ma otsustasin nüüd, et mulle ei meeldi enam see südameasi.
nad suudavad seda ikka ja jälle: ma teen nende saatel hommikused operatsioonid ära - eine, kohv, meik -, siis istun diivanile ja otsustan, et okei, vaatan lõpuni ära. vaatangi lõpuni ära ja siis lihtsalt nutan lahinal veerandtunni. mis neil OMETI noorte meeste õnne vastu on!? midagi nii kurba kui tänane osa leiab sarjadest igatahes harva.
PS meik ei läinud õnneks laiali, kui te juba küsisite. aga enese kogumine võttis tublisti aega.
Friday, April 24, 2009
Wednesday, April 22, 2009
think outside the box, mari!
tähendab,
veebruaris tegime trennis sooja minu toodud pungirütmide najal. ja siis ma mõtlesin, et see on ju geniaalne - miks peab aeroobikas alati ilge tümakas käima, võiks ju olla ka punkaeroobika, eriti kuna see rütm niikuinii ilgelt hüplema sunnib. pidasin seda ideed oma nädal aega inimkonna parimaks ja olin kindel, et see tuleb patenteerida ja kusagile spordiklubisse maha müüa. aga siis tuli meelde, et tegelt on ju tõelisel punkaril pohhui. miks peaks anarhist kõhulihastest hoolima, daa?! sinna see jäi. hevi peale ei tulnud raisk.
veebruaris tegime trennis sooja minu toodud pungirütmide najal. ja siis ma mõtlesin, et see on ju geniaalne - miks peab aeroobikas alati ilge tümakas käima, võiks ju olla ka punkaeroobika, eriti kuna see rütm niikuinii ilgelt hüplema sunnib. pidasin seda ideed oma nädal aega inimkonna parimaks ja olin kindel, et see tuleb patenteerida ja kusagile spordiklubisse maha müüa. aga siis tuli meelde, et tegelt on ju tõelisel punkaril pohhui. miks peaks anarhist kõhulihastest hoolima, daa?! sinna see jäi. hevi peale ei tulnud raisk.
Monday, April 20, 2009
süngi mu karpasid, beibe
talvel võttis käbi zebral karpad maha ja lubas läbi pesta. kevadel panime pestud jupid kokku tagasi - või noh, tema pani ja mina veeretasin arturiga autosid ja aitasin tal tädi mai ratast kile alt piiluda - ja ratta käima. puterdas. "tuleb ära sünkida," nentis käbi habet sügades.
tõi kellad ja hakkaski sünkima. sünkis mingi tunnikese (mina veeretasin arturiga autosid), siis oli õuest kuulda kõva paugutamist. tuli siis meie juurde ja kurtis, et mingi nuss on. kuna ta olevat varem neljal rattal kõik paika saanud, jäi üle järeldada vaid üht: mu karpad ei ole süngitavad!
pühapäeval nüüd sõitis selle kaadervärgi karpanussi ja pakast trotsides ettevaatlikult hevimehe juurde ja oli mitu tundi ära. naastes sügas habet ja nentis, et tuleb uuesti maha võtta ja üle puhastada ning uurida, mis nuss on.
lubas mulle seniks rolleri tuua.
tõi kellad ja hakkaski sünkima. sünkis mingi tunnikese (mina veeretasin arturiga autosid), siis oli õuest kuulda kõva paugutamist. tuli siis meie juurde ja kurtis, et mingi nuss on. kuna ta olevat varem neljal rattal kõik paika saanud, jäi üle järeldada vaid üht: mu karpad ei ole süngitavad!
pühapäeval nüüd sõitis selle kaadervärgi karpanussi ja pakast trotsides ettevaatlikult hevimehe juurde ja oli mitu tundi ära. naastes sügas habet ja nentis, et tuleb uuesti maha võtta ja üle puhastada ning uurida, mis nuss on.
lubas mulle seniks rolleri tuua.
Tuesday, April 14, 2009
tähtis teade pastasõpradele
ärge grahamjahust pastat teha üritage. midagi nii muredat pole enne nähtud. mul oli lauatäis ruutsentimeetriseid tükikesi.
Monday, April 13, 2009
kirjand
minu nädalavahetus
pikale nädalavahetusele eelnes pikk nädal. olete veerandkümnese lapsega kodus olnud ja sellekõrvalt viisaka täiskoormusega tööd teinud? tore, siis teate.
näiteks neljapäeva hommikul viisin ma ta lasnamäele linnaserva käbi töö juurde ja sõitsin ise mustakale intervjuud tegema. siis jälle tagasi. et pärdik uinus teel, peatusin ühe mceine jagu. nutikas mõte, sest kojujõud äratas ta ja söömisest poleks enam midagi välja tulnud. eriti kuna samal ajal legode, puslede, automängude ja tartukottide pakkimisega pidin tegema veel tööd. et mceine kõrvale oli tulnud ootamatu pakkumine veeta laupäev kanuuga emajõe luhal. niisiis tuli pakkimisel arvestada järgmiste garderoobidega:
siis avastasin, et ma olen kusagile käepärast pannud oma pangakaardi. pole mitte kuskil.
ja siis, kui kõik juba peaaegu valmis, helsitas üks sõber ja tahtis üht kotti laenata. see iseenesest sobis, sest kuni ma kottidega toa ja auto vahet jooksin ja valisin, kas arturile võtta kaasa käru või kawa, jutustas ta õues lapsega.
sõit oli katkendlik: esimene peatus telliskivi ostukeskuses, kus ma teadaolevalt viimati oma kaardiga maksin. neil seda polnud. teine peatus stockmanni kaubamajas, et osta üks kink ja pakkimismelus lapsele lubatud lego. kui ma järgmine kord pean autoga stocki minema, palkan mingi kodutu roolima ja istun ise tagaistmele tumedate klaaside taha. kui keegi feimi tahab, siis tõhus raadiosaatja antenn parkimismajas annab päris hea skoori.
muidu oli stockmannis tore, väljudeis leidsin isegi kohe õige parklakorruse ja telefonikõne panka ütles, et mu kaarti pole tõesti vahepeal kasutatud.
noh, tulistasime siis kanalisse ja skoorisime juba teist korda käbi tööl. natuke lappamist ja teel me olimegi. nädalavahetust, alga!
tartus oli õues valge ja soe ja lumi oli ära sulanud ja artur ignoreeris meid ja jooksis vanaema sabas nagu ikka ja meil ei jäänud muud üle kui peened topid üll tõmmata, vanaema meigikotti rüüstada ja välja minna. kohtusin esimest korda nähtusega nimega trummikaraoke (mille reklaamilt keegi teravmeelik oli esitähe maha kraapinud), mis oli täitsa vahva vidin. rääkimata krooksu lähenemist majanduslangusele: kõik peale tee oli koletu alega.
reedeõhtune meelelahutus oli nimetatud sünnipäevavalik: üks viisakas suguvõsapidu ja üks motoklubi pidu. ma pean ütlema, et olen eluaeg kuulnud inimesi kurtmas, et küll on tüütu, tuleb minna tädi juubelile vmt, aga minule sellised asjad meeldivad. esiteks peetakse meil niimoodi suurelt nii jube harva ja teiseks mulle meeldivad mu sugulased. ja tädi juubel ei tähendanud mingi võõra mutikese 70ndat, vaid 40. sünnipäeva pidas tädi, kellega ma väiksena aastaid koos elasin ja me vanusevahe on väiksem kui tal oma õe ehk mu emaga. rääkimata sellest, et meie lastel on vaid pooleaastane vanusevahe. üllatuslikult niipidi, et minu oma on noorem. nii et suguvõsa pidu ja tädi juubel oli täiesti okei põhjus teise eesti otsa sõita.
aga kui boonusena peetakse samal ajal ühe toreda motoklubi sünnipäeva, ei saa ka sealt kõrvale jätta, eriti kui nad nii kenasti ajaliselt ja geograafiliselt järjestikku paiknevad. reedeöine lõke, antropoloogilised vaatlused seksivatest inimestest tünnisaunades (üks neist klubi katusel) ja luunja kasvuhoonete valgustust vastu kumav taevas veenis, et nüüd on suvi käes. mööngem: on jaaniöid, kus 11 kraadi jääbki kätte saamata.
hommikul arvutasin pisut ja leidsin, et vähemalt pool eelmisel õhtul tehtust oli viga. ja mitte see antropoloogia pool. õnneks oodati meid "merele" alles keskpäevaks, aga ikkagi. selleks ajaks oli mu pohmell läbi teinud nii palju erinevaid faase, et ma ei teadnud, enam, mida järgmiseks teha, süüa või selga panna. ja just siis, kui enamvähem hea oli, lihapirukad sees püsisid ja enne kanuusse kolimist jõekaldal pissil käisin, kohtusin rästikuga. sisises mu ahtri peale üsna kurjalt. alguses sain tubli pulsi, siis hakkas väga palav ja lõpuks tuli seedehäire. aga perse jäi terveks, tänan küsimast.
kanuus oli juba hea olla. viis tundi avamerel. näiteks kohtusime sillaga, mille alt läbi ei saanud sõita, sest vesi ulatuski sillani välja, küll aga sai vabalt mööda sõita. sõitsime ka mööda metsasihti, käisime metsas ja peaaegu ühe mehe hoovis. sportlikus mõttes tegime ka kiirusrekordi 13,5 km/h. kümnese kanuu kohta polegi nii halb. okei, see oli allavoolu, luhal saime napilt 11 alla.
tagasi kuival maal, ei tihanud ma enam loodust kasta. tea, millal see julgus üldse naaseb... elvas kukkusime kumbki teadmata ajaks kuskile diivaninurka magama. hämaras lahkudes näitas kraadiklaas 11 pügalit ja maanteed olid konni täis. nüüd on küll suvi käes. heietasime puhkuseplaane ja unistasime loodusest. ja vot nüüd küll ei jaksanud enam välja minna. eriti kuna pasha tuli kahvel valmis keeta.
hommikuks oli korter munadega üle valatud ja targu paigutasin lapse teise tuppa. oligi vaese vanaema veerand kaheksa üles ajanud ja munade sabas ringi tuiskama asunud. meil polnud ka hommikul jaksu ma ei tea, aurasse või kuskile minna. ajasime aegluubis oma asjad kottidesse ja tiksusime pärastlõunal autosse. sohver arvas, et sellisel kellaajal võib tartu maanteega katsetada küll, enne veel ukerdasime supilinnas ja kaesime ilma. aga enne puurmanni oli tartumaantee nokkimisest siiber ja võtsin kaardi lugeda. käbi rabas paremale, sobilik teeots oli parajasti paigutunud. sett loodust jällegi, saime kanuust vaadeldud kaasikut teiselt poolt ka näha ja unistasime maakodust. u-pöördeid tuli ka paras ports, sest iga peateepöörde järel leidsime kaardilt, et alternatiiviks olev pisike tee on palju põnevam. oli ka. ja tunniga olimegi tartust jõgeval!
tallinnas oli juba standard: aken lahti, asjad tuppa, legod, autod, väike söök. enne lapse tuppalubamist korraldasin veel siia ka üks munapesa.
õhtul käisime onu juures saunas.
olime väsinud, aga õnnelikud!
pikale nädalavahetusele eelnes pikk nädal. olete veerandkümnese lapsega kodus olnud ja sellekõrvalt viisaka täiskoormusega tööd teinud? tore, siis teate.
näiteks neljapäeva hommikul viisin ma ta lasnamäele linnaserva käbi töö juurde ja sõitsin ise mustakale intervjuud tegema. siis jälle tagasi. et pärdik uinus teel, peatusin ühe mceine jagu. nutikas mõte, sest kojujõud äratas ta ja söömisest poleks enam midagi välja tulnud. eriti kuna samal ajal legode, puslede, automängude ja tartukottide pakkimisega pidin tegema veel tööd. et mceine kõrvale oli tulnud ootamatu pakkumine veeta laupäev kanuuga emajõe luhal. niisiis tuli pakkimisel arvestada järgmiste garderoobidega:
- tädi sünnipäev viisakas restoranis
- motoklubi põletajad sünnipäev motoklubis
- kuuetunnine paadisõit laedal veel
- igaks juhuks midagi lihtsalt välja minemiseks
- mugav koduriietus
siis avastasin, et ma olen kusagile käepärast pannud oma pangakaardi. pole mitte kuskil.
ja siis, kui kõik juba peaaegu valmis, helsitas üks sõber ja tahtis üht kotti laenata. see iseenesest sobis, sest kuni ma kottidega toa ja auto vahet jooksin ja valisin, kas arturile võtta kaasa käru või kawa, jutustas ta õues lapsega.
sõit oli katkendlik: esimene peatus telliskivi ostukeskuses, kus ma teadaolevalt viimati oma kaardiga maksin. neil seda polnud. teine peatus stockmanni kaubamajas, et osta üks kink ja pakkimismelus lapsele lubatud lego. kui ma järgmine kord pean autoga stocki minema, palkan mingi kodutu roolima ja istun ise tagaistmele tumedate klaaside taha. kui keegi feimi tahab, siis tõhus raadiosaatja antenn parkimismajas annab päris hea skoori.
muidu oli stockmannis tore, väljudeis leidsin isegi kohe õige parklakorruse ja telefonikõne panka ütles, et mu kaarti pole tõesti vahepeal kasutatud.
noh, tulistasime siis kanalisse ja skoorisime juba teist korda käbi tööl. natuke lappamist ja teel me olimegi. nädalavahetust, alga!
tartus oli õues valge ja soe ja lumi oli ära sulanud ja artur ignoreeris meid ja jooksis vanaema sabas nagu ikka ja meil ei jäänud muud üle kui peened topid üll tõmmata, vanaema meigikotti rüüstada ja välja minna. kohtusin esimest korda nähtusega nimega trummikaraoke (mille reklaamilt keegi teravmeelik oli esitähe maha kraapinud), mis oli täitsa vahva vidin. rääkimata krooksu lähenemist majanduslangusele: kõik peale tee oli koletu alega.
reedeõhtune meelelahutus oli nimetatud sünnipäevavalik: üks viisakas suguvõsapidu ja üks motoklubi pidu. ma pean ütlema, et olen eluaeg kuulnud inimesi kurtmas, et küll on tüütu, tuleb minna tädi juubelile vmt, aga minule sellised asjad meeldivad. esiteks peetakse meil niimoodi suurelt nii jube harva ja teiseks mulle meeldivad mu sugulased. ja tädi juubel ei tähendanud mingi võõra mutikese 70ndat, vaid 40. sünnipäeva pidas tädi, kellega ma väiksena aastaid koos elasin ja me vanusevahe on väiksem kui tal oma õe ehk mu emaga. rääkimata sellest, et meie lastel on vaid pooleaastane vanusevahe. üllatuslikult niipidi, et minu oma on noorem. nii et suguvõsa pidu ja tädi juubel oli täiesti okei põhjus teise eesti otsa sõita.
aga kui boonusena peetakse samal ajal ühe toreda motoklubi sünnipäeva, ei saa ka sealt kõrvale jätta, eriti kui nad nii kenasti ajaliselt ja geograafiliselt järjestikku paiknevad. reedeöine lõke, antropoloogilised vaatlused seksivatest inimestest tünnisaunades (üks neist klubi katusel) ja luunja kasvuhoonete valgustust vastu kumav taevas veenis, et nüüd on suvi käes. mööngem: on jaaniöid, kus 11 kraadi jääbki kätte saamata.
hommikul arvutasin pisut ja leidsin, et vähemalt pool eelmisel õhtul tehtust oli viga. ja mitte see antropoloogia pool. õnneks oodati meid "merele" alles keskpäevaks, aga ikkagi. selleks ajaks oli mu pohmell läbi teinud nii palju erinevaid faase, et ma ei teadnud, enam, mida järgmiseks teha, süüa või selga panna. ja just siis, kui enamvähem hea oli, lihapirukad sees püsisid ja enne kanuusse kolimist jõekaldal pissil käisin, kohtusin rästikuga. sisises mu ahtri peale üsna kurjalt. alguses sain tubli pulsi, siis hakkas väga palav ja lõpuks tuli seedehäire. aga perse jäi terveks, tänan küsimast.
kanuus oli juba hea olla. viis tundi avamerel. näiteks kohtusime sillaga, mille alt läbi ei saanud sõita, sest vesi ulatuski sillani välja, küll aga sai vabalt mööda sõita. sõitsime ka mööda metsasihti, käisime metsas ja peaaegu ühe mehe hoovis. sportlikus mõttes tegime ka kiirusrekordi 13,5 km/h. kümnese kanuu kohta polegi nii halb. okei, see oli allavoolu, luhal saime napilt 11 alla.tagasi kuival maal, ei tihanud ma enam loodust kasta. tea, millal see julgus üldse naaseb... elvas kukkusime kumbki teadmata ajaks kuskile diivaninurka magama. hämaras lahkudes näitas kraadiklaas 11 pügalit ja maanteed olid konni täis. nüüd on küll suvi käes. heietasime puhkuseplaane ja unistasime loodusest. ja vot nüüd küll ei jaksanud enam välja minna. eriti kuna pasha tuli kahvel valmis keeta.
hommikuks oli korter munadega üle valatud ja targu paigutasin lapse teise tuppa. oligi vaese vanaema veerand kaheksa üles ajanud ja munade sabas ringi tuiskama asunud. meil polnud ka hommikul jaksu ma ei tea, aurasse või kuskile minna. ajasime aegluubis oma asjad kottidesse ja tiksusime pärastlõunal autosse. sohver arvas, et sellisel kellaajal võib tartu maanteega katsetada küll, enne veel ukerdasime supilinnas ja kaesime ilma. aga enne puurmanni oli tartumaantee nokkimisest siiber ja võtsin kaardi lugeda. käbi rabas paremale, sobilik teeots oli parajasti paigutunud. sett loodust jällegi, saime kanuust vaadeldud kaasikut teiselt poolt ka näha ja unistasime maakodust. u-pöördeid tuli ka paras ports, sest iga peateepöörde järel leidsime kaardilt, et alternatiiviks olev pisike tee on palju põnevam. oli ka. ja tunniga olimegi tartust jõgeval!
tallinnas oli juba standard: aken lahti, asjad tuppa, legod, autod, väike söök. enne lapse tuppalubamist korraldasin veel siia ka üks munapesa.
õhtul käisime onu juures saunas.
olime väsinud, aga õnnelikud!
Sunday, April 05, 2009
keskaegsed sidrunipiinamisvahendid
me tavanädal näeb välja selline, et
esmaspäeval olen mina trennis ja artur käbiga kodus,
teisipäeval artur kellavanaema juures ja meie käbiga tantsimas,
kolmapäeval meie arturiga kodus ja käbi ratast ehitamas,
neljapäeviti kogu pere tantsutrennis ja
reedel saame siis kolmekesi kodus rahulikult kokku ja hinge tõmmata ja ringi vaadata ja imestada, kui palju keegi kasvand või kahanend on jne.
see tähendab, et nädalavahetusel on vähemalt minul tahtmine teha perega asju, et me üksteist päris ära ei unustaks. last kusagile kellegi juurde ära viia ei tule mõttessegi, sest nädala sees me ju suhtleme ainult logistika teemal (vt ka "kuhu nähme?")
nüüd on artur kaks nädalat kodune olnud. õhtused elud enamvähem samas rütmis, aga päevasesse lego- ja ralliautorütmi kodus lisandus mulle suur ports tööd, mis tuli ära teha, et oleks ka järgmisel kuul, mille eest ralliautosid osta. selle kõige finaaliks veetis kass paar päeva meriväljal "siisiga", sest mul oli vaja mingitki alternatiivi aovalgel algavale vestlusele inimnäo anatoomiast, kalamajas (sageli toas, sest härra ei taha ju õue minna) sunnismaine olemisele ja 6-tunnistele väitluskursustele. sest et arusaadavalt hakkas arturil kolmandal päeval pärast kojujäämist igav ja ta asus pesuehtsalt irriteerima, vaadates siis põnevusega, kuidas emme reageerib. lisaks, arusaadavalt, käis ja vingus ta tõsimeeli, et ma ei tohi enam arvutiga tööd teha. tegingi nii siis, et viis minutit tööd ja kümme legosid, viis tööd ja kümme legosid. see oli keskendumise süvaõpe, sest kui sul on artikliga tegelemiseks viis minutit korraga, ei saa sa endale lubada minutilisi sisseelamist - 15 sekundiga tuleb teada, kus su mõte enne pooleli jäi.
homme on lasteaiapäev!
ja ennäe imet, pärast nädalavahetust kolme erineva kaherattalise seljas, kõrtsus, kinos ja pastasalongis, kaht hommikut une lõpuni magamist ja junkfoodi oli täna kodul hoopis teine ilme. nagu öeldud, et lihtsalt niimoodi ajaviiteks me reeglina last ära ei vii, täpsemalt oli see teine kord. aga väga vajalik kord.
ja õhtu perega kodus oli tore, nagu selliselt ilusalt pühapäevaõhtult võikski oodata. käbi pani sauna küdema ja tundus, et maja läks ("miski ei põle, ainult ahi ajas sisse," ütlesin mina murelikule naabrile ja too hüüdis kiiresti üleval muretsevale naisele, nii et koda kajas), mina tegin esimest korda elus risottot ja paljundat korda elus... ei, mitte browniest! kohupiimaõunakooki. jäi vist suti tooreks.
aga risotto kohta ma tahaksin kohe küsida. see on nüüd teine kord, mil mul palutakse kasutada toidu sees ära ühe sidruni mahl ja toit tuleb nii hapu, et kalori silmad seisis veel jupp aega pärast söömist kississilmi keset kööki, nägemata, kuskaudu välja pääseb. et kas sellise koguse all mõeldakse, et sa oma väikese hapra perenaisekäega pigistad pisut sidrunit ja saad paar supilusikatäit mahla, või on okei mu lähenemine tsitrusepressiga sidrunist viimane võtta.
sest et... vanasti, kui mul pressi veel polnud, ei tulnud need toidud nii hapud. aga kui nüüd hummus oli paduhapu, arvasin, et mina enam hummust ei tee, mulle ei maitse. ja risotto tuli ka samasugune. ehk pole siiski asi neis, vaid minu ettevõtlikus tsitrusepressis?
esmaspäeval olen mina trennis ja artur käbiga kodus,
teisipäeval artur kellavanaema juures ja meie käbiga tantsimas,
kolmapäeval meie arturiga kodus ja käbi ratast ehitamas,
neljapäeviti kogu pere tantsutrennis ja
reedel saame siis kolmekesi kodus rahulikult kokku ja hinge tõmmata ja ringi vaadata ja imestada, kui palju keegi kasvand või kahanend on jne.
see tähendab, et nädalavahetusel on vähemalt minul tahtmine teha perega asju, et me üksteist päris ära ei unustaks. last kusagile kellegi juurde ära viia ei tule mõttessegi, sest nädala sees me ju suhtleme ainult logistika teemal (vt ka "kuhu nähme?")
nüüd on artur kaks nädalat kodune olnud. õhtused elud enamvähem samas rütmis, aga päevasesse lego- ja ralliautorütmi kodus lisandus mulle suur ports tööd, mis tuli ära teha, et oleks ka järgmisel kuul, mille eest ralliautosid osta. selle kõige finaaliks veetis kass paar päeva meriväljal "siisiga", sest mul oli vaja mingitki alternatiivi aovalgel algavale vestlusele inimnäo anatoomiast, kalamajas (sageli toas, sest härra ei taha ju õue minna) sunnismaine olemisele ja 6-tunnistele väitluskursustele. sest et arusaadavalt hakkas arturil kolmandal päeval pärast kojujäämist igav ja ta asus pesuehtsalt irriteerima, vaadates siis põnevusega, kuidas emme reageerib. lisaks, arusaadavalt, käis ja vingus ta tõsimeeli, et ma ei tohi enam arvutiga tööd teha. tegingi nii siis, et viis minutit tööd ja kümme legosid, viis tööd ja kümme legosid. see oli keskendumise süvaõpe, sest kui sul on artikliga tegelemiseks viis minutit korraga, ei saa sa endale lubada minutilisi sisseelamist - 15 sekundiga tuleb teada, kus su mõte enne pooleli jäi.
homme on lasteaiapäev!
ja ennäe imet, pärast nädalavahetust kolme erineva kaherattalise seljas, kõrtsus, kinos ja pastasalongis, kaht hommikut une lõpuni magamist ja junkfoodi oli täna kodul hoopis teine ilme. nagu öeldud, et lihtsalt niimoodi ajaviiteks me reeglina last ära ei vii, täpsemalt oli see teine kord. aga väga vajalik kord.
ja õhtu perega kodus oli tore, nagu selliselt ilusalt pühapäevaõhtult võikski oodata. käbi pani sauna küdema ja tundus, et maja läks ("miski ei põle, ainult ahi ajas sisse," ütlesin mina murelikule naabrile ja too hüüdis kiiresti üleval muretsevale naisele, nii et koda kajas), mina tegin esimest korda elus risottot ja paljundat korda elus... ei, mitte browniest! kohupiimaõunakooki. jäi vist suti tooreks.
aga risotto kohta ma tahaksin kohe küsida. see on nüüd teine kord, mil mul palutakse kasutada toidu sees ära ühe sidruni mahl ja toit tuleb nii hapu, et kalori silmad seisis veel jupp aega pärast söömist kississilmi keset kööki, nägemata, kuskaudu välja pääseb. et kas sellise koguse all mõeldakse, et sa oma väikese hapra perenaisekäega pigistad pisut sidrunit ja saad paar supilusikatäit mahla, või on okei mu lähenemine tsitrusepressiga sidrunist viimane võtta.
sest et... vanasti, kui mul pressi veel polnud, ei tulnud need toidud nii hapud. aga kui nüüd hummus oli paduhapu, arvasin, et mina enam hummust ei tee, mulle ei maitse. ja risotto tuli ka samasugune. ehk pole siiski asi neis, vaid minu ettevõtlikus tsitrusepressis?