* pühapäeval olin ma sunnitud tegema jeruusalemma leiba.
meeltesegaduses otsustasin, kui ahi juba kuum, võiks ju määrida ka liha lehttaignale ja saada sedasi "hästi lihtsalt ja kiirelt" lihapirukaid. mässasin, jeekim küll, poole ööni ja anusin käbi, et ta järgmine kord sellised asjad ära keelaks.
* esmaspäeval tuli mõte struudeldada. sest et õunu oli palju ja retsept tundus lihtne. suutsin õhtul eutoas püsida.
* teisipäeval piirdusin pastaroaga. ostsin ka struudli jaoks tavaari kokku, aga õnneks sisustas õhtu virumageda.
* kolmapäeval tegin ära struudli, sealjuures mitte õhtul last elutuppa hoida lukustades, vaid päeval temaga koos tainast venitades. päris amuseeriv oli. kusjuures kohe, kui see ime ahjust tuli ja kriminaalseid lõhnu eritas, pidin ma trammile kihutama, et leeri jõuda. teel meenus, et ma sõin viimati hommikul ühe võiku, ja no napilt pääsesin kirikus kokkukukkumisest. struudel oli naastes õnneks alles ja maitsev, aga üldse mitte soe.
ahjaa, kuna hommikul näidati terevisioonis imelihtsat ja imemaitsvat rummiga õunatoodet, tõstsin omagi sügavkülmast taigna sulama.
* neljapäeva hilisõhtuks ägas köögilaud kolmapäevahommikuse telekavaatamise tulemuse all: ca meeter imelihtsat õunatoodet (tõesti maitsev), paarkend lehetaignaviinepirukat ja tihe plaaditäis lehetaignajuustuküpsiseid. sest minu tainas oli kilone, vaja läks oluliselt vähemat...
nüüd ma tõmbun mõneks ajaks tagasi, sest tundub, et pereelu on jälle sujuma saadud ja ma ei pea end õhtuti kuuma ahju ettekäändel vabastama lapsega tegelemisest, mis boonusena eemaldab mind ka ülejäänud perest...
aga ma saan Breest väga hästi aru juba.
Sunday, September 30, 2007
Thursday, September 20, 2007
elu edetabelid 1.
minu vägevaimad tsiklisõidud:
kõige külmem:
ma usun, et tänast biidib ainult üks maikuuneljapäeva õhtu 2004. aastal, mil me tulime jürkaga tartusse annust genialiste saama, et siis nädalavahetusel elu esimesele motokokkutulekule minna. ehkki oli jube kiire, pidime iga 50 kilomeetri järel peatuma, et käsi soojendada. õnneks oli termosega tee kaasas.
(aga kontserdist oli üle poole läbi, kui sadamateatrisse jõudsime.)
(aga kokkutulek oli vägev. tsiklid olid öösel härmas, jawa käiwitus sellele vilistades. aint et telk oli ka härmas ja vahetult enne sinna pugemist saabus Ural bokseritele tõmmatud vihmakombes ja palus meid oma tuppa.)
kõige hirmsam:
aasta hiljem sõit samasse kohta. maikuuõhtud on vennad. tookord oli veel raagelt vihma ja jõhker tuul. see viimane oligi hirmus: olgu muuga kuidas on, vihm on vastik ja lollakate autojuhtidega on võimalik arvestada, mingi piirini vähemalt. aga kui vali tuul puhub su sirgel teel pikali, on see algul lihtsalt naljakas ja veider. kui metsatukk kõrvale tekib, kaob tuul äkitselt ära, aga kuna ratas oli praktiliselt külili, siis nüüd ta selles kurviasendis hakkab muidugi kurvi võtma. sirgel teel. 90 km/h. vastassuunavööndi poole. otse rekka alla. või siis tuhiseb tuul metsatuka tagant välja, võtab sul natist kinni ja hakkab lihtsalt täiesti vastupandamatu jõuga kraavi poole vedama... vot siis oli hirm, tõeline hirm.
aga teele jäime.
