see on nüüd täpselt neli kuud tagasi, mil mul soovitati kuni hiire sünnini kakaost loobuda. ehk et ei mingit šokolaadi. üllatavalt kiiresti selgus, et šokolaadi on eluks tegelikult vaja - enne ma ei teadnud. aga kui vähe reaalselt üldse jääb võimalust millegi magusa söömiseks, üllatab mind ikka veel igal sammul. järgnev on neile, kes tahaksid olukorda süüvimata käega rehmata "ah ma saaksin vabalt šokolaadita elada!" või "mis siis ikka niiväga on, kui jätad šokolaaditahvlid koju ostmata?" ega tahvlid võibki ostmata jätta, aga see ei päästa mitte midagi. muustki jääb päris vähe järele.
jäätiseletist on valida ainult regatt või mõned nätsked vahvlitopsid. õnneks on üks jogurtiglasuuriga jõhvikaplombiir olemas.
küpsised mulle niikuinii eriti ei meeldi, aga valikus on vist enamvähem ainult tavalised ekstrad, piparkoogid ja juustupulgad. suurem osa küpsiseletist sisaldab ikka šokolaaditükke või lihtsalt kakaod.
kommiletist ma ei taha rääkidagi. karamell ja nätsukommid, palun! rafaellost oli juba oktoobris kõrini.
martsipan. tore asi, aga enamikel juhtudes glasuuritud. arvake, millega.
kohukesed? njet!
eile ostsin hematogeeni. kodus selgus, et isegi seda ma ei saa süüa, sest kojutoodud eksemplar oli šokolaadiglasuuriga. no kes võiks tulla selle peale, et kontrollida, kas selline toode sisaldab šokolaadi! noh, see jäi siis meestele ja ma seisin täna apteegis 10 minutit hematogeeniriiuli juures ja valisin hoolega endale sobivat.
järele on jäänud maasika toormoosiga pannkoogid, besee, sefiir (glasuurimata muidugi), soome laevalt toodud lagritsakarp ja puuviljad.