kellegi, kes selle risu omale võtaks, saaks vaevast lahti. helistati mulle ja küsiti, kas ma tasuta varemeid tahan. meie lendasime peale ja leidsime et miks ka mitte. ikkagi looga koht ("vanaema isakodu" kõlab ju uhkemalt kui "ostsin rapla taha onni"). neid kaht milli küll pole, et laudast maakivine häärber teha, aga hoovis oskame võsa ikka lõigata ja telke püsti panna. vähemalt on, kus jaanipäeva veeta või midagi.

noh selle jutu peale, et huvilised on olemas, arvas härra K, et ta nüüd mõtleb.

siis oli kuulda, et kohalik põllumees A, kes praegu härra K-lt sealsamas põllumaad rendib (võib arvata, et hingehinna eest), ostab talt need põllud ära. ja K müüb tingimusel, et A võtab selle laudarisu ka. risu hinnaks lepitud 20 000. A oli nõus. tähelepanuväärne on, et härra K saab müüa ainult enda kaasomandis olevat 50%. ja sellegi eelisostuõigus on teistel omanikel. aga teised andnud kunagi nõusoleku müüa, raha mõistagi pidi igaüks vastavalt oma osalusele saama. nii et härra K pidi laudarisu eest saama 10 000. ikka parem kui niisama anda eksju.

aga siis ütlesid meie omad, et pole vaja A-d selle risuga koormata, müügu põllud A-le ja me võtame siis 10 000-ga (mis oleks härra K jagu eksole) selle lauda ise ära. noh et jääks suguvõssa ja nii.

härra K teatas selle peale, et see on nüüd hoopis uus olukord ja seega uus hind ja ta mõtleb. ja saatis meie omadega läbi rääkima oma uue abikaasa lapsed. kes ei tahtnud muidugi 10 000-st kuuldagi, aga tunnistasid, et maakler oli nad natuke uljaks ajanud oma neljasaja tuhande jutuga selle maatüki eest. läbirääkimiste käigus midagi ei otsustatud ja lahkudes lubasid noored siis veel mõelda ja teada anda.

noh siis eile helistas härra K ja andis teada, mis välja mõeldud: kogu selle jama väärtus on 220 000 ("maa on väga kallis!") ja kui me tahame teda välja osta, siis see on 110 000. tegi ka juttu, et võiks lasta ära hinnata ja hindamise, mis maksvat 6000 krooni, kahasse maksta.

noh, helistasin siis täna suvalisele rakvere pindi maakler-hindajale, rääkisin loo ja kirjeldasin ausalt olusid. "maa 20 000, kokku 50-60 000," oli selle esmane kokkuvõte.

kui härra K sellist alatust kuulis, muutus ta jutt juba kesse-jaksab-lugeda-mitmendat korda: hindajad ei tea midagi, tema maakler ütles talle 220 000 ja tema jääb enda juurde ning kui meil on huvi, me võime ju lasta ära hinnata, aga oma kulu ja kirjadega ja teda see dokument ei huvita, see krunt maksab 220 000 ja kõik! noh meie muidugi otsustasime selle peale kiiresti, et pühkigu perset oma varandusega.

nii jäi härra K ilma sellest 10 000, mis ta oleks saanud põllumees A-lt, ja seejärel sellest 30 000-st, mis ta oleks saanud turuhinna järgi kaasomanikelt. küll aga saab ta veel 20 aastat istuda oma mädanevate varemete otsas, maksta igal aastal sada krooni maamaksu ja õhata, et ta on rikas mees, tal on veerandmilline maatükk virumaal!

härra K on 80-aastane.

köök, mu arm

2010-10-31T20:43:00.002+02:00

mulle tundub - hakkas tunduma selle nädala alguses pärast mõningaid katseid päevaplaaniga - et ma suudan küll tegelikult kööki (ja noh, tube ikka ka) korras hoida. mõningatel tingimustel.

esimene ja olulisim neist on, et me ei käi õues. sest et kui me oleme terve päeva toas (kasulik tõesti ainult majakorrale, kahtlemata mitte ühegi eluspereliikme tervisele), siis tekib mul päeva jooksul veerandtunde, mil sebida ja korrastada, isegi tolmuimejaga korruste vahel seigelda. ja neil päevil, kui me õues käime (2-4h), kulutan ma sama aja, tihti võrdeliselt õueskäidud ajaga rohkemgi, köögi - ja kogu ülejäänud elamise - segamini ajamisele. ning kui kogu päev panustada millegi segamini ajamisele, on loogiline, et siis ei jää aega selle korrastamiseks.

teist või teisi ma enam ei mäleta, see oluline teade on juba mitu päeva mu peas istunud ja pisut lahtunud. aga ei, ükski neist polnud see, et "kui ma ei teeks süüa". see oleks ju mõttetu - milleks mulle korras köök, kui ma seda nigunii ei kasuta.

aga eelmisel laupäeval käisime telliskivi täikal, kust käbi ostis mulle rinnamärgi, mille kohaselt olen ma maailma parim ema. (mis kalor selle peale pahvatas, ma parem ei ütle.)

ja siis olen ma veel ammu tahtnud pärida, mida teie arvate.
balta turul oli loogika paigas: esimesel müüjal oli kõige kõige rohkem ja kõige kallim kaup (üldse mitte kõige ilusam), sest see oli turu väravas ja linnainimene ju ostab sealt kohe ära, kaugemale ei pea üldse minema siis ju. tagapool oli palju odavam alati.
aga vot keskturul, seal on nii, et väravas on kõige odavam, edasi läheb kas sama rauaga või sutike kallimaks ja kõige kirvem on seal päris taga, kus müüakse ka roostes saelehti ja priimulaid.
suvel saanuksin seal kotikese sibulate ja kahe küüslaugu eest maksta 110 krooni. ega asju kotti ladudes ju hindu vaata, mis see sibul tühi ikka plekib. kui paluti 110 krooni, siis hakkasin uurima. küsla oli vist 700 krooni kilo ja sibul 90. selgitus oli, et see on ju peipsi kaup. palusin viisakalt see jama tagasi kuhja laduda ja läksin ostsin eest täpselt samasugused mugulad. sibula kindlasti 16- ja küüslaugu vist 120-kroonise kilohinnaga.
ja täna oli tagumises nurgas maapirn 15 krooni 100 grammi ("ma võin teile 10-ga anda!"), eest sai 35 eest terve kilo. no võtsin sealt eest siis poolteist kilo ja ärge tulge mulle rääkima, et see tädike müüs odavat mürgitatud poola maapirni!

kaalujälgija reede

2010-10-15T21:48:00.003+03:00

võib loota, et tervis nüüd peab ja kaal püsib. kadu ainult kuus kilo, aga see on täiesti piisav, et laias laastus kõik püksid tuleb välja vahetada. teeb murelikuks nende seelikute osas, mida ma siin garderoobivahetuskuu raames kokku ostan. mis ma nendega järgmisel sügisel teen?

seni vähemalt naudin ükskõik mille ükskõik millal söömist. tänane õhtusöök läks suti nihu. pärast kolmandat taldrikutäit hakkasin asja uurima ja leidsin, et see pastaraamat on kaalujälgijate oma! õnneks oli mul juustu ja leiba ja jäätist ja kirjut koera ja.

elu ost

2010-10-05T08:52:00.002+03:00

mismõttes mu kombainil pole taignakonksu? kas ma ei saa sellega nt pärmitainast teha? mingi plastikust taignasegaja on aint, see kõver kannu põhjas nagu noadki. a niukest nagu raamatutes, pole. mahlapress, mille pärast ma selle üldse valisin, juba tekitas... noh, alul huumorit ja siis pettumust.

keskhaiglad

2010-10-04T21:37:00.002+03:00

tallinnas on palju haiglaid. mustamäe, kesk, meremeeste, magdaleena... a tegelt pole need mustamäe haigla, keskhaigla, meremeeste haigla ega magdaleena haigla, vaid ida-tallinna keskhaigla ja lääne-tallinna keskhaigla ja põhja-eesti regionaalhaigla. eksole.

kui palju lihtinimene sellest jagab, ma ei tea.

ilmselt selle välistamiseks ongi jagatud pealinn ida ja lääne haiglate vahel.
ilmselt just mõistmise välistamiseks nimetatakse ainult ida-tallinna keskhaiglat suupäraselt keskhaiglaks ja teisi muude nimedega, ehkki nood on ka keskhaiglad, lihtsalt lääne-tallinna omad.
ja et oleks kindel, et patsient, kes sellest kõigest ikka veel aru saab ja on harjunud ida-tallinna keskhaiglat nimetama keskhaiglaks ja teisi muude nimedega, ikka üldse millestki aru ei saaks, on lääne-tallinna keskhaigla registreerinud domeeni 'keskhaigla' ja eesnimi.perenimi@keskhaigla.ee on kõik ta personaalia kirjalikult lähenetav.

saite aru vä?

kuidas tunda ära maheporgand

2010-09-23T09:41:00.002+03:00

vanaema kasvatas lastele. ma lasteblogisse ei julge panna.

müüa inhalaator

2010-09-22T21:53:00.004+03:00

nelisada krooni.
hea korralik pill.
selliseid müüb tõnismäe apteek kaheksasajaga. no sealt me ostsimegi kolme aasta eest.

