jõuluootus väikese pärdikuga

üks asi on see, et kinke saab pakkida lapse nähes.

teine asi on see, et sebisime virna pakke enda omade kõrvale juba koju küla pealt - noh et ikka homme oleks rohkem, mitte ainult minult-sinule ja sinult-minule rõõmud. tulemus? pakke täis kott on nurgas, meie muudkui piidleme neid ja käbi lõpuks ohkab: "tahaks juba kingitusi avada!" "ma ka!" tunnistan ja arvutan, et poleks tark avada kumbki üks oma pakkidest - meile mõelduid on niigi vähe. arturinimelisi seevastu terve virn. arvutatud, otsustatud: avame ühe lapse pakkidest, tal on nigunii savi! valisime ühe sellistest, mille sisu kumbki ei tea, täitsime pokaalid ja istusime diivanile õhinal paberit harutama.

õnneks saime läbi pakkepaberi välja loetud, mis seal sees on, nii et päris lahti ei teinud siiski. aga esialgu on uudishimuga jälle rahulik.

le pöff

"toruabi!"
"tere. ee, mul on vist teie abi vaja."
"mis teil juhtus?"
"kuskil poolteist nädalat või nii on vesi vetsus hästi aeglaselt ära läinud ja vahel kostub sealt mulksatusi. naabril sama jama."
"teil on seal ummistus!"
"no arvata võib. mis teeme?"
"meie majas ummistus maksab 767 krooni, tasumine on kohapeal ja sularahas. tulla saame kella 21 paiku."
"eee, teeks parem homme. a mis te üldse teete, kui kohale tulete? lähenete minu või naabri juurest... või mismoodi?"
"kas te teate, kus maja puhastusluuk on?"
"ei!"
"eramaja või korrusmaja?"
"korrus."
"no kes selle eest maksab?
"ühistu."
"aga mis ühistu sellest arvab?"
"see naaber ongi ühistu. ta arvas et ta on kinos, ma helistagu teile."

publiku tungival soovil