timing is everything

eilne hängima minek tasus end ikka kuhjaga ära.

hakatuseks saime nõmmelt autosse kaks joodikut, kes tuli poolel teel välja lükata. enne seda oli peegel värvusmuusikat täis, käbi torises "no mis nüüd siis?", jäi seisma ja asusime arutlema, kas meil mõni dokument ka võiks kaasas olla. politseinik tuli ja paluski, üllatus-üllatus, dokumente. käbi tegi ettepaneku autost väljumiseks ja kadus pagasnikut kraamima, et dokumendid leida. meie jäime arutlema käbist õhku jäänud küsimuse üle: "no mis nüüd siis?" juht kaine, auto korras, kiirus ok, mingit jama nagu ka ei korraldanud...

peagi naasis käbi ohvitseri saatel, avas ukse ja lülitas sisse oma rekkameestega jutupuhumise masina. seal mingi möla käis, kuulati seda paar sekundit, käbi keeras masina jälle kinni ja ohvitser tegi ettepaneku oma autosse edasi minna. meid peole ei kutsutud, käbi pärast rääkis, et tantsima ei palutud ja šampust ka ei saanud, pandi ainult puhuma. seejärel lahkuti sõpradena.

tähelepanu oligi köitnud kolmemeetrine antenn audi katusel. (kui te vaid teaks, kui palju tähelepanu sellega parkimismajades saab!)

arvates, et see oligi õhtu põnevaim koht, lahkusime joodikutest itsitades lause "teeme seda varsti jälle!" saatel ja läksime koju ära. aga saime näpust võtta, kui napilt enne kodutänavat kopli uulitsas šikke härraseid valget porschet lükkamas nägime. "semiootik!" karjatasin mina, käbi küsis kummide vilinal kässariga tagasi pöörates külmal rahulikul toonil: "oled kindel vä?" keegi teab peale semiootikute veel šikke härraseid, kes võiks kopli tänaval kell üksteist õhtul valget porschet lükata? nautisin juba ette.

"no tere."
"oi, tere!"
"mis teete siin?"
"no lükkame."
"mis viga?"
"ei tea."
"osta auto endale!"
"osta ise auto endale!"
"mul on. tead kui mõnus, sõidab ka! lausa nõmmel sai ära käia! a mis on, aku? meil on krokokad."
"ei ole aku, ta käima nagu läheb, aga siis sureb jälle välja, lambist. ma hakkasin eile porsche kokkutulekule minema, bensiinituli oli paar päeva vilkunud juba, aga siis enam ei vilkunud..."
"ahsoo. imelik lugu. meil käib küll jumala hästi nii, et istud lihtsalt sisse ja avad õlle ja mootor muudkui..."
(semiootiku transa-abilised rikuvad mu hetke:) "kuule, ajaks nüüd asja! inimesed jäid seisma, kasutaks äkki võimalust...?"

noh, pakkisime vaesekese peale, käbi tõi naised-lapsed koju (teel saime veel natuke praalida, kes peaks auto ostma - pärast seda, kui semiootik oli kirjeldanud, mis ta kõik oli lasknud välja vahetada ja ära remontida: "ma kordan, mart: osta AUTO endale!" - "mul on vähemalt STIILI!" - "aga see stiil ei SÕIDA sul ju!"), otsis kuurist kanistri ja viis härra koduneste kaudu tagasi auto juurde. olla käivitunud ja kuidagi ära sõitnud, aga mingi häda ikka olnud veel küljes.

kuidas mitte alustada juttu ehk kuidas me kittyga naisteõhtu tegime

astume k-ga supermarketi võtmemehe tuppa, kiivrid hooletult näpus. seal üks kolbakujundusega kiiver juba on ja vähemalt tagantjärele meenutades ahvi näoga tsiklist ka.

mina: „tsau. teed mu tsiklile tagavaravõtme?“
võtmemees: „ei tee. mis ratas on?“
m: „kawasaki muidugi. tead kui ilus! ma ostsin sügisel uue.“
vm: „kroom vä?“
m: „ei.“
vm: „siis teen.“
(aga tema võis seda endale lubada, sest temaga meil ongi sellised dialoogid alati. – toim.) pikk

vaikus ja piidlemine ahvi suunalt.
ahv: „seda ma mõtlen, et miks nii paljud mootorrattad vingerdavad linnas. naised!“
mitte keegi ei naera.
a: „mina kohe kardan neid!“
m: „peadki kartma!“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega.