(laps on illustratiivne ega tule kaubaga kaasa.)

audioabi

2010-09-08T21:07:00.001+03:00

ma pean minema homme jälle pooleteisetunnisesse loengusse, aga seekord ka arturi kaasa võtma. ainus võimalus, mis mulle pähe lõi, on audioraamat. see tuleks talle mp4-mängijaga kõrva torgata. jama on selles, et mul pole ühtegi. aga kui homme ostma lähen, on see ju plaadil, mitte failina. kas kusagilt saab neid laadida? vaevalt. kas keegi homme keskpäeva paiku teeks mu ostu failiks vanalinnas? (ei, ma ei jaksa arvutit kaasa vedada!)

ravi

2010-08-30T16:52:00.003+03:00

mul pole viimasel ajal - kui järele mõelda, siis umbes aasta aega - eriti ülevaadet, mis köögis toimub. kuna pere toitlustamine on siiski minu õlul, olen ma seda kuidagi "ah teeme midagi" stiilis lahendanud. mulle tundub, et me oleme söönud kas kartulit hakklihakastmega, järgmisel päeval praekartulit peekoni ja munaga, või siis makarone munaga. vahel pannkooke ja vahel poe tainast kaneelisaiu. ja noh, hommikuti putru, see on vähemalt alati olemas.

nüüd oli nii, et käbi oli kodus ja artur oli kodust ära. ma tegin süüa! ja siis eile tegin külakosti! ja täna tegin ka süüa! nii hea on!

aga homme läheb käbi tagasi tööle ja ma ei tea, edasi vist ikkagi kartul ja makaron, sest kõigi nende asjade tegemise käigus pidi keegi kas uru tuju üleval hoidma või söögiga tegelema, kui uru tuju ikkagi mind nõudis...

elus.

2010-08-26T20:08:00.003+03:00

pärast kolmenädalast peavalu sain teada, et põhimõtteliselt on mul sünnitusjärgne depressioon. see arvutati välja lihtsa valemiga viiekuune laps + stress = seesamunegi. ja seesamunegi on pööranud mu füüsiline keha iseendaga tülli. kilpnääre läinud hullama. väljastpoolt on kena, kaal muudkui langeb näiteks. aga seestpoolt õõnestab ta iseennast ja nii kena enam pole. süda peksab, õhku pole, jaksu pole, pea muudkui valutab. jood keelati ära, rohtu kästi asemele võtta. tänu taevale, vähemalt esialgu ei sega see kõik uru toitmist.

selline lugu siis.

autopeded

2010-08-16T09:39:00.002+03:00

ootan nunnut töömeest, kes varustaks me ülemise korruse 44 ruutmeetrit gaasiküttega. uksekella ja prõmmimise peale avades leidsin hoopis teetöölise, kes küsis, kas see punane toyota on meie oma. arvutasin kiirelt, et opel oli tõesti ainult tema hellitusnimi, ja kinnitasin. autoteadliku naisena täpsustasin veel üle, et corolla on meie oma jah. palus eest ajada. lubasin kohe tulla. kui alla jõudsin, jooksis ta mulle uksel vastu, hoopis pika sabaga carina olevat neil jalus. arvutasin veel ja vabandasin: "oi, carina jah. me alles ostsime selle auto." naeratas mõistvalt.

sama vabandusega õigustame end käbiga mõlemad, kui kuskil on vaja autonumber ütelda ja me selle teadasaamiseks tabule helistame. seda ikka juhtub vahel. ainult et see "just", mil opel perre tuli, oli oktoobris.

uni uni uue kuue annab

2010-08-10T19:44:00.002+03:00

mehed läksid kalale.
kvaliteetaeg.
käisin duši all, pesin beebi puhtaks ja kuulasin 37 minutit, kuidas talle ei sobinud ükski asi ega asend, mida ma pakkusin.
nüüd olen väsinud.

milleks?

2010-08-04T17:02:00.001+03:00

mida kõike mu nõudepesumasin puhtaks ei pese!
nuge ei pese!
taldrikuid ei pese!
kahvleid ei pese!
klaase ei pese!
lusikaid ei pese!
potte ammugi ei pese!

ah et mis ta siis teeb üldse?
noh, müriseb natuke.
elektrit võtab (nõud on kuumad pärast "pesu").
vett võtab (märjad on ka).
on hall.
on.

nagu päris kodu!

2010-07-25T23:05:00.003+03:00

meil on trepipiire!

pool aastat, hakkame lubama

2010-06-23T15:04:00.002+03:00

mul on kolm aastat olnud sama uusaastalubadus: et ma õpin "puu on puude kõrgune" sõnad ära. 2008. aastal jõudsin pooleteise salmini ja skoor on pooleteise kõrgusel püsinud ikka ja ikka. tänavu olen jõudnud pisut kaugemale: mõttega juba mitu korda laulu lõpuni! seda poliitikat esitan urule vahel rahustuseks.

aga järgmise uusaastalubaduse annan julgelt ära: ma lähen järgmisel jaanipäeval metsa, kui just lumi maas või jube raju pole. vanasti me käisime kogu aeg: polnud vaja ei erilist tähtpäeva ega mingit maakodu selle jaoks. oli mets, sääsed, väike järv, väike telk, tikud, liha ja õlu. vahel oli vihm, vahel jaanipäev, vahel eikumbagi. see kõik ei saa ju olla maa pealt kadunud lihtsalt selle pärast, et ma vahepeal mingite teiste sõpradega mööda kellegi elamisi käisime!

muidugi ei saa välistada, et sellele lisaks luban järgmisel aastal "puu on puude kõrgune" sõnad pähe õppida. tibusid loeme detsembris.

maja versus vurr

2010-06-23T10:00:00.005+03:00

nädalavahetuseks oli käbi palutud tallinna endurole kohtunikuks. miskipärast peeti seda rakkes (vrd. kopli kütteladu ülemistel) ja käbi palus oma pere kaasa. me siis muidugi kenasti läksime. telgielust hiirega ei hakanud unistamagi, võtsime parem onu peetrilt lehtsest suvila sappa. ainult et tallinnast lahkudes oli meil sabas käru. kola ja saarlase mudavurriga.

lehtses jätsime käru maha, kola viskasime majja ja vurri tõstsime maha. aga et litsenseeritud sõidukijuhte oli kaasas kaks, oli mul valida, kas edasi rakkesse sõita, maja konksu otsas, või hondaga, mille sadul on mul kusagil keskmiste roiete kõrgusel. viimane tundus ohutum.

oli ka: käbi hoidis ratast püsti, mina ronisin otsa, panin käigu sisse ja sõitsin ta käte vahelt minema. kui oli vaja teel korraks seisma jääda, kihutas käbi opeli ja majaga ette, jäi seisma, hüppas autost välja ja püüdis mu kinni, kui seisma jäin. tõeline prints! ristmikega mul lihtsalt vedas: vasakpöördeid ja anna teid oli lugematu hulk, aga seisma ei pidanud ühegi juures jääma.

rakkes seisis politseiauto, mehed pardal. mul spidomeetrit igatahes polnud, aga maja sõitis loodetavasti legaalsel kiirusel ees. peegleid mul ka polnud. kas numbriplaat oli, ma ei teadnud, tuli igatahes põles. et suunatulesid polnud, selgus alles siis, kui nägin hiljem käbi käemärkidega suunda näitamas. kuna lüliti oli, siis mina ikka klõpsisin korralikult seda. kokkuvõttes polnud ma kopka eest kindel, kas see ratas on streetlegal või tohib sellega ainult sirelites tuhlata, nii et korraks võttis sinivalge nägemine mu täitsa muretsema. sõitsime parkivast vilkurist mööda ja kui mõnesaja meetri pärast üle õla vaatasin, nägin autot meile järgnemas. seitse sekundit hiljem pani maja parema suuna sisse ja tõmbas teepervele. ohkasin raskelt ja kujutlesin kiiresti kaht pilti, mis kohe juhtub: käbi hüppab välja ja püüab mu politsei peatumismärguandele alludes kenasti kinni või ma jään ise seisma ja kukun selle eiffeli torniga lihtsalt kummuli. ei juhtunud kumbagi: õigel hetkel suutsin ühe jala hoo pealt maha toetada, käega pidurdada ja sadula teise jala põlveõndlasse libistada, nagu olen näinud teisi jupatseid liiga kõrgete rataste seljas pidurdamas. õnnestus! rõõmupisar silmas, vaatasin, kuidas politseinikud meist haigutades mööda sõitsid.

tunnistan, et see sai viimaseks piisaks. ma olin sellest tsirkusest nii kurnatud, et kupatasin käbi lenksu ja istusin ise opelisse maja vedama. see oli sama pingerohke, sest kui pidurdamisega hiljaks jäin, tuli maja pauguga selga, ja kuskile võsa vahele tuli pöörata ilgema kaarega ja isegi siis sain õiendada, et käru olla üle suure kivi tulnud ja pool metsa kaasa vedanud. aga vähemalt polnud seda muret, et kui seisma jään, kukub maja pikali enne kui jala maha panna ulatan. nii et pühapäeval tagasi sõitsin ma algusest peale majaga.

aga noh, nüüd ma olen sel hooajal juba 70 kilumeetrit sõitnud. 40 kuusalust koju zebraga, kui opel honda slepis tantsupeolt koju valsitas, ning 30 eiffeli torni seljas lehtsest rakkesse. ei kujune just suurima kilometraažiga hooaeg, aga seiklusrohkeim, tundub, küll.

elu on seiklus ehk kuidas me meeste tantsupeol käisime

2010-06-14T13:01:00.003+03:00

väljakutse: meeste tantsupidu, kaks last ja kole ilm. vastu võetud!
abinõud: ema arturit süles hoidma. kutsutud ja kohale ilmunud.

pidu pidi algama kell 19, sõit kestma kaua ja uru enne pidu kere täis tankima. eesmärgist startida kell 15 hälbisime ainult viis minutit. üks ebaõnnestumiskoht ületatud.
artur pidanuks linnapiiril uinuma. uinus kusagil viitna mail. teine punkt mitte väga õnnestunud.