(aga tartus selgus, et mul pole võtmeid kaasas ja ema on kontserdil... vedasime oma praktiliselt jäätunud liikmed ja ellujäämise eest tänulikud palged üle tee kohvikusse.)
kõige seiklusrohkem:
kahtlematult kohtumine The Maazdaga. mina sain napilt mööda, väidetavalt riivasin kotiga stanget, aga jürka põrutas teda otse kapotti. polnud suurem asi suhe, inimlõua rebis mitme sentimeetri ulatuses lõhki. (plekklõug oli okei, suunatuli vist mäletas meid vaid.) tartu maanteel. saate aru, tallinn-tartu maanteel veeretab mingi maazda end sulle lihtsalt risti ette. mingilt külavaheteelt, kuhu isegi viidad ei näita, et seal midagi oleks. noh ja kui sa oled lõpuks aru saanud, mis just juhtus, ja hakkad ringi vaatama, pole maazda vingu kah enam. siis helistad käbile ja küsid, kus ta käru on, et üks romu on vaja tallinna vedada, ja politseisse, et tulge otsige maazdamees üles, ja nad saadavad ka kiirabi, sest neli sentimeetrit lahtist liha pole ka lõbus asi endal plaasterdada.
(ja siis tuleb kalor käru ja veel ühe sõbraga, otse kolmanda sõbra juurest haiglast - too sõidutas just eelmisel õhtul end raplamaa metsades teele tõmmatud okastraati ja ootab haiglas jalaoppi - ja ütleb tere asemel: "äkki ikka läheks kabe peale üle?")
kõige müstilisem:
motosügis 2005. valgerannas või kuskil niukses pärnumaa laagris.
kahekesi brõnni seljas, sest j oli between motorcycles.
ma ei uskunud, et see kunagi lõpeb. see oli nagu muinasjutt. alates lihulast polnud seal meetrigi jagu reaalsust. lihulas oli sulaselge päev - no olgu, septembrireede õhtu -, tankisime brõnni ja õlleankrud. kui poest väljusime, oli õues pime ja niiske ja algas Sõit.
paks tihe udu.
kaarti pole, j on sedelikesele üles kirjutanud olulisemad kohanimed - need, kus tuleb ära keerata, või kust mitte. selgitusi pole, niisiis tuleb meenutada, mida kus teha tuli.
udus paistmas ere tuli. hästi kõrgel. lennuk? kirik? telemast? ufo? 20 meetri pealt tundub, et traktor ainult. otse tee peal. enne tundus, et eiteakus. aga põhjusega nii hästi valgustatud - terve tee on teda täis. hiilime mööda kraaviperve ja mahume mööda, traktorist hoiab hinge kinni nagu meiegi.
mingilt ristilt kuskile külla keerates hakkavad lapsed kiljuma. rõõmsalt. lehvitavad, vehivad laternatega. miks nad laternatega vehivad? kus me oleme? mis sajand on?
paks udu ja tohutu hulk sitikaid tsiklitulle lendamas. visiir läheb seest uduseks, aga lahti teha ei saa - putukad lendavad silma.
paks udu.
(ei eksinud, aga kui kohale jõudsime, veendunud, et viimased, selgus, et tuttavad on kõik alles Kusagil Udus ning kõik saabunud olid teekonnast ja päralejõudmisest sama suures hämmaris kui me.)
kõige valusam:
mõistagi see juulipäev 2003. aastal ehk mu esimesel brõnnisuvel, mil ma talle hästi lähedalt kruusa näitasin. laitse mõisast naastes just enne virtsu maanteed. vot ega mina ju teadnud, et seal sjuke kurv on, ega mõelnud ka, et enne sissekallutamist peaks uurima kurvi sügavust. kallutasin nii et jalarauad lõid asfaldil sädemeid, aga ära kallutasin! kui pärast kurvi püsti keerasime, olime vastassuunavööndi kruusal, aga kurviga saime hakkama! noh ja siis oli paarikümne meetri kaugusel see kuramuse maantee ja anna teed märk ja paarkend tsiklisti meid järele ootamas ja ma rabasin seal kruusal esipidurit. ja SIIS panime külje maha. spido küljest, suund puru, teksad lõhki, jalg katki.
