nüüd küll aitab

imet küll, kas ma olen vanaks jäänud või polegi varem kunagi nii hilja tsikeldanud.

igatahes aitab. paari päeva eest veel praalisin, et mina sõidan, kuni kindlustust on, kui just ilm enne nulli ei lähe. nulli ei paista ja kindlustust on.

aga aku on need lühikesed jahedailmasõidud ära närinud. üks hommik ei saand käima. tänasin õnne, et kiiret pole, panin zebra kuuri tagasi ja läksin jala. käbi siis laadis akut, aga täna juhtus sama koduselveri ees, kohver piima ja võid täis ja meeleheitel koduperenaine seal kõrval vihmas kurvastamas. ega muud jäändki üle kui selveri kärupoisil (armas poiss oli) testida eksklusiivset pick-up line'i "jou, äkki aitad mu tsikli käima lükata!". lükkas siis, saime käima, aga ma unustasin toorest tõmmata. suri välja ja hingeldav poiss sai teise võimaluse. tõotasin pühalikult, et nüüüd jääb käima (ta vaatas mind üsna murelikult, kui paanilise toorerebimise peale neljast tuhandest pöördest üle karjudes tal minna lubasin) ja sain koju.

teiseks see kellakeeramine. mingi kell neli vihmas mööda kopli tänavat on ikka päris suur võimlus püsti jääda, sest iga auk loobib ratast oma suunda ja ühekski pole valmis, sest vesi koos hämarusega sööb kogu silmanägemise. ja ma just käisin silmaarsti juures, mõlemad silmad näevad endiselt 100%. (tegelt rohkem, sest ma näegin alumist rida ka, aga nad ütlesid juba eelviimase rea juures, et sada on täis.)

jäingi siis juurdlema, kas ma pole varem pärast kellakeeramist enam sõitnud, ja vot ei teagi.

enne ja nüüd

ENNE
umbes 2000. aastal käisin ma ülikoolis kunstikoolis mingil kursusel, kus muu hulgas joonistasin sellise puhhi. otse postkaardilt maha, täpselt nii nagu disni oli teinud. (aga minu suureks üllatuseks vaatas laps täna seda pilti ja hüüatas: "puhhh!")


NÜÜD
tänapäeval aga joonistan ma iga päev lõdva randmega hüppavaid hobuseid, kihutavaid ralliautosid, liiva kallutavaid veuautosid ja kiljuvaid naisi. kõiki täiesti äratuntavalt ja ilma mingi kunstikoolita. parim õpetaja on laps, kes vehib käega kiiresti horisontaalsuundades (tõlge: "ema, hakkame joonistama!"). siis tuleb tuua piiatsikarp ja kirjaplokk ja hakata pihta. tema nõuab alati mootorratast, aga kuna ma siiski väidan, et seda hästi ei oska, teen kõike muud. tema nõuab siis igale masinale vähemalt vilkurit peale.

ma siiski pean natuke selgitusi ka jagama.
varasem looming. ärdagu muidugi arvatagu, et ma töö pealkiri oligi "jänes paadiga sõitmas". ei, see kujunes nagu need teised kompositsioonid meie klades - joonistad samale lehele siia midagi ja siis sinna midagi ja homme midagi nende kahe vahele, sest mahub. tegin jänese ja siis ajaviiteks sodisin veel midagi, millest kujunes paat.


arturi absoluutne lemmikpilt. kui ta muidu tahab kladesse jooistada, siis selle pildi meenudes või silma alla sattudes karjub ta ekstaatiliselt iga sõna järel õhku ahmides: "tiit! tiit! tiit!" tiit on krt kolm vunts, kes sõidab ka mootorrattaga ning on üks kolmest maailma inimesest, kel on arturi jaoks eraldi nimi. teised kaks on ata/atu (artur) ja issi (bioloogiline). kõik ülejäänud on kas emmed, onud, itid (tädi) või aisid (poisid). igal juhul üldnimed.


onu skännis selle küll raketi nime all sisse, aga ma panen selle mitte oma kunstiandetuse, vaid onu tehnikavõhikluse arvele. nimelt on siiski tegu estfieldi või lihtsalt vanaaegse vormeliga, mille artur tänuväärselt "aää-änni" nime all ka ära tundis. pildil viltu, aga sellise nurga all ma ei oska teda otseks ka keerata. no mõtle ise, kalor, kes siis sellise kabrioleti ja motokiivriga kosmosesse sõidab!!


ainus automark, mille artur tänaval ära tunneb. enamasti nimetab ta veendunult bemmideks ja mercedeseid ning kui ühte ega teist pole silmapiiril, otsib innukal ja küsib meiltki murelikult "kus siis OMETI kõik bemmid on?!"



kuna meil on see väikeste meeste traktoriraamat, on töömasinad väga aus ka tubastes oludes, mitte ainult vabas õhus neist mööda sõites. (mis sõites, ükskord madara tänaval sai artur koppa lausa patsutada! ja kui lindas torusid pandi, käisime iga etappi vaatamas - augukaevamisi, nende liivaga täitmisi sõltumata sellest, et põhjas nirises vesi, asfalteerimisi...)


ka inimesi peab vahel tegema, et laps teaks, et ilm ei koosne aint vilkuritest.

majavalitsuse õlu

juhtme ajab ikka kokku küll iga tunni tagant rolli vahetada.

näiteks tänane päevakava:
hommikul ema.
siis patsiendi hooldaja.
siis töötaja.
siis ema.
siis korraks sõber.
mõned töötajaminutid.
siis jälle põetaja.
ema.
töötaja.
koduperenaine.
ema.
naine.
sõber.
rahvatantsija.
koduperenaine.
naine.
õllesõber. (õlle varastasin. aga see päästab mu päeva!)

hea uudis

lõunalehe rubriigist "ainult head uudised":

Põlva sai sularaha sissemakseautomaadi

Swedbanki Põlva kontorisse paigaldati sularaha sissemakseautomaat, mis võimaldab maksta raha oma kontole ise, teenindaja abita. Sularaha kontole kandmiseks tuleb sisestada automaati oma deebetkaart ja PIN-kood, valida toiminguks sularaha sissemakse ning asetada rahapakk (korraga kuni 200 rahatähte) automaadi lugemisavasse. Katkised ja võltsitud rahatähed automaat tagastab.

loodetavasti pannakse lähikonda peagi ka selline automaat, mis võtab selle masina tagastatud võltsingud vastu. rasked ajad ikkagi!