käbi pidi aitama enne pidu sahmida. 100% õnnestus, alates parkimiskorraldusest ja uru hoidmisest, lõpetades tantsijate ööbimiskohas toitmise võimaldamisega ja tribüünidele juhatamisega.

tribüünile pidime jõudma ja mahtuma. check!

uru pidi kogu etenduse kukupaina linas magama. ei maganud, poole tunni pärast pidin ta välja kiskuma ja ülejäänud etenduse (jah, isegi paljad keskkoolipoisid) magas ta mu kätel, avades silmad vaid pilguga küsimiseks "kas kõik on okei?", kui muusika väga valjuks ja/või dramaatiliseks läks. kaks tundi viitpoolt kilo kätel hoida ei olegi nii kerge!

pärast etendust pidime teda jälle toitma. taas erinevalt plaanist klassiruumis, nii et superluks. artur seni joonistas tahvlile autosid, taevaid ja vihmu.

noh ja siis pidime veel ainult koju jõudma, aga siin on seiklusliku osa algus.

pakkisime naised-lapsed autosse ja käbi zebrale ning keerasime ninad tallinna poole. või õigemini enne viimast keeramist lõi auto armatuur tuledesärasse ja ma andsin käbile törtsu signaali, et ta selle rondiga läbi räägiks. õlituli, mingi ohutuli, veel paar tuld, kõik punased. käbi vaatas et õli on (nii et vabalt või asi õlis olla eksole), gaasi andes tuled kustuvad, ja leidis, et sõidame. kui nii, siis nii.

pärast viitnat polnud asi enam pööretes: raadio jäi vait ja kõik hoiatustuled igal pöördel põlemas. väike arutelu ja käbi sõnastas enda pakutava diagnoosi: genekas ei lae. sellises autos olin ma varem ka istunud ja toona jäi see auto seisma. kuna koduni oli üksjagu maad, oli selge, et kusagil sel teel me jääme seisma ja mingist abist sõltuma, et ööseks kotile saada. kust ja millist saab, ei kujutanud ma ette. mõtlesin muretult, et vähemalt on uru söödetud ja rinnad kaasas, kui ka nälg peaks tulema, riideid oli kõigile ka piisavalt ja termos teed täis. nii et vähe oli asju, mis meid öisel maanteevangistusel oleks häirida saanud.

uus start oli autole päris vaevaline, köhis ja puhises, aga saime ikka hoo sisse. ainult parktulede najal, et kaugemale sõita jõuaks. käbi sõitis tsikliga ees ja näitas selle laternaga, kus tee on. raadio oli ka vait ja rohkem elektrit me kokku hoida ei mõistnud. auto ise mõistis: üks hetk hakkas spidomeeter seierit seinast seina loopima ja kukutas siis nulli. odomeeter ka ei tiksunud enam. mõtlesin, et helistaks linnas kellelegi, et pangu saapad jalga ja visaku köis õlale ning hakaku vastu sõitma, aga ei kujutlenud, kellele. käbiga ei saanud arutada, tal polnud telefoni kõrvas, ja seisma polnud mõtet jääda, targem tundus veereda, kuni saame, küll pärast on aega rääkida.

see "kuni" kestis kuusaluni. reeturlik pikk lauge tõus tappis me hoo ja sinne me kustusime, alul viimasedki tuled ja siis mootor.

käbi helistas tantsijatele, kes pisut enne meid startisid. need keerasid oma traktori maardust tagasi ja kuni kuusallu jõudsid, sain ma uru tankida - ega ta küsinud, aga nii igaks juhuks. arturil oli kõik see aeg nii põnev, et polnud lootustki teda "voodisse" saada. käis hoopis käbiga kiirteel pissil. see pole ju keelatud?

kui tantsijad kohal, käis kõik väga kiiresti: lapsed rihmutati tagasi kinni, mina näitasin meestele perset ja riietusin käbi tsiklivarustusse (jaa, isegi püksid läksid korralikult pigistades eest kinni!), mehed ühendasid autod ja läinud me olimegi.

minu esimesed lenksukilomeetrid sel hooajal! nautisin neid viis kilomeetrit, kui sain aru, et käbi on kubemeni autoaknast väljas, et mulle midagi öelda. "pane tuled põlema!" ma olin seda juba paar korda teinud, aga nüüd selgus, et valest nupust. mõistsin, et ma pole just pädevaim juht sel maanteel - pärast 11-kuulist sõidupausi - ja sinna see nauding sumbus. järgmised 30 km kartsin põtra ja enda järgmisi rumalusi ja kui linnas mõlemad ohud enamvähem nullitud olid, oli mul nii külm, et polnud enam võimalik midagi nautida.
aa, miks? ma ei oska slepis sõita.

uru magas kogu tee. artur jäänud susi hotelli juures magama. kodumajani oli kolm minutit ja oh seda kurjust, kui ta siis ärkas, pärast väsitavat päev ja kolme minutit sügavat und! toas arusaadavalt ei olnud ta nõus magama ega lahti riietuma, tema tahtvat mängida. olin lahke, et muidugi võib mängida. tõusis mu sülest, et minna, ja vajus tagasi - jalad ei kandnud paraku. nii sodi kainet inimest polnud mina enne näinud.

jama

2010-06-10T19:36:00.005+03:00

kolm päeva tagasi me veel seda ei teadnud, aga meil on jälle remont ja eriolukord. leidsime nimelt tapeedi.

eile:

sulane:
täna:
edasine on aimatav, sest me leidsime ka arturi tuppa tapeedi. targu seda veel koju ei tirinud. üks jama korraga!

ema: pudelihari. isa: teadmata. otsivad kodu.

2010-05-26T22:13:00.002+03:00

Agne says: tere Mari, kassipoega tahad?
Mari Öö says: ei
Agne says: väga ilusad ja armsad, täna öösel olin ämmaemandaks. punane, hall, must ja kirju
Mari Öö says: mulle ei meeldi kassid
Agne says: ok! arusaadav. aga kas tead kedagi, kes sooviks? mul selline huvitav lugu...
ühel päeval tuli Luisa (4a - toim.) koju, äärmiselt rääbakas pudeliharja meenutav olevus kaenlas kuskilt kalamaja pealt ja teatas: see kass vajab abi!
Agne says: kuna ta pidevalt küsib kassi-koera, olin talle rääkinud, et ärme võta, hoiame kodu vaba juhuks, kui keegi tõesti vajab abi.
niisiis taganeda polnud kuhugi.
ja see kass, see pudelihari läks 3 nädala jooksul üha paksemaks.
täna öösel siis saime 4 poega.
nüüd olen kassimammi. kõige hullem see, et kiindunud selle ööpäevaga poegadesse rohkem kui kassiema ja luisa kokku.
merekool ei tulnud kõne allagi - kaalul oli 4-aastase usk ellu.
kassiema ise ülinoor ja saamatu, tundub, et esimesed pojad. palun lahkesti ühendust võtta 5089443. mingi kuu aega peavad nad ikka veel kosuma siin.

milleks neile endurorattad?

2010-05-24T12:20:00.003+03:00

oi seda imestust, kui ma kord avastasin, kuidas endurosõit tegelikult välja näeb. mäletate, jah?

nüüd ma sain teada, miks üldse metsa minnakse. kõik algab kaardilugemisest. seda, et käbi sõidab mööda meridiaane, olen ka rääkinud, nii naljaga pooleks. aga ükspäev siin uuris käbi tartu rattamaratoni kaarti, kuulas minu kui kolmekordse finišeerija härdaid mälestusi, ja imestas, et huvitav küll, pool rada jookseb mööda asfaltteid. ajasin muidugi vastu, aga tema jäi endale kindlaks. skrollis aga mööda kaarti et näed siit siit siit, see on asfalt, see lõik siin on ka kindlalt asfalt ja... vahepeal skrollis kogemata legendi kanti, aga põgenes sealt kiiresti - mis sest lugeda, see pole ju kaart, seal ei ole infot! soovitasin siiski tagasi infokasti juurde pöörduda ja selle abil kodeerisime lahti, et käbi uuris saateautode joont, mitte võistlusrada. võistlusrada on hoopis teist värvi ja jookseb ikka päris metsateid pidi kohe, vastavalt veterani meenutustele.

no siis ma natuke mõtlesin veel. asi on niimoodi:

ostnud mees mootorratta. sellise tavalise. ostnud kaardi ka ja tahtnud noh näiteks filjandi minna. vaatas, joon läheb, ja hakanud mööda meridiaani sõitma, ise näpuga järge ajades, et kaardil mitte eksida. sõitnud kohale ära, aga järgmiseks sõiduks ostnud juba enduroka, sest klassikuga oli päris raske ja vahel on äkki veel vaja kuskil sõita.
kaasaegsel mehel on muidugi gps ka. see on käbil näiteks selline, et kui paned kirja punkti, kuhu sihid, siis ta joonistab su hetkeasukohast sirge juti eesmärgini. mehe mure on siis mööda seda jutti kohale sõita. arusaadav, et on vaja enduroratast!
ja pole siis ime, et endurosõit on tore koosviibimine metsaserval limonaadi najal, sest no ei saa kaardi järgi kuidagi kohale, kuhu vaja!

laul värsketest emadest

2010-05-20T21:52:00.002+03:00

pühendan selle postituse neile kümnetele kärulükkajatele, kes kadrioru pargi ilme täiendamas käivad.