(aga no poisid krutivad spidotrossi lahti ja panevad aparaadi mulle kotti, keegi leiab rulli sidet ja seob mu jala ja ma sõidan ise koju.)
kõige pikem:
teekond ignalinast aluksnesse 2005. aasta Balti Tiiru kuuendal päeval. algus oli tore, aga lõpus oli sadade tuhandete kilomeetrite kaupa sirget kitsast võsavahelist teed, kust ma kartsin iga hetk mõnd hiidpõtra teele astumas. vasakul oli taevas tõsine tulekahju - nii punast päikeseloojangut pole ma oma elus enne ega pärast näinud -, ilm üha pimenes, aga mitte kusagile me ei jõudnud. lõpuks tuli väike küla, kus saime tankida, aga kaardiga maksta mitte. õnneks oli külas ka üks atm. aga teekonda see ei lühendanud - aluksnes kohal, lokeerime kaardil järve ja selle ääres kämpingu leppemärgi. aga otsi mis sa otsid, pole järve, pole kämpi. isegi traktorist ei tea! aga üks kohalik mees, kelle kööki käbi sisse murdis, et teed küsida, lubab meid OMA järve äärde. mõne lati eest mõistagi. aga tal on isegi lõkke jaoks halge ja peldik ja katusealune!
kõige ülbem:
kevad 2004. läksime provokatsioonidele alludes hüüru veskisse lõhegrillile. palju rahvast oli, aga me pidime ära tulema, sest elutuba oli juba külalisi täis. kiiver pähe, tsau-tsau ja keerasin maanteele. j jawaga minu järel. ja mingil arusaamatul põhjusel kogu see ülejäänud punt ka. no nad hakanud ka ära liikuma ja arvanud, et nüüd kõik koos lähmegi. täitsa uhke oli sõita paarikümnepealise tsiklijõugu ees, peeglid rattaid täis. mõtlesin küll murelikult, mis saab õiskal, kui mina keeran karaaside poole - kas kogu jõuk tuleb ilusti minu kui pea järel ja ma pean karaasi ees rattalt maha ronides selgitama, et kõik ei mahu siia? aga ei, neil jagus oidu lehvitada ja edasi sõita, kui ma kõrvale tõmbasin.
kõige õnnelikum:
suvi 2004. pärast magamata ööd ja teguderohket päeva pärispeal ja võsul hakkame südaöö paiku tallinna sõitma. ees auto, järel käru, kärul jawa, taga mina brõnniga. uni. hääl ära. sirge maantee. põhjamaa valged ööd, aga selle lühikese öö ilmselt pimedaim hetk. peterburi maanteele astub põder.
astub vasakult, suundadevaheliselt eraldusmurult. astub rahuliku ühtlase sammuga minu ja eessõitva auto vahele. vahe on paarsada meetrit. kiirus on mõistlik sada. jõuan vaid mõista: "põder.", kui olengi sellel kohal, kus ta oli hetkel, mil teda märkasin. aga ta on just astunud selle sammu. kui käe välja sirutaksin või laiaõlgsem oleksin, riivaksin ta saba. kui ta peeru laseks, tunneksin ma seda. möödume teineteisest kontaktita. siiamaani on kirikusse küünal viimata.
(tund hiljem, kui üritan oma seiklustest autos olnud ja mitte midagi näinud kaaslastele rääkida, räägin terve põneva loo õhinal ära, aga nad ei kuule midagi. mul pole häält. mõistan, et ma isegi ei sosista - ma ainult liigutan huuli.)
kõige kontrollimatum:
(kopipeist kodulehe brõnnilogist:)
kõige külmem:
ma usun, et tänast biidib ainult üks maikuuneljapäeva õhtu 2004. aastal, mil me tulime jürkaga tartusse annust genialiste saama, et siis nädalavahetusel elu esimesele motokokkutulekule minna. ehkki oli jube kiire, pidime iga 50 kilomeetri järel peatuma, et käsi soojendada. õnneks oli termosega tee kaasas.