a: „kaua sa sõidad juba?“
m: „mmmmmmnnnnnvvviis aastat. jah, viies on nüüd.“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega.

a: „kumb teist siis sõidab?“
m: „see, kes kaine on. et ei vingerdaks, tead küll!“
pikk vaikus ahvi suunalt. lõõbime võtmemehega. see paneb poe korraks kinni ja tuleb välja zebrat vaatama. ahv paneb oma kiivri pähe, muundudes surnupealuuks, ja tuleb kaasa.

vaatab hirmunult, et ma olen zebra ta harrika kõrvale parkinud, ja teeb järgmise katse nalja teha:
„värvi ei anna või?“
m: „sellele?!“ ja näitan põlglikult ta kirstule.
a: „nojah...“
m: „muidugi annab! vaata, kroom on siit juba sinine natsa!“

ma käin eemal võtmete eest raha toomas, k jääb meestega „suitsu tegema“. pärast naasmist uurib ahv, kas zebra on tonnine. muigan, et ei, ja soovitan järgmiseks uurida, palju ta sajale rüüpab ja palju välja võtab. pikk vaikus ahvi suunalt.

nüüd asub k mulle õhinal midagi seletama, ahv samal ajal ronib oma kirstu, paneb selle meeletu möirge saatel käima ja vaatab ilmse uhkustundega üle õla meie poole. reageerime pädevalt: k räägib oma lugu edasi, aga pisut valjemalt, sest muidu ma ju ei kuuleks. vaatan talle otsa ja kuulan huviga. (ausõna, ma ei mäleta, millest jutt oli.) pikk vaikus ahvi suunalt.

tagurdades küsib ta siiski veel igaks juhuks, palju mu ratas maksis.
m: „liiga palju.“
huvitatud vaikus.
m: „nelikend viis.“
vaikus.
m (valjemalt): „nelikend viis!“
pisuke mõttepaus ja: „mul ostis vanamees velo sjukse raha eest!!!“ ahv paneb käigu sisse ja lahkub, olles ilmselt tagasi saanud kõik oma sentimeetrid, mis viimase veerandtunni jooksul kümnete kaupa ta tilli otsast maha saetud.

***
ahvid ahvideks. siis me pidime rehvirõhku mõõtma ja leidsime, et seda on parim teha keilas, aga kuna see on väga maskuliinne tegevus, siis tasakaalu mõttes peaks pärast maniküüri ka minema. see unus meil õnneks kohe ära, küll aga tuli pähe maskuliinsevõitu loogika rehvirõhk ENNE maanteele ronimist üle vaadata. nii jäi keila statoili peale vastutada kuuma kakao eest (väga hästi tuli toime), rehvid said oma osa juba laagris.

aga keilas piidles meid üks mees, kes ei julend küll otseselt ligi tulla, aga küsis mõne meetri turvaliselt kauguselt ilma mingi sissejuhatuseta:
tema: "külm ei ole sõita või?"
mina: "natuke on, aga meil on kuum kakao! aga kaugele küll ei tahaks veel sõita."
t: "tulite kaugelt või?"
m: "ei, tallinnast, niisama sõidame."
vaikus, mees ei lahku.
t: "niisama sõidate või kuskil klubis ka olete?"
m: "niisama."
järgneb arutelu klubide mõtte, hulga ja headuse üle. siis vaikus, aga mees ei lähe ära.
t: "naisi nii vähe sõidab mootorrattaga!"
m: "no ei tea, ma arvan, et sõidab ikka täitsa palju."
t: "ma jäin siin vaatama, et kaks tükki kohe, et üks peab ju sõitma! või on kohe mõlemal load või?"
m ja k: "peaaegu."
t: "noojaa..." pikk vaikus, onu ei lähe ära.
t: "misse on, tuhandene vä?"
m: "oi ei! see seitse siin viitab sellele, et seitsmesajaga. seitsesada viiskümmend on."

tänane moraal eriti pikameelsetele:
alusta sõbralikult ja sinuga räägitakse nagu inimesega.
alusta nagu ahv ja sinuga räägitakse nagu... ahviga.

