majavalitsusest, armastusega

on vahepeal jälle vett voolanud kraanidest merre.

no toona sai nii, et too martin, kes oli okei kutt ja ei nõudnud visandit, oli lahkunud töölt. ma sain seda teada siis, kui poolteist kuud oli juba möödas ja meil mingit vastust linnaviletusest polnud. pärisin aru. selgus, et martin läind, keegi asendab ja meie asjast midagi ei tea. aga meilile vastaja hakkas siis lilli liigutama ja juba mõne päevaga oli meil vastus käes. see oli, et ei mingit välissoojustust, teil on nii õilis maja!

edasi läks juba kenamini, sest edastasin meili joonelt me energiaaudiitorile, kes edasi juba otse suhtles ja päris, kas sellist, aga sellist auku tohib seintesse teha. sellist siis lubati, kui see on sama värvi kui krohv ja enne ikka uuesti täpselt üle kooskõlastatakse.

noh, hea küll.

korstnapühkija käis ja ütles et kõik on valesti. korstnad pudenevat kohe hommepäev sissepoole kokku ja katusel pole harjaredeleid ega käiguteid. lõõrid tegi vähemalt puhtaks ja arve esitas ka, no lisaks ettekirjutustele.

tallinna vesi käis ka. rahuldamas krt 1 mutis tärganud korteriomaniku nõudmist, et tema juriidilisel pinnal asuv maja veemõõtja tuleb kolida mujale, see kahjustab tema huve. tallinna vee mees siis käis, vaatas, ja ütles, et kõik on valesti. maja veemõõtja olevat liiga suur ja tuleb paigaldada väiksem. nemad toovad küll väiksema, aga meie peame ette valmistama vormikohase taristu selle paigutamiseks. arvet ei esitanud ja muu hulgas siis vastas krt 1 nõudmisele, et see ei ole võimalik, jääb nii nagu on.

elektrikud käisid ka. ma täpselt ei tea, mis töid me siis lõpuks neilt tellisime, sest mingit lepingut meil ei ole. aga ringi nad siin sahmisid ja eesti energiaga saime maid jagada kõik nii et maa oli must. majal oli 40A peakaitse. monopol väitis et seda on maa ja ilm. elektrikud siin väitsid et võiks ikka rohkem olla. rohkem saab ise osta. üks maksab 1280 eurot umbes ja osta saab 20 kaupa. nii et ostmine jäi ära. aga tööde käigus paistis, et krt 4 peakaitse juba üksi on 20A. ülejäänud seitse korterit peavad siis omavahel ülejäänud 20A ära jagama või? monopol ei osanud selle kohta midagi kosta, sest nende arhiivides polevat meie krt 4 üldse olemas. küsisin siis sealt nende liitumislepingut, et meil oleks millegagi monopoli ees lehvitada. neil oligi leping. 20A peale. ainult et see pärines paar aastat varasemast ajast kui kogu majale need 40A olid kokku lepitud. noh, siis paigutatigi nii, et krt 4 jäi oma 20A-ga eraldi ja ülejäänud maja jagas 40A ära. me oleme siin pea kaks aastat elanud ja seni pole muret olnud, et veekann ja praeahi ei saa korraga töötada, miks siis edaspidigi peaks 40A vähe olema, mõtlesime.

krt 3 brigadir vahepeal vahetus. seal on eksole omanikuks mingi päris suur ehitus-, haldus- jne-firma, kes korteri üles vuntsib ja rahaks teeb. see mees, kes siin asju ajas, läks tagasi oma erialale (käbi käib tema juurest nüüd oma autofirmale juppe ostmas) ja asemele anti uus. kes tundub olema vähem jutu-, nalja- ja napsu- ja rohkem tegudemees.

ja nüüd on meil valmis energiaaudit. kus põhimõtteliselt on kirjas, mitte et see kedagi üllatuks, et kõik on väga halvasti. mul hakkas kohe füüsiliselt külm, kui ma seda lugesin.

mida sellega edasi teha? noh, koosolek peaks otsustama, aga ma peaksin neile enne mõned võimalikud arengud ette mängima ju. mis saab, kui laseme selle 22000-eurose paketi töösse, kas või kui palju sellest kredex võiks asjade suurepärasel kokkulangemisel kinni maksta; mis saab siis, kui me seda ei tee; mis saab siis, kui me laseme käiku mõne soodsama, aga palju, palju vähem tõhusa paketi jne. ja seda kõike vene keeles. võibolla peaks koosolekule tellima selle kredexi konsultandi, kes ise räägib, mulle eesti ja neile vene keeles?

ja kuna pool sellest auditist koosneb mulle üsna adumatutest ühikutest, arvutustest ja loogikatest, siis peaks olema ka mingi tarkpea, kes üldse seda projekti juhtima, tagama ja valvama hakkab. sest et isegi kui ma koosolekuga hakkama saan, ei oska ma midagi edasi teha. kust küsida projekti? projekti millele? "tehke me maja paremaks, siin on energiaaudit, kus vajalikud soovitused"?

pühadevahe!

ma ei mäleta, kust need jõulud täpselt hakkasid. vist siis, kui novembri keskel tuli mõte kududa ports väikesid villaseid sokke. jätsin oma vesti kõrvale ja sain valmis ühed. ema siis toetas tartus veel kahe paariga. siis tuli teha mu motoklubile ajakirja. siis tuli kududa paar kindaid. veel üks paar kindaid. ühed sokid. muidugi ostelda ja pakkida, ega ma siis kõigile kudumeid puistanud! ostelda sai ühel päeval, kõike muud tegin öösiti. vahel poole kaheni, vahel kuueni. no see kvalifitseerub küll hommikuks juba.

üleeile sai valmis klubileht. vähemalt minu tööjärk. mis osutus niigi mitu nädalat ja ülesannet pikemaks kui ma algul oletasin.

eile said valmis viimased kindad. kõige ilusamad! mõtsin et võtan endale ja pakin sisse hoopis vardad ja lõnga, tehku ise. aga no eks ma siis katsun leida motivatsiooni endale ikka eraldi teha.

täna tuleks veel leida jaksu küpsetada paar ahjutäit muhvineid ja siis võiks homme teha suurel hulgal mittemidagit. võibolla undki näha...

kingikudumiste finaali üritasin tähistada endale sokkide alustamisega. lõnga on mul dajooba, aga ikka kipun uue asja kudumiseks poest kirjut lõnga tooma. kuna seekord rahhi polnud ja oli külas ema, palusin tal mu lõngakast üle vaadata ja valida välja lõngad, millest tema mulle sokid teeks. siis andsin sulepea ja kirjaploki palvega panna kirja rida-realt see, mida ta nende lõngadega siis teeks.

sest teate, kududa ma võin küll. täitsa tuleb välja juba. aga ma ei oska kujundada. mul tulevad nii koledad värvikombinatsioonid! sellepärast ma toon ka uue soki jaoks poest uue lõnga: ostan spets sokilõnga, mis juba ongi kenades ja omavahel sobivates toonides kirju, lisaks soe ja vastupidav. no mis nii viga, hakka lihtsalt otsast kudumiks lahti kerima ja ilus asi kujuneb täitsa ise! aga viit kera omavahel klapitada, toda ma enam ei oska.

tõsi küll, mõne nädala eest tabas mind valgus. nimelt ma oskan asju teha küll. igaüks oskab kududa punase lõngaga sokid ja teha valgega säärele kaks triipu. igaüks mitte ei oska, vaid teeb ka nii. ja suur osa tegijaist ka müüb selliseid. aga mina ei lepi niukse klassikaga. sest et mina olen veetnud juba palju aastaid oma ema kudumite seas. ja need ei ole sellised sokid. need on hoooooopis teistsugused sokid. need on kunstiteosed. niisiis valgustatuna mõistsin, et mitte ma ei oska klapitada, vaid mul on teine taustsüsteem. veetes oma elu kootud kunsti seas ongi raske midagi väärilist ise valmis teha.

