juhistuljuhis

vahepeal on toimunu tohutud arengud. to-hu-tud! noh see tähendab, et mitte ühtegi koosolekut pole peetud ja eriti allkirju ka pole lennanud. aga algusest.

elektritööd kalidoris said nüüd valmis. maja on viidud tutikale pingesüsteemile ja vool tuleb majja läbi suvel riiklike elekrtike õue paigaldatud kilbi, mitte kuskilt pärnaokste vahelt maja tagant nagu seni. keldris kaevati maasse metallvardad, nii et enam ei saa kord nädalas mõnelt kodumasinalt särtsu. kõik see isegi vastas nõuetele, kui uskuda tehnokontrolli väljastatud tunnistust. niisiis täitsin omakorda paberi hirmuäratavate sõnadega "võib pingestada" ja saatsin riikliku elektrimonopoli kabinettidesse. siis läks veel sada aastat ja saimegi pigestatud. kui kõik see tehtud, küsis töötegija lahket luba arve esitamiseks.

päev pärast seda küsis raamatupidaja, kus nüüd asub maja elektrimõõtja. et tema tahab näitu võtta, aga ei leia.

küsisin brigadiri käest. tema ütles, et õues.

mina ütlesin, et me ei saa seda lahti ju.

tema, et seal on vaateava.

käbi, et pole seal mingit ava.

vaatasin ise ka, ei ole jah.

küsisin brigadiri käest, ta ütles et küsitagu monopolilt.

monopoli esindaja oli puhkusel ja automaatvastus andis ühe teise meiliaadressi.

forwardisin küsimuse sinna.

puhkuselt vastas originaalkirja saaja ja andis kolmanda meiliaadressi, mh ütles, et see on meil keldris.

raamatupidaja ütles, et ei ole keldris.

brigadir lubas uurida.

ja siis ütles, et elektrik paneb selle esmaspäeval tagasi.

nii et sellega on nüüd korras.

siis maksime arve ka ära.

ja eile käis mingi tont seda plommimas kahvel.

korstnapühkija käigust mullu sügisel jäi hingele kolm asja: katusele on vaja käiguteid, korstendesse on vaja terashülsse ja paarile korstnale tuleb uued pitsid laduda. aga minu katsed leida neile töödele hinnapakkumised jooksid muudkui luhta. kõigil on nii palju tööd, et minuga pole aega tegelda. lõpuks tõmbasin tollesamale pühkijale traati ja nutsin natuke toru otsas. pikk jutt lühidalt, lõpuks olid mul kolme mehe kontaktid ja pühkija tõotus, et need mehed tulevad, mõõdavad ja teevad hinnapakkumise, ei ole umbkeelsed, ei lähe soome tööle ja ei kao ära.

nüüd on tõesti kõik kolm käinud siin katusel kaemas. kaks lubas saata pakkumise ja töö ära teha. kolmas, njaa. see kolmas tuli pööningult tagasi üpris suures õhinas. ta nimelt on katusemeeste mingi koolitaja vahel ja ta saanud sealt niiiiii palju pilte, mida koolitustel kasutada! kõik kümme enimtehtavat viga on siin olemas ja siis veel kümme harvemat ka. vale paigaldus, vale materjal, vale töövõte, vale kruvi, vale vahe... küsisin, kas midagi oli okei ka peale selle, et nad saavad teha uure müügi. katuseluuk olevat okei.

kokkuvõttes soovitas ta otsida see firma üles, kes kõike seda tegi, ja hoolimata garantii möödanikku vajumisest nõuda oma õigusi. seal ei ole asi normaalses kulumises, vaid seal pole midagi õigesti tehtudki, mitte ühegi koolkonna järgi, nagu ta kinnitas. et tuleb esitada vaie ja nõuda raha tagasi või uue kinnimaksmist, mingi ekspertiis muidugi ka enne tellida. kui pikalt saadavad, võib ka kohtusse minna. kahtlesin küll sügavalt, kas niuke firma enam eluski on, aga küsisin siiski raamatupidajalt järele. ma olen siin uus ju, katus oli enne meid tehtud.

ja vastus?

