Naine Läheb Tööle
ma olen nüüd juba kaks nädalat tööl käinud. täitsa veider oli ikka alguses. arturist eemal olemist olime juba harjutanud, aga see, et ma tõusen hommikul üles, panen ilusad riided selga ja lähen kusagile ja olen seal terve päeva, see oli pauk. õnneks oli keskkond tuttav, nii et polnud hirmu, et kui kohimasina juurde lähen, ei oska oma laua juurde tagasi tulla, või ei julge vetsu minna, sest sa ei mäleta, millise ukse taga see oli.
liiklus toimib. ma ei mäleta otseselt, kuidas mingi foor käis, aga lihasmälus on alles, millal tuleb jooksma hakata, et ohutussaarele pidama ei peaks jääma, või mispidi ja järjekorras foorietappe võtta.
linnas on inimesed! suudlevad teismelised, toredate tennistega tüdrukud, moekad inimesed, välismaa inimesed, välismaa inimesi flaieritega ülepuistavad inimesed...
mootorratas! kuna käps viib omiku atsi aeda ja toob pärast ära, on minul vaba oli tsikliga tööl käia. sellist asja juhtus viimati 2005. aastal, et tsiklisõit igapäevane asi oli!
hommikune uni! pühapäeal ütles artur heleda häälega kell 7.45: "emme!" ja rollercoaster läks käima. tänane oli, tõsi, õnnetus, ma ärkasin 9.10 leiuga, et unustasin telefoni äratama panna. aga muidu. ärkan näiteks pool üheksa. ringutan pikalt, siis teen kohhmi, pesen siitsealt ja istun tassiga terku ette. ulme!
lisaulme on, et tegelt ma ei peagi tööl käima. käin ainult siis, kui on vaja telefoni kasutada. kesse loll siis oma isiklikku arvet intervjuudele kulutab! aga kui on aja surfata või kirjutada, istun kodus. tahab harjumist, tuleb tunnistada. ükspäe siin oli: ärkasin, pesin, riietusin, ajasin tsikli välja, sõin, jõin, meikisin, ja kui tuli aeg sadulasse karata, tulin selle peale, et võin ka lihtsalt arvuti käima panna. nii läinudki.
Tuesday, September 30, 2008
Thursday, September 11, 2008
lillhernes
eelmisel neljapäeval jäime arturiga nohhu.
reedel lõikasin oma näpust tüki välja.
pühapäeval käisin traumapunktis, et nad õpetaksid mind haava sisse kleepunud sidemetükki eemaldama. "me võime ju vesinikuga proovida," arvas õde. panin käe selja taha ja ütlesin, et ma leotasin teda vesinikus kaks tundi, ei tulemust. siis öeldi, et kui nädala pärast ise maha ei tule, hakake muretsema. enne ei ole vaja. et sellist asja organism juba omaks ei võta, st sisse ta küll ei jää. kolmapäeval tuli ära.
pühapäeval kaotasin juba mainitud nohu algatusel oma hääle.
täna on see juba natukene kasutatav esimest korda. vahepeal õppis käbi huultelt lugema, sest kööki mu kähinat toast kuulda polnud, ja artur ise raamatuid lugema, sest keegi ei lugenud talle ette.
täna sain ühtlasi teada, et arturil pole küll ühtki põletikku (kopsu, kõrva...), aga viirus küll. enda kohta ei julenud uurida, aga viisin igaks petteks kümnendiku oma kuuseissetulekust kalamaja aapteeki.
ülehomseks on me hoovi kutsutud 23 suurt ja 12 väikest inimest arturit kaks korda õhku viskama. helistavad ja küsivad, mis saab, kui sajab, ehkki kutsele sai kirja, et pussnoad on õues ja pidu on ka õues. meil on 38 ruutu, neist üsna mitmel ruudul on mööbel (mitu ruutmeetrit on voodi? aga köögimööbel?). nii et toas oleks see pidu üsna trollisõidu moodi. aga keegi ei küsi, kas me peame pidu, kui arturil oli ka täna 37,5. ainult me ise küsime teineteiselt, kord tunnis, ega oska vastata.
kas ma pean lisama, et see oli see nädal, mil artur pidi olema lasteaiaga täiega harjunud ja käbi pidi ta varavalge varjus vaikselt sinna viima ja mina poole päevani magama, omamata ühtki tööülesannet või muud kohustust? ma parem ei lisa. elu on... lillhernes?
reedel lõikasin oma näpust tüki välja.
