kokakunsti mälujärgne tee

ma ei mäleta, kas lillkapsapüreesupi sisse käis mafioso pitsa lõik või mitte. igaks juhuks surasin sisse ja lasin mäsaks. glasuurkohukest igaks juhuks ei lasnud, ehkki midagi on nagu maitsest ikkagi puudu.

kinnimaksmata apoliitiline appihüüe

appi!

siin käib rohkem inimesi, äkki on kellestki abi...

kurat see on sport raisk!

vähe on kalamajas tänavaid, kus ma kassimobiiliga eile ära ei käinud. mida pidi ma ei käinud, neid ma ületasin. mida ei ületanud, neist läksin hingeõhu kauguselt mööda. ei tegelikult ma olen normaalne. laussajus töllasin balti jaamas, tiirutasin šnelli tiigi ümber, külastasin suva sokipoodi, hiilisin ümber gustav adolfi kooli, ostsin rimist porgandimahla, põrnitsesin kalma saunaga tõtt, leidsin volta tänavalt laia juurikavalikuga keldripoe, vaatasin suurpatareist merd ja laevu, vältisin tööstuse ja soo tänavaid, ja kass muudkui magas nii hästi nii hästi. aga täna ostan endale kummikud!

kuninganna nägemise hind

kassil on nohu, minul kurguvalu ja palavikus j pages üldse mujale põdema.

just lovin' it

mis juhtub, kui mcdonaldsis küsida "teil oli vahepeal üks selline juustusuupiste, kas seda enam ei ole?"
mitte midagi ei juhtu.
küsid uuesti, aeglasemalt ja pisut vast lühemalt-lihtsamalt.
ikka ei midagi.
siis ütled aeglaselt: "juuuust..."
ja nadežda küsib sama aeglaselt - ebakindlalt, kuid abivalmilt: "uburger?"
rehmad käega ja palud paki frikusid...

sellist eestit ei tahtnud. aga noh, putši päevil sõin ma ka kanaadas banaane, mitte teletorni all kartulikoori.

rahvusvaheline naljapäev ehk sinisuude vennaskond

vaja läheb:
pakk musta peitsi
vett
kokakoola pudelit
pintslit ja riiulit vmt (rekvisiitideks, kui päriselt vaja pole)

sega peits kokapudelisse ja säti end rekvisiitidega tööle.
oota ohvreid, kes suga juttu jäävad ajama ja märkamatult su kokat üritavad juua.
kui nad küsivad "mis kurat see on?", vasta hoolimatult "ah, peitsin siin riiuleid mustaks" ja vaata tulemust.

nii läks mullu sui kaloriga ja eile mu emaga. küll kogemata, aga miks mitte naljapäeval januseid sihilikult lohku püüda.

ps see peits on täitsa looduslik ja ebamürgine. aga suukesed teeb kenasti mustikasiniseks :p kalor võib maitset kommenteerida. rohkem pole ta küsimata siin midagi joonud.

affrika

viimasel ajal jäävad igal sammul jalgu suurepärased uudissõnad (grammatikaõpikud võiks seda liiki nimetada näiteks topeltsõnadeks) nagu 'mankiaff' (by vaske) ja 'muuvifilm' (by borat) ja 'tiimimeeskond' (by opakas eas-ist), juba ennevanasti oli olemas ka 'karate-peksa' (by kapten). minule need väga meeldivad. noh tööl muidugi ei kasutaks, aga... no mankiaff! see on nii armas!

ja kui ahvid juba jutuks tulid, siis kassile nime otsides sattusin ka Ahvole. nüüd ma nimetangi ahvodeks neid, kes ahvideks osutuvad.

ahjaa, kunagi kohtusin distantsilt ettevõttega, mille nimi oli Hüdrovesi.

folkloori

see, kes ei viitsi õhtul pesu nöörilt tuppa tuua, ei jää küll pesust ilma, aga saab linnusitaplekilise maika.
(kalamaja, xxi sajand)

ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis

ei mu elu on tegelikult äärmiselt põnev.

isegi ei suuda otsustada, kas kirjutada sellest, kuidas ma vabriku ja kopli nurgale paar lõiku pitsat maha jätsin, sest äärekivi rünnates pudenes pitsakarp kassi kärult maha.seal ma siis olin, käru juba sõiduteel tasa veeremas, kükili maas, püüdes vähemalt osa pitsast päästa. need äärekivid on meil ikka sellised et pitsa pitsaks, hea kui laps kärus püsib selle akrobaatika peale!

või sellest, et pärast paari jalutuskäiku kalamaja parki ja balti jaama kanti oli kärurehvis süstlanõel, mille kaudu kõik õhk kenasti välja pahises.

või sellest, et ledsin meie majast viieaastase entomohullu, kes rõõmsalt palus edaspidi leitud hiigelämblikud endale tuua. nagu tellitud, oli üks lambakoera mõõdus byroni käsilastest õhtul elutoaseinal näljaste silmade kilades kassi piidlemas. kuni ma kassi varjasin, püüdis j-ö ta purki ja viisin tüübi entomohullu emale. tingimusega, et kui lahti lasevad, siis kuskil kaugel.

või sellest, et eile kiletasid kõrsikud mu aknad kinni. sest nad krohvivad väljas seina ja poleks ju tore, kui aknad sellest osa saaksid. aga sellest tulenevalt on siin pisut hämar, ma ei näe ilma ega üldse midagi peale akna ligi sebivate udukogude, ja ma ei saa aknaid avada.

või siis üldse mitte kirjutada, sest paremal käel magab üks väsind mees ja ma kirjutasin selle kõik vasaku käega.

PS väsind mees sai täna nimeks artur taaniel, lühidalt ats.