PS linnas tagasi, astusime korra k juurde sisse (mu vasak käesoojendus ei tööta ja see käsi tuli üles soojendada) ja uurisime kirglikult raamatut tallinna ringristmikest.

"ah teie olete juba hommikust peale üleval vä?!"*

on päevi, kus me sel kellaajal sööme hommikuputru. neljapäeviti, tõsi, alustame just praegu laulutundi. tavaliselt. aga täna pole mingi tavaline päev.

täna olen ma juba käinud šoppamas (neli asja, viies tuuakse varsti koju kätte) ja lalutunnis, teinud ja söönud putru ning vaadanud poliitikasaateid, leidnud, kaotanud ja unustanud viise, pesnud pesu ja käinud vargil (kalor, su lehed on mintsas!). vot ärgata, seda pole veel jõudnud.

__
* pealkiri pärineb krt 10 perenaise suust selle peale, kui ma kord umbes samal kellaajal umbes sama tegusa hommiku (loe: varajase äratuse) järel talle helistasin ja pärisin, kas nii sita ilma puhul õue minnakse või tuleme üks teisele või teine ühele külla, ja ta vastas, et nad alles teevad putru, ja ma sisistasin oma siira "värrdjad!"

just nagu alguses kokku lepitud sai

ausõna, kõik need aastad, mil ma tõsimeeli naersin nii avalikult kui sisimas nende meeste üle, kes oma tsiklitel kuskil töökojas lasid lihtsamaid töid teha, näiteks õli vahetada, arvasin ma naiivselt, et see ongi kõigil ratastel nii lihtne töö kui Brõnnil. laenad Jõult filtrivõtit (okei, ma ka varem ei teadnud, et selline asi on olemas, aga esimese õlivahetuse juures sain teada ja kasutada), keerad lahti õlimutri ja filtri, siis pealt selle korgi ka, siis alt mutri kinni, uue filtri keerad ka otsa ja pealt uus õli sisse. vaalmiis!

aga zebral, oh sa jeekim!
noh, esmalt seesama mutter, okei. siis pealt kork, et õhku peale saaks. kui õli otsas, lähened filtrile, millega pidu alles algab! selleks ajaks on sul kolm ja pool liitrit musta õli juba ratta all (tõsi, nüüd oleks tark see eemale tõsta ja tühi nõu asemele panna). keerad lahti filtrimutri, see kukub sulle pihku koos klaasitäie õli ja filtrikaanega. ole mees ja püüa kinni, et sinna kolme ja poole liitri sisse ei kukuks eksole. filter las sulpsatab, selle vahetad ju ära, aga seal filtri sees oli veel mingi pool või polt ja terve pihutäis mingit pisikest mudru, mida kindlasti veel vaja läheb. teisisõnu, supled veerandtunni õlis. sama teevad leegitorud ja veel pool ratast, mis lihtsalt paigutuvad seal all ja kõik. võta pool ratast lahti, kui ei meeldi!

siis nokid vana filtri mingi pooli ümbert ära, eemaldad mõned tihendid, puhastad selle jama ära ja asendad puudujäägi koos uue filtriga saadud tutikate tihenditega. uus roosa filter kah mängu ja jääbki üle ainult kõik see lõbu õigesti kokku panna. kes mäletab, mismoodi? kuhu see vedru käis? kas see vedru oli üldse siit? mis päev täna on? kes ma olen?!

kui käbi on kõik kenasti kokku lappinud ja sa end jälle kogunud oled, võid esmalt kindluse mõttes veenduda, et alumised augud on kinni, ja uue õli sisse valada. just nagu Brõnnil! koogitükk, kas pole!

bznnnnn!

ma sõitsin üleeile mootorrattaga.
ma sõitsin eile ka mootorrattaga.
ja täna kavatsen jälle sõita.
küll mul ikka on tore elu, ah?!