pühapäeval käisin traumapunktis, et nad õpetaksid mind haava sisse kleepunud sidemetükki eemaldama. "me võime ju vesinikuga proovida," arvas õde. panin käe selja taha ja ütlesin, et ma leotasin teda vesinikus kaks tundi, ei tulemust. siis öeldi, et kui nädala pärast ise maha ei tule, hakake muretsema. enne ei ole vaja. et sellist asja organism juba omaks ei võta, st sisse ta küll ei jää. kolmapäeval tuli ära.
pühapäeval kaotasin juba mainitud nohu algatusel oma hääle.
täna on see juba natukene kasutatav esimest korda. vahepeal õppis käbi huultelt lugema, sest kööki mu kähinat toast kuulda polnud, ja artur ise raamatuid lugema, sest keegi ei lugenud talle ette.
täna sain ühtlasi teada, et arturil pole küll ühtki põletikku (kopsu, kõrva...), aga viirus küll. enda kohta ei julenud uurida, aga viisin igaks petteks kümnendiku oma kuuseissetulekust kalamaja aapteeki.
ülehomseks on me hoovi kutsutud 23 suurt ja 12 väikest inimest arturit kaks korda õhku viskama. helistavad ja küsivad, mis saab, kui sajab, ehkki kutsele sai kirja, et pussnoad on õues ja pidu on ka õues. meil on 38 ruutu, neist üsna mitmel ruudul on mööbel (mitu ruutmeetrit on voodi? aga köögimööbel?). nii et toas oleks see pidu üsna trollisõidu moodi. aga keegi ei küsi, kas me peame pidu, kui arturil oli ka täna 37,5. ainult me ise küsime teineteiselt, kord tunnis, ega oska vastata.
kas ma pean lisama, et see oli see nädal, mil artur pidi olema lasteaiaga täiega harjunud ja käbi pidi ta varavalge varjus vaikselt sinna viima ja mina poole päevani magama, omamata ühtki tööülesannet või muud kohustust? ma parem ei lisa. elu on... lillhernes?
Monday, September 08, 2008
üks vana võlg
kõik algas eksole siin:
Tegelikult teed pärast Paslepat alles algavad. Poolsaaretäis teedevõrku keset metsi, talusid ja suvehäärbereid ilma ühegi sildita. Leiame tõenäoliselt kaks Mandri-Eesti kõige läänepoolsemat koera ja oleme valmis helistama aednikule, kelle number on ta teenuse reklaamil mingil teadetetahvlil. Aga siis läheme pisut tagasi – eelmise talu hoovis oli see Siks, kes meist paar ristmikku tagasi mööda peedistas. Tuututame pisut aia taga ja saame uksest välja onu, kes ütleb, et me pidanuks tolsamal ristil, kus enne kohtusime, teist teed pidi sõitma. See tee viibki otse neemele, väidab ta kindlalt. Lähme enesekindlalt tagasi. Tee on kohutavalt pikk ja käändub häärberite vahel, kusagil pole autotki ega hingelistki. Murud, samas, niidetud.
Lõpuks tervitab meid mändide vahel valgetest tellistest monstrum, sarnaselt purekkarile. Huilgame võidukalt: ära tegime! Nagu äärepunktides tavaks saanud, koorib Mari end kiiresti paljaks.
Pikapeale me ekstaas lahtub, sest silmapiir pole nii avar, kui arvanuks. Tundub justkui, et oleme lahesopi sisekaldal, kahe neeme vahel. Jääme mõttesse
/---/
Alari siseneb mu parooliga emti surfporti ja üritab meid positsioneerida:
„Sa seisad keset lahte.“
„Ei seisa!“
„Seisad küll! Oo, sul on siin mingi sõber ka. 56... kes see on?“
„Kitty.“
„Oh nii lahe, oota ma vaatan, kus ta on. Teenus tasuline, kas jätkan?“
„Ära jätka, ma tean, kus ta on. Ta seisab täpselt minu kõrval.“
„Oh nii lahe! Kitty seisab täpselt sinu kõrval keset lahte!“
Leiame, et me tegime kõik, mis suutsime: kui kaardil on üks tee ja metsas kümme, pole ühtki silti, aga on üks mees, kes ütleb, et see on õige tee, siis me oleme Mandri-Eesti kõige läänepoolsemas tipus!"
nädala eest saatsin kittyle austraaliamaale sellise kirja:
järgneb pikem geograafiatund
Mari Öö to Kitty
võtsime täna mootorratta ja tulime saaremaale.
mõtlesin, et homme tagasiteel võiks sealt paslepa tagant metsast läbi sõita ja gepsuga selle va läänetipu üles otsida. väike, aga põhjalik surf annab teada seda, et:
1) läänetipu koordinaadid on 23°24'28" ip - http://narva.ut.ee/estica/est/loodus/asend.html
2) maa-ameti kaardiserverist asja uurides selgub, et see 28'' polegi niiväga läänes, vaid selle ramsi neeme, mis suundub PÕHJA, tipus. ja SEE on tõesti see koht, kuhu too onu meid saatis ja me pilti tegime ja mida läänetipuna võtsime.