(aga kontserdist oli üle poole läbi, kui sadamateatrisse jõudsime.)
(aga kokkutulek oli vägev. tsiklid olid öösel härmas, jawa käiwitus sellele vilistades. aint et telk oli ka härmas ja vahetult enne sinna pugemist saabus Ural bokseritele tõmmatud vihmakombes ja palus meid oma tuppa.)
kõige hirmsam:
aasta hiljem sõit samasse kohta. maikuuõhtud on vennad. tookord oli veel raagelt vihma ja jõhker tuul. see viimane oligi hirmus: olgu muuga kuidas on, vihm on vastik ja lollakate autojuhtidega on võimalik arvestada, mingi piirini vähemalt. aga kui vali tuul puhub su sirgel teel pikali, on see algul lihtsalt naljakas ja veider. kui metsatukk kõrvale tekib, kaob tuul äkitselt ära, aga kuna ratas oli praktiliselt külili, siis nüüd ta selles kurviasendis hakkab muidugi kurvi võtma. sirgel teel. 90 km/h. vastassuunavööndi poole. otse rekka alla. või siis tuhiseb tuul metsatuka tagant välja, võtab sul natist kinni ja hakkab lihtsalt täiesti vastupandamatu jõuga kraavi poole vedama... vot siis oli hirm, tõeline hirm.
aga teele jäime.
(aga tartus selgus, et mul pole võtmeid kaasas ja ema on kontserdil... vedasime oma praktiliselt jäätunud liikmed ja ellujäämise eest tänulikud palged üle tee kohvikusse.)
kõige seiklusrohkem:
kahtlematult kohtumine The Maazdaga. mina sain napilt mööda, väidetavalt riivasin kotiga stanget, aga jürka põrutas teda otse kapotti. polnud suurem asi suhe, inimlõua rebis mitme sentimeetri ulatuses lõhki. (plekklõug oli okei, suunatuli vist mäletas meid vaid.) tartu maanteel. saate aru, tallinn-tartu maanteel veeretab mingi maazda end sulle lihtsalt risti ette. mingilt külavaheteelt, kuhu isegi viidad ei näita, et seal midagi oleks. noh ja kui sa oled lõpuks aru saanud, mis just juhtus, ja hakkad ringi vaatama, pole maazda vingu kah enam. siis helistad käbile ja küsid, kus ta käru on, et üks romu on vaja tallinna vedada, ja politseisse, et tulge otsige maazdamees üles, ja nad saadavad ka kiirabi, sest neli sentimeetrit lahtist liha pole ka lõbus asi endal plaasterdada.
(ja siis tuleb kalor käru ja veel ühe sõbraga, otse kolmanda sõbra juurest haiglast - too sõidutas just eelmisel õhtul end raplamaa metsades teele tõmmatud okastraati ja ootab haiglas jalaoppi - ja ütleb tere asemel: "äkki ikka läheks kabe peale üle?")
kõige müstilisem:
motosügis 2005. valgerannas või kuskil niukses pärnumaa laagris.
kahekesi brõnni seljas, sest j oli between motorcycles.
ma ei uskunud, et see kunagi lõpeb. see oli nagu muinasjutt. alates lihulast polnud seal meetrigi jagu reaalsust. lihulas oli sulaselge päev - no olgu, septembrireede õhtu -, tankisime brõnni ja õlleankrud. kui poest väljusime, oli õues pime ja niiske ja algas Sõit.
paks tihe udu.
kaarti pole, j on sedelikesele üles kirjutanud olulisemad kohanimed - need, kus tuleb ära keerata, või kust mitte. selgitusi pole, niisiis tuleb meenutada, mida kus teha tuli.
