pornokuninga piinad

see meie maja sotsiaalne kapital hakkas eile vaikselt üle ääre juba ajama, kui majavalitsus tuli oma järjekordsele timurlasele lõksujuustu laenama ja mul ühtki hilpu seljas polnud. jah, just, isegi sokke mitte! (milleks siis veel kinnisvarasse investeerida kui mitte selleks, et oleks koht, kus paljalt ringi lasta!)

lause "ma libistan midagi mugavamat selga" sai igatahes täitsa uue dimensiooni, kui oma võlud rätikusse keerasin, et vaene mees saaks silmad avada ja näeks juustu lõigata.

aga timurile juust meeldis:

heade veinide nädal ehk kalamaja ruuduline hirm

no reedel olid külalised, aga kadusid kõrvalkorterisse koos heade veinidega. meil oli joodikuvein otsas ja ma suutsin kaine püsida. eile siiski avasin lõpuks selle chianti, mis j kunagi ammu tõi, aga jäi joomata, sest ma osutusin rasedaks või midagi. täna siis lõpetasin chianti (tõesti hea) ja avasin selle gloria kasvandiku, mis mulle eile ootamatult sülle langes. (otsesõnu!) eelnenu põhjal: arvata võib, et homme läheb struudliplaani kõrvale loosi veinisõber lea kingitus siiakolimise tähistamise päevilt (aasta siis oli kaks tuhat viis...). aga no tegelikult tahtsin ma selle eelnevaga vaid pisut kiideldes selgitada, et ma olen täitsa purjus ja andestatagu ülevoolavus, sõnatakerdus ja ülijutukus.

niisiis, asjast.
ma jõudsin sel nädalal ametlikult lõpule selle hooaja ostlinguga. see tähendab, et mu kuu aega valuilmel poodlemine teemil "mul on talvejopet vaja" ja "kust ma ometi uued talvesaapad saan!" sai kiire ja valutu lõpu ja minule omaselt ei osta ma lihtsalt asja, vaid õhkan veel nädal või mitu unes ja ilmsi "teaaad! mul on uued teksad!/saapad!/jope!" (lõpeb siis, kui meeli täidab miski muu samaväärne või veelgi uhkem tunne, kui see võimalik on.)

tähtsal kohal on märkus, et jopevajaduse istutas mu pähe mu ema ja saapavajadus jäi uduselt meelde läinud kevadest. veendunud polnud ma kummaski. igaks juhuks siis ükspä võtsin ette ja ena imet! saabas kestab nigu muiste!

ja nüüd palun veel eriti tähelepanu: need saapad on mul ma täpselt ei mäleta mis ajast, aga siin on fotod 1997. aasta detsembrist, mil nad mul juba jalas on. seega, vähemalt kümme aastat. ja käivad nii et ma ei kujutleks, mis saaks, kui ei käiks - ma pole niuksi poes rohkem näinud. klondike, brändihuvilistele. ma loodan, ja põhjusega, et viimased saapad, mis ma endale ostma pidin.

ja noh, jope ka siis. no panin vana üll ja paistis tõesti siitsealt vile.

aga pole midagi, mida üks paha tuju ei parandaks. sest paha tuju viib seppälässe, seppäläs on ruudulised õukuulede suusajoped ja ma ei väsi selle ime omadusi demomast. täitsa kogemata olid käbil kohe mätsivad ruudulised lumepüksid riiulist võtta, nii et lumi, tule!

ökosodi

mu köök on juba ammu üks suur prügisorteerimiskeskus. lihtsalt sellepärast, et osa sodi eest makstakse raha, teise, kolmanda ja neljanda jaoks on meil hoovis eraldi prügikastid - just nii, nagu mingid eeskirjad ette näevad. (ja meil on ju väga eesrindlik ühistu!)

nüüd toodi veel üks prügikast. biojäätmed. elu läks keeruliseks, sest kui paberit ja pudelaid sai riiuliservale toetada, siis kartulikoori ja ploomikive ja munakoori ei viitsi sedasi avalikult pidada. ohates helistasin oma köögimehele ja tellisin uue prügikasti. nõudsin, et oleks kahe lahtriga ja ise avanev. tema nõudmised köögile olid, et uks oleks piisavalt lai. rohkem ta ei uurinud, tellis mulle 1300 eest vägeva kasti ja 200 eest avamismehhanismi.

kui kast kohale jõudis, selgus muidugi esiteks, et ukse laiusele lisaks on olulised parameetrid kapis olevad torud. loomulikult jäid minu omad hiigelkastile ette. keeruliseks osutunuks ka paigaldamisjärgsed veemõõdikuvaatlused ja põrandakütteregularisatsioonid. aga noh, jupp pikemat teisesuunalist toru ja kraanide-mõõdikute eest võetud luuk lahendasid probleemi ja nüüd on mul iseavanev kahelahtriline pooleteisetuhandene prügikast!

ja no siis ilmnes, et prügikast iseavaneb ainult nii kaugele, et vaid pisem kast on avatud. aga väiksemasse paneb nutikas inimene ökosodi ning suuremasse segaüldjäätmeid või kuda majavalitsus neid nimetabki. loogiline oleks siis ka mõelda, et segaüldkasti läheb sagedamini vaja. veelgi kindlamini oleks hea, kui biosodi peal oleks kaas maas nii vähe aega kui võimalik.

aga sellega tuleb lihtsalt leppida...

harjutusi iseseisvaks eluks

* ära kunagi planeeri kojusõitu viimase ühistranspordivahendiga. sest kui maha jääd, on hea, kui on võimalik osta uus pilet järgmisele reisile.
just nii tegin ma, kui nägin 10 meetri kaugusel Tartu-Tallinn rongist, kuis uksed sulgusid ja rong hakkas liikuma. jooksin veel (mida teha traumatiliste põlveliigestega? lihtsalt rahu, mingeid spordikreeme või ikkagi arst?) ja lehvitasin perrooni otsas. onu tõmbas kangi ja kisas aknast: "no jookse siis!" jooksin, aga kisasin vastu: "mul on laps ka!" jõudsin esimese avatud ukseni, jäin üle õla vaatama, kas ema kassiga juba paistab. ei paistud. uksed sulgusid ja rong hakkas liikuma ja onu käratas must mööda sõites: "kus su laps siis on!?"

* pesu tasub kanda. näiteks sellepärast, et kui solariumis avastad, et üheski taskus pole ühtki juuksekummi, saad rinnahoidjaga patsi kinni panna.


ps eelmisest postitusest: see olin ikka mina jah, kes selle siia kleepis kuskilt meilist. lihtsalt et... no ma käisin tsirkuses muidugi ammu ka ja täpselt ei mäleta. aga no filmide ja "Fixi" põhjal on mulle mulje jäänud, et tsirkuses on peatuvad lõvid, tantsivad karud, nööri mööda käivad rahvakunstnikud, habemega naised, rääkivad koerad... aga suure riistaga mehed?

you have new mail!

Good day mari.sarv
Any bigger and i would be in a circus

Tri Hettinger
http://www.shackenws.com/