rehepapu raamat?
bonzo plaat?
rukka windstopper püksid?
shakira plaat?
aknapesuriist?
kristiina see keskmise raamat?
ma küsin edasi, kui midagi veel puudu jääb.
(ja see hunnik oli puudu juba enne murdvärdjate külaskäiku!)
Tuesday, August 28, 2007
Tuesday, August 21, 2007
teatepulk of the seitse
aega läks mis läks, aga aega läks. aga seitse fakti, kõik teile!
mul on laps, kes pole sellelt mehelt, kellega ma koos elan, ja sünnitamas käisin hoopis kolmandaga. pole aga probleem need kolm korraga õllepudeli taga kokku lasta või last hoidma jätta. suhtlevad kõik ka omapäi, ilma minu vahenduseta.
sel ajal, kui teie siin kuusteist aastat tagasi tänaval tanki kartsite ja kartulikoori sõite, sõitsin mina torontos metrooga edasi-tagasi ja sõin banaani. võin kinnitada, et ka mina kartsin tanki ja muretsesin eesti pärast, lihtsalt distantsilt. muidu oli mul väga poliitiline lapsepõlv, sest mu ema oli üks ersp asutajaliikmeid ja mina hängisin temaga hästi palju igasugu miitinguil kaasas. oli tädi lagle ja onu tunne, ersp suvepäevad ja sinimustvalge lehvitamised, eestimaa laul ja hirvepark ja mida kõike veel. seda kõike osana korraldiskomiteest. sellest jäi mulle muidugi külge päris palju – olen ilmselt elu lõpuni marurahvuslane, isamaaline ja natsionalist paraku kah. isa meelt, emakeelt hoian sellel maal!
ma sain ülikooli sisse tänu sellele, et kristina traks loobus riigieelarvelisest kohast ja läks avatud ülikooli – äripäeva kulul mõistagi. mina olin esimene joonealune ja pärast traksi manöövrit viimane joonepealne. samas, 18 meie kursuse noorest on lõpetanud alla poole vist, mina sealhulgas, nii et ma olen tublim kui nood ennemindsissesaanud.
mu juuksed on jälle nii pikad, et saab patsi punuda.
ma elan soklikorrusel. see tähendab keldrikorrust, aga viimane kõlab haisvalt („kadri“, eksole) ja kõik küsivad keldri peale, kas mul ikka aknaid on. vahel vastan, et on, aga klaasi taga paistab ainult muld ja vihmaussid. no jah, muidugi on. kolm tükki – köögis, toas ja toas. hommikuti ärkan liiga vara, sest aknast paistab päike sisse, päeval mängib kass köögipõrandal päikeselaigus. ja kui küsiti, kas meil siin keldris niiske pole, tavatses j-ö ikka kirjeldada, kuidas igal hommikul stalakdiidid laest alla pühime. tegelikult pidin mullu õhuniisutaja ostma, sest lapsele me kuiv õhk ei sobinud. ainus mure, mis siin korteris on, on ruumipuudus – 38 ruutu on 38 ruutu, eriti kui ca 10 katta mänguasjadega (osa tiliseb ja teine osa on ratastega). valgusest ega kõrgusest puudust ei tunne. ma vajan lastetuba!
ma hakkasin ajakirjanikuks mitte seks, et mul oleks mingi suur maailmaparandamise vajadus (no natuke vahel lööb välja siiski), edevus (sellega sama) või püstolreporteri soon, vaid sellepärast, et mulle meeldib kirjutada. aga ilukirjanduseks pole ilmselt piisavalt fantaasiat ja kirjanikuks ülikoolis ei õpetata kah. niisiis, tuli õppida kas kirjandust või ajakirjandust. viimasega tundus rohkem peale hakata. aga et ma ülikooli diplomini või isegi sisseastumiseni jõudsin, on üsna imekspandav, arvestades, miuke pätt ja looder ma keskkoolis olin. mõistus tuli pähe alles viimases klassis.
ma olen ristitud. ja kavatsen minna leeri, et ka mu poeg saaks ristitud.