udus paistmas ere tuli. hästi kõrgel. lennuk? kirik? telemast? ufo? 20 meetri pealt tundub, et traktor ainult. otse tee peal. enne tundus, et eiteakus. aga põhjusega nii hästi valgustatud - terve tee on teda täis. hiilime mööda kraaviperve ja mahume mööda, traktorist hoiab hinge kinni nagu meiegi.
mingilt ristilt kuskile külla keerates hakkavad lapsed kiljuma. rõõmsalt. lehvitavad, vehivad laternatega. miks nad laternatega vehivad? kus me oleme? mis sajand on?
paks udu ja tohutu hulk sitikaid tsiklitulle lendamas. visiir läheb seest uduseks, aga lahti teha ei saa - putukad lendavad silma.
paks udu.
(ei eksinud, aga kui kohale jõudsime, veendunud, et viimased, selgus, et tuttavad on kõik alles Kusagil Udus ning kõik saabunud olid teekonnast ja päralejõudmisest sama suures hämmaris kui me.)
kõige valusam:
mõistagi see juulipäev 2003. aastal ehk mu esimesel brõnnisuvel, mil ma talle hästi lähedalt kruusa näitasin. laitse mõisast naastes just enne virtsu maanteed. vot ega mina ju teadnud, et seal sjuke kurv on, ega mõelnud ka, et enne sissekallutamist peaks uurima kurvi sügavust. kallutasin nii et jalarauad lõid asfaldil sädemeid, aga ära kallutasin! kui pärast kurvi püsti keerasime, olime vastassuunavööndi kruusal, aga kurviga saime hakkama! noh ja siis oli paarikümne meetri kaugusel see kuramuse maantee ja anna teed märk ja paarkend tsiklisti meid järele ootamas ja ma rabasin seal kruusal esipidurit. ja SIIS panime külje maha. spido küljest, suund puru, teksad lõhki, jalg katki.
(aga no poisid krutivad spidotrossi lahti ja panevad aparaadi mulle kotti, keegi leiab rulli sidet ja seob mu jala ja ma sõidan ise koju.)
kõige pikem:
teekond ignalinast aluksnesse 2005. aasta Balti Tiiru kuuendal päeval. algus oli tore, aga lõpus oli sadade tuhandete kilomeetrite kaupa sirget kitsast võsavahelist teed, kust ma kartsin iga hetk mõnd hiidpõtra teele astumas. vasakul oli taevas tõsine tulekahju - nii punast päikeseloojangut pole ma oma elus enne ega pärast näinud -, ilm üha pimenes, aga mitte kusagile me ei jõudnud. lõpuks tuli väike küla, kus saime tankida, aga kaardiga maksta mitte. õnneks oli külas ka üks atm. aga teekonda see ei lühendanud - aluksnes kohal, lokeerime kaardil järve ja selle ääres kämpingu leppemärgi. aga otsi mis sa otsid, pole järve, pole kämpi. isegi traktorist ei tea! aga üks kohalik mees, kelle kööki käbi sisse murdis, et teed küsida, lubab meid OMA järve äärde. mõne lati eest mõistagi. aga tal on isegi lõkke jaoks halge ja peldik ja katusealune!
kõige ülbem:
kevad 2004. läksime provokatsioonidele alludes hüüru veskisse lõhegrillile. palju rahvast oli, aga me pidime ära tulema, sest elutuba oli juba külalisi täis. kiiver pähe, tsau-tsau ja keerasin maanteele. j jawaga minu järel. ja mingil arusaamatul põhjusel kogu see ülejäänud punt ka. no nad hakanud ka ära liikuma ja arvanud, et nüüd kõik koos lähmegi. täitsa uhke oli sõita paarikümnepealise tsiklijõugu ees, peeglid rattaid täis. mõtlesin küll murelikult, mis saab õiskal, kui mina keeran karaaside poole - kas kogu jõuk tuleb ilusti minu kui pea järel ja ma pean karaasi ees rattalt maha ronides selgitama, et kõik ei mahu siia? aga ei, neil jagus oidu lehvitada ja edasi sõita, kui ma kõrvale tõmbasin.