"Tere! Oli (tapselt ei maleta) kusagil 2003 a. Maksame kusagil 95000 krooni. Tegi Eduard (omanik korter 4). Firma nime ma ei maleta/"

mis ma nüüd tegema pean?

häire maas. aru leidis rakendust. otsitakse vaba aega.

nonii. olin ma siin meeleheite äärel ega teadnud, mida endaga peale hakata. endale omaselt keerasin vindi üle ja leevendasin oma sotsiaalset, mentaalset ja füüsilist tühikäiku kõigil rindeil korraga.

ma õppisin õmblema. noh, hakkasin õppima. tegin ägeda poekoti. ja siis 4m2 lapitekki. )mis, tõsi, ootab ikka veel kanti, sest see töö tundub veel hullem kui teppimine ja ega see kant sinna enne tule kui piknikuhooaeg käes ja tekki vaja.) esimesed uru püksid ei kõlba muuks kui raamimiseks, aga edasi läks juba paremini. laenasin õmblemise õpiku ja tegin valmis ultrakeerulise karu. siis tellisin nädalavahetuseks külla õmbleja, kes tegi võõrustamise eest tugitoolidele uued katted ja andis mulle ohtralt õpetust. tulemusena sai uru ühest mu terranova 49-kroonisest 4 aasta tagusest kiirmoe-räbalast endale kenad mugavad uued püksid. (päriselt noh! ei ole see kiirmood nii halb midagi, et kolm pesu ja siis viskad ära, siin majas kantakse kõik ribadeks ja pärast seda tehakse veel ribadest midagi uut.) siis ma tegin teise karu veel ja esimese kinkisin "anna edasi 2012" (otsi facebookist, maisuuda linkida) raames emale. õpin edasi, nädalavahetusel valmisid mu pükstele elukeerulised nööpauktaskud, ükspäev võibolla lasen püksitükid ka kokku. eesmärk on suuta poegadele pükse teha, sest neid kulub oluliselt rohkem kui leiba, mida ma oskan pimesi teha. selline aroonia siis.

ma sukeldusin fotograafia imelisse maailma. sebisime kuskilt odava vana canoni peegli, mis osutus päris kõrge taseme pilliks. mis sest et vana. piinlik oli, et niuke riist käes ja ise muffigi ei jaga. õnneks sattusin veetma pika laupäeva keerulistes pildistamisoludes koos ühe fotograafiga. oli väljakutse (tantsivad inimesed tobeda valgustusega hiiglaslikus võimlas), oli tehnika, oli nõustaja. sain hea koolituse ja nüüd juba täitsa tean, mis nuppu kuhu keerata, et asja saaks. toekas tükk vabast ajast kulub netis objektiivide üle teoretiseerides, koju on testimiseks laenatud neli võõrast objektiivi.

ma sõlmisin töölepingu. nüüd mul on päriselt ka mingi sotsiaalne roll väljaspool kodu. päris kohustused. sest teate, ehkki see laste kasvatamine võib olla sügavalt järele mõeldes kõige tähtsam töö maailmas (nagu söömine on ainus töö, mis toidab), ainult sellele elades tundub, et päris mõttetu elu on ja kõik teised väljaspool seda kodu elavad mingit päris elu ja teevad päris tööd. võibolla ma teen seda lihtsalt valesti, aga midagi muud on ka vaja. vähemalt mul. ja mul ei olnud. nüüd juhin infojuga emsl-s. ma küll otseselt ei käi tööl, vaid teen seda salaja siis, kui lapsed magavad, mis osalt on lausa kurnav, aga see on nii tore!

no lisaks ma käin ju rahvatantsimas. naistepäeval on eesti-soome tantsupeo ülevaatus. saab olema lõbus ainuüksi logistiliselt 250 inimese kokkusaamine tipptunnil magalarajooni, kui pool riiki streigib või toetusstreigib. a muidu see tähendab, et tantsimist on olnud palju, et asjad selgeks saada. ja tantse on seal paaaaljuuuu! nii et saab lõbus olema ka laval.

ja kolmapäeviti ma siiski üritan lahkuda kodust ja lihtsalt suhelda kohustuste ja muu jama vabalt inimestega. selleks on mul mu motoklubi. kolmapäeviti võib lihtsalt aeleda süüdimatult diivanil, juua masina tehtud kohvi, mitte mõelda sellele, mis kell mõni laps tuleb täis sööta või magama saata, ja ajada meestega törts moto-, nalja- ja tagaajamisejuttu.

siis on mõned urged, millele ma pole leidnud aega. treeningsaali tahaks minna. tants on tore küll, aga midagi jääb kehal ikka puudu. ja see midagi kajastub nii vaadetes kui kaalus. juuksurisse pole aega minna. no päeval on mul ju uru, uru uneajal töö (mitte et mul oleks ta und valvama kedagi võtta, kui tööd polekski), ja õhtud on kinni. lugemisjärjekorras on umbes kümme raamatut, aga kui ongi tunnike päris vaba aega, siis keerlen vurrkannina õmbluse, kudumi, arvuti, teekannu ja kolme teose vahel, nii et kokkuvõttes nagu ei teegi midagi. koristada ja süüa teha tuleb ju ka. ja mõnikord ma pesen ennast!