Monday, August 20, 2007
kuulutan välja sügise
jõudsime koju. ma ei mäleta, millal me lahkusime, millalgi pärast jaanipäeva vist. jah, sest jaani me ju olime siin... selline tunne on küll, et terve suvi on möödunud tsiklitega ja karavanidega, telkidega ja autodega, bussidega ja kõrvaklappidega, vihmas ja priimusega, äikselõõsa sees ja lõkke ääres, hevi käes ja uinamuina paistel, rannaliivas ja purju sees. kõik on ära proovitud. nüüd olekski mõistus otsas, mis edasi - paras aeg koju kolida ja käbil tööle minna. sobivalt on ka ilm nii sügis, et ma otsisin pikad püksid ja kampsunid kapist välja. homme toome hõõgveini ja tee jaoks rummi ja lumelabidad kappi valmis.
Thursday, August 16, 2007
väike poeteenindajate välimääraja
ma vihkan seda! seda juhtub kogu aeg.
sa lähed poodi ja hakkad müüjaga arendama vestlust mingil natuke tehnilisel teemal. aga sina oled naine ja müüja on mees ja ta halvemal juhul isegi ei kuula, mida sa räägid, seda lootust pole ammugi, et ta su jutuga arvestaks. (1) see ei juhtu ainult poodides, ka näiteks ehitajatega suheldes, kui tahad mingit asja tellida või aitad planeerida. sa lihtsalt oled tühi koht, sest sul on rinnad. (2)
õnneks on ka selliseid müüjaid, kes paari asjakohase küsimuse järel leiavad sus pädeva vestluspartneri ja te jõuate koos teemat ja asjaolusid analüüsides sobiva tooteni. (3)
(tõsi, on ka selliseid müüjaid, kes võtavad sind natuke liigagi võrdsena. nemad on tavaliselt tuttavad, enamasti mootorratturid, ja neile sa pead meenutama, et sul tegelt on rinnad.) (4)
on ka selliseid müüjaid, kes lihtsalt põhimõtteliselt ei võta kliente kuulda. (5)
ja on ka selliseid, kes on lihtsalt põhimõtteliselt head teenindajad, kes enne kuulavad su ära, siis saavad aru, mida ja miks sa ütlesid ja siis reageerivad. verbaalselt. pädevalt. (6)
näiteid? alustame algusest:
1. ma läksin jalgrattapoodi. (eelloona läksin eile konkureerivasse jalgrattapoodi ja kükitasin uurivalt lastetooli juurde maha. müüja astus ligi ja küsis ülisõbralikul omamehelikul toonil, kas saab aidata. muidugi saab aidata, lastetooli tahan. näitas seda ja teist ja seda ka, mida lisaks näha küsisin, pärisin ja uurisin, panime atsi tooli istuma, too vaatas onu algul ehmunult, pärast armunult. mina imetlesin tooli kinnitust ja onu rääkis et uued toolid ongi sellised, pakiraami peale pandavaid euroliidus ei tohigi enam müüa, sest olgem ausad, ise tõused sadulas püsti, kui äärekivist alla sõidad, aga väike pärdik võtab koos oma tooli ja nõrga selgrooga selle hüppe täie rauaga vastu. õige, nentisin, ja leidsin, et mõni eurodirektiiv on ikka mõistlik kah. onu siis kiitis veel, et see tool on väga universaalne, ja lisas vaiksemalt: "kui teil just gt pole." "mis-mis?" elavnesin mina. "on või?" küsis onu uskumatult (sest kõikidest müüdavatest rattamarkidest just ühele tool ei sobi ja just see mul juhtub olema, pole just 90%-line tõenäosus). ütlesin et on jah ja problemaatiline kahvel - kõik lisavarustuse hakmine on sjuke kepp et anna otsad. onu tundis kaasa, vaatasime veel nende müüdavaid naisterattaid, rääkisime maast ja ilmast ja leidsime, et tuleb gt poodi minna ja sealt pärida. nimelt olevat gt-l sjuke naljakas raam, et see tooli kinnitus ei mahu kafflist mööda.
siin sai nüüd eellugu läbi.) vaatasime lastetoole, kolm müüjat vaatasid arvutist midagi põnevat. astusin leti ette, tibi tuli pärima, mis vaja. "kas teil kunagi lastetoolide paigaldamisega probleeme on olnud?" küsisin. kõik eitavad ja üks agar kutt näitab et kahte tüüpi toole on - kui üks ei sobi, siis teine kindlasti. informeerisin neid, et konkureerivas poes teati kuulujuttu, et need pakiraamotoolid pole üldse lubatudki enam. kutt irvitas, et euronõude järgi peab banaan kah olema sellise, mitte tollise kõverusega. üritasin seletada, miks uus kinnitus, kus laps pakiraami kohal õõtsub selle asemel, et iga auk oma selgrooga isiklikult vastu võtta, parem on. kõik kolm müüjat kinnitasid, et nemad paneks ikka pakiraamile oma lapse. no hea küll. nentisin, et mina eelistan uut, ja kurtsin, et mu rattale ei pruugi see kinnitus sobida. "ei usu," oli affi reaktsioon ja selle juurde ta jäi. seletasin, milline raam, millised pidurid, olin valmis paberile joonistama ja soovitasin seda mudelit guugeldada, et pilti leida.