kõige õnnelikum:
suvi 2004. pärast magamata ööd ja teguderohket päeva pärispeal ja võsul hakkame südaöö paiku tallinna sõitma. ees auto, järel käru, kärul jawa, taga mina brõnniga. uni. hääl ära. sirge maantee. põhjamaa valged ööd, aga selle lühikese öö ilmselt pimedaim hetk. peterburi maanteele astub põder.
astub vasakult, suundadevaheliselt eraldusmurult. astub rahuliku ühtlase sammuga minu ja eessõitva auto vahele. vahe on paarsada meetrit. kiirus on mõistlik sada. jõuan vaid mõista: "põder.", kui olengi sellel kohal, kus ta oli hetkel, mil teda märkasin. aga ta on just astunud selle sammu. kui käe välja sirutaksin või laiaõlgsem oleksin, riivaksin ta saba. kui ta peeru laseks, tunneksin ma seda. möödume teineteisest kontaktita. siiamaani on kirikusse küünal viimata.
(tund hiljem, kui üritan oma seiklustest autos olnud ja mitte midagi näinud kaaslastele rääkida, räägin terve põneva loo õhinal ära, aga nad ei kuule midagi. mul pole häält. mõistan, et ma isegi ei sosista - ma ainult liigutan huuli.)
kõige kontrollimatum:
(kopipeist kodulehe brõnnilogist:)
Elvas võtab mu vanaisa mu kõrvadega kiivri, surub endale pähe ja nendib: täpselt paras. suutmata toimuvat takistada, kiirustan talle järele - vana mees astub kindlal sammul Brõnni suunas, võtab sadulast maha ronivalt Jürgilt võtmed ja istub selga. paneb käima, annab korra gaasi, nendib: "sportgaas!" ja võtab suuna kraavile. suudab sellest siiski mööda tuigerdada ja sõidab siis vaikselt minema.
kaheksa minutit õudust: otsime teda ümberkaudsetel tänavatel taga ja näeme lõpuks vastassuunast naasmas. samamoodi vänderdades. "jube oli!" ütleb ta esimese asjana, kui maha ronib. ei teagi, kummal jubedam oli - meil või tal. olla metsa taga ikka külje maha ka poetanud, aga õnneks seisu, mitte sõidu pealt.
kõige sõltuvam
sõit elvasse ema sünnipäevale juulis 2005. mäos hakkab brõnn kõiki suundi vilgutama, huilatab korra signalisatsiooni ja sureb siis välja. jään hämmeldunult seisma, kuid käivitan siis ja sõidan edasi. kilomeetri pärast sama jama. hämmar, start. kolme kilomeetri pärast sama jama ja rohkem ta ei käivitu. proovime hea ja halva ja kavalkusega, helistame signa paigaldanud i-le, aga ei saa targemaks. mis siis ikka, helistame käbile ja tellime käru, emale, et hilineme, saadame ühe kaaslase tartu poole edasi sõitma ja jääme ootama. süüa tahaks. lükkame brõnni paarsada meetrit tagasi, aga see on liiga raske töö. ootan siis, j toob mäost õlli ja süüa. korjan emmele põllult lilli ja keksin maantee ääres ikka ligi kaks tundi.
Friday, September 14, 2007
muinasjutuline september
esiteks. ma olen endale korraldanud väga sisuka sügise. mind ootavad praegu kaks, hiljem üks kord nädalas arturi lauluõpetaja (koos arturiga mõistagi), kord nädalas leeriõpetaja ja kord või kaks nädalas rahvatantsuõpetaja. jumal tänatud, et ma ei haarand härjal sarvist, et õppida just nüüd sally stuudios joonistama (ehkki ma väga kardan seda kohta, kus laps ulatab mulle pliiatsi ja ütleb: "emme, tee akutrell/koer/puu/karu/saabas!" ja et ma pole veel maksnud oma aeroobikatrenni eest (hoiame pöialt, et rahvatants ajaks nii higiseks, et rohkem sporti polegi vaja. seal on kaks ja pool tundi andmist, dai pohh, kui see sport pole!). aga arturiga võimlema või ujuma võiks ikka minna...