üks hetk päevast jäi puudu
võib-olla esimene hommikutund
üks hetk mille pärast tundub,
et magamisest nägin vaid und, nägin vaid und

imelik, et päevatöö võib kesta terve öö
imelik, et pole und, kui loidab koidutund
imelik, et magada kui tahadki ei saa
unetu nii üksi on, ei saa aidata

üks hetk päevast jäi puudu
võib-olla esimene hommikutund
üks hetk mille pärast tundub,
et magamisest nägin vaid und, nägin vaid und

kaksteist kurja hoovikõutsi siiski liig, mis liig
kui seitse halba viiuldajat prooviks võtta SI-d
kui kuidagi saaks öö ja päeva jaotada
ei saa und ja armastust ära kaotada

üks hetk päevast jäi puudu
võib-olla esimene hommikutund
üks hetk mille pärast tundub,
et magamisest nägin vaid und, nägin vaid und

lõpuks valgus tunnelis, ideed on paberil
summutavad hääled peas nüüd helid klaveril
lõpeb öö on valmis töö ja püha tõdemus:
töötamine öösiti on veider vabadus

kevad tartus -> tartu südames

2010-05-16T16:57:00.004+03:00

veetsime viispäevaku tartus ja juhtus see, mis kolme aasta eest: ma tahan sinna kolida! kohe täna praegu. ja ehkki kohe täna praegu on töökoht mu viimane mure, pean ma töömuret nii suureks, et sellepärast ei koli. narr kahe aasta pärast ju tagasi kolida. eriti kuna me just kolisime.

tartus on ilus ilm! - rannikukliima imeb.
tartus on ilusad majad! - rannikul on ilusale majale kirjutatud "siin elavad ülbed rikkurid".
tartus on tudengid! - rannikul võivad ju ka olla ja arvuliselt isegi rohkem kui tartus, aga kus nad on? sulavad venelaste sisse ära nii et ei saa arugi.
tartus on laadad. - rannikul on ka, aga seal müüakse alati neidsamu kassidega pakse laste kampsuneid, sõltumata laada nimest ja aastaajast. ma ei ole turist, ma elan siin. palun müüge mulle puulusikaid ja roosipõõsaid!
tartus on raekoja plats ja vanalinn. - jaa, ma tean. ainult et ma pole turist, ma elan siin. tehke mulle ka raekoja plats, kus ma saan hindu vaatamata süüa ja juua tellida, eesti keeles, või lihtsalt niisama istuda ja seebimulle puhuda.
tartus tehakse asju inimeste jaoks! - rannikul tehakse poliitikat. ma pole valija, ma olen inimene!

mis siis teha? otsida kaugtöö võimalusi või tartus tööd ikkagi? on üks väljakannatatav alternatiiv: kalamaja. samas, kui ma kalamajas elasin, käis must samasugune kevad südames üle, nii et tartu kõrval kahvatub temagi. olgem ausad, kliima, tudengid, laadad, raekoda - kõik need punktid jäävad tartu kasuks üles ükskõik millises tallinna linnaosas elades. nii et siis ikkagi...?
(pilt on kolme aasta tagune.)

aga sool, suhkur, looduslähedane lõhnaaine ja maitsetugevdaja?

2010-04-27T21:46:00.003+03:00

kes oleks võinud arvata, et 21. sajandi toidutööstuse võimete juures on veel olemas selliseid asju!

lill

2010-04-24T17:12:00.002+03:00

üks mu orhidee ajab õievart! tasus ikka kolida!
taamal käbi paprikad. ilmselgelt on ta parem aednik kui mina.

kevadtrendid kodukujunduses

2010-04-08T17:43:00.004+03:00

endalegi ootamatult olen sattunud 11-päevase rinnasõltlasega keset kapitaalremonti.

selline esik elutoast vaatajale:

ja selline välisuksest tulijale:

magamistoast on vaade katuseplekile ja -sarikaile ning aprillituultele:

ja kogu pere veetis päeva sinises toas, mis on muidu jõude ja rohkem kuurina kasutuses. see sinine hunnik voodis on kass ja kollane hunnik hiir.

avatus kodukujunduses on küll tore võtmesõna, aga oleme vist liiale läinud.

kahe lapse ema

2010-04-02T16:46:00.002+03:00

ega üks sünnitusjärgne post peab igas heas blogis olema. ma mingit lugu ei hakkaks pajatama, mis kell mis juhtus, aga ma tahtsin rääkida, kuidas ma täna õues käisin. te olete siin viie päevaga päris uskumatuid asju korda saatnud. maja ette saab parkida! kõnniteedel saab käia ja üle tee saab minna ka sealt, kust vaja! tõsi, koerasitta on pea sama palju kui mõnel talvel lund.

aga mis peamine. kui ma majauksest välja astusin ja sõõmu värsket õhku hingasin, tundsin, et tõusen lendu. kaheksa kilo vähem kehakaalu ja kopsud täis päris hapnikku tekitasid tõelise hõljumise tunde. hõljusin poodi ja tagasi ja premeerisin end ühe väikse tomiga (jaaaa!).

kelle nägu on hiir?

2010-03-24T09:47:00.002+02:00

olgu siingi hiir ette näidatud. jäädvustas fotopesa.

stereotüüp, ikka teie*

2010-03-24T09:32:00.003+02:00

käisin kütet ostmas. meil on ju kaks kaminat. ja leidsin, et siinsamas sillamäel on "kodupood" ehk kopli kütteladu (mitte lasta end nimest eksitada), mis müüb puitbriketti.

no helistasin, et kas onu on seal. onu oli ülisõbralik, polnud seal, aga lubas helistada, kui läheb.
helistas.
läksin ka.
uurisin ja puurisin, kuidas erinevad tükid kaminas käituvad, ja otsustasime üheskoos, et ma proovin mõlemat sorti. minu jaoks avati tonnised pakendid, ühest võeti välja kümne- ja teisest 25-kilune kott. vastavalt siis ümmargust ja kandilist eksole.
teised onud vaatasid imelikult, aga see sõber muudkui rääkis mulle, mis vahe neil on ja millest neid tehakse ja et kaminas nad muudkui põlevad ja proovi siis jah mõlemad ära, siis tead, ja viitas samal ajal teistele et mine-mine ja tee siis see pakk lahti lihtsalt noh, kui ühtki avatud tonni parasjagu pole. teised siis tegidki. sõidutasid üksteist tõstukiga lae alla, et mu 25 kilu kätte saada, väga tore oli kõigil.
siis nad tõid need mulle kenasti autosse muidugi ka.
ja siis ma tänasin ja lubasin ära proovida ja tagasi tulla ja veel osta ja siis ei läinud auto käima. natuke muret see tegi, aga no kõne käbile ja mis seal ikka. meil just oli käivitumisega mingi nuss ja auto käis paranduses ja ma teadsin, et käbi olla kuskile koputanud ja siis käivitus, aga ma ei teadnud, kuhu. nüüd ta siis telefontsi õpetas ja ma pugesin peadpidi tagumise istme alla koputama. aga ikka ei käivitunud. aga onud muudkui piilusid uksest murelikult, mis ma seal pusin. just sõbralikult ja murelikult, mitte et "tra need rasedad on ikka lambad".
siis käbi juhendas edasi, et üks plaat tuleb seal tagumise istme all lahti kruvida. leidsin kruvika ja asusin kruvima ja käbi oli muudkui toru otsas. siis tuli juba sõber-onu abi pakkuma. ütlesin meelitatult, et näe mees telefonitsi aitab juba, ehk saan nüüd käima, aga aitäh.

pärast mõtlesin, et päris pädev olnuks vastuseks "mis viga, kas saab aidata?"-le vastuseks rehmata käega "ah, kütusepump nussib!"

* vastavalt vanale eesti traditsioonile tuleb ikka raseduse kestel selline olukord leida ja vastav postitus teha.

sisustusnädalad

2010-03-21T18:59:00.004+02:00

meil on juba voodi ja vaip, testimiseks toodud koju kaht sorti kaminakütet ning reedel armusin ma ühte riiulisse, milleta nüüd köök päris nukker tundub. täna läksime otsustavalt ostma ja saime teada, et seda pole mitte kusagil enam. kas kunagi tuleb, ei tea. mis ma teen selles köögis nüüd! koli või välja!

aga otsingute käigus leidsin ühe sooduskupongi:

ei tihanud oma ekraani kääridega rünnata, nii et kui riiul kunagi peaks tulema, pean vist ikka täishinnaga võtma. aga noh, allahindlused polegi minu jaoks, reedel saime oma kalli vaiba kätte ja juba täna on see kenake protsent alla hinnatud.

järgmised väljakutsed:
tapeet (kolm!)
lampe (midagi kassi toa lakke ja midagi elutoa põrandale ja midagi master bedroomi seintele)

näitus sikupillis

2010-03-18T19:40:00.002+02:00

kui väljas paistis veel päike ja lumi oli puhas, käisime kassiga majatagust mänguväljakut uurimas. tema testis liumäge, mina keskendusin munnidele.

verbaalne:
lahke:

ja kuri:

sada ruutu

2010-03-10T10:00:00.003+02:00

noh,
köök on nüüd korras.
elutoas on ainult paar kastikest.
arturi toas on mänguasjad kastides ja raamatud virnades, sest riiulit tal veel pole, aga autod on vaibal nii, nagu härra soovib, nii et muuga ei põlegi. aga seal on ka kolm kasti hiire riideid, mis ootavad kummutit, ja mina ei tea, kust või millal see leitakse.
trepihallis on lisaks remonditavaarile kastid ja kotid igasuguste asjadega. ootavad kah kummutit. äkki täna saavadki...
meie toas on üks suur madrats ja üks suur riidehunnik. ootavad vastavalt voodit ja mingit lahendust. millist, teab vaid tuul.
"kuuris" on mõned kastid, millega pole kiiret. ja kodumasinad, mis ootavad uusi kodusid. ja külaliste voodi. ja kapp kuuriasjadega.
kaminad ootavad puid ja vannituba vanni.
muidu kodu nagu kodu ikka.
varsti ootame külalisi.

hüvasti, kalamaja!