3) ramsi neemel on aga ka läände turritav tipuke, mille koordinaadid on küll 23 kraadi ja 24 minutit, aga ainult 15 sekundit. ja see on see koht, kuhu me olime teel, kui onult nõu küsisime.
4) käbi ja saarlane pakkusid, et kaart on kaart, aga maakera on ümmargune. nentisin, et me oleme jah väga põhjas. ja leidsin, et see peaks just vastupidiselt mõjuma ju - paberil põhjapoolne kaardub gloobusel ITTA, mis tähendab, et too 15-sekundine läände turritav punkt on siiski TEGELIK mandri-eesti läänepunkt, mitte see, mida soovitab anto raukas ja kus meie käisime. ja me olime isegi õigel teel!
/ma seda gloobusekaardumist täna enam niimoodi vist ei vaata, kui nädala eest kirjutasin, aga see ei muuda muid fakte./
5) võtsime asja kontrollimiseks ette ensv kaardi ene kaartidest ja vaatasime meridiaanid üle. tõesti, me räägime IDApikkusest, mis tähendab, et mida ida poole, seda suuremaks number läheb. mis tähendab, et 24 kraadi on ida pool kui 22 kraadi. mis tähendab, tõesti, et see ramsi neeme põhjatipp oma 23°24'28" ip-ga on ida pool kui maa-ameti satelliitfotolt paistev läände turritav nukike aadressiga 23°24'15" ip. 13 sekundit ida pool.
ergo:
me olime enne onuga rääkimist õigel teel.
me võtsime reaalselt vale punkti.
me võtsime raukase meelest õige punkti.
sellised põnevad arengud.
ö
eile lõpuks võtsime siiski gepsu ja käisime vaatasime asja üle. minu suureks rõõmus selgus, et me olime küll õigel TEEL ja panime ratta sinna, kuhu pidanuks, aga meie ise oma väikeste saabastatud jalgadega pidanuks tegema mõnesajameetrise matka mööda kivist liivaranda lõuna poole, kus see kõigekõigem läänetipp lausa kätte paistis. aga me ei teadnud. ja too, mida me neemeks pidasime, oli tegelikult hoopis vormsi. nii et faktiliselt jäi meil läänetipust puudujah 13 sekundit, mis oli väga väike maa, tee oli õige. võin öelda, et kuna me narva linnuse hoovi sisse ei viitsinud marssida, oli seal päris-päris idaäärepunktist vast rohkemgi puudu kui ramsi neemel lääneäärest.
nii et kõik on hästi, me matk siiski tegi kõik neli talle usaldatud ülesannet ära: põhi, lõuna, ida, lääs.
Tegelikult teed pärast Paslepat alles algavad. Poolsaaretäis teedevõrku keset metsi, talusid ja suvehäärbereid ilma ühegi sildita. Leiame tõenäoliselt kaks Mandri-Eesti kõige läänepoolsemat koera ja oleme valmis helistama aednikule, kelle number on ta teenuse reklaamil mingil teadetetahvlil. Aga siis läheme pisut tagasi – eelmise talu hoovis oli see Siks, kes meist paar ristmikku tagasi mööda peedistas. Tuututame pisut aia taga ja saame uksest välja onu, kes ütleb, et me pidanuks tolsamal ristil, kus enne kohtusime, teist teed pidi sõitma. See tee viibki otse neemele, väidab ta kindlalt. Lähme enesekindlalt tagasi. Tee on kohutavalt pikk ja käändub häärberite vahel, kusagil pole autotki ega hingelistki. Murud, samas, niidetud.
Lõpuks tervitab meid mändide vahel valgetest tellistest monstrum, sarnaselt purekkarile. Huilgame võidukalt: ära tegime! Nagu äärepunktides tavaks saanud, koorib Mari end kiiresti paljaks.