teiseks. ma mõtlesin täna miskipärast muinasjutuprintside liikidele. (sest ma takistasin arturi pääsu raadionuppude kruttimiseni ja seletasin talle, et ma olen kaheteistpealine lohe, ta ei saa must nigunii jagu, otsigu parem mõni niuke printsess (raadio), mille saab kätte võitluseta - tuleb vaid magavat ohvrit suudelda.)
ja vot siis ma jäin mõtlema, et miks üldse peaks üks prints nägema vaeva ja võitlema tuldpurskavate peadega mingi tibi nimel, kui võib lihtsalt otsida magava eksemplari ja suudlusega sama asja ära ajada.
a siis ma sain aru.
nende printsessidega, kelle ees on lohed, kaasneb tavaliselt pool kuningriiki. vaestel printsidel on seda kaasavara hädasti vaja.
aga need, kes lihtsalt magavad, on mingi needuse all, aga mingit nodi kaasa ei anta. see diil kärab neile printsidele, kel bemm ja maja juba olemas.
jeekim küll, nüüd meenub mulle, et need "vaesed printsid" polegi ju üldse printsid olnud, vaid mingid talupojad või loll-ivanid. need võivad magajaid ükskõik kui palju suudelda, tibide äratamiseks on ikka pärisprintsi vaja... okei, ma nüüd enam ei lahterda ega analüüsi muinasjututegelasi, ilmselgelt on sedamasti juttude lugemisest liiga palju aega möödas.
ikka teie
soodapeet
teiseks. ma mõtlesin täna miskipärast muinasjutuprintside liikidele. (sest ma takistasin arturi pääsu raadionuppude kruttimiseni ja seletasin talle, et ma olen kaheteistpealine lohe, ta ei saa must nigunii jagu, otsigu parem mõni niuke printsess (raadio), mille saab kätte võitluseta - tuleb vaid magavat ohvrit suudelda.)
ja vot siis ma jäin mõtlema, et miks üldse peaks üks prints nägema vaeva ja võitlema tuldpurskavate peadega mingi tibi nimel, kui võib lihtsalt otsida magava eksemplari ja suudlusega sama asja ära ajada.
a siis ma sain aru.
nende printsessidega, kelle ees on lohed, kaasneb tavaliselt pool kuningriiki. vaestel printsidel on seda kaasavara hädasti vaja.
aga need, kes lihtsalt magavad, on mingi needuse all, aga mingit nodi kaasa ei anta. see diil kärab neile printsidele, kel bemm ja maja juba olemas.
jeekim küll, nüüd meenub mulle, et need "vaesed printsid" polegi ju üldse printsid olnud, vaid mingid talupojad või loll-ivanid. need võivad magajaid ükskõik kui palju suudelda, tibide äratamiseks on ikka pärisprintsi vaja... okei, ma nüüd enam ei lahterda ega analüüsi muinasjututegelasi, ilmselgelt on sedamasti juttude lugemisest liiga palju aega möödas.
ikka teie
soodapeet
Thursday, September 13, 2007
highlight of the day
ma oleksin peaaegu unustanud!
nägin täna alla aastaste laste laulu- ja mängutunnis ema, kes ütles ühe mu räägitud loo peale "assa lits!" või oli see soovkuulmine... igatahes olen ma positiivselt meelestatud, et kõik emad pole ogarad ninnunännutajad - okei, seal tunnis polegi paduogarad-, ja mõni lausa ropendab kahvel! no peale minu. ja no peale ploomi ema.
nägin täna alla aastaste laste laulu- ja mängutunnis ema, kes ütles ühe mu räägitud loo peale "assa lits!" või oli see soovkuulmine... igatahes olen ma positiivselt meelestatud, et kõik emad pole ogarad ninnunännutajad - okei, seal tunnis polegi paduogarad-, ja mõni lausa ropendab kahvel! no peale minu. ja no peale ploomi ema.
mis sest kõigest sai
lõheralli apseluutseks võitjaks kuulutan kiirmarineeritud lõhesuupisted:
300 g lõhefileed marineeritud 2 sl oliivõlis, kus on veel 2 sl sojakastet, pool tšillikauna, värsket koriandrit (no mul oli kuiv) ja 2 sl valge veini (või riisiveini)äädikat.
