elukestev õpe

ma arvan, et see oli esimene kord nüüd eile, kui ma oma elus täitsa oma kätega ühe sokikanna kudusin. no mitte paduise, ikka raamatust näpuga järge ajades ja aeg-ajalt emale üle helistades. koolist siiani on kuidagi ikka ema ära teinud selle osa. aga natuke sai kanna moodi küll. jalga pole tihand passida veel.
ja see ei ole oluline osa tütarlapse kogemustepagasist enne kolmekümneseks pööramist?

bighead

MIDA nad seal lasteaias teevad?! pärast seda, kui artur sealt nohusid hakkas koju tooma, olen ka mina pidevalt tatine. ja see pole mingi lihtne nohu, see on Elu Tatt.

jõulumuinasjutt

teate küll seda juttu, et päkapikud käivad öösel suhu sittumas.
aga vot ei käi!
me nägime täna inimesesuurust päkapikku sitapütiautoga linnas kimamas. nad lasevad lausa paagi kaupa, otse voolikust!
säh sulle jõule. kihutasin koju hambaid pesema selle mõtte peale, aga ikka on imelik maitse suus.



paagiga, saate aru!

sind metsast tuppa tuuakse

käisime siis eile kuuske toomas. minul metsa pole ja mina pole üldse oma elus veel kordagi iseseisvalt kuuske tuppa toonud. ma selle põneviku esimese osa kui võibolla kompromiteeriva jätan kõrvale, aga teine osa oli selline, et sõitsime kuusalu taga metsavaheteedel ja otsisime riigimetsa silte. onu samal ajal otsis kodus rmk lehelt, kus need riigimetsad seal siis täpselt on kah. kusagil pidid suured lahmakad olema, aga jube raske oli välja selgitada, kus täpselt. lõpuks otsustasime, et vot siin on, ehkki märke-silte ikka polnud, astusime autost välja ja sumpasime metsa. saagisime ühe mastimänni kaissu kasvanud kuusepoisi maha ja kui selle auto juurde olime vedanud, lähenes meile hirmuäratavalt suur patrol. tirisin kassi kelgu teelt eest, ehkki olin kindel, et see on metsa omanik meie motiivide järele pärimas. lausestasin peas juba olukorra ("noh me maksime riigimetsakuuse eest ja siis eksisime ära ja siis oletasime, et siin ongi riigimets, palun vabandust, kui ei ole, aga tulge siis vaadake, me võtsime sellise kuuse, mis niikuinii varem või hiljem oleks metsale jalgu või vastupidi jäänud..."), aga nad sõitsid mööda. imelugu. noh, käänasime kuuse autosse, tegime natuke kassile kelgurallit (jaa, seal oli paks lumi maas) ja tulime koju. vahele ei jäänud ja siiamaani ei tea, kas see siis nüüd oli aus kaup riigimetsast või võtsime pärast riigimetsale maksmist kellegi erakuuse. loodetavasti polnud ta lastega seda juunikuus jõuluks välja valinud, et siis tund pärast meid sellele järele tulla ja näputäis saepuru eest leida...

kesse ikka koera saba kergitab...

sel nädalavahetusel olen saanud järgmise subektiga posti:
So big it's not funny
Poll shows women like men big

ja mu lemmik:
Being broke is bad, being small is worse

eksole, majandus võib ju langeda, muu peab tõusma, ja tõusma suurelt! kogu papp peenisesse!

lapsesuu

Poisike hüpleb talveõhtul bussipeatuses ühelt jalalt teisele.
“Kas väikemehel on külm,” küsib mammi.
“Väikemehel pole häda midagi, aga varbad külmetavad,” kõlab avstus

kuidas võtta süütus

ja mis siis on see mäng, mida inimene oma uue arvuti süütuse võtmiseks mängib? ega see on vastutusrikas samm ju: mis on esimene asi, mida sa oma täitunud unistusega teed.

esimene tegu oli tal paluda teha mitte midagi, kui ma kaane sulgen.
teine oli katse võrku minna.
kolmas, kui teine oli pika vaeva järel õnnestunud, avada vana hea pedemäng ja paar korda kotid korralikult taha saada. aitäh, udu!

Elu Tehing

jaa. kui ma tolle eelmise masina ostsin ega pidanud enam nõusid pesema, läks mäletatavasti toit ka paremaks ja ma õhkasin siin, et siit edasi saab elu ainult paremaks minna.

tõsi.
läkski.
eile tõin ma koju oma isikliku ibmi. olen sellest sõnapaarist unistanud sestsaati, kui äripäev mind koondas ja mult oma ibmi tagasi võttis. et koondamisrahast pidi jaguma ka brõnni ostuks, ei jäksand ma toona endale ibmi osta (raha koguda polnud ka aega, lõputöö tahtis kirjutamist ja seega tuli arvut kohe osta) ja ladusin oma rahapakid fujitsusiemensi vastu ordi letile. see oli ligi kuue aasta eest, neli aastat hiljem viisid murdvärdjad tollegi minema. vahepealse aja täitsin ML nimelise musta kastiga, mis oli käbi ost, valik ja omand. ja nüüd siis selline õnn!
õnn maksis 2000 krooni ja on üdini legaalne. ja mis veelgi ägedam - töötab!
ainult et hirmsasti tolmu täis. kuidas ma teda puhastada saan?

hakkan mõistma

nõudepesumasin on mind meie kooselatud nädala jooksul pannud rõõmust ohkama iga kord, kui sinna nõusid panen ning uuesti ja eriti põhjalikult, kui nad sealt välja võtan. et siit edasi saab elu ainult paremaks minna, oli selge juba siis, kui see kast majja tuli. ehkki järgnenud kümme tundi oli nussi rohkem kui viieka jagu.

täna sain aga aru selle masina päris mõttest. kui sa oled teinud imemaitsva roa (kaks potti, kaks ahjuvormi ja nipet-näpet riistu), oled selle koos oma perega keresse nautinud (kolm taldrikut ja nipet-näpet riistu) ning sisse hinganud Elu Komplimendi (Mees, Kes Paneb Isegi Verivorstile Ketšupit, sõi esimest korda elus su pastat ilma omaloominguliste lisanditeta ja võttis juurdegi!), siis võid sa pärast toidu nautimist laduda kõik selle jama masinasse ja vajutada nuppu. selle asemel, et veel tunnike kööki rookida või jätta see kõik vedelema ja hommikul poolteist tundi rookida või kakelda ketšupimehega, kes peaks rookima (see muidugi hävitaks äsja sissehingatu väärtuse hoobilt).


niisiis, nõudepesumasina tõeline kvintessents: sa saad nautida kokkamist, mis kulmineerub veelgi nauditavama hea toiduga, ja see jääbki kulminatsiooniks. pärast head toitu võidki päriselt puhta südametunnistusega, veiniklaas näpus, punasele diivanile istuda, meenutades köögist ainult kõike seda nauditavat!