2010-03-05T08:53:00.003+02:00

me nüüd kolime ära.

ainult autod ongi jäänud pakkida. artur nõudis, et need tuleb viimaseks jätta. diivan veel jääb paariks päevaks siia, äkki tuleb külalisi...

kõige tähtsam kast. et ei juhtuks, nagu kassiga. ja et käbi teaks, milline kast kaasa haarata, kui peaks olema vaja.

kui me ükskord virgume

2010-02-22T16:34:00.000+02:00

mul õnnestus vahepeal magada. (miks 3-aastasele on 1,5h piisav päevauneaeg, aga 30-aastasele mitte?!)
küsimusi neile, kes ei maganud: kas jälle sajab või ikka sajab?
ja miks sajab? kuhu see kõik ometi sajab? on see ikka lumi, mis sajab? ja kellele seda kõike vaja on?

kena valik

2010-02-18T16:07:00.002+02:00

vahelduseks on põnev jälle statistikat kaeda. viimase aja põnevamad otsisõnad, mis lugupeetud lugejad mu blokki on viibanud:

Last 20 / 5000 Searchengine Queries

Unique Visitors

14 Feb, Sun, 19:50:00

Google: tuule suund on nord

14 Feb, Sun, 21:22:10

Google: võta suhu

15 Feb, Mon, 01:27:36

Google: kuidas võtta süütust

15 Feb, Mon, 09:07:31

Google: müüa mootorratas

15 Feb, Mon, 10:19:46

Google: mari öö

15 Feb, Mon, 10:25:09

Google: mari öö

15 Feb, Mon, 13:31:30

Google Images: muffinivorm

15 Feb, Mon, 14:00:17

Google: ratas mehaanik

15 Feb, Mon, 15:48:22

Google: müüa mootorratas

15 Feb, Mon, 23:28:04

Google: tallinn libu

16 Feb, Tue, 08:08:44

Google: mari öö

16 Feb, Tue, 09:27:59

Google: mari öö

16 Feb, Tue, 13:09:35

Google: ruudu heegeldamine

17 Feb, Wed, 10:25:41

Google: mari öö

17 Feb, Wed, 19:16:57

Google: kirjand viisakusest

17 Feb, Wed, 20:08:59

Google: heegelduse mustrid

18 Feb, Thu, 09:39:17

Google: bizdets tähendab

18 Feb, Thu, 09:47:59

Google: mari öö

18 Feb, Thu, 10:04:14

Google Images: lootus matkad

18 Feb, Thu, 10:18:54

Google: 3A

loodetavasti sai süütusevõtja oma juhised kätte ja nautis (aitäh, udu, endiselt :) ).
pealinna libu osas pole ma enam nii kindel.

üks voodi on puudu

2010-02-17T21:54:00.005+02:00

kas keegi müüks või teeks meile autokujulise voodi? noh nagu need on, puust äärtele on auto profiil joonistatud ja ääred ise kõrgemad, et piloot end öösel maha ei keeraks. poes on neid küll, aga meie eelarvest väljas...

emotsionaalne hommik

2010-02-09T10:08:00.002+02:00

parkimismajast üle libeda panka rühkides pistsin alul tasakaalu nimel käe käbile pihku. siis tuli veider tunne.
"sa saad ikka aru, et me nüüd sisuliselt abiellume?"
käbi: "mis mõttes?"
"kolmkümmend aastat!"
käbi muie.
kehastusin kiiresti porisevaks abikaasaks: "sa oleks ikka pidanud lipsu panema."
käbi muie: "vähemalt pole ma teksadega!"
"mis teksadega, ise oled pealaest jalatallani tööriiete poe garderoobis!"
käbi muie.
olukorra tõsidus jõudis talle kohale 20 minutit hiljem, laenulepingu allakirjutamise hetkel. "2040!" oigas ta vaikselt.
"ma ju ütlesin, et me abiellume!" itsitasin mina.
pärast sai pruuti suudelda ja ma kahetsen tõsiselt, et ma polnud sebinud pruudikimpu, mis üle õla laenuhaldurile heita.

kauaoodatud kiri vioralt

2010-02-08T20:45:00.002+02:00

Hello dear,
Ma nägin oma e-posti kaudu kontakti Interneti otsing.
Ma olen Miss Viora Jopel, 24-aastane. Olen Sinuga meil luua kooskõlas side-, vahetada kirju, osa teemasid, uuringud ja teavad üksteise hobid.
Minu hobid on laulmine, kirjutamine, lugemine ja reisimine.
Kas teil on yours? Palun võtke mind ja täpsustada, kui sa armastad laulmine.
Loodan kuulda teie kui kirjutad mulle.

palun võtke mind ka ja täpsustada, kui sa armastad mind.

tegelikult ma peaksin magama!

2010-02-07T22:53:00.004+02:00

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
ega vist, vähemalt mitte passinime. öö sain... jüri öö järgi.

2. Millal viimati nutsid?
täna peaaegu, aga pisaraid ei tulnud. kass jälle köhib vist!!!

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
ma kirjutan tavaliselt arvutiga. sest mu käekiri läks reporteritöö käigus alul koledaks ja seejärel loetamatuks. kui tuleb jälle püstolreporteriks hakata, tuleb kas hankida Väga Väike Arvuti või jälle käsitsi kirjutama hakata. aga paar aastat on sellega rahu.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
mingi hea pasta, vist.

5. Kas sul on lapsi?
on, praegu veel üks.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
loodetavasti.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
kas see on õhk, mida sa hingad?

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
ootan järjekorras, aga rasedaid nad ei lõika ja ilmselt ei ole ma ka kokkulepitud 5. juulil opilaual. nii et küsige kunagi hiljem uuesti.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
ma ei kujuta ette.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
kas inimesel peavad olema lemmikmaisihelbed?

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
kui ilma saab, siis ei.

12. Kas pead end tugevaks?
mitte alati.

13. Milline on su lemmikjäätis?
väike tom. tavaolukorras see orikas, valge jäätis šokolaadiglasuuris. šokolaadikeelu ajal see väike tom, mis on vahvlituutus roosa jõhvikaplombiir jogurtiglasuuriga.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
ilmselt selle inimese silmatorkavamaid osi.

15. Roosa või punane?
päris kindlasti punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
ma ei julge öelda.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
rahale mittemõtlemist ja mingit puhkusereisi.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
kinopileti.

19. Mida hetkel igatsed?
kevadet.

20. Mida viimati sõid?
keedumuna. päriselt!

21. Mida hetkel kuulad?
ei midagi, aga kuulen tv3 filmi.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
ma ei oleks rasvakriit.

23. Lemmiklõhn?
ikka šokolaad vist.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
käbiga. ei, emaga.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
oleks imelik mitte öelda jalgpall. aga viimati jälgisin iluuisutamist ja jäätantsu, nii et polnud asigi. nii et kõik oleneb süvenemisest.

26. Su juuksevärv?
red sunset by henna. eesti keeli? räme rooste, kui peeglit uskuda.

27. Su silmade värv?
täna roheline, homme hall. mõnel fotol on isegi sinised!

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei.

29. Lemmiktoit?
kõik töötab ära, kui liiga palju saab. aga sushi ja itaalia asjad meelitavad alati. ja hea liha!

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
õnneliku lõpuga. ma jään kõiki neid õudukas juhtuvaid asju uskuma ja pärast ootama ju!

31. Mis filmi viimati vaatasid?
up in the air.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
käbi ruudulist hommikumantlit.

33. Suvi või talv?
kui peab valima, siis suvi, aga aastaajad võiks ikka vahelduda.

34. Kallistused või suudlused?
kallistused ja suudlused. eriti kallistused.

35. Lemmikmagustoit?
šokolaad. vahukoor mingite marjade või asjadega.

36. Mis raamatut hetkel loed?
nüüd ma tulen!, toetuse vägi, sünnitus instinktide toel.

37. Mida su hiirematt kujutab?
touchpadi.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
aega luubis natuke.

39. Lemmikheli?
rõõmsameelselt mitte väga vara ärkav poeg.

40. Rolling Stones või The Beatles?
rolling stones ja the beatles. eriti rolling stones.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
portugal.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
kirjutamine ei ole ju eriline, vaid elementaarne? no viimasel ajal on mul välja löönud eriline oskus süüa igasugu sitta, mis vankrirataste alt näkku lendab kodu müümise ja uue ostmise porisel teel.

43. Kus sa sündisid?
tartus.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
ikka mitu. täna ei hakka testima.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
neljapäeval. mitu tükki oli kohe.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
ma päris võõraid ei viitsigi lugeda enamasti.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
ostaksin mõne hea sõbra blogiraamatu ilmselt, aga miks peaks blogisid raamatuteks tegema üldse?

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
kas ma mäletaksin oma seda elu? kui ei, pole vahet. kui jaa, siis mees. noh et saaks võrrelda.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
mmm...mmmehena? no mõne veeloomana, delfiinina näiteks. neil on nii mõnus elu.

