ja paks olen ma kah!

täna on mu ülekohtune elu mulle selgitanud järgmised tõed:
lasteasjade järelturg on täis värdjaid;
pangad on täis värdjaid;
artur vist ikkagi ei pääsenud mu Elu Nohust ja
artur kasutab iga võimalust mõistetamatuks kauplemiseks.

kogu tõde nohust

tähendab, tegelikult aitab nohu vastu siiski ainult aeg ja võibolla merevesi. aga igasugune küüslaugutamine nohu ajal... see on lihtsalt ettekääne küüslaugu söömiseks! kuda sa muidu ikka saad juustu-küüslaugu võikusid pista või need kaks koos majoneesiga kreemiks teha ja saiale määrida. aga nohuse inimese haisemist ei pane keegi pahaks!

kõik talje heaks

ostsin kõnnikepid. terevisioonis pole ju hommikuvõimlemist ja üldse peaks rohkem vabas õhus olema. kujutlen, et esialgu kõnnin kalamaja pargis ja mere ääres lauskmaal, siis lähen shnelli tiigi äärde mägedesse ja lõpuks panen randmeraskused kahvel peale.

aga kuna mul pulsimeetrit pole ja tegelikult ei tea ma ka, milline on õige pulss, on mul vaja kõnnikaaslast. sest igas "prillitoosi" saates, kus kepijuttu ajama hakati, öeldi, et paras tempo on selline, et saad veel kaaslasega hingeldamata juttu ajada. telefontsi läheks kalliks.

rahulolev mõmin

ma tahaksin teiega jagada oma lemmiktoitu juba mitu kuud.

kausipõhja tuleb panna kamaluga riivleiba ja peale valada piima, et leib pehmeneks. kui vaja, siis piima muudkui juurde. sellest sünnib varsti imeline kotletitainas. leivapudru juurde tuleb selleks panna ca 500g hakkliha, 1-2 peenekshakit sibulat, 2 muna, purk või pool purustatud tomateid, võib panna tabascot või worchestershire kastet ja sojakastet (nendega ma tegelt pole veel proovinud, tavaliselt jahvatan ikka ise soola ja pipart, aga mõttel pole ju viga), riivida ka porgandike ja natuke nuikapsast (või hoopis peeti ja maapirni või mida tahes parasjagu juurviljasahtlis on). küüslauku ma ei pane, sest hiljem näete ise - kogu küüslauk läheb pastakastmesse. kui seda mitte teha, pange muidugi siia palju küslat ka. kui kauss hakkab head ja paremat täis saama, tuleb lüüa kämmal sisse ja kõik ühtlaseks mudida. kui on paks, siis veel piima (kui tomatipurgiga teha, siis tavaliselt on pigem vedel, a täna tomateid polnud ja pidin vedeldama piimaga). ema õpetus neiupõlvest on veel kogu saadus (või nii palju, kui mahub) ühte kätte võtta ja hooga kausipõhja lajatada. ja nii mitu korda. teeb tihkemaks ja mõnusamaks. siis tuleb käkikesed (enne hoogsalt pihust pihku lajatades - ikka mõnu nimel) riivleivas paneerida ja äkilisel tulel pealt pruuniks praadida. ja küpsetusplaadile laduda. ja siis 185-kraadisesse ahju lükata nii veerandtunniks. selle ahjunipi õppisin maire suitsu raamatust - siis nad ei kuiva pannil ära ega kõrbe ka: pealt saabad krõbedaks, seest küpsevad mahlaseks. koostisosad olen ise välja töötanud. võlusõna on see tomatipurk!

kui pätsid ahjus, on piisavalt aega, et 400 g (mina panen vähem) spagette (muidugi kvaliteetseid, mitte mannisid) lihtsalt soolases vees al dente keeta. ja kurnamisel suti vett alles jätta.

ja samal ajal tuleb neli küüslauguküünt suruda läbi pressi ning segada supilusikatäie vee ja napi teelusikatäie soolaga. kloppida siis juurde viis supilusikatäit maitsvat oliivõli ja lasta väikesel pannil keskmisel tulel aeg-ajalt segades peaaegu kuldseks. kui pasta valmis segada sinna hulka koos pastakeeduveega. aknalaualt, peendramaalt või sügavkülmast visata hulka siledalehelist peterselli ja purustada musta pipart. kui vaja, siis veel soola. see nüüd pärines raamatust "eesti perenaise sada rooga".

kui juurde veel hakkida kausike tomateid sibula ja küüslaugu ja basiiliku ja punega, valada see üle maitsva oliivõli ja balsamico äädikaga, surete te kui mitte mõnust, siis ülesöömisest! aga talvistes oludes käib ka muu värske kraam, kas peotäis sügavkülmast võetud ja keedetud aedube (muidugi võiga) või lihtsalt peedi-küüslaugusalat ja kodujuust nagu ma täna.

head isu!