(marineeri 5 minutit, lao fooliumile ja kütsa grillil veel viis. kui ahjus, siis 225 kraadi juures, ikka viis.)
ps soolakala oli eile natsa soolane, pühkisin suuremad kristallid maha ja võtsin fooliumi ümbert ära, täna oli täitsa timm juba. supist juba rääkisin.
pps halb uudis on see, et rimis on juustupäevad. et keegi mind valvaks!
300 g lõhefileed marineeritud 2 sl oliivõlis, kus on veel 2 sl sojakastet, pool tšillikauna, värsket koriandrit (no mul oli kuiv) ja 2 sl valge veini (või riisiveini)äädikat.
(marineeri 5 minutit, lao fooliumile ja kütsa grillil veel viis. kui ahjus, siis 225 kraadi juures, ikka viis.)
ps soolakala oli eile natsa soolane, pühkisin suuremad kristallid maha ja võtsin fooliumi ümbert ära, täna oli täitsa timm juba. supist juba rääkisin.
pps halb uudis on see, et rimis on juustupäevad. et keegi mind valvaks!
Monday, September 10, 2007
Sunday, September 09, 2007
kalapäevad straight ahead!
mul lõi täna pähe, et ma olen usin ja osav perenaine. ja ossin kala. ma pole vist elus kala teinud, ammugi siis nii, et ostad terve kala. (kuivatatud vobla kunagi ossin, see ilmselt järelkuivab tänaseni õiskal toonase kalori toa rõdul.) no rimis olid kalapäevad, ja ma otsustasin, et teen teoks ammuse soovi siis koduski kalapäev korraldada. leti ees selgus, et kalapäevad tähendavad neljakiloseid terveid lõhu. õnneks roogitud, selgus lähemal uurimisel. kuna otsus oli juba valmis ning hoog sees ja pidurid on nõrkadele, võtsime ära.
nüüd on mul kapis:
kaks portsu imemaitsvat kartuli-tomati-juustu ahjuvormi (jäägid, tuleks ka ära süüa ju),
liiter lõhepuljongit,
ca 400 g ahjus käind lõhet basiilikuga (ja üks keedukartul võis),
paar saiatäit äkilist,
ca 500 g toorest lõhet (supi jaoks, on plaan),
ca kilo toorest lõhet, mille osas on variandid veel lahti. kas mingi pidulik ahjupraad (aga ma juba tegin ju ahjupraadi) või osa sisse soolata ja osa maitsvaks grillsuupisteks või...
a mul on nüüd fileerimisnuga. õnneks seda olin enne pihus hoidnud, nii et jube oli aint kala, mitte riistad.
nüüd on mul kapis:
kaks portsu imemaitsvat kartuli-tomati-juustu ahjuvormi (jäägid, tuleks ka ära süüa ju),
liiter lõhepuljongit,
ca 400 g ahjus käind lõhet basiilikuga (ja üks keedukartul võis),
paar saiatäit äkilist,
ca 500 g toorest lõhet (supi jaoks, on plaan),
ca kilo toorest lõhet, mille osas on variandid veel lahti. kas mingi pidulik ahjupraad (aga ma juba tegin ju ahjupraadi) või osa sisse soolata ja osa maitsvaks grillsuupisteks või...
a mul on nüüd fileerimisnuga. õnneks seda olin enne pihus hoidnud, nii et jube oli aint kala, mitte riistad.