teleka asemel

vot need naiste tööd eksole. meie peres on soorollid laias laastus paigas: käbi vahetab autol sumpsi - nii otseses kui laiemas mõistes - ja mina kraamin-kokkan. lapsed ei kuulu õnneks naistetööde alla, vaid on kogu pere rõõm ja mure, nii et käbi saab vabalt hakkama ükskõik millise lapse uinutamise, toitmise, mängitamise või millega tahes. enamgi veel, pärast uru võõrutamist öistest trikkidest pole me voodis kohti tagasi vahetanud, nii et kui urul on midagi öösel kobiseda - seda juhtub vahel harva - siis käbi sahmib. see-eest vastutan mina üsna ainuisikuliselt selle eest, et meil iga päev oleks midagi hamba alla pista.

aga mitte sellest ei tahtnud rääkida. vaid sellest, et

vot need naiste tööd eksole. need on nii haledalt ajutised ju! teed toad korda: mässad kolm tundi lastega mängimise ja söögitegemise kõrvalt, siis on tolm pühitud, kraanikausid kasitud ja põrandad pestud, rääkimata kogunenud rõivapundarde lahtiharutamisest ja sündsalt paigutamisest - mis kelle kappi, ja neid "kedu" on meil ju neli!, mis pesukasti või mis esikusse varna. aga kolme päeva pärast on kõik tolmune, riided varna all maas, pliit ülekeenud piimane ja köögipõrand purusi ja lömastatud mustikate plekke täis. nagu poleks kunagi koristatudki!

sama söögiteoga. tegin ükskord imelise frikadellisupi. kaks päeva hiljem käitus pere ja külmkapp, nagu nad poleks kunagi süüa saanud, ja ma pidin jälle midagi uut välja mõtlema ning otsast algama. pole tarvis märkida, et väljemõeldu teostamise järel väljendus köök, nagu poleks teda kunagi koristatud.

pesed pesu onju. sorteerid hoolega, et värvid-materjalid üksteist hoiaksid, lappad kuivama ja pärast kokku-kappidesse. ja kolme päeva pärast ei mahu enam sokid pesukasti, sest kunagi pole ju pesu pestud!

selle vastu pole vist mõtet rääkida, kui püsiv on üks mehe paigaldatud trepikäsipuu või vahetatud sumps. no isegi kui on sitalt tehtud, siis ikka kestab kauem kui nädala ju!

vot ja protestiks niukse kaduva vastu tõstsin lõngakasti elutuppa silma alla ja hakkasin seda tühjaks kuduma. kolm kera olen teinud kolmeks imeliseks kiivrimütsiks kronoloogiliselt urule, albertile ja elsakesele. teise järel oli küll kriis, sest uut mütsisoovi polnud koitmas, aga õnneks olid kadunud KÕIK uruhiire villased sokid ja ma sain hoobilt uued visata. kui need valmis, tuli kolmas müts, ja nüüd teen igaks juhuks urule uued sokid, mine neid vanu tea, äkki kaovad jälle ära.

ja teate kui mõnus on! teed õhtusöögi, koristad köögi ära, kood viiendiku jagu mütsi ja lähed magama. pärast hommikusööki on köök jälle segamini, õhtusöök muutus olematuks juba enne õhtust köögikoristamist, aga mütsiviiendik on ikka alles!

hilja

ma teen eksole ise leiba. ja ma olen oma leivast üsna kõrgel arvamusel. arvestades külaliste mõminat seda süües ja lahutades sealt julged 50% viisakusmõmina näol, jääb ikkagi järele ka suhteliselt kõrge külaliste arvamus mu leivast.
ja just praegu lugesin perest ja kodust, et homme - HOMME! - on sadamaturul leivapäev ja koduleivavõistlus ja tooge kolm pätsi. jäin kurvaks, kurtsin käbile ja hakkasin arvutama. tegelikult jõuaks! kui see oleks õhtul. aga ei ole õhtul. ja südapäevaks ei saaks see leib mitte kuidagi võistlusvalmiks. ja ma olen suhteliselt kindel, et ma tooksin sealt auhinna!

uuestisünd

ükskord sügisel käisime telliskivi täikal ja see mees, kellega ma koos lapsi kasvatan, tõi mulle punase rinnamärgi kirjaga "MAAILMA PARIM EMA!" kandsin seda uhkusega kuni viimase ajani. aga vot kahe nädala eest oli see mu tagi reväärilt varvast lasknud. olin väga kurb ja palusin patsi, et ta mulle emadepäevaks uue sebiks. ta ei sebinud. aga et ma kurb ei oleks, andis ta mulle kadunu asemele ühe teise, mida ma nüüd siis tolle punase asemel kasutan: "METAL GOD".

tartu-elva-tallinn

tegin üle pea kahe aasta oma esimese tsiklisõidu, mis selle nime ka väärt. oskasin küll! ehkki varustus oli natuke selline humanitaarabi korras. sest et perekondlikel põhjustel pidin sõitma käbi varustusega. püksid ja saapad olid omad, aga jopp vale ja alumisi kihte polnud üldse pädevaid. aga hommikul enne kümmet startides oli ikka päris, päris külm. teine start õhtul pool kuus eeldas seega mõningast, et mitte öelda rohket ja läbimõeldud, kihtide lisamist, aga mida polnud, olid kihid. niisiis lappasin natuke vanaema vanu kappe ja leidsin ühe koidest söödud vana villase kampsuni. ema arvas, et varrukad ära lõigata ja mu õrnadele reitele tõmmata ning tekkinud tank top istumise ja alaselja ümber keerata peaks päris okei olema. nii ma saanudki ülisooja pesu, ainult et ilma lõikamata. tõmbasin selle asja lihtsalt endale jalga. reied varrukatesse, krae tussu juurde ja ülejäänu nii kõrgele kui ulatus. tulemus oli soe ja tõeliselt rõve, aga õnneks jäi see pealmiste kihtide ehk päris mootorratturi-imago alla. pealtnäha olin nagu lihtsalt paks käbi.