noh, nüüd ma siis palusin kunstnikul endal kerad välja vaadata ja järjekorrad-kudumisread üles kirjutada. tuleb nentida, et ma poleks ise elades selliseid kerasid võtnud, sest igaüks oli nii kole! aga ta tegi proovilapi ka ja see oli nii ilus!

a vot kui kuduma hakkasin, siis tuli ka ilus, aga mitte sokiks kõlbulik. tehnika ikkagi ei vea mul seda kunsti välja. nüüd ei teagi, kas minna lianni sokilõnga järele (noh, pärast palgapäeva) või on võimalik mu tehnikaga ikka midagi peale hakata, et peene kraami ka välja veaks.

kuidas tulla toime

Järgneb nii palju tõde, et ma ei tea, kas ma üldse suudan kõik korraga vastu võtta. Jäägu see igatahes siia, nüüd ja igavesti, uuesti ja uuesti üle lugemiseks.

24

DETS

2009

Lisa kommentaar

Mina kopeerisin selle siit. Väidetakse:

Järgneva kirjutajaks on 90-aastane Regina Brett, kes elab Clevelandis.

„Et tähistada vanemaks saamist, kirjutasin ükskord üles 45 õppetundi, mis olen elult saanud. See on olnud minu kõigi aegade kõige populaarsem veerg. Minu aastaloendur liikus augustis 90 peale, mispuhul see nõutud veerg uuesti:

1. Elu pole õiglane, kuid on ikkagi hea.

2. Kui kahtled, astu lihtsalt väike samm edasi.

3. Elu on liiga lühike, et raisata seda kellegi vihkamisele.

4. Sinu töö ei hoolitse su eest, kui oled haige. Seda teevad sõbrad ja vanemad. Hoia kontakti.

5. Maksa oma krediitkaardi võlg iga kuu tagasi.

6. Sa ei pea kõigis vaidlustes peale jääma. Lepi lahkarvamusega.

7. Nuta kellegagi koos. See aitab paremini kui üksi nutmine.

8. Jumala peale võib vihastada küll. Ta kannatab selle välja.

9. Alusta pensioniks kogumist esimesest palgast peale.

10. Šokolaadi asjus ei tasu vastupanu üritadagi.

11. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see olevikku tuksi ei keeraks.

12. Sinu lapsed võivad küll sind nutmas näha.

13. Ära võrdle oma elu teiste omaga. Sul pole aimugi, milles nende teekond seisneb.

14. Kui suhe peab jääma saladuseks, ei peaks sa selles suhtes olema.

15. Kõik võib silmapilgu jooksul muutuda. Kuid ära muretse – Jumal ei pilguta kunagi silmi.

16. Hinga sügavalt sisse. See rahustab meeli.

17. Saa lahti kõigest, mis pole kasulik, ilus ega rõõmuvalmistav.

18. Mis ei tapa, teeb tõepoolest tugevamaks.

19. Õnneliku lapsepõlve jaoks pole kunagi hilja. Ainult et teine lapsepõlv on täiesti su enda teha, mitte kellegi teise.

20. Mis puutub selle poole püüdlemisse, mida tõesti armastad, siis ära lepi eitava vastusega.

21. Põleta küünlaid, maga pühapäevalinade vahel, kanna seda ilusat pesu. Ära hoia neid eriliseks puhuks. Täna ongi eriline.

22. Valmistu liigagi hästi ette, seejärel lase asjadel oma rada minna.

23. Ole kohe ekstsentriline. Ära oota vanaduspõlve, et lillat kanda.

24. Kõige olulisem suguorgan on aju.

25. Keegi teine peale sinu ei vastuta sinu õnne eest.

26. Lisa igale niinimetatud katastroofile klausel „Kas viie aasta pärast on sel mingit tähtsust?”

27. Vali alati elu.

28. Anna kõigile kõik andeks.

29. Pole üldse sinu mure, mida teised inimesed sinust mõtlevad.

30. Aeg parandab peaaegu kõik. Anna ajale aega.

31. Kui hea või halb olukord ka poleks, lõpuks see muutub.

32. Ära võta ennast liiga tõsiselt. Keegi teine sind ju ei võta.

33. Usu imedesse.

34. Jumal armastab sind oma loomuse tõttu, mitte millegi sinu tehtu või tegematajäetu pärast.

35. Ära püüa teha elule peaproovi. Ilmu kohale ja anna endast parim kohe praegu.

36. Vananemine on parem kui teine võimalus – noorelt surra.

37. Sinu lastel on ainult üks lapsepõlv.

38. Lõppude lõpuks loeb ainult see, et sa armastasid.

39. Mine iga päev välja. Imed ootavad kõikjal.

40. Kui me kõik kallaksime oma probleemid kuhja ja näeksime teiste omi, siis kahmaksime enda omad tagasi.

41. Kadedus on ajaraisk. Sul on juba kõik, mida vajad.

42. Parim on alles ees …

43. Mis tujus sa ka poleks, tõuse püsti, pane hästi riidesse ja ilmu kohale.

44. Anna järele.

45. Elul ei ole lehvi ümber, aga kingitus on see ikkagi.

kodanikuühiskonda alga!

ma mõtlen, et äkki kedagi huvitab, äkki kellelegi on kasulik või äkki on lihtsalt lõbus, kui ma sellest ka kirjutan. keda mitte, jätke vahele, jutt on veniv nagu alati.

taustast nii palju, et meil korter kolm müüs pinna maha ja lahkus, aga kuna ta oli ühistumutt, siis pidi keegi teine selle teatepulga võtma. ülejäänud kuus korterit on venekeelsed ja meie ainsad eestlased. oma korteri müüs ta ehitusfirmale, kes nüüd sitast saia teeb. jamajarahva see osa, keda miski üldse kottis, see on siis korterid kaks ja kuus ja see lahkunud kolm, surus meid ühistut juhtima. tegelikult küll käbi, sest tema on tädidega kalidoris pläkutanud vahel ja tädidele ta meeldib. aga juhiks sain siiski mina kui korteri juriidiline omanik. neil olevat vaja, et juht räägiks eesti keelt, sest siis on hea ajada ühistule välja soodsaid pangalaene ja fassaadiremonte. mina sõnastasin, et see kõik on väga tore ja ma võin seda teha küll, aga mure on selles, et ma ei saa oma ühistuga suhelda. "meeje jõõpime jeesti keel, küll saama!" oli vastus ja õlalepatsutus. see kõik toimus trepikojas ja vestluse käigus toodi meile kogu dokumentatsioon ja pitsat. kes enam jahuda ei viitsind, astus lihtsalt oma uksest sisse ja kogu moos.

noh, mõni aeg hiljem pidasime maha esimese koosoleku. enda elutoas. tädid keeldusid sisse tulemast ja hüüdsid trepilt, et teeme trepikojas ära. et meil on väiksed lapsed ja nemad küll meie koju ei saa nii tulla. no esiteks pole mul trepikojas neid väikseid lapsi kuskile panna ja teiseks olin ma näinud, kui lihtne on trepikojakoosolekult lahkuda. kuna me keeldusime väljumast, tulid nad lõpuks ikkagi sisse.

krt üks istus nurgas ja ütles, et tema on kõikides küsimustes erapooletu.