no hea küll, et ta ei usu mind, et ma midagi oma rattast jagan või et ausõna on seal hoopist teistsugune pakiraami kinnitus kui tema oma elus on näinud või tegelt ka oli ilge vaev tollele raamile ja piduritele sobivat porilauda leida. aga ta ei uskunud ka mu soovitust otsingufraas jutumärkidesse panna. pani alles siis, kui tema kolleeg sama soovitas. (tulemusele see meid ei viinud, sest pilti netis vähemalt selle nime all polnud.) täitsa masendav noh, ma seisan poes ja ajan jumalast tarka juttu ja no JUMALAST tühi koht noh!
2. kui meil kunglas ehitaja oli, siis ta ei kuulanud üldse, mis mina rääkisin, aga tegi kõik, mis jürg palus. isegi kui mina olin enne sama palunud ja ta mu pikalt saatis. muuhulgas jättis ta hakatuseks mulje, et kaht värvi plaate ei saa seina panna, kui ma tuli ruudulisele paberile joonistatud mustriga, kuidas sinised ja valged täpselt seinal suhtestuma peavad. kuid eriti meeldejääv oli kord, kui jürgi parasjagu polnud ja ma rääkisin, kuidas paekiviseina valgustavad lambid peaksid olema: "seinast umbes nii kaugel ja seina ulatuses kolm tükki võrdsetel kaugustel üksteisest ja servadest." ahah, ütles ta, ja jäi lolli näoga lakke vahtima. mõõtsime seina ära, tegin kiire jagamistehte ja ütlesin, mis vahede tagant need siis peavad olema. ta oli vaid. ütlesin veel ja seletasin ning näitasin, kuidas, miks ja kus täpselt. ta oli vait. ütlesin uuesti ja eriti veendunud toonil, mis vahede tagant augud tuleb freesida. ta keeras vaikides selja ja läks, paberitükk näpus, pliiatsit otsima. tegi siis paberil kirjalikult tehte 328:4=82 ja teatas valjult ja uhkelt sama numbri, millest ma talle juba kümme minutit lakkamatult rääkinud olin. ohkasin ja lubasin mõttes enam ise temaga asju mitte ajada - edaspidi rääkisin ma soovid jürgile, kes temaga sai rääkida, nagu mees mehega: "teeme siia punase seina." - "okei." või "põrandaliistud tulevad seinavärvi." - "tavai." või "siia vist peaks kipsist mingi eendi tegema." - "mhmh."
3. neid ikka on. õnneks. ausalt!
4. "erik kule, ma tahan klassikut osta. on sul midagi head pakkuda? mille vahel üldse valida? ilma gondliteta palun!" - "no lähme taha, vaatame neid rattaid ka, mis meil veel müüki pole pandud." - "oh, äge! siin olid hornet, mis tundus liiga baigi asend, ja bandit, mis oli ilgelt mõnus, aga õhkjahutusega. ega uuemad banditid veega ole juhuslikult?" - "mkmm. aga hornet parem, ta on ju honda!" - "seda muidugi." - "aga vaata seda. see pole muidugi nii klassik enam, sel on V2 mootor..." - "ei noh ma mootorit niiväga ei vaata, ma vaatan välimust ja asendit." - "no mootorit ostetakse ikka ka, mitte ainult välimust." - "aga ma olen ju naine! mina võin mootorit ka mitte vaadata!" - "no ma ei tea... no tegelt vist jah..."
5. "tere, kus teil laste kummikud on?" - "ma ei tea, küsige saalitöötajalt/tööstuskaupade osakonnalt." - "aga seal ei olnud kedagi, te olete lähim müüja, kelle ma leidsin." - "ei, seal on küll." - "ei olnud ühtegi." - vaikus.