Pikapeale me ekstaas lahtub, sest silmapiir pole nii avar, kui arvanuks. Tundub justkui, et oleme lahesopi sisekaldal, kahe neeme vahel. Jääme mõttesse
/---/
Alari siseneb mu parooliga emti surfporti ja üritab meid positsioneerida:
„Sa seisad keset lahte.“
„Ei seisa!“
„Seisad küll! Oo, sul on siin mingi sõber ka. 56... kes see on?“
„Kitty.“
„Oh nii lahe, oota ma vaatan, kus ta on. Teenus tasuline, kas jätkan?“
„Ära jätka, ma tean, kus ta on. Ta seisab täpselt minu kõrval.“
„Oh nii lahe! Kitty seisab täpselt sinu kõrval keset lahte!“
Leiame, et me tegime kõik, mis suutsime: kui kaardil on üks tee ja metsas kümme, pole ühtki silti, aga on üks mees, kes ütleb, et see on õige tee, siis me oleme Mandri-Eesti kõige läänepoolsemas tipus!"
nädala eest saatsin kittyle austraaliamaale sellise kirja:
järgneb pikem geograafiatund
Mari Öö to Kitty
võtsime täna mootorratta ja tulime saaremaale.
mõtlesin, et homme tagasiteel võiks sealt paslepa tagant metsast läbi sõita ja gepsuga selle va läänetipu üles otsida. väike, aga põhjalik surf annab teada seda, et:
1) läänetipu koordinaadid on 23°24'28" ip - http://narva.ut.ee/estica/est/loodus/asend.html
2) maa-ameti kaardiserverist asja uurides selgub, et see 28'' polegi niiväga läänes, vaid selle ramsi neeme, mis suundub PÕHJA, tipus. ja SEE on tõesti see koht, kuhu too onu meid saatis ja me pilti tegime ja mida läänetipuna võtsime.
3) ramsi neemel on aga ka läände turritav tipuke, mille koordinaadid on küll 23 kraadi ja 24 minutit, aga ainult 15 sekundit. ja see on see koht, kuhu me olime teel, kui onult nõu küsisime.
4) käbi ja saarlane pakkusid, et kaart on kaart, aga maakera on ümmargune. nentisin, et me oleme jah väga põhjas. ja leidsin, et see peaks just vastupidiselt mõjuma ju - paberil põhjapoolne kaardub gloobusel ITTA, mis tähendab, et too 15-sekundine läände turritav punkt on siiski TEGELIK mandri-eesti läänepunkt, mitte see, mida soovitab anto raukas ja kus meie käisime. ja me olime isegi õigel teel!
/ma seda gloobusekaardumist täna enam niimoodi vist ei vaata, kui nädala eest kirjutasin, aga see ei muuda muid fakte./
5) võtsime asja kontrollimiseks ette ensv kaardi ene kaartidest ja vaatasime meridiaanid üle. tõesti, me räägime IDApikkusest, mis tähendab, et mida ida poole, seda suuremaks number läheb. mis tähendab, et 24 kraadi on ida pool kui 22 kraadi. mis tähendab, tõesti, et see ramsi neeme põhjatipp oma 23°24'28" ip-ga on ida pool kui maa-ameti satelliitfotolt paistev läände turritav nukike aadressiga 23°24'15" ip. 13 sekundit ida pool.
ergo:
me olime enne onuga rääkimist õigel teel.
me võtsime reaalselt vale punkti.
me võtsime raukase meelest õige punkti.
sellised põnevad arengud.
ö
eile lõpuks võtsime siiski gepsu ja käisime vaatasime asja üle. minu suureks rõõmus selgus, et me olime küll õigel TEEL ja panime ratta sinna, kuhu pidanuks, aga meie ise oma väikeste saabastatud jalgadega pidanuks tegema mõnesajameetrise matka mööda kivist liivaranda lõuna poole, kus see kõigekõigem läänetipp lausa kätte paistis. aga me ei teadnud. ja too, mida me neemeks pidasime, oli tegelikult hoopis vormsi. nii et faktiliselt jäi meil läänetipust puudujah 13 sekundit, mis oli väga väike maa, tee oli õige. võin öelda, et kuna me narva linnuse hoovi sisse ei viitsinud marssida, oli seal päris-päris idaäärepunktist vast rohkemgi puudu kui ramsi neemel lääneäärest.
nii et kõik on hästi, me matk siiski tegi kõik neli talle usaldatud ülesannet ära: põhi, lõuna, ida, lääs.