krt kaks on raamatupidaja ja oskab ainsana natukene eesti keelt.

krt kolm on 48. aasta korterist kaasaegset turuhitti ehitav brigadir.

krt neli on edik.

krt viit ma nägin vist esimest korda.

krt kuus on üksik pensionär, kes haldab ka krt kaheksat, kus on üürnikud.

ja seitse on siis ühistumutt allakirjutanu isikus.

tolle esimese koosoleku käigus valiti ametlikult ära see uus esimees.

krt kolm tegi ettekande sellest, kui kohutavas seisus on maja elektrisüsteemid ja kõik tuleb ümber teha ja temal on elektrikud olemas, et kohe homme alustada. arutelu oli kahtlev ja edik ütles et tema ei taha. (kahtlustame, et tal tuleb juhe kuskilt natuke otsemini tuppa kui tavaliselt kombeks on.) otsustati võtta vajalikele töödele hinnapakkumine ja siis edasi mõelda. meie pere meelest oli see juhtmeporno siin ka üsna kaheldava kvaliteedi ja turvalisusega ja krt kolmel on seda ehitust hädasti tarvis, sest ta ei saa end üldse kuskile ühendadagi enne ning ehitus seisab. aga no kui otsustati, et vaatame ja mõtleme veel, siis ma ei saa ju üksi lepinguid sõlmida ja töid tellida, eriti kuna need võtavad pisut suurema summa kui ühistul üldse arvel on?

lisaks tahetakse fassaadi ilusaks, sest naabritel on ka, aga pole selge, kas võiks ka soojustada. lubasin välja uurida.

noh, teisel koosolekul on elektritööde hinnapakkumine olemas ja hääletus läheb sujuvalt, sest vahepeal on vist inimesed aru saanud, et ühistu toimib ja asjad lähevad paremaks ja parem on hea, seega ühistu on hea, seega oleme sõbralikud ja ärme kahtle. meeleolu on helge, kõik arvavad midagi, enamasti positiivset, noogutavad lahkelt üksteisele. pane või samovar tulele. (ei pea vist ütlema, et ikka meie elutoas, seekord ilma tõrkumiseta.) krt viis võtab lausa ise sõna, et temal on mingi korstnaga mingi nuss. arusaadavalt ei ole korsten tema, vaid ühistu mure, mistõttu palume tal lahkelt asi korda ajada ja ühistule tšekid võtta. fassaadi osas teen ettekande (krt kaks kuulab tähelepanelikult, käbi jälgib, et ma piisavalt aeglaselt räägiksin, ning kaks tõlgib siis teistele ka) sellest, et tellisin energiaauditi, mis ütleb, mida on tark teha, ja linnast projekteerimistingimused, mis ütleb, mida tohib teha.

see kõik oli sissejuhatus. et te mõistaksite seda, mida ma nüüd räägin.

fassaadi asjus helistasin nii kultuuriväärtustesse, linnaplaneerimisse kui linnaosavalitsusse. neid kõnesid pendeldas kolme kohta ikka päris palju. meil siin miljööväärtulik piirkond ja maja, kas me üldse tohime soojustada? kõigi nende kõnede peale sai selgeks, et tuleb täita projekteerimistingimuste taotlus ja seal on kõik kirjas. tegin ära.

ükspäev helistatigi nüüd linnaplaneerimisest. et meil taotlus projekteerimistingimusteks sees.

"jah, juba kuu aega ja viie tööpäeva pärast saab menetlusaeg läbi. ootame pikisilmi."

"jaa. teate, teil on selline asi, et teil on seal miljööväärtuslik maja."

"jaa, teame küll."

"noh aga siis te peate ju kultuuriväärtuste ametiga rääkima enne. ega meie ei saa siit anda välja projekteerimistingimusi niimoodi, äkki ei tohigi midagi teha!"

"jaa. me rääkisime sellest teiega ka, ja see kõik pidadagi projekteerimistingimustega selguma, või mis?"

"eiei, te peate ikka kultuuriväärtustest küsima."

"okei."

"te helistage martin ausale, tema tegeleb nende asjadega. te peate talle eskiisi esitama, et mis te teha tahate, ja siis ta vaatab, kas see on okei."

"eskiisi? mismoodi, et nagu joonistama?"

"noh jah. ja siis ta kas kinnitab või ei."

"jaa. kas nii ei saa, et ta lihtsalt annab meile teada piirangud ja load, et mida seal meie kandis tohib ja mida mitte? kas peab just nii, et me mõtleme välja, mida tahame, ja siis ta ütleb, et ei saa, ja siis me joonistame uue mõtte, ja siis ta... no nii on jabur ju, äkki on kuskil piirangud kirjas ja me saame sellest lähtuda, ja teie meile projekteerimistingimusi andes ka?"

"ei meie ei tohi midagi väljastada enne kui teil on tema luba olemas."

"nojah aga küsige siis talt, meil on mitu samasugust maja seal korda tehtud, eks need tingimused on ju samad, kui kaitseala on sama ja maja täpselt samasugune?"

"ei nii küll ei saa et meie räägime, te peate ikka ise küsima."

"jaa. okei, ma räägin temaga."

et siis:

mul on energiaauditi tegijad, kes oma soovitustes võiksid ju lähtuda sellest, kas me üldse tohime maja noh näiteks väljastpoolt soojustada.

mul on kultuuriväärtuste amet, kes ootab enne üldse köhatamistki, et meie siin joonistame valmis mingi plaani, kuidas meie seda asja ette kujutame. ega ütle enne, mida tohib ja mida mitte. me ei tea, kas me tahame soojustust, võibolla audit ütleb, et pole vaja? aga äkki ütleb, et on vaja, aga tal pole mõtet seda öelda, sest me ju ei tohi...

ja meil on linnaplaneerijad, kes ei reageeri üldse enne, kui me kultuurivärdjatega oleme kaubale kembelnud.

vot õnneks martin oli okei tüüp ja lubas meie majale anda samad load mis siinsamas üks naaber identsele majale saanud.

ja siis see teine lugu. maja täielik elektrirenoveerimine. kuna otsustati ära, et remonditagu korda, pandagu maandus ja kõik muu vajalik, hakkasime krt 3-ga asju ajama. tema majandab eesti energia ja oma elektrikutega ja mina täidan pabereid, mida vaja, puistan varrukast digiallkirju ja saadan ilma peale laiali. ja vot saadeti meile esiteks taotlus uuele pingesüsteemile üleminekuks, mille täitmine oli enamvähem jõukohane. eriti kuna me leidsime ühistu paberite pakist mingi aruande, kus tabelis kõik peakaitsmed, faasid ja värgid kirjas olid. olime tänulikud, et niuke tabel leidus, kirjutasime vajalikud andmed maha ja tõstsime selle kõrvale. aga oli ka "teatis nõuetekohasuse kohta". tollega pusisime igavesti kaua aega, kuni ma lõpust leidsin lõigu "Teatise esitajana deklareerin, et teatises esitatud andmed on tõesed, teatises nimetatud elektripaigaldis on ehitatud õigusaktides toodud nõuete kohaselt, tehniline kontroll tuvastas elektripaigaldise nõuetele vastavuse ja elektripaigaldise võib pingestada." vot tollele ma enam alla kirjutada ei suutnud, pingestamine tundus ühtäkki kuidagi hirrrmus ohtlik. liiati küsiti "elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistuse" numbrit ja seda tunnistust ma miskipärast paberipakist ei leidnud. ehkki too ülalkiidetud tabel oli pealkirjastatud kui elektripaigaldise korralise tehnilise kontrolli aruanne. aaaaga vot kui täitsa kogemata lugesin tolle dokumendi kolmandat lehekülge, sain teada: "elektripaigaldis on täielikult amortiseerunud ja vajab põhjalikku korrastamist. /---/ nõuetekohasuse tunnistuse saab väljastada pärast paigaldise ettevalmistamist." kõik see pärineb septembrist 2006 ja on ka kirjas, et järgmine korraline kontroll siseneb septembris 2011.