6. (kassas, mitte vastava osakonna saalitöötaja juures:) "tere, muide seal juurikate juures on teil üks külmkapp, mis on actimeli täis ja see kapp on seest täitsa kuum. et need lähvad teil seal pahaks ja mõni äkki võtabki ja ostab ja siis on pahane ja..." - "oi aitäh, ma kohe helistan ja ütlen edasi, et nad uuriksid!"
eks ma teinekord täiendan. ja ükskord võtame veel kohvikulibud ette...
sa lähed poodi ja hakkad müüjaga arendama vestlust mingil natuke tehnilisel teemal. aga sina oled naine ja müüja on mees ja ta halvemal juhul isegi ei kuula, mida sa räägid, seda lootust pole ammugi, et ta su jutuga arvestaks. (1) see ei juhtu ainult poodides, ka näiteks ehitajatega suheldes, kui tahad mingit asja tellida või aitad planeerida. sa lihtsalt oled tühi koht, sest sul on rinnad. (2)
õnneks on ka selliseid müüjaid, kes paari asjakohase küsimuse järel leiavad sus pädeva vestluspartneri ja te jõuate koos teemat ja asjaolusid analüüsides sobiva tooteni. (3)
(tõsi, on ka selliseid müüjaid, kes võtavad sind natuke liigagi võrdsena. nemad on tavaliselt tuttavad, enamasti mootorratturid, ja neile sa pead meenutama, et sul tegelt on rinnad.) (4)
on ka selliseid müüjaid, kes lihtsalt põhimõtteliselt ei võta kliente kuulda. (5)
ja on ka selliseid, kes on lihtsalt põhimõtteliselt head teenindajad, kes enne kuulavad su ära, siis saavad aru, mida ja miks sa ütlesid ja siis reageerivad. verbaalselt. pädevalt. (6)
näiteid? alustame algusest:
1. ma läksin jalgrattapoodi. (eelloona läksin eile konkureerivasse jalgrattapoodi ja kükitasin uurivalt lastetooli juurde maha. müüja astus ligi ja küsis ülisõbralikul omamehelikul toonil, kas saab aidata. muidugi saab aidata, lastetooli tahan. näitas seda ja teist ja seda ka, mida lisaks näha küsisin, pärisin ja uurisin, panime atsi tooli istuma, too vaatas onu algul ehmunult, pärast armunult. mina imetlesin tooli kinnitust ja onu rääkis et uued toolid ongi sellised, pakiraami peale pandavaid euroliidus ei tohigi enam müüa, sest olgem ausad, ise tõused sadulas püsti, kui äärekivist alla sõidad, aga väike pärdik võtab koos oma tooli ja nõrga selgrooga selle hüppe täie rauaga vastu. õige, nentisin, ja leidsin, et mõni eurodirektiiv on ikka mõistlik kah. onu siis kiitis veel, et see tool on väga universaalne, ja lisas vaiksemalt: "kui teil just gt pole." "mis-mis?" elavnesin mina. "on või?" küsis onu uskumatult (sest kõikidest müüdavatest rattamarkidest just ühele tool ei sobi ja just see mul juhtub olema, pole just 90%-line tõenäosus). ütlesin et on jah ja problemaatiline kahvel - kõik lisavarustuse hakmine on sjuke kepp et anna otsad. onu tundis kaasa, vaatasime veel nende müüdavaid naisterattaid, rääkisime maast ja ilmast ja leidsime, et tuleb gt poodi minna ja sealt pärida. nimelt olevat gt-l sjuke naljakas raam, et see tooli kinnitus ei mahu kafflist mööda.
siin sai nüüd eellugu läbi.) vaatasime lastetoole, kolm müüjat vaatasid arvutist midagi põnevat. astusin leti ette, tibi tuli pärima, mis vaja. "kas teil kunagi lastetoolide paigaldamisega probleeme on olnud?" küsisin. kõik eitavad ja üks agar kutt näitab et kahte tüüpi toole on - kui üks ei sobi, siis teine kindlasti. informeerisin neid, et konkureerivas poes teati kuulujuttu, et need pakiraamotoolid pole üldse lubatudki enam. kutt irvitas, et euronõude järgi peab banaan kah olema sellise, mitte tollise kõverusega. üritasin seletada, miks uus kinnitus, kus laps pakiraami kohal õõtsub selle asemel, et iga auk oma selgrooga isiklikult vastu võtta, parem on. kõik kolm müüjat kinnitasid, et nemad paneks ikka pakiraamile oma lapse. no hea küll. nentisin, et mina eelistan uut, ja kurtsin, et mu rattale ei pruugi see kinnitus sobida. "ei usu," oli affi reaktsioon ja selle juurde ta jäi. seletasin, milline raam, millised pidurid, olin valmis paberile joonistama ja soovitasin seda mudelit guugeldada, et pilti leida.
no hea küll, et ta ei usu mind, et ma midagi oma rattast jagan või et ausõna on seal hoopist teistsugune pakiraami kinnitus kui tema oma elus on näinud või tegelt ka oli ilge vaev tollele raamile ja piduritele sobivat porilauda leida. aga ta ei uskunud ka mu soovitust otsingufraas jutumärkidesse panna. pani alles siis, kui tema kolleeg sama soovitas. (tulemusele see meid ei viinud, sest pilti netis vähemalt selle nime all polnud.) täitsa masendav noh, ma seisan poes ja ajan jumalast tarka juttu ja no JUMALAST tühi koht noh!
2. kui meil kunglas ehitaja oli, siis ta ei kuulanud üldse, mis mina rääkisin, aga tegi kõik, mis jürg palus. isegi kui mina olin enne sama palunud ja ta mu pikalt saatis. muuhulgas jättis ta hakatuseks mulje, et kaht värvi plaate ei saa seina panna, kui ma tuli ruudulisele paberile joonistatud mustriga, kuidas sinised ja valged täpselt seinal suhtestuma peavad. kuid eriti meeldejääv oli kord, kui jürgi parasjagu polnud ja ma rääkisin, kuidas paekiviseina valgustavad lambid peaksid olema: "seinast umbes nii kaugel ja seina ulatuses kolm tükki võrdsetel kaugustel üksteisest ja servadest." ahah, ütles ta, ja jäi lolli näoga lakke vahtima. mõõtsime seina ära, tegin kiire jagamistehte ja ütlesin, mis vahede tagant need siis peavad olema. ta oli vaid. ütlesin veel ja seletasin ning näitasin, kuidas, miks ja kus täpselt. ta oli vait. ütlesin uuesti ja eriti veendunud toonil, mis vahede tagant augud tuleb freesida. ta keeras vaikides selja ja läks, paberitükk näpus, pliiatsit otsima. tegi siis paberil kirjalikult tehte 328:4=82 ja teatas valjult ja uhkelt sama numbri, millest ma talle juba kümme minutit lakkamatult rääkinud olin. ohkasin ja lubasin mõttes enam ise temaga asju mitte ajada - edaspidi rääkisin ma soovid jürgile, kes temaga sai rääkida, nagu mees mehega: "teeme siia punase seina." - "okei." või "põrandaliistud tulevad seinavärvi." - "tavai." või "siia vist peaks kipsist mingi eendi tegema." - "mhmh."
3. neid ikka on. õnneks. ausalt!
4. "erik kule, ma tahan klassikut osta. on sul midagi head pakkuda? mille vahel üldse valida? ilma gondliteta palun!" - "no lähme taha, vaatame neid rattaid ka, mis meil veel müüki pole pandud." - "oh, äge! siin olid hornet, mis tundus liiga baigi asend, ja bandit, mis oli ilgelt mõnus, aga õhkjahutusega. ega uuemad banditid veega ole juhuslikult?" - "mkmm. aga hornet parem, ta on ju honda!" - "seda muidugi." - "aga vaata seda. see pole muidugi nii klassik enam, sel on V2 mootor..." - "ei noh ma mootorit niiväga ei vaata, ma vaatan välimust ja asendit." - "no mootorit ostetakse ikka ka, mitte ainult välimust." - "aga ma olen ju naine! mina võin mootorit ka mitte vaadata!" - "no ma ei tea... no tegelt vist jah..."
5. "tere, kus teil laste kummikud on?" - "ma ei tea, küsige saalitöötajalt/tööstuskaupade osakonnalt." - "aga seal ei olnud kedagi, te olete lähim müüja, kelle ma leidsin." - "ei, seal on küll." - "ei olnud ühtegi." - vaikus.
6. (kassas, mitte vastava osakonna saalitöötaja juures:) "tere, muide seal juurikate juures on teil üks külmkapp, mis on actimeli täis ja see kapp on seest täitsa kuum. et need lähvad teil seal pahaks ja mõni äkki võtabki ja ostab ja siis on pahane ja..." - "oi aitäh, ma kohe helistan ja ütlen edasi, et nad uuriksid!"
eks ma teinekord täiendan. ja ükskord võtame veel kohvikulibud ette...