50. Kes järgmisena?

jah, kes järgmisena?

otsekontakt

2010-02-01T10:49:00.002+02:00

goethe instituudi kodulehel on kontaktide all kirjas ainult eri osakondade üldmeilid. aga nende all on õnneks link "kõik töötajad". sellele klikkides avaneb järgmine lahke luba:

kokkusattumused

2010-01-29T21:37:00.003+02:00

kuna mul lõppes kolmas nädal kassiga kodus - lausa toas - ja ma olen sellest päris mätu, pakkus kassivanaema end täna kassi ohjama, et ma saaksin midagi muud teha. tegin siis: kõndisime käbiga natuke lumises kalamajas ja siis läksin kalori juurde heegeldama. magada ma käsu peale ei oska kahjuks ning kuskile kõrtsu polnud jaksu minna ega seltskonda ega rahagi. onu ise enda juurde rajule peole ei jõudnud, aga äkitselt koputas keegi aknale ja vehkis lõbusalt. tundsin ära ühe töökaaslase, aga ta elab pilistveres ja on viimased sada aastat olnud lastepuhkustel. miks ta kalamajas onu akna taga vehib? rääkisime natuke läbi köögiakna juttu. tema tulnud meie majja kolmandale kolleegile sünnipäevale, aga ei pääse majja. noh, leidis õige koha, kuhu koputada. andsin aknast võtmed, ta tõi uksest tagasi ja sünnipäevalaps tegi ukse vahel suitsu, kuni me kiire catch-up'i tegime. andis selgitada, millise ukse taga mina elan, miks ma naabri juures olin ja kes mu korteri ostis (ta olla sünnipäevalapsele öelnud vastuseks imestusele, kuidas ta oma võtmega sedasi väravast ilmub, et ostis siinkandis kinnisvara, ja kuna meie just müüsime, tegi too omad järeldused. ma itsitasin siis selgituseks küllatulnule, et me jah müüsime siin just ja tema omakorda järeldas, et sellepärast ma naabri juures elangi...). noh enam-vähem saime kõik järje peale vist.

hiljem kodus tšekkisin meili ja leidsin, et üks eesti (vähemalt) viiest mari sarvest on mulle facebookis sõnumi saatnud:

Tere,

mulle just helistati et ega ma pole Tallinas pangakaarti kaotanud. Ei olnud.
Telefon oli 5*2*7*3 juhuks kui sul peaks vaja minema.

Ole terve,
Mari

noh, kammisin esmalt läbi selle tasku, kus mul kaart me kalamaja kaemise ajal oli, ja siis teised kohad ka. helistasin ja leppisin toruvõtnuga kokku, et on jah minu oma ja et saadan ühe patsiga poisi sellele järele. helistasin siis käbile, kes teel nõmmelt koju, ja andsin aadressi ja numbri, et toogu ära. nüüd on kaart kenasti kodus ja käbi muheles minu räägitud loo peale, et ega see kutt polnud ka mingi lihtne mees - tema nimi olnud ka ahto.

olukorra tõsidusest šokolaadirindel

2010-01-22T16:56:00.002+02:00

see on nüüd täpselt neli kuud tagasi, mil mul soovitati kuni hiire sünnini kakaost loobuda. ehk et ei mingit šokolaadi. üllatavalt kiiresti selgus, et šokolaadi on eluks tegelikult vaja - enne ma ei teadnud. aga kui vähe reaalselt üldse jääb võimalust millegi magusa söömiseks, üllatab mind ikka veel igal sammul. järgnev on neile, kes tahaksid olukorda süüvimata käega rehmata "ah ma saaksin vabalt šokolaadita elada!" või "mis siis ikka niiväga on, kui jätad šokolaaditahvlid koju ostmata?" ega tahvlid võibki ostmata jätta, aga see ei päästa mitte midagi. muustki jääb päris vähe järele.

jäätiseletist on valida ainult regatt või mõned nätsked vahvlitopsid. õnneks on üks jogurtiglasuuriga jõhvikaplombiir olemas.
küpsised mulle niikuinii eriti ei meeldi, aga valikus on vist enamvähem ainult tavalised ekstrad, piparkoogid ja juustupulgad. suurem osa küpsiseletist sisaldab ikka šokolaaditükke või lihtsalt kakaod.
kommiletist ma ei taha rääkidagi. karamell ja nätsukommid, palun! rafaellost oli juba oktoobris kõrini.
martsipan. tore asi, aga enamikel juhtudes glasuuritud. arvake, millega.
kohukesed? njet!
eile ostsin hematogeeni. kodus selgus, et isegi seda ma ei saa süüa, sest kojutoodud eksemplar oli šokolaadiglasuuriga. no kes võiks tulla selle peale, et kontrollida, kas selline toode sisaldab šokolaadi! noh, see jäi siis meestele ja ma seisin täna apteegis 10 minutit hematogeeniriiuli juures ja valisin hoolega endale sobivat.

järele on jäänud maasika toormoosiga pannkoogid, besee, sefiir (glasuurimata muidugi), soome laevalt toodud lagritsakarp ja puuviljad.

minu eesti

2010-01-22T11:47:00.002+02:00

valmistudes hiirt vastu võtma ostsin kaks raamatut, mida olen ammu ihalenud. aga no pole raatsinud, raha tundub iga kuu üha vähem olema, mina ei tea, kuhu see kolmsada miljonit sai!
saage tuttavaks: üks ja kaks.

täna öösel nägin unes, et kui eile need kaks raamatut ostsin, siis kassas selgus, et rasedatele kompenseerib haigekassa 75% ulatuses sedalaadi kirjanduse maksumuse. rõhutati, et retseptiraamatud sinna hulka ei käi, aga minu need kaks pidada käima. "sellist eestit tahtsimegi!" rõõmustasin ärgates, kuni taipasin, et sellist eestit tegelikult ei ole.

köök, endiselt

2010-01-06T15:38:00.002+02:00

jätkame köögi lainel. sest et lisaks muffinivormile saatis jõuluvana mulle tupperware küüslaugupressi ja proffide tordipritsi, bodumi imelise teepresskannu, übercooli klaasist põhjaga lahtikäiva koogivormi, taevalikult ilusa savist punamusta serveerimistaldriku... rohkem kohe ei meenu, aga ilmselgelt on ette nähtud veeta alanud aasta köögis. noh, siis, kui kass ja hiir parasjagu mahti annavad.

mis on hea ettekääne rääkida viimase aja leidudest ja julgustükkidest.
esiteks pakkus k mulle mandli-mandariinikooki, mis on lihtsalt uskumatu juba teoreetiliselt, aga praktikas... mmmmm!
teiseks serveeris ta sinna kõrvale imetabast jooki nimega "kuum õunamahl, kus ligund vürtsid". mmmmm!
kolmandaks kui üritasin ühel koosviibimisel mõni aeg hiljem sarnast jooki teha, täiendas teine k seda jää ja ginger ale'iga. mmmmm!
neljandaks võtsin julguse kokku ja ostsin turult lihtsalt ühe käntsaka toorest siga. ma pole kunagi selliseid asju teinud või kui, siis rangelt kokaraamatu järgi (alustades lihatüki kaalust ja kunagisest asukohast sea küljes, lõpetades kraadide ja kõige muuga). nüüd määrisin selle (kilone aba, kui te juba küsisite) lihtsalt soola ja pipraga kokku, praadisin küljed kuumal pannil pruuniks ja ajasin mingil temperatuuril paariks tunniks ahju. mingil hetkel keetsin natuke aega kartuleid ja panin need ka seale seltsi, vahukoort ka. liha - imeline! kartulid - imelised! kaste - mmmmm!

ja nüüd ma tellisin endale nigella raamatu ka.

köök

2009-12-27T15:31:00.002+02:00

ma usun, et mu kingiedetabelis troonib muffinivorm. selline silikoonist ime. nüüd jubedalt tahaks teha, aga kas kõik maailma muffinid on 90% nisujahust? palun muffiniretsepte, mille tulemus asendaks oodet või soolast suupistet, mitte saia! kuskilt leidsin juustumuffinid, kus asendasin osa nisust vägisi rukkijahuga, eks paistab, kas nii saama. aga veel, veel!
(proffide tordiprits on ka, nii et võib pakkuda ka eriliselt peent kaunistustööd nõudvaid juhiseid.)

sain, mis tahtsin

2009-12-08T17:27:00.002+02:00

eile hommikul helistas maakler ega osanud ise ka öelda, mis kell üks huviline vaatama tahab tulla. lubasin, et olen nigunii päeval kodus, vaadaku ise mis teevad. noh, tulidki siis üsna äkki. õnneks jõudsin enne toa asjade alt välja võtta. pähapäevase spontaanselt kujunenud suurpuhastuse eest tänasime käbiga kah õnne.

noh, leidis tädi juba õues itsitades, et päris kena, vist ei olegi vaja teisi kohti enam vaatama minna. muigasin, sest tavaliselt on suuremad ovatsioonid ikka toas. jõllitanudki siis kahekesi kaaslasega paeseina ja kiitnud taevani; hõõrunud jalgu mööda männipuidust põrandaid ja kiitnud taevani; muianud lammaste üle magamistoas ja unistanud vahusest vanniõhtust spa's. lahkunud peagi ja lubanud täna ära otsustada. ei jõudnudki niikaugele, juba eile õhtul helistas maakler, et otsus on langenud. täna naasis tädi, istus mõnuga tugitooli, allkirjastas broneerimispaberid ja pakkus perenaiselikult maaklereile ka istet.

noh ja nüüd? kauaoodatud õnn oleks justkui õuel, ainult et kohe hakkas pank näkku panema, siis selgus, et city24 on idiootselt progetud ja muidugi et kinnisvaraturg on üks suur prügimägi paari kullateraga. ja isegi kui ma kogu selle jama juures suudan püsti jääda, siis ükspäev tuleb see kola siin ju kõik veel kokku pakkida ja ümber paigutada! loodetavasti ka osa ära visata, aga see eeldab ju sorteerimist ja mõtlemist ju muud sellist. tõtt-öelda ei teagi nüüd, kas see variant a on tõesti nii hea võrreldes b, c ja d-ga. aga nii ta nüüd on.

vaatas peeglist - ikka paks!

2009-12-06T21:53:00.002+02:00

mullu samal ajal tutvustas K mulle maailma parimat brownies'e retsepti. see oli nii hea (ja lihtne), et ma panin selle endale külmkapi külge. ja tegin iga nädal. umbes nädalaks sellest jaguski, nii et põhimõtteliselt sõin ma paar kuud katkematult šokolaadi, võid ja suhkrut. hommikukohvi kõrvale kindasti tükk, enamikel päevadel ikka veel. ja kui siis samal ajal poolteist kuud jutti täitsa juhuslikult kõik trennid mingil põhjusel ära jäid, pidasin ma oma kehaga tõsiseid läbirääkimisi ja muidugi leidsin, et süüdi on number 30.

sel talvel paksuksminemise ohtu pole, sest hiir sööb kõik nigunii ise ära ja šokolaad on mulle keelatud, pangu ma külmarile mis tahes. nii et kõik on kontrolli all.

...aga ma avastasin beseed! nüüd tuleb kaks plaaditäit igal nädalavahetusel ja see on nii lihtne, et isegi retsepti pole külmikule vaja panna!

twitter updates tool

2009-12-06T17:16:00.001+02:00

tähendab, miks mu twitter updates tool esitleb mingeid suvalise kraakse? alul näitas ainult minu omi ja praegugi, kui settingud ette võtta, on preview's ainult minu omad. ma isegi ei tea, kelle või mida ta siin tegelikult esitleb. keda huvitab?! miks ta minu omi ei näita?!

ärevus suureneb

2009-12-02T14:13:00.004+02:00

nii nelja kuu pärast peaks me siia 38-ruutmeetrisesse tikutopsi neljakesi ära mahtuma. häid lahendusi pole, niisiis valime plaanide b, c ja d vahel.

b: lapsed saavad nari. hiir alla meie kõrvale, kass üles piirde taha.
miinus: tikutops-magamistoas hingame mõne tunniga juba praegu, kolmekesi, sisse kogu olemasoleva hapniku. päästab lahtine aken, igal aastaajal. pakasega jube jama, alt siis radikas toetab bassiga. nari puhul rändaks kass otse lae alla akna jäiste iilide kõrvale.
võimalik lahendus: puurida läbi kipsi ja soojustuse ventilatsiooniauk. nõuab natuke mõtlemist ka, sest et kipsi taga on vill ja villa taga on kile, kile ja paekivi vahel juba iilib meid huvitav hapnik. aga kuna iilid on õueõhuga, tuleb need hoida villast eemal, muidu mädaneme kiiresti siia ära. ilmselt tuleb siis läbi selle augu ajada mingi toru, mis eraldaks villa iilidest.

c: loobume elutoast. kass saab tagatoa endale ja kolib sinna ka kõik oma mänguasjad, meie kolime elutuppa mingile magatavale lahtikäivale diivanile ja peame siin ka hiirt.
ühtlasi: lahendab probleemi "mida teha suure lapse mänguasjadega, kui väike hakkab ringi ukerdama ja neid suhu toppima?"
miinus: elutoa ja mõnusa voodi kadumine.

d: narisse kolivad hoopis kass ja... meie. et alumine korrus on lai ja ülemine kitsas. kõrvale mahuks siis võrekas. ja võibolla lausa kummut hiire garderoobi jaoks!
miinus: eee... noh, meil võib tulla tahtmine seal nari alakorrusel prõmmima hakata. ma ei tea, kuidas siis väikelaps ülal rahulikult magada saab.

plaan a on muidugi suurem kodu, aga seda ei paista mitte kusagilt.

suhkur

2009-11-25T22:39:00.003+02:00

vahel ma tahan juba lihtsalt sellepärast mõnd head kooki teha, et seda teha. no süüa tahan ka natuke. aga mitte tingimata kogu koogitegu üksi. aga käbi eriti ei armasta magusat. (tal on üldse mingi müstiline organism, ta sööb vist päriselt ainult vastavalt vajadusele. aga palju seda suhkruvajadust tervel noorel inimesel siis ikka on eksole. niisiis suudab ta päevade viisi "ei" öelda mistahes hõrgutistele. müstika! kuidas saab mitte tahta süüa just ahjust tulnud kaneelisaiakesi? aga saab, ise olen näinud!) ja arturiga on ka keeruline, sest enne sööki ma ju ei luba ja pärast sööki ta enam ei taha. niisiis... Jõhvika-beseekook, kogus: kümnele. "see on ju kümme korda süüa ja ongi otsas," nentis K reipalt. tulebki nii välja. aga ma võtan suured tükid, äkki saan 6-7-ga ühele poole.

ilusat neljapäeva!

2009-11-05T10:24:00.001+02:00

from	Ilmar Ilmar
to		"marioeoe"
date		5 November 2009 10:21

tere mari
leidsin su adre ja kas neiu tutvub ka
otsin endale saledat seks-partnerit, kes oleks sportlik ja ilus

tagasi tantsupeole

2009-11-01T22:00:00.003+02:00

pärast seda, kui mul kuu aega on kõrvus kumisenud liisihäälne
"hoian peos tuksuvat kivi...",
hankisin me tantsuõpetajalt tantsupeo muusikaga plaadi. dvd-ga err seda kaasa pole pannud.

ja nüüd sain teada, et "tuulevaiksest ööst" oluliselt rohkem tundeid ja mälestusi ja no peaaegu pisaraid tekitas avalugu "algumeri". see tunne tulla trepist alla koos 7000 teisega ja teada, et kogu publik on ootusärevust täis ja nad kõik vaatavad meid kõiki ja me anname neile the etenduse, see oli päris võimas.

rasedate rõõmud a la majandussurutis

2009-10-21T10:38:00.002+03:00

iroonia korras viivad töökohustused mind täna veinimaja tutvustamisele ja muidugi ka degusteerimisele. oh seda ämbrisse sülitamist ning veini segamist ila ja pisaratega! kas siit ongi see pitsi sisse sülitamise väljend tulnud?

lühidalt kokku

2009-10-19T11:43:00.000+03:00

tõesti hakkab tunduma, et pole mõtet valimas käia.
aga ma otsustasin, et tuleb teha halva mängu juures head nägu: ma kujutlen, et valimisi ei olnudki!

tervitusi mongooliast

2009-10-18T22:53:00.003+03:00

korraks kujutlesin meeltesegaduses, et telliks internetist rõivaid. selgus, et soovitud briti netipoe sihtriikide hulgas on eesti tõesti rivis. ja väike otsing paljastas, et
britaaniast eestisse saatmine maksab 25 naela.
märkigem veelkord, et inglismaalt, põhja-euroopa teisest servast.
lisagem, et ussa on kümme(!) naela odavam.
ja jaapanisse ainult kolm naela kallim.
järeldame, et me asume kusagil teispool uuraleid sügaval soos - raskem kohale viia kui ussa, aga lähemal kui jaapan?

meelelahutus

2009-10-18T13:08:00.002+03:00

kinopiletihinnasõja raames on isegi minusugune koi soostunud elamuste ees raha välja käima. viimasel poolaastal olen ma üllatavalt palju kinos käinud. mingi neli korda vist! kusjuures kõik neli mitte eemärgiga näha kauaoodatud või paljukiidetud filmi (minusugune koi isegi ei huvitu juba aastaid filmiuudistest ja -revjuudest, sest ma tean, et ma niikuinii ilmaski sellist pappi kinno tassima ei hakka, või siis ei avane õigel ajal soodsat lapsevaba hetke, kuna tavaliselt on mu potentsiaalsed lapsehoidjad ja kinokaaslased samad isikud ja nii on väga raske valida. nii läksidki must mööda ka uudised piletihindade langemisest, kuni hiljuti kassas ise avastasin.), vaid veeta aega.

nagu näiteks eelmisel reedel: poolteist nädalat kassiga tubast elu ja üksteise närvide söömist (selle kõrval muidugi täiskohaga töötamist ja majapidamist) lausa karjus finaali järele kusagil mujal ilma väikeste inimesteta. noh, K oli vaba ja lubas mu kinno viia (tol hetkel olin ma nii vaene, et isegi see odav pilet ei päästnud) ja kui plaan tehtud, valisime filmi. õnneks oli hea film valikus olemas ja me isegi teadsime ette, et just see peaks olema meile sobiv. sama juhtus siin mõne aja eest käbiga, kui laps viidi ootamatult haapsallu ja meil terve laupäev vabaks jäi. tulistasime kinno ja pakuti tarantinot, mis oli ju ette teada tore elamus (ja mäletatavasti turgutas tublisti mu muidu nullilähedast vererõhku, nii et nagu meditsiini eest kahvel).

aga nüüd! nüüd oli eriti sita ilmaga lapsevaba nädalavahetus ja pooled pealinna kinosaalid remondis, sõpruses ei midagi meid mõlemat köitvat ja plazas mõlemad head filmid nähtud. minemata jätta ju ka ei saanud, ikkagi vaba päev! vaatasime "Up"-i. märkused: 1. multikaid tuleb ikka vaadata kodus plaadilt, sest kinos käivadki päriselt lapsed neid vaatamas. ja see on tüütu. 2. kui keegi on varem tootnud carsi ja nemo, ei tähenda, et nende kõik muud üllitised on väga head. isegi üks neljaaastane, kes võiks ju olla sihtgrupp ja põlevi silmil poolteist ekraani jõllitada, kurtis märkivisväärselt kaua enne finaali, et ta ei jaksa enam.

igatahes valiksin ma meeleldi selle partei, kes kohendaks kinokavu nii, et kui on võimalus (loe: vaja) kinno minna, oleks seal ka midagi vaadata.

sõltlane, selgus!

2009-10-11T21:30:00.007+03:00

kui nahaarst soovitas mulle päris veenva argumentatsiooni najal mõneks ajaks loobuda küünelakkidest, sädelevatest (nt lau)kreemidest, kakaost ja sokulaadist, leidsin ma, et maailmas on muudki peale nende nelja, eriti kui veto on ajutine. arst veel soovitas, et kui šokolaadita ei saa, siis on täiesti legaalne süüa valget. selle peale vilistasin põlglikult: see pole ju šokolaad, parem olen üldse ilma! liiati ei ole ma end kunagi mingiks šokolaadihulluks pidanud. no hea on jah, aga...

sestsaati tundub maailm koosnevat sokulaadist. hakatuseks tundus, et pole võimalik teha ühtki kooki (muidugi tahtsin browniest ja sacherit!), saiakest (esmakordselt elus tekkis tungiv vajadus teha sokulaadikattega moonirulle) ega muud asja. vähe sellest, poest ei saa ka midagi magusat osta! lutsukommide ja iiristega üht tõsist magusaisu ei rahulda. isegi kõik paremad jäätised on šoksiga!

noh siis tõi käbi mulle kaks suurt karpi raffaellosid. kolmanda kommi järel päris jäle kraam!
ise ostsin paki sefiiri. päris hea, aga piiratud koguses.
jäätis sellist õhtust "mul on midagi magusat põske vaja" probleemi ei lahenda. pannkookidest ja õunakookidest rääkimata.
niisiis, kaks ja pool nädalat pärast the soovitust tõi käbi mulle kaks tahvlit valget šokolaadi mustikatega (ilmselt ainus valik meie keldripoes), mida ma nüüd, saba jalge vahel, külmikust närimas käin. homme kammin kaubanduses lejäänud valiku ka läbi ja tassin kogu sortimendi koju.

statistika

2009-10-10T15:51:00.001+03:00

et oleks teada, kuidas lugejad siia satuvad:

Last Searchengine Queries

08 Oct, Thu, 10:48:11

Google: mari öö

08 Oct, Thu, 12:29:28

Google: MARI ÖÖ

08 Oct, Thu, 12:53:45

Google: lego advendikalender

08 Oct, Thu, 13:25:49

Google: lego advendikalender

08 Oct, Thu, 16:55:37

Google: kirjand

08 Oct, Thu, 20:24:13

Google: kirjand õige sõber

08 Oct, Thu, 20:37:40

Google: neil päevil

08 Oct, Thu, 21:12:09

Google: beko pesumasin

08 Oct, Thu, 22:23:59

Google: hädaorg

09 Oct, Fri, 11:10:46

Google: Operating system not found

09 Oct, Fri, 13:42:37

Google: mari öö

09 Oct, Fri, 14:27:09

Google: Operating system not found

09 Oct, Fri, 14:44:15

Google: marioeoe

09 Oct, Fri, 17:17:43

Google: heartbeat

09 Oct, Fri, 17:27:29

Google: tuule suund on nord

09 Oct, Fri, 20:26:25

Google: tuule suund on

09 Oct, Fri, 23:21:12

Google: tuule suund on nord

10 Oct, Sat, 00:37:09

Google: Tuule suund on nord, nüüd on minu kord

10 Oct, Sat, 13:25:48

Google: kirjand

10 Oct, Sat, 15:14:49

Google: kirjand

õpetuseks nikliallergikutele

2009-10-07T17:21:00.016+03:00

mida teha, kui sul on ilma parimad teksad, aga sa ei saa neid kanda, sest rihmata on perse paljas, aga mõlemad su püksirihmad ajavad kõhu sügelema? jah, sul on vaja niklivaba püksirihma. seda nimetatakse probleemiks.

sest et kui ehteid saab osta puhtast hõbedast või kullast või millestki veel, siis igasugu rõivakraami, kus metall küljes (teksanööpidest ja rihmapannaldest metallkaunistusteni aluspesul), tehakse suvalistest sulamitest ja kui just pole eraldi märget, et toode on allergikuile ja/või niklivaba, võid selle rahumeeli poodi jätta - nigunii ajab sügelema! osa asju, tõsi, saab kinni teipida, needsamad teksanööbid näiteks. aga püksirihma naljalt ei teibi ilma et see kaotaks suuremat osa oma väljanägemisest.

niisiis lähed sa moekaubamajja ja astud sisse vähemalt kolmekümnesse kenasse butiiki, et vaadata, kas neil on a) metallivaba püksirihma, b) niklivaba pandlaga püksirihma. ma tegin seda üleeile. see võttis kohutava aja. pandlata rihmu mõned olid, aga need olid rohkem nagu laiad vööd, teksavärvli rihma-aasades täiesti kasutamiskõlbmatud. jah, koledad pealegi. ning suurem osa kristiine keskuse peente butiikide teenendajatest polnud millestki taolisest (Ni) iial kuulnudki. küll aga olid nad lahkelt valmis kogu oma rihmavaliku sildid kõige peenemate kirjadeni kohemaid läbi lugema, et leida, äkki mõni ongi. mina samal ajal tagurdasin, kinnitades, et see on levinud allergia ja seega tehakse spetsiaaltooteid ja sel puhul on see SUURELT kirjas, mistõttu nad kindlasti TEAKS, kui neil selliseid oleks, nii et polegi mõtet hakata niimoodi luubiga otsima... no igatahes tulemuseks pärast kõiki neid poode oli null. (kaks tükki leidsin tegelt, aga need olid hõbedased ise, nii et vastukaaluks pandla üleni nahka mässimisele oli arvatavasti kogu see nahk pealt sädelevaks nikeldatud.) nukralt lonkisin siis ülejäänud perele prismasse järele...

et leida sealt ruutmeetrine vitriin AINULT niklivabu rihmu! peenikesi, jämedaid, punaseid, musti, riidest, nahast, valgeid, IGAsuguseid! kvaliteetseid! kõrval oli väiksem valik ka tavarihmu.

niisiis, ärge te raisake aega butiikidele, minge kohe toidupoodi. seal on lahendus!

hädaorg

2009-10-03T15:34:00.003+03:00

kallasin kogu oma lõngakoti elutuppa laiali, otsustades midagi vajalikku teha. näiteks terevisioonis esines üks osav daam, kes näitas, kui kenasti annab kõik oma vanad väiksed ja uued suured jne kerad ära kasutada imelises lapitekis. et muudkui kood aga ruudu ja siis jälle ja lõpuks õmbled või kood või heegeldad kokku, kuni on parasjagu suur. mõeldud, tehtud, tundub.

siis keerutasin tükk aega erinevaid keri ja vardaid peos ja juhe läks üha enam kokku. et iga lõngajämeduse jaoks kasutada eri jämeduses vardaid, on okei. aga kuidas teada, kui palju silmi eri lõngadega teha, et saada ühesuurused lapid? kas tõesti tuleb enne iga lappi teha proovilapp? 200 proovilappi ühe teki kohta?! okei, viieteistkümnendal korral tekib ilmselt mingi aim, kui palju on vaja, ja kui eksida, siis soovitatavalt väiksema suunas, et siis suuremad vahed pärast täis heegeldada lappide ühendamise käigus. aga ikkagi tundub see hiina keel! liiati arvas ema, et kootud ruute on pärast paras nuss kokku õmmelda, sest need on ikka nii jube elastsed. et heegeldagu ma parem. aga ma ei oska küll niimoodi lambist hakata RUUTU heegeldama, vähemalt mitte keskelt alustades. teiseks ei mõista ma heegeldades mustreid teha, mis tähendaks, et iga lapp tuleb ühte värvi (pluss need, mis kirjust lõngast), mis on ju igav! isegi parempidi/pahempidi koega ei saa hullata!

paki või kerad kotti tagasi ja mine magama, ausõna!

näpuharjutus

2009-10-01T14:42:00.001+03:00

tegin 37 minuti jooksul perearsti numbrile 85 kõnet. esimesed 84 oli kinni, 85ndaga sain õe kätte.

ja paks olen ma kah!

2009-09-20T22:25:00.003+03:00

täna on mu ülekohtune elu mulle selgitanud järgmised tõed:
lasteasjade järelturg on täis värdjaid;
pangad on täis värdjaid;
artur vist ikkagi ei pääsenud mu Elu Nohust ja
artur kasutab iga võimalust mõistetamatuks kauplemiseks.

kogu tõde nohust

2009-09-18T21:36:00.001+03:00

tähendab, tegelikult aitab nohu vastu siiski ainult aeg ja võibolla merevesi. aga igasugune küüslaugutamine nohu ajal... see on lihtsalt ettekääne küüslaugu söömiseks! kuda sa muidu ikka saad juustu-küüslaugu võikusid pista või need kaks koos majoneesiga kreemiks teha ja saiale määrida. aga nohuse inimese haisemist ei pane keegi pahaks!

kõik talje heaks

2009-09-07T11:32:00.002+03:00

ostsin kõnnikepid. terevisioonis pole ju hommikuvõimlemist ja üldse peaks rohkem vabas õhus olema. kujutlen, et esialgu kõnnin kalamaja pargis ja mere ääres lauskmaal, siis lähen shnelli tiigi äärde mägedesse ja lõpuks panen randmeraskused kahvel peale.

aga kuna mul pulsimeetrit pole ja tegelikult ei tea ma ka, milline on õige pulss, on mul vaja kõnnikaaslast. sest igas "prillitoosi" saates, kus kepijuttu ajama hakati, öeldi, et paras tempo on selline, et saad veel kaaslasega hingeldamata juttu ajada. telefontsi läheks kalliks.