matkatarkus number kaks. matkapäev ei tohi lõppeda kell pool viis.
tavaliselt on matka õhtuses programmis lõkketegu, telgipüstitus, õhtusöök, magamistoa sisseseadmine, sääskede tõrjumine ja meelepärased joogid. kui nende hulka kuulub alkohol, tuleb olla ettevaatlik matkamise enneaegse lõpetamise ja õhtuse programmi liigvarase algusega.
ükspäev kell pool viis jõudsime rmk kopra tarre. see oli jõesaare peal kena majake lavatsitega - telgitegu jäi ära. seadsime asemed, lämisesime mööduvate matkajatega, kel oli veel 30 kilumeetrit sõita, tegime õhtusöögi, jõime vana tallinnat, õpetasime üksteist tulepulgaga tampoone süütama, jõime vana tallinnat, kedagi ei pannud põlema, sõitsime jalgratastega tarre, jõime vana tallinnat, kütsime lõket, ei kukkunud jõkke. õhtune programm oli lõbus ja ohutu.
poole kaheksaks oli pidu taevani ja vana tallinn otsas. istusime nõutute nägudega tühja pudeli ümber ja meelitasime viimast tilka välja. peo selles punktis, kus sa oled valmis ööklubisse minema, ei saa ometi selline õnnetus juhtuda!
sotsiaalmeediasse paiskus hädakutsung. laike tuli, teravmeelsusi pilluti ka, aga mitte keegi ei tulnud appi kuivale jäänud matkajatele, kes viiendat päeva metsas. laik ei päästa maailma, tegusid on vaja!
midagi ei jäänud üle, P suundus metsasihile hääletama. muidugi tuli auto, muidugi see peatus ja muidugi oli noor poiss valmis hädast välja aitama. pidi enne ainult vanaisa juurest läbi käima, aga tagasiteel viib linna poodi ja toob tagasi ka! K läks julgestuseks kaasa. kilinginõmmelt toodi uus pudel ja kindlasti midagi veel... ainult et selleks ajaks oli tare ees pidu raugenud, söödud igavusest ära viimased nuudlid ja juust, saabunud pohmell, uni ja tüdimus.
see kõik polnud muidugi midagi linnasõitnute kogemuse kõrval. viiepäevase matkaelu järel olid nad tsivilisatsioonis. asfaltteed. autod. inimesed. elektrivalgus. P seisnud keset poodi ja lihtsalt vahtinud ringi. kohalike jaoks oli muidugi tavaline asi, et mingi rattariietes inimene tuli poodi, nemad sebisid oma tavalist sebimist edasi. aga ühel purjus matkajal võib selline asi ikka juhtme täitsa kokku jooksutada.
nii et olge nende lühikeste matkapäevadega ettevaatlikud. katsuge ikka kõndimisega/rattasõiduga/misiganesliikumisviisteilon'ga täita aeg ohutult vähemalt kella seitsmeni. sest need seal sotsiaalmeedias, need nigunii ei too teile uut pudelit kohe siis, kui tarvis! ja ei, liiga palju alkoholi kaasas kanda ei ole hea mõte, siis te võite end ju liiga purju juua ja ega te selleks metsa läinud. lõbus peab olema.
Wednesday, July 08, 2015
Tuesday, July 07, 2015
lige begins at 3000 mm
kuna pärast mu eelmist postitust räägitakse linna peal, et öö meelest on õige matkamine ainult see, kui kõik läbi vettib, jätkan matkavarustuse ja suhtumise kooliga.
ükstapuha mis matkale minemisel on esimene asi see, et su varustus vastaks ilmastikuoludele. mis eestis tähendab minu meelest pmtselt seda, et sa kunagi ei tea, millise kolme tunni jooksul langeb temperatuur 20 kraadi ja millisest pilvest tuleb järgmine vihm. võib ka juhtuda, et kumbagi ei juhtu. ja ilmateade siin ei aita, see lihtsalt kas juhtub või ei juhtu.
niisiis, matkatarkus number üks: investeeri veekindlusse. veekindlaks peetakse kangast märkega alates 3000 mm, aga päriselt vihma käes hängimiseks on sellest ka vähe, head matkajoped on nii 10 000 ja 20 000 mm veekindlusega. mullu sui sain tunda, et kui ikka terve päev rattaga vihmas vastutuult rühkida, ei pea ka 10 000 mm vihmajope survele vastu, aga mis mind siis aitas, saate teada järgmises osas.
niisiis, kõigel, millega sa tahad end vihma eest kaitsta, kontrolli veekindlust. kui poes on asjal küljes silt, mis ütleb, et see on vee- või ilmastikukindel, otsi edasi. kui juletakse kirja panna millimeetreid, on juba midagi testitud ja mõõdetud. alla 3000 mm peab kinni kerge sabina, aga kui kavatsed veeta väljas päeva ja mitte sõltuda ilmast, siis mida suurem number, seda parem. sama kehtib telkide ja vihmapükste kohta.
kapuuts olgu selline nokaga, mis ei lase vihmal otse näkku kukkuda; tuulutusavad on head, kui ilm on märg, aga palav, ning kui lukk käib lahti ka alt, pääsed nt püksitaskutesse või põue ilma end ülaltpoolt vihmale avamata. kui su keha tahab hingata, vajad oma riietele ka hingavust, aga sellise klassi matka- ja spordiriided juba ongi tavaliselt hingavad ka. pole ju väga pointi mässida end umbsesse kilesse, nii et väline vihm suni ei pääse, aga seestpoolt pressib higi ikka kõik riided märjaks. kehtib sama reegel: hingavust võib loota neilt rõivastelt, mille sildid lubavad, et nad hingavad, parem numbriliselt või vähemalt otsesõnu, mitte ainult kõlavate tootenimedega.
ja mitte ühtegi neist kaitsetest ei anna sulle üphekordne vihmakeep ega prügikotist lõigatud ürp. vihm käib koos sõbra tuulega ja see puhub neid asju suht vallatult laiali ja vee krae vahelt sisse, varrukaaukudest rääkimata.
ja nüüd ühtäkki polegi vahet, kas sajab või mitte, sest sul on ikka hea olla. sest sa arvestasid võimalusega, et sajab, ja olid selleks valmis. ja teate, mõnikord sajab ainult korraks või ei sajagi ja tegelt, kalor, on need matkad ka kõik väga ägedad olnud :p
moraali küsimus on muidugi iseasi. kui vihm iseenesest istutab susse tunde, et elu ilma koduse diivanita on mõttetu, loodus on kole ja maailm plahvatab, ei aita ka 50 000 millimeetrit veekindlust. ilma ei saa muuta. varustust saab muuta ja suhtumist saab muuta.
ükstapuha mis matkale minemisel on esimene asi see, et su varustus vastaks ilmastikuoludele. mis eestis tähendab minu meelest pmtselt seda, et sa kunagi ei tea, millise kolme tunni jooksul langeb temperatuur 20 kraadi ja millisest pilvest tuleb järgmine vihm. võib ka juhtuda, et kumbagi ei juhtu. ja ilmateade siin ei aita, see lihtsalt kas juhtub või ei juