väikese vedamise läbi sain tõesti uisusuusad. õpetajaid nad kahjuks ei pakkunud, ma isegi küsisin.
esimene seiklus oli see, et jõudsin kohale samal ajal rajamasinaga. mis tähendab, et sain suusatada nii öise tuisu kohevas tulemuses, ühe-korra-pressitud läbivajuval rajal, võtta süütuse healt kõvalt rajalt ja nühkida seda, mida kümned suusad juba on pärast rajatrakorit nühkinud. (pildil: minu esimesed triibulised.)aga peamine kogemus oli siiski: see on võimalik! ma suudan liuelda! minu suuskadega (ma ei julge neid nimetada klassikasuuskadeks, nad on vist lihtsalt suusad. aga äkki on ka...) tõepoolest lihtsalt EI SAA uisusammu sõita, sest nad on liiga rasked, liiga pikad ja ka sidemete alt vale kujuga, nad libisevad küljele ära, mitte ei liugle kandil. määre on päris väike takistus selle kõige juures ausalt öeldes.
teine kogemus oli külm. ostsin extreme'i alelt björn daehlie püksid ja sain rajal aru, miks nad nii odavad olid. ma ei tea, millisel biitšil see björn muidu treenib, aga põhjamaa talveilmas pidin neile pärast esimest ringi, tuntud ka reiekülmetamisringina, alla tõmbama nike'i vooderdatud jooksupüksid, mis mul igaks petteks autos kaasas olid. riietumispaus mõistagi võttis lõviosa mu suusarenditunnist. aga pärast vangerdust oli kohe palju mõnusam ja jopekapuuts (kolisin talvejopest voodrita suvise matkajope peale üle. suusajopet extreme'i ale ei pakkunud) hoidis jäised iilid ka mu peast eemale (mütsist selleks ei piisanud, esmakordselt).
suusakunnina arenen ka muidu.
no esimene asi on muidugi see, et kogu aeg tahaks. aga ei jõua ikkagi rohkem kui korra nädalas, sest muud elu on ka ikka väga palju ja kui ma veel päriselt suusataksin ka, ei kohtaks ma oma lapsi vist üldsegi enam. suusarajal on nad seni kaks korda neljast tegelt kaasas käinud, aga siis ei saa ju suusatada, vaid peab muksusid juhendama jmt.
teine on see, et ma juba jaksan ka ülejäänud päevaga midagi teha, kui hommikul olen kolm väikest (ja ikka veel alumist!) ringi teinud. esimesel õhtul, mäletan, olin kui sült. kes on sülti trepisti üles veeretanud, mõistab, miks ma ei läinud käbiga välja, ehkki lapsi polnud ja võinuks võtta aega veidi ringi vaadata. selle asemel sült magas paar tundi päevaund ja siis kohe ööune otsa.
kolmas asi on see, et ma möödusin inimestest! teistest suusatajatest noh! aga üks klassikasõitja möödus ka uisusammul tuhisevast minust, mis oli veits veider.
ja väike ääremärkus, et suusatamine toob väga hea une. isegi kui enam sült ei ole, siis läbi päeva ja tegevuste saadab mind selline mõnus rahulik unetunne. nüüd peakski selle realiseerima.