eile oli ikka täitsa juba nagu päris. kaks korda keerati ette ja üks džiibimees seisis mu kõrvale ja näitas elevil naeratusega algul mu kõrvadele ja siis oma pöidlaid. ma olin unustanud, KUI väga linnarahvas neid kõrvu armastab! nüüd käin totaka naeratusega mööda tuba ja ootan aga õhtut, et salapäraselt jälle kiivrivisiiri taha varjuda ja käbi zebra lenksust tagaistmele kupatada.

ja siis! kifti tinnaga rahvatantsutrenni!

liigud!

ega too novembripäev, mil ma depoosse lihtsalt kümme tonni viisin ja tüki rohelist paberit vastu sain, põldki nii pidulik. järgmisel päeval olla käbi ratta bussi ajand, ülejärgmine päev tööle viind ja seal ta konutas. nii mulle räägiti. aeg-ajalt nägin oma silmaga, et konutas. ja mis siis?!

aga vot täna.

täna ma palkasin lapsehoidja, kimasin autoga kohale, tõmbasin uued kindad kätte ja kiivri pähe, kaapsasin paar korda valest kohast käiku otsida (20 000 km brõnnil!) ja sõitsin päris ise läbi terve linna! täitsa huvitav oli.

õhtul olid liigud ka, kogu pere oli kohal ja kui j sadulasse istus, imestas (solvav!), et "oi kui ilusad kellad sul on!"

"muidugi on mul ilusad kellad, sellepärast ma ta ju ostsin," õiendasin mina.

"minul on ka ilusad kellad," teatas kalor. pidas veel vajalikuks täpsustada, et mitte küll sellised valged, rohkem nagu sinised: "mul on radikad maha keeratud."

ja ehkki pooled olid roolis ja õues külm, sai šampus imetabaselt kiiresti otsa. nimeks pandud zebra, kass kiitnud ka heaks ja keeldunud omal jalal astumast: kas süles või paagil. nii me siis seisime seal ümber, hoidsime arturit maha kukkumast, kaanisime külma pidujooki ja praalisime tuustüünet tsiklijuttu.

uusi sõnu õppisin päeva jooksul ka:

tavotiprits!

määritav kiige!!

kurb osa on see, et nüüd hakkab käbi sellega tööl käima, sest minul pole ju kuskil käia.

poliitika pole nõrkadele

peaminister ütles, et majanduse kasvu kiiruse aeglustumise tempot ei oska keegi ennustada.
kordame: majanduse kasvu kiiruse aeglustumise tempo.
jah!
just!

kirjaralli

tulin koju ja õuetäis naabreid räägib, et mulle olnud tähitud kiri, aga kuna keegi polnud ust avanud, viidud see tagasi postkontorisse. just-just-nüüdsama. üks veel täpsustas, et nägi postiljoni hetke eest tänava otsas.

tuiskasin autosse ja sõitsin naabertänava kaudu tänava otsa (naabertänava, sest auto nina oli stardis valele poole).
enne kui sain rebida vasakkurvi, et oma tänavale kimada, nägin postiljoni.
uljas pidur ja keerasin auto ringi, sest tema pool teed oli parem parkida, ja hüppasin kergendatult välja.
igaks juhuks alustasin vestlust pärast teret küsimusega, kas tema toob meie majja posti. ja seletan, et toodud kiri, mind polnud olnud, paberit polnud jäetud, nüüd läheb mitu päeva.
ei toovat meie majja. nüüd lähevat tõesti mitu päeva.
tema toovat tänava otsas viimastesse majadesse.
(mis ei takistanud tal viia kirju paralleeltänavas meie maja taha sisuliselt, aga see selleks.)
aga kuidas meie postiljoni ring läheb?
"kungla, volta..."
volta? ma lähen sinna!
minge proovige jah, hakkas temalgi juba naljakas.
kuna autonina oli jälle sinna, kuhu ta oli, läksin mingit tagumist kaudu voltasse ja ketrasin aeglaselt tänava läbi.
ei midagi.
oma tänava kaudu teise otsa välja ja uuesti volta, seekord põhjalikumalt.
ei midagi.
otsustasin, et mis siis ikka, saadavad teatise ja lähen postkontorisse järele.
noh ja siis just enne auto kodu ette parkimist leidsin ma ta me VASTASmajast.