tegelikult olen ma viiene

olgugi, et mulle meeldivad kinder-munad, ei julge ma neid juba paar aastat eriti osta. sest ma kardan, et seal sees on mingi jama. mingid tondid ja gari poterid ja smurfid või mina ei tea, mida sinna kõik topitakse. miskipärast on nad ise selle üle väga uhked ja siis on telekas lausa reklaamid, et kinder munas on miski tore sari. sari sarjaks, aga need pudinad ei ole ju kokkupandavad! nahhui ma teen selle trolliga, ma tahan konstruktorit! nii et kui telekas on kinderi uue "sarja" reklaam, hoian ma sellest riiulist eemale. ja kui ei ole, siis ma ikkagi natuke kardan. aga noh, vahel ikka ostan. täna saingi lennukit kokku panna.

aga see pole veel kõik. portugaalias olid sellised kindermunad, kus ei olnud shokolaadist muna ka! seal oli mingi plastmassist munakujuline käkk, ühe poole sees mingi junn ja teise sees komm.


miks ei võiks mõnigi asi maailmas jääda nii, nagu ta on?

hunt ja seitse kitsetalle

aukuvajunud kõhulihaste taastamiseks pole küll paremat viisi kui tänane saak.

Kontroljor passažiru:
- Vaš biletik!
- Moi biletik.
- Võ što, bolnoi?
- A võ što, doktor?!
- Vaš biletik!!
- Moi biletik...
- Da võ što zaladili, drugih slov ne znajete?
- Znaju: põlesos.
- Ja kontrolyor!!
- A ja santehnik.
- U vas vse doma???
- A võ hotite v gosti??
- Vaš biletik!!!
- Moi biletik...
- Võ što, zajats?
- A võ što, volk??
- Vaš biletik!!!
- A zatsem on vam??
- Nu ja posmotryu.
- Nu kupi sebe i smotri..
- Vaš biletik!!!
- Moi biletik. A vot i moja ostanovka....

Hunt tuleb baari ja viskab jalad ülbelt baariletile.
"Mune!" ütleb hunt.
Baarman jääb imelikult vaatama, kuid küsib siiski:
"Praetult või keedetult?"
"Süga!" vastab hunt.

väikesele inimesele: "tervist!"

ise tehtud, hästi tehtud.

jäägu see perepilt siia lihtsalt uudiskünnist ületama ja uudishimu rahuldama, edaspidi teen kassile eraldi blogi ja hoian selle siin endiselt joodikuile ja naljaninadele.

motopisik

kõik algas sellest, kui mul endal oli hädasti tarvis tsikliload teha. et üksi igav poleks, tirisin endaga kooli kaasa kalori ja tabu. mõlemad jäid uskuma, et neil on seda vaja, tulid, nägid, sõitsid.

järgmisel aastal sai j-ö tudengist tööinimeseks ja seega piisavalt rikkaks, et kah kooli minna. et üksi igav poleks, tiris endaga kaasa m-l.

edasi on mul aastad sassis, aga ükskord komistas j-ö linnas mardi otsa ja kui see kuulis, et ööl on tsikkel, tundus see talle nii hea mõttena, et ostis endale ka. tööl jällegi oli üks kujundaja, kellele ma vist meeldisin, eriti see tsikli osa. muidugi kiitsin takka ja ütlesin et hakaku ka sõitma. proovis korra platsil meie jawat ja veel üks hing oli müüdud – sverre läks kooli ja ostis ratta.
järgmises töökohas oli sergo, piisavalt avantüristlik poiss, kellele oli paras tsiklijuttu hakata ajama. ostiski jawa ära, käis ka koolis ning sõidab. seal oli ka kaks fotograafi, kellega oli lihtne – ühel olid olemas load, aga mitte ratast, teisel ratas, aga mitte lube. mõlemad rääkisid meelsasti tsiklijuttu, aga mida polnud, olid teod. noh, mullu sain esimese nii kaugele, et ostis ratta, ning täna saabus teiselt sõnum:
"Minu esimesele õpetajale teadmiseks, et sain täna A load :)"
ja üks teine mari sihib samuti a-kategoria kursust, sest ma viisin teda mullu sui mõnel hommikul brõnniga tööle ja ta leidis, et ilma pole elu ikka päris see.

mul on hea meel olla nii paljude inimeste nakataja. tõsi, kõik pole päris hullud - m-l eriti ei sõida ning mart ei sõida pärast seda, kui omal süül end haiglasse kihutas, sergo jällegi on välismaal, jawast kaugel.
aga ikkagi!

isud

ma tahan seda viru keskuse pluusivendade plakatit!


ja kes mu läppari klaviatuuri o-nupu alt tolmurullid kokku korjaks, enne kui ma iga o nimel oma kõik kümme sõrme olen murdnud? mingid arvutipoed, ma kujutlen? näiteid? hindu?

linnarahvale rõõmuks

inimesed parklates hakkavad itsitama, kui loevad minivan'i tagaukselt kokku tähed "Naiste Seksuaalelu Elavdamise Organisatsioon".
kui nad näevad üht hiiglaslikku kõhtu ja selle küljes mind bussist välja ukerdamas, võite kujutleda, et nutma nad just ei hakka.

kõrgem matt ehk nalja kah

need on lihtsalt nii naljakad, et ma pean nad üles panema.