tere tulemast suurlinna

eile nägin tammsaare pargis tekno-stiilis miimi, kes tundus väga äge. mitte valge nagu tavaliselt, vaid hõbedane! hõbedastes tunkedes hõbedaste kulunud põlvekaitsmetega. ja hõbedane tünder ootas raha, aga inimesed vahtisid teda niisama. eestlane ju raha ei märka panna. mina ei julend, sest olin üksi ja osa neist teeb raha poetanu kulul nalja.

täna plõnnis balta tunnelis kitarrist nii endassesüvenenult, et ma praegu kahtlen, kas tal rahaanumgi oli. istus oma rulluiskudel ja saund oli nii mõtlik, aga kvaliteetne, et alles trepil sain aru, et see oli "my heart will go on". selgub, et see lugu võib olla tõeliselt hea - no nagu selgus kord, et laulge kaasa saadet on võimalik vaadata ja lausa nautida. aga tagasi raha panema ei läinud puhtast laiskusest.

ja no tasus ära, sest et balta turu väravas puhus poiss klarnetist ja tüdruk mängis kitra ja nemad olid juba folgilt tuttavad. said kahekümneviieka. kes teab, kui kooner ma olen, arvutab hõlpsalt välja, kui tore see muusika täpselt oli. andke tuld, noored!

suur lilleaed ümber väikse maja

kui ma väike olin, kingiti mulle igal viimasel kui sünnipäeval alpikann. mida sul nõuka aja novembris ikka võtta on, eks, ehkki minusugune pätt eelistanuks iga kell vaasilille või üldse mitte lille. potilillega kaasnes kohe mingi jama, vastutus ja kohustus ning kahe nädala pärast järgnes kingituse surm. iga jumala aasta. millest hoolimata sain järgmisel aastal uue samasuguse ja kõik kordus. kästi küll panna lumevett ja mida kõike veel, lund toona novembris sageli isegi oli, a no ega see siis lille päästnud.

sellest algas minu mitte just kirglik suhe potililledesse.

aga ükskord, nii umbes 1997.-98. aasta paiku, tõi üks poiss mulle hiiglasliku ja ilusa ahmea, nagu me teda nimetasime. toda andis jõuludeks karraga kattes ja väikseid kuule ning õlest lambaid külge riputades kenasti kuuse eest pidada ja muidu oli ka tore. kui ära sures, otsisin kaua, kuni 2006. aastal leidsingi toreda hinna eest uue. tollel on nüüd kolm poega, ootan pikisilmi ühe õitsemist.

2003. aastal, kui tähistasin 25. sünnipäeva, tõi üks mototibi mulle pisikese draakonipuu. see on siiamaani elus ja kasvab mis mühiseb. minu üllatuseks ja mu ema kadeduseks, tema omad kiratsevat. draakonipuu annab meile lisapõhjuse suurema kodu otsimiseks, sest aknalauale ta enam ei mahu ja põrandal meil sobivat kohta pole. hetkel on madalal kapil, aga sellegi kohal on vähem kui meetri pärast riiul vastas.

2006. aastast pärineb veel üks lill mu lebkonnas, mille nime ma ei tea. vanaisa tõi selle, kui artur oli kolmenädalane ja vanaisa mulle külla sattus. siis see õitses ja oli väga ilus, vanaisa oli selle säästukast toonud ja ise kah ei teadnud, mis nimi, kole kallis olevat aint old. no tõeline mees, eks, mulle meeldib kohe selline jutt. tähelepanuväärne oli, et lill õitses pikalt ja närtsis siis, elas kenasti muidu edasi ja nüüd, kui vanaisa teist korda elus meile külla sattus, läks uuesti õitsema. hämmastav.

mullu novembris aga leidis teineteisest sõltumata lausa kaks mu lapse kolmest vanaemast, et paslik on mulle orhidee kinkida. ma olin tükk aega sõnatu ega julenud nende (lillede siis) lähedal hingatagi. õied viskasid nad muidugi asukohamuutuse peale kohe maha, ja siiamaani pole midagi uut märgata. viimastel nädalatel on üks hakanud ajama metsikult õhujuuri ja teine uut lehepesa, aga ei enamat. a no vähemalt on kauem rohelisena püsinud kui lapsepõlve alpikannid.

mis viib meid mullusügise kassi sünnipäevani. tartuvanaema tõi talle alpikanni! kaalusin kohe allaandmist ja välja viskamist (mis ta ikka need kaks nädalat vormi täiteks mul aknal valgust röövib...), aga jätsin ikka tuppa. (rääkisin emale ka oma lapsepõlve hingetraumadest selle lillega seoses ja ta lohutas, et see ongi selline lill, mis elabki ainult kaks nädalat potis. ma ahmisin mitu päeva õhku - nahhui seda siis kinkida üldse?!) sellest saab nüü peagi aasta ja see hull on viimane kuu aega õitsenud nigu meeletu ja hetkel on seis kolm õitsenud õit, kümme õitsvat õit ja kaksteist nuppu. hiljuti sain prillitoosi saatest teada, et pärast talvist õitsemist pidanuks ta suveks õue puhkama tõstma...

aga vot rucola mind ei salli.

all different, all equal

nägin siis kah oma silmaga, kuidas see käib: neeger kõnnib mööda kopli tänavat ja 16-aastane eestlane võtab maast peotäie kive, viskab neegri poole ja kuulutab kogu oma võõrkeeleoskust mängu pannes: "nigga, nigga!"

kui niggal poleks olnud eesti sõbrannat ähvardavalt jobu poole astumas ja "mis sul viga on?" käratamas, oleksin vist ise lagritsa peale võtnud ja viinud, kus tal vaja. või no vähemalt balti jaamast eemale.

viisakus, mida lastetoas ei õpetatud

kas naabermaja lesbile, keda ma läbi tema õhukeste kardinate näen päris sageli pesuväel või täitsa paljalt ringi kõndimas või siis seksimas, ning kes mind näeb kindlsati samades olukordades veelgi paremini, sest meil pole isegi õhukesi kardinaid ja lesbid elavad meist siiski korrus kõrgemal, peaks tänaval tere ütlema? täna käisime mitu korda teineteisest mööda ja vaatasime silma, aga ei suutnud otsustada.

Heartbeat: Season 5, Episode 3

hea, et ma enne meiki ei teinud. selliste punaste silmadega küll tööle ei saa minna. lähen otsin jääd.

lill

hea on olla skorpion. selgub, et parimad joogid mu jaoks on tee ja valge vein ning viimane koos konjakiga on okei isegi dieedi korral. samuti sobivat mulle muidu raskestiseeditavaiks nimetatud seeni. võiks järeldada, et kõik skorpionid peaksid olema sarnase figuuriga, kuivõrd seedetrakt ja dieedisoovitused on sarnased. imeline maailm ikka.

hea on elada ka kalamajas. ma juba jupp aga plaanin sel teemal kiidelda. no tallinnas on veel üks toredana tunduv piirkond, eksole, neil on lausa seltsimaja, millest kogu meedia rõkkab. meil sellist pole ja seltski alles lapsekingades, aga kuulsin ühelt kohalikult, et too uue maailma punt on ikka äärmuslikud puudekallistajad, kes eelistavat näiteks elada kütteta kodus, sest nii on Maale parem. mulle küll Maa meeldib ja eks ma katsun teda hoida ka, aga vot nii ma mõelda ei suuda - vähe sellest, nii tundub lausa pisut haiglaslik. ma piirdun siin kalamaja aias viljapuude lõikamisega (tulemus käes - me kirss kannab üle aastate vilja!), sordin prügi viieks ja otsin suurt ahiküttega korterit. kõige selle uue maailma hipinduse juures aga on mu seal elava kahe tuttava peale kolm jalgratast poole aastaga ära varastatud - tingimusist, mis eeldavad sisetööd. meil aga tehakse kopli tänav siledaks. elu kalamajas läheb aina paremaks ja kinnisvarahinnad ainult tõusevad!