moraal? esiteks, mingit ühistuskoosolekut ei pidanuks nende elektritööde otsuseks tegema, meilt nõuti seda juba viis aastat tagasi.

ja... et miks siis pole tehtud? ei, mitte seks et eelmine ühistumutt olnuks laisk või majarahvas ei raatsinuks. ma arvan, et sellepärast, et sadas sisse korraline kontroll, mingi endel, kontrollis kõik üle, ulatas seejärel eestikeelse imelise kokkuvõtte, kust pärinevad toodud tsitaadid, ja ulatas valjale. valja ütles "jaitäh!", tundis rõõmu, et midagi on jälle kontrollitud ja järelikult korras, ja pani akti kausta. lugenud polnud kuni eilseni seda keegi.

keskiga

ma usun, et ma olen nüüd keskikka jõudnud. peamiselt annab sellest märku spordile vilistav keha, mis vanasti seedis ära kõik, mille järgi isu oli, kuid allus kenasti tasakaalustavatele liikumisprojektidele. aga nüüd, tundub, teate, et tuleb kas veel rohkem liikuda või ikkagi hakata ampse lugema. või hakata suuremaid riideid ostma.

märku andis siin teinepäev ka silmanägemine koos peakesega. üks kadus ära ja teine hakkas seejärel koledasti valutama. noh helistasin kiirabisse ja guugeldasin insulti ajaviiteks. (leidsin väheabivalmeid pealkirju stiilis "101 best insults" ja "funnyinsults.com".) nad tulid, mõõtsid vererõhku ja tahtsid haiglas edasi uurida, aga mul muksu ju magas siin ülakorrusel. lubasin neile siis, et ma kutsun mehe koju muksu und valvama ja lähen ise emosse. ukselt nad veel panid südamele, et ma ikka kindlasti läheksin.

noh, läksingi. sõidutati emo intensiivi, võeti mitu liitrit verd ja pisteti kompuutertomograafia masinasse nagu populaarsetes telesarjades. (vahepeal helistas mu mobiilile kiirabitädi, et kontrollida, kas ma ikka läksin haiglasse. ta kohe päriselt muretses!) aga viga polnud nagu midagi ja kästi ära koju minna. mina olin siiski üsna hirmul ja püüdsin pressida, et millest see siis oli, kui kõik okei on. no öeldi ikka et kui jälle ära laksab, tulgu ma ikka tagasi. noh, järgmisel hommikul juba oligi kõik samamoodi, kutsusin käbi venna last hoidma ja helistasin kiirabi endale järele. nagu eilegi, küsiti jälle mitu korda: "kas teil on kunagi migreeni diagnoositud." - "ei ole, ma ei tea migreenist mitte midagi!" oli ka täna mu vastus. noh, tuli kiirabi, mõõtis vererõhku, ütles et väga migreenihoo moodi ja käskis võtta peoga valuvaigisteid. no näiteks kaks parakat ja ühe ibuka, või vastupidi. ma täpsustasin: "kas see nüüd tähendab, et mul on migreen diagnoositud või mis ma järgmisel korral pean vastama sellele küsimusele?" üleoleva naeratusega vastas lahke tohter: "oh ei, migreeni ei diagnoosita niimoodi, kulla inimene! migreen diagnoositakse siis, kui kõik muud põhjused on välistatud!" ja rääkis pikalt keerulistest uuringutest, mis tuleb enne teha. mökitasin, et miks ta siis ilma nende uuringuteta mulle migreeni kirja pani. "no teile on kompuuter eile tehtud, järelikult midagi hullu ei saa olla!"

vot nii. seiklus jätkus järgnenud viiest päevast veel kolmel ja siis jäi vakka. ootame järgmist magnettormi, täiskuud ja nädalavahetust, et teha omad järeldused.

live

tähelepanek elust: kui sul on kodus viieaastane, areneb sul välja tugev talumatus lausetele, mis algavad sõnaga "aga".

suve hääl me juurde jääb

tegime ära.

seekord oli kaasas gps-logger, mis tähendab, et me isegi saame (vist?) soovijatele anda marsruudi tehniliselt kasutamiseks. (tegelikult me sõitsime elvast puhja ka, aga ilmselt olid pilved satelliitide ees või midagi, et see ei salvestunud.)

ise ikka sõitsime paberi ja päikese järgi, kõik need 1686 või natuke rohkem kilomeetrit. vanad gaidid ju, mis meil moodsatest navigatsiooniseadmetest!

eks tuleb millalgi ka kena galerii ja detailsem reisijutt, aga seni võin teile öelda kolme:

tallinn on kohutav linn! ma enne lihtsalt arvasin seda, umbropsu ja pimesi, aga nüüd olen veendunud. küll ma juba tean, ma olen neid kõiki näinud!

meid kõiki ootab siin maal juba üsna pea ees väga palju kergliiklusteid.

meid kõiki ootab siin maal juba üsna pea ees väga palju ringristmikke.

aga see maa on ikka sama ilus :)

sõidame!

niisiis on meil plaan: eesti kaardile joonistatud kinniste otstega kõver, mis läbib 45 mandri-eesti linnaõigustega asulat.

nüüd on meil ka põhimõtteliselt gps, mille järgi sõita: 41 lehekülge must-valgeks paljundatud regio atlast, millele veetud punase markeriga õigele teele jäme jutt. jaa, need lehed on nummerdatud!

on pakk kleepekaid, mis jäävad meie matka neis 45 linnas meenutama.

on kahe aasta jooksul väga vähese haaval pandud kõrvale raha, mida on kogunenud täpselt nii palju, et joota kaks mootorratast 1600 kilomeetri jaoks ja sööta kaks tüdrukut neil mootorratastel.

on pakitud kohvrid riiete, ööbimis- ja toitlustusvarustusega.

on õpitud kasutama gps-loggerit ja on varustatud vähemalt üks mootorratas pistikuga, mille kaudu laadida vajalikke akusid.

kõik justkui on. tuleb veel kannatada homse õhtuni, käik sisse panna ja... sõidame!

igale matsile oma köök!

kuna on sügis, ostsin ükspäev supermarketist luuvilju ja martsipani ja vahukoort ja tegin koogi. ja beseed, sest munavalged jäid jõude. sinna läks maja viimne suhkrutera.

kook oli maitsev ja kui otsa sai, oli ilmunud majja ämbritäis marju. noppisin varred tagant, tudeerisin raamatuid ja tegin koogi.

eile sai kook otsa ja tuli külla vanatädi supermarketist valitud porgandikoogiga.

ehkki see on veel kapis, tuli täna siiski martsipanijääk välja võtta, sest ilmunud oli ka ämber ploome. otsustasin korrata käesoleva saaga avanumbrit ploomi-martsipanikooki näol. kammisin kõik raamatud läbi ja taasleidsin lõpuks retseptigi. poodi ei hakanud minema, sest ploome ju on ja sobiv jagu martsipani jäi ju just järele ja suhkrutki oli meeles teinepäev tuua. vahustasin siis või suhkruga ära ja lisasin juba munakollased (porisedes, et nüüd tuleb jälle kohe beseed otsa teha, sest munavalged jäävad jõude.), panin mõõdukannu valmis ja hakkasin jahu valima. jäingi valima, sest mis sa ikka oskad kosta, kas paremini sobiks rukkitäistera, mahe-rukkitäistera või graham. leidsin ka kliisid ja sihvkasid. maigutasin ja maigutasin. maigutasin ühe telefonikõne K-le, kes maigutas toru otsas sama abitult kui mina. loetlesin talle oma kappide sisu ette. no jumala eest, parim mõte tundus makarone jahvatada, siis ju saab nisujahu! rääkisin kaerahelvestest kui minu hinnangul pädevaimast aseainest ja leidsin ühe nendepõhise koogipõhjaretsepti, aga seal on ikkagi jahu kaerahelvestega pooleks ja sama palju porgandit kahvel. aga kui jahu pole kohe mitte ühtegi grammi... K tuli päästvale mõttele võtta kaeraküpsiste retsept. seal polnudki mitte ühtegi grammi jahu! niisiis valmis koogipõhi edasi nisujahu asemel kaerahelveste lahkel toel. lahkelt lajatasin selle munavalge ka hulka, mis ahjus põhja eelküpsetades selgus olema viga, sest ollus kees ja mulises nigu mõni supp. niisiis küpsetasin pikemalt. kui tundus, et juba kannab, panin silmad kinni, laotasin kähku peale ploomid, martsipani ja kallasin munakooresegu ja pistsin kiiresti ahju.

ma ei tea, lõhnab küll okeilt. aga teinekord ma vist ikka enne kontrollin varusid kui pimesi lajatama hakkan.

olgu lisatud, et täna ilmus ämber mustikaid ja ma veel ei tea, mis kooki ma homme teen. õunu ilmus ka, neist mõtlesin koogi teha.

see päev on teel

täna kogunes kõrgestiaustatud žürii, seadis seitse võistlustööd ritta, pikkuse järjekorras, ja hakkas välistama. esmalt läks põhja-läti tuur, sellega tegeleme mõni teine kord, praegu meil on eesti periood. teiseks läksid need, kus oli palju sama teed pidi edasi-tagasi sõitmist. ülejäänud neljast valisime kõige teistmoodisema.

olgu märgitud, et võitja oli inimeste koostatud teekondadest kõige lühem! ehk sellest rentaablima tegi ainult masin, aga masin jälle tegi sutike igava. nii et palju õnne, fazz!

varahommikune

ma ei saanud magada, palav oli. kell viis kisendas kass, et tema toas on sääsk, pool kuus kurtis et piniseb jälle ja ronis meie teki alla. aga noh, ma saan nüüd juua kuuma kohvi istudes vaikuses, võibolla see polegi nii halb. eks kell kolm, mil kümme tundi ärkvel oldud ja päev alles sirab taevas, lajatab.

päev tõotab tulla tegus. pakkida tuleb riided, varuriided ja tarvikud, et sõita rutja lennuväljale. jah, kogu pesakonnaga. saame näha, kuidas fighterite paugutamine hiire unele mõjub.

ülbe värdjas, ikka teie

ma sain eile teada, kuidas kujuneb maine. kuidas sa võid lihtsalt istuda ja teha ühe süütu nalja mitte kedagi halvustades, aga pärast teab pool linna, et sa oled ülbe värdjas.

tuli mu vend hommikul siia, et mind ja hiirt peale võtta ja endale külla viia. asjad venisid, aeg tiksus, aga temal kodus lastega naine, kes pidi kell kümme tööl olema. tööl, kuhu ta läks alles mingi viiendat päeva. ega tahaks ju hilineda. aga meil läks aega ja aeg muudkui tiksus ja jõudsime kohale 9.53. proua oli õigustatult kuri, härra vabandas ja tõdes, et kõiges on süüdi tema. tegelikult ikka mina ka, aga sellel ta ei peatunud. aga see selleks. proua tuiskas minema ja meie jäime lastega tiksuma.

tiksun siis lastega õues, vend tuleb terrassile köögist leitud taldrekuga ja mõmiseb: näe, proua on mulle süüa teinud! itsitan vastu: "siis ta veel ei teadnud, et sa M oled!" vend ka itsitab. eks muster on ju lihtne: teed süüa, teed härrale ka, sööd ära ja vaatad kella, et kusse härra siis on, kurjuned ja... no ega ei hakka ju toitu ära viskama lihtsalt sellepärast, et sa selle ahvi pärast nüüd tööle hiljaks jääd eksole.

ja siis helistab proua ise, ilmselt teatega, et võtku härra süüa. leebunud ja puha. vend igatahes mõmiseb: "ma juba leidsin. tead, mari siin just ütles, et siis ta veel ei teadnud, et sa M oled." proua ilmselgelt ei saanud aru, miks ma teda emmiks nimetan, ja palus täpsustust. vend kordas naerust puksudes, endiselt kaudse kõne saatelauset otsetsitaadiga ühendades: "mari ütles, et siis ta veel ei teadnud, et sa M oled." nii veel mitu korda, lõpuks proua loobus ilmselt mõistatamast, miks ma pean teda emmiks, kui ta oma mehele hommikusöögi tegi. ja vaevalt ta muga lähiajal rääkida tahab. sellest või teisest või kolmandast.

argipäev

lõpuks on uru hambumuse areng hakanud halvama eksistentsi. ja arusaadavalt mitte ainult tema oma. teist päeva kulutan ta uinutamisele neli tundi. eile viiendal õnnestus, täna mitte. ma ei tea, kas ta nüüd magab, aga kusagil kella neljast olen olnud kraana, redel, mänguasi, peksukott, närimispuu ja küünistamisköis, märklaud ja lohutaja. seda viimast muidugi loetud korrad, rohkem ikka peksukott ja nii. söönud pole peaaegu midagi. millal saanukski?! küll olen teinud ühe käega kanasuppi. seda ei taha, halvad mälestused. pesta tahaks. und ei ole.

valasin klaasi veini täis ja refreshisin 15 minutit facebooki. igav. ak käib, aga mõistus ei jaksa kuulata ega kõrvad aru saada. hommikul kell 9 astub siia külaline. mitmeks päevaks kohe. see kodu on nigu seapesa. üleni. kas ma peaksin nüüd koristama hakkama? kes ma olen?

a vähemalt mul hambad ei valuta!

valik

tead seda tunnet, kui on käes väga vaikne pärastlõuna, kui mõlemad lapsed magavad ja sulle istub pähe pärast põgusat täiskasvanute aega eelmisel ööl ja viietunnist õueshängimist uuel hommikul - ikka laste õueune ja mänguväljakute nimel, mille siis veel! - selline raskus, et sa ei suuda end liigutadagi, rääkimata nt tubade koristamisest, lugemisest või kudumisest, telekast millegi vaatamist või perele õhtusöögi ettevalmistamisest. sa lihtsalt istud. võibolla refreshid facebooki, võibolla inboxi, võibolla klõpsid juhmi näoga telekat. jah, sinagi võiksid minna magama, lapsed ju magavad. aga sa ei lähe. sest sa tead. sa tead hästi, et sellest seisundist on hullem ainult üks: see, kui sa oled vajumas või juba vajunud sügavasse unne ja siis keegi kiljatab läbi une, kukutab voodist maha luti või näeb paha und, õues käib prügiauto või keegi helistab. lühidalt: kui sa ei saa magada, kaua vaja, vaid pead leppima teadmata hulga sinust sõltumatu armuanniga. ja vot see teeb inimese nii kurjaks, uniseks ja raskeks, et see enne-und seisund oli päris lihtne asi.

ja see vist ongi lapsevanemaks olemise juures kõige raskem.

sinine tuba, täies hiilguses

aga õnneks elan ma koos mehega, kes on linna peal tuntud kui ahto-24 ehk teisisõnu ahto-kes-parandab-kõik-ja-putitab-kõik. see ei ole roheliste rattaretke remonditelk, vaid tuba meie korteris. kunagi saab sellest master bedroom. seni võib vastavalt oludele öelda kuur, ladu, käbi tuba, vanaema tuba... ja need rattad on kõik meie rattad. osa on muidugi puudu ka, mis laenus, mis käbi töö juures.

ja Punase Mammuti rindelt siis ka: käisin just testimas, mida muutis rehvivahetus. sest vaadake, selles toas on asi igaks elujuhtumiks, nii et kui mul oli vaja uusi rattarehve, olid need ilmselt kuskil kapi taga võtta ja ahto-24 sekkumise läbi ka mu rattal all. ja kui käbi täna sealt toast väljub, on mul ka uus ja parem (ja kergem?) amort. kardetavasti lähen ma enne magama ja mis mul seal hommikuks on, ma ei julge kõik kujutledagi!

PS aa, ta vahetas juba mingi laagri ka ära. uus laager oli õnneks võtta, vanna olla väsind.

törts juttu spor... ptui! vaba aja veetmisest

rennes meelitas käbi kevadel jalgratturiks. käisivad tartus rallil ja veedavad kolmapäevaõhtuid puugimetsades. viimati jätsin lapsed kus see ja teine (aitäh, tarmo!) ja läksin ka. lõppude lõpuks on ka minul vaja something completely different. lisaks saame ju ühise elamuse, mis võiks olla tore tellis partnerluse müüris.

aga aitab suurtest sõnadest. ma tahtsin tegelt tehnikast rääkida.

mul on kaks jalgratast. sinine ja punane. sinine on sale kena tänavaratas mu esimese õppelaenu eest. punase pidin ostma siis, kui kass sai aastaseks ja ma tahtsin talle rattatooli, aga sinisele ei saanud kinnitada. olgu tunnistatud, et pea neli aastat hiljem pole ma temaga ikka veel ära harjunud. ta on kohutavalt raske! lisaks on ta rehvid justkui liimist. need kaks omadust kokku tähendavad, et vaba hooga ei saa lasta isegi allamäge. no sossi mäest saab, aga mitte pikalt. ja ma ei liialda.

aga nüüd. oli kolmapäev, jätsin lapsed ja läksin. valisin sinise ratta. mis sest, et mitte maastikule mõeldud, aga sellega vähemalt on võimalik sõita! mis sest, et koju jäi maastikuratas, amordiga ja puha. milleks maastikuratas, mida ei jõua vändata? rennese hoovis vahepeatusel seisis rennes me auto taga, vaatas sinist, näitas mullle oma näpu otsa ja ütles: "vaata ja harju. seda sa hakkad täna palju nägema." ohkasin raskelt. a no mis mul sellest, mida teised arvavad, mu valik oli teadlik!

no raja kolmesajandal meetril otsustasin, et sõidan esimese ringi lõpuni, rohkem mitte. see polnud tõesti selle ratta rada. kohe tõesti. lisaks veetsin suurema osa ajast põõsastes lihtsalt sellepärast, et ehkki avalik rahvaspordipäevak, tuhisesid rajal 100 m/s tuusad, kes hüüdsid "rada!" paljud ka tänasid, kui said. see oli tore osa.

aga pikk jutt lühidalt: sõitsin ära kõik neli ettenähtud 3,5km-st ringi, igaüks eelmisest paari minuti jagu kiirem, ilmselt vastavalt sellele, kui palju rajanõudjaid oli ja palju ma reaalselt sõita sain. järgmisel korral, otsustasin, tulen ikka punasega. (olgu öeldud, et avalikult näpuga ei näidatud ega näkku irvitatud, aga käbi rääkis, et kõik rääkisid sinisest rattast ja imestasid. väidetavalt positiivselt, et tore et ikkagi tuli ja sõitis ja ellu jäi ja tulgu ikka veel. ja mulle meeldib käbi uskuda!)

aga eile öösel, kusagil poole rummipudeli peal, läksime elutoast kuuri ja palusin rennesel tõsta üles sinine ja seejärel punane. sinine kerkis hoobilt lakke ja punast ei saanud ta maastki lahti. küsisin siis, kumma rattaga tema metsa läheks, kui tuunimisvõimalused välja jätta ja valik olekski selline. ta oli kohe täitsa vait. enam ta ei pidanud imelikuks, et ma sinisega metsas käisin.

ja vot nüüd ma helistasin tartusse oma isiklikule gt-müüjale ja palusin lahendust. kas kergemat raami, kuhu punase jupid ümber laduda, või punane müüki võtta ja mulle kergem müüa.

kaalusin ära ka:

minu punane standardvarustusele lisatud plastmassporikate ja pakiraamiga 18 kg.

minu sinine standardvarustusele lisatud plastmassporikate ja pakiraamiga 14,7 kg.

käbi alumiiniumraamiga tuunitud pill 14 kg.

not dead

eile hommikul sai mul maja- ja perepidamisest kõrini. esimese poole päevast veetsin koolitusel, ilma pere ja majata, aga siis läks eluks. veeresin jalgrattaga koolituselt nõmme mäest alla ja vaatasin pere üle, litsusin üles tagasi ja vastu tuult järvevana pidi (ei soovita!) koju, pakkisin ahvikiirusel asjad ja lõin zebrale hääled sisse. lenks itta ja paak tühjaks. see juhtus punkveres, kus esmalt tegi tabu mulle väikse linnaekskursiooni, millest hoolimata jõudsime laulupeole õigeks ajaks. noh, nad natuke viivitasid algusega, et me ka jõuaks.

ja peo järel tegin ma kõike, mida ühel suvisel nädalavahetusel tavalised inimesed ilma pere ja majata teevad:

jõin õlut.

laaberdasin linna peal nii omade kui võõrastega.

sõin ausat vana kooli burksi. äärekivi peal istudes. öösel muidugi.

ei vaadanud üldse kella.

ei arvestanud üldse kellegagi.

peitsin õllepurki patrullivate politseinike eest.

ostsin kõrtsust kaasa õlut, kui poed enam ei müünud.

magasin kutsekooli internaadis.

ei jaksanud pärast kõike seda hommikul veepudelit lahti keerata.

jõin hommikukohvi ja sõin -sööki statoilis.

sõitsin pool päeva mootorrattaga.

käisin karastavas metsajärves ujumas.

solberdasin jalgupidi külmas merevees.

päris täiuslikkusest kogu paketis jäi lisaks käbile puudu ainult läbimõeldum look laulupeoks. mu top kiivri pildi ja sõnumiga "sorry, bad hair season!" istus kõikide nende punkariharjade ja anarhiliste tagide vahele sama halvasti kui valged püksid ja tõesti helmet hair. aga õnneks polnud seal peegleid ja ma eriti palju ei viitsinud muretseda selle kõige pärast. pealegi oli mul vabanduseks tuua lühike ettevalmistus- ja veel lühem pakkimise aeg.

a punk on lahe.

teleka asemel

vot need naiste tööd eksole. meie peres on soorollid laias laastus paigas: käbi vahetab autol sumpsi - nii otseses kui laiemas mõistes - ja mina kraamin-kokkan. lapsed ei kuulu õnneks naistetööde alla, vaid on kogu pere rõõm ja mure, nii et käbi saab vabalt hakkama ükskõik millise lapse uinutamise, toitmise, mängitamise või millega tahes. enamgi veel, pärast uru võõrutamist öistest trikkidest pole me voodis kohti tagasi vahetanud, nii et kui urul on midagi öösel kobiseda - seda juhtub vahel harva - siis käbi sahmib. see-eest vastutan mina üsna ainuisikuliselt selle eest, et meil iga päev oleks midagi hamba alla pista.

aga mitte sellest ei tahtnud rääkida. vaid sellest, et

vot need naiste tööd eksole. need on nii haledalt ajutised ju! teed toad korda: mässad kolm tundi lastega mängimise ja söögitegemise kõrvalt, siis on tolm pühitud, kraanikausid kasitud ja põrandad pestud, rääkimata kogunenud rõivapundarde lahtiharutamisest ja sündsalt paigutamisest - mis kelle kappi, ja neid "kedu" on meil ju neli!, mis pesukasti või mis esikusse varna. aga kolme päeva pärast on kõik tolmune, riided varna all maas, pliit ülekeenud piimane ja köögipõrand purusi ja lömastatud mustikate plekke täis. nagu poleks kunagi koristatudki!

sama söögiteoga. tegin ükskord imelise frikadellisupi. kaks päeva hiljem käitus pere ja külmkapp, nagu nad poleks kunagi süüa saanud, ja ma pidin jälle midagi uut välja mõtlema ning otsast algama. pole tarvis märkida, et väljemõeldu teostamise järel väljendus köök, nagu poleks teda kunagi koristatud.

pesed pesu onju. sorteerid hoolega, et värvid-materjalid üksteist hoiaksid, lappad kuivama ja pärast kokku-kappidesse. ja kolme päeva pärast ei mahu enam sokid pesukasti, sest kunagi pole ju pesu pestud!

selle vastu pole vist mõtet rääkida, kui püsiv on üks mehe paigaldatud trepikäsipuu või vahetatud sumps. no isegi kui on sitalt tehtud, siis ikka kestab kauem kui nädala ju!

vot ja protestiks niukse kaduva vastu tõstsin lõngakasti elutuppa silma alla ja hakkasin seda tühjaks kuduma. kolm kera olen teinud kolmeks imeliseks kiivrimütsiks kronoloogiliselt urule, albertile ja elsakesele. teise järel oli küll kriis, sest uut mütsisoovi polnud koitmas, aga õnneks olid kadunud KÕIK uruhiire villased sokid ja ma sain hoobilt uued visata. kui need valmis, tuli kolmas müts, ja nüüd teen igaks juhuks urule uued sokid, mine neid vanu tea, äkki kaovad jälle ära.

ja teate kui mõnus on! teed õhtusöögi, koristad köögi ära, kood viiendiku jagu mütsi ja lähed magama. pärast hommikusööki on köök jälle segamini, õhtusöök muutus olematuks juba enne õhtust köögikoristamist, aga mütsiviiendik on ikka alles!

hilja

ma teen eksole ise leiba. ja ma olen oma leivast üsna kõrgel arvamusel. arvestades külaliste mõminat seda süües ja lahutades sealt julged 50% viisakusmõmina näol, jääb ikkagi järele ka suhteliselt kõrge külaliste arvamus mu leivast.
ja just praegu lugesin perest ja kodust, et homme - HOMME! - on sadamaturul leivapäev ja koduleivavõistlus ja tooge kolm pätsi. jäin kurvaks, kurtsin käbile ja hakkasin arvutama. tegelikult jõuaks! kui see oleks õhtul. aga ei ole õhtul. ja südapäevaks ei saaks see leib mitte kuidagi võistlusvalmiks. ja ma olen suhteliselt kindel, et ma tooksin sealt auhinna!

uuestisünd

ükskord sügisel käisime telliskivi täikal ja see mees, kellega ma koos lapsi kasvatan, tõi mulle punase rinnamärgi kirjaga "MAAILMA PARIM EMA!" kandsin seda uhkusega kuni viimase ajani. aga vot kahe nädala eest oli see mu tagi reväärilt varvast lasknud. olin väga kurb ja palusin patsi, et ta mulle emadepäevaks uue sebiks. ta ei sebinud. aga et ma kurb ei oleks, andis ta mulle kadunu asemele ühe teise, mida ma nüüd siis tolle punase asemel kasutan: "METAL GOD".

tartu-elva-tallinn

tegin üle pea kahe aasta oma esimese tsiklisõidu, mis selle nime ka väärt. oskasin küll! ehkki varustus oli natuke selline humanitaarabi korras. sest et perekondlikel põhjustel pidin sõitma käbi varustusega. püksid ja saapad olid omad, aga jopp vale ja alumisi kihte polnud üldse pädevaid. aga hommikul enne kümmet startides oli ikka päris, päris külm. teine start õhtul pool kuus eeldas seega mõningast, et mitte öelda rohket ja läbimõeldud, kihtide lisamist, aga mida polnud, olid kihid. niisiis lappasin natuke vanaema vanu kappe ja leidsin ühe koidest söödud vana villase kampsuni. ema arvas, et varrukad ära lõigata ja mu õrnadele reitele tõmmata ning tekkinud tank top istumise ja alaselja ümber keerata peaks päris okei olema. nii ma saanudki ülisooja pesu, ainult et ilma lõikamata. tõmbasin selle asja lihtsalt endale jalga. reied varrukatesse, krae tussu juurde ja ülejäänu nii kõrgele kui ulatus. tulemus oli soe ja tõeliselt rõve, aga õnneks jäi see pealmiste kihtide ehk päris mootorratturi-imago alla. pealtnäha olin nagu lihtsalt paks käbi.

seitse võistlustööd ehk ilus on ikka see eestimaa

tegelikult on võistlustöid viis. kahega lisaks inimeste koostatuile panustab populaarne, ent tasuline reisiprogramm autoroute, mis osutub olema üks äraütlemata vahva mänguasi. nii et lisaks kahele oma pakkumisele joonistas ta üles ja mõõtis ära kõik ülejäänud. ajafaktor neis on suhteline, mittetõsiseltvõetav ja lausa võrreldamatu, ma ei viitsi põhjendada. aga kilometraaži täitsa tasub võrrelda (esimesel, tõsi, tuleb lisada maardu-tallinna otsa, mis on kukepea), nagu ka silmailu, originaalsust ja muid erutavaid kategooriaid. niisiis:

ja teate mis? see pole veel kõik. see oli lihtsalt vahekokkuvõte. kes tahab, aga pole veel jõudnud, andke tuld ja teada! me lähme nigunii alles augustis.

kevadine nuputamine

loodus on nüüd asjad nii sättinud, et võib hakata vaikselt sättima. selle triki tegime ära, aga kujunenud on uus väljakutse. suurem, pikem, kõvem, jämedam. mandri-eesti linnad! neid on 45 tükki. nimekiri on õnneks avalikustatud, nii et esimene väljakutse on joonistada kõver, mis neid kõiki läbiks, olles samas võimalikult loogiline ja sisaldaks võimalikult vähe sama tee mitmekordseid läbimisi.

käesolevaga kuulutangi välja avaliku konkursi kirjeldatud marsruudi koostamiseks. osaleda saab endale mugaval viisil mulle või kittyle marsruudi avalikustamises: vedades meie nähes ja üleskirjutamisvõimalusega punast niiti paberkaardil, saates konkursitööd sisaldava lingi või faili, lugedes meile telefonitsi ette õiges järjekorras linnade nimekirja... formaadile iseenesest piiranguid pole, arvesse lähevad kõik pakutavad ideed, millest me saame aru ja mida saame joonistada kaardile.

võitja marsruudi avalikustame ja läbime, jäädes siiski tunnistama, et autorid ei ole meie.

stv märtsimenüü

et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama aastalõpust, mil me korduvalt ja pikalt internetita olime. stv muudkui parandas rikkeid, meie polnud milleski süüdi ja kaalusime selle pulli lõpetamist. nüüd millalgi helistas elion ja pakkus oma lahendust, mille võtsimegi. ja siis läks lahti.

tegin stv kodulehel avalduse, et teenus lõpetataks.

4. märtsil saabus meil, et 3. märtsist on teenus lõpetatud. ja "Palume tagastada Teil rendilolev AS STV modem."

tund hiljem saabus stv märtsikuu arve täies ulatuses. maksime naiivselt ära.

nii umbes 9. märtsil läksin nende butiiki modemit ära viima. nad ei võtnud vastu, sest kaabel olla ka. nentisin sõbralikult, et meil võibolla oli oma kaabel ja nende kirjas oli et modem ja punkt, mingist kaablist polnud juttu. nemad otsisid omaaegse paigalduspaberi välja ja kirjas siiski, et antud meile ka kaabel. modemit vastu ei võetud, sest akt koostatakse kõigile seadmeile korraga, ma tulgu teinepäev kõigega korraga. "sööge sitta!" sajatasin. (no tegelikult saatsin kontorisse lihtsalt põlgust täis pilgu.)

eile viisin siis kõik korraga. võeti vastu, allkirjastati akt. ja nentis anastasia nagu muuseas:

"ja jääb siis ettemaks."

"??? kuulge, te saatsite selle arve PÄRAST teadet, et teenus on lõpetatud! miks te kohe õige summaga ei saatnud?"

"arved koostatakse esimesel kuupäeval."

"te saatsite selle arve meiliga NELJANDAL märtsil PÄRAST teenuse lõpetamist."

"arved koostakse esimesel kuupäeval."

"sööge sitta!" (anastasia kõrvakeste jaoks: "tore asjaajamine küll. mis siis saab nüüd?"

"maksame tagasi. aga see raha on tulnud r, a. arvelt."

"jah."

"las ta tuleb siia, kirjutab avalduse ja me maksame selle talle tagasi."

"jaaahsooo... see on keeruline. kas ta seda digiallkirjaga saab ka saata, jah?"

"ei, kahjuks mitte."

"aga eesti vabariigis üldiselt on digiallkiri tavalisega võrdne."

"eesti vabariigis jah."

"kas stv ei ole eesti vabariigis?"

"ei, kahjuks mitte."

"sööge sitta!" (tegelikult: põlgust täis pilku saatmas kuuldavalt vaid "huvitav.")

"aga teate. see leping on ju minu nimel. ma kirjutan ise avalduse, et te talle tagasi maksaks."

"ei, nii ei saa. see on tema arvelt tulnud raha, me ei saa seda teile kanda."

"ma ei taha raha. ma tahan avaldust kirjutada. ma kirjutan avalduse, et te TEMALE maksaks."

"ei, kahjuks mitte."

peatun veelkord anastasia soovitataval menüül. (tegelikult: põlgust täis pilku saatmas kuuldavalt vaid "huvitav.")

"te saate ju aru, et inimsed käivad tööl ja mitte teie kõrvalmajas ning siia avaldust kirjutama tulla polegi nii lihtne. kas teil lasnamäel on mõnda putkat, kus ta saaks seda teha?"

"on. aga ma võin teile ka anda blanketi kaasa, ta kirjutab avalduse ja te toote selle tagasi. aga tema allkirjaga peab olema."

suur on mu kiusatus tema silma all võltsida blanketiservale r., a. initsiaalid ja käratada "sööge sitta!" aga taltsas nagu ma olen, võtan võika naeratusega paberi vastu ja lahkun oma saatjaskonnaga, kellest üks magab kärus õndsat und ja teine on kõik see aeg oodanud võimalust paluda anastasialt topsi, et saku lätte tündrist endale üks klõmakas lasta.

võite teha pakkumisi, mitu korda ma veel pean seal asutuses käima, enne kui asjad korda saame.

kuhu asjad kaovad

neli aastat tagasi käisid meil murdvärdjad ja viisid ära terve kuhja väärt kraami. politsei aimas, kes see ahv võis olla, korraldas juba mõne päeva pärast haarangu ja läbiotsimise ahvi hallataval pinnal. paraku oli ahv juba kraami vedelaks teinud, leiti vaid üks raadiosaatja. tema õnnetuseks oli käbi sellele noaga oma nime seljale kraapinud. aga kuna ahv ei olnud loll, ütles ta politseile, et sai selle saatja kuskilt mingi vova käest, vovat ta ei tunne ja telefoninumbrit ei tea jne jnt, mistõttu poldnud kuskilt kinni hakata, et ahvi karistada või panna väärt kraami hüvitama. nii et mõne aja pärast sain kirja: pole asitõendeid, pole kahtlusaluseid, menetlus lõpetatud.

sestpeale olen iga aasta ikka uurijaga jutu üles võtnud, et ei tea mis me raadiosaatjast on saanud, see jäi ju politsei kätte. alul räägiti, et see on asitõend. seejärel, kui meie asi lõpetatud sai, väideti, et see on asitõend ühes teises asjas ja too läheb just kohtusse, nii et varsti saame tagasi. et helistavad meile pärast jaanipäeva (oli kena maikuupäev). siis jäi aastake vahele, pärast JÄRGMIST jaanipäeva helistasin ise. lubati tagasi helistada. nüüd enne jaani helistasin jälle ja sain teada, et ühtegi paberit meie seadme asitõendite lattu andmiseks pole olemas ja keegi ei tea sellest midagi. proua uurija lubas siiski laomeestelt veel küsida ja otsida ja peagi meilida. olgu öeldud, et see oli kahe nädala eest ja mingit meili pole tulnud. äkki pärast jaani...

tehke palun tõesti

helistas elion ja lahendas meil ühe mõistatuse ära. tulemusena andsin loa saata tehnik seadmetega. mobiilinumber neil juba oli, nüüd kontrollisid, kas ikka minu mobiilinumber:

"ja nimi on mari sarv, jah?"

"jah, aga kui korrektne olla, siis käib sinna veel öö ka vahele. et mari öö sarv tegelikult."

"oh, see ei ole üldse oluline."

"no kui lepingute sõlmimiseks läheb, siis on ju päris nime vaja."

ignoreerides "nii, ja mis aadressil te elate?"

saab teada aadressi ja täpsustab linnaosa.

"nii, isikukoodi palun."

"kuidas, palun?"

"isikukoodi."

meenutades, et äsja polnud mu täisnimi oluline: "eeee... milleks?"

"tehnikule, et seadmed läheksid ikka õige inimese kätte."

"eee.... seadmed... mök... mök..."

"ma võin siia kasti teha linnukese, et te ei taha avaldada."

"tehke palun tõesti."

diplom

mu daamid ja härrad, siin värskelt diplomeeritud imetamisnõustaja. kui miski teeb muret, rõõmu või küsimusi, palun lahkelt pöörduda!

ikka teie

marioeoe at gmail.com

(mul skännert pole, pildistasin viltu noh.)

ükskord käisin õues. õues oli karge sügisõhtu ja mul oli ainult telefon, aga see oli nii ilus!

reede õhtu

1. mul on nüüd super mario arvutis! päris super mario, vana kooli nintendo konsooli kasseti pealt! aitäh, rennes.

2. viisin statoili oma krooniraha jäänused - 16.20 - ja nad andsid selle eest kaks väikest tomi. 22 eurosenti tuli juurde maksta ehk et sai küll pool tomi kroonide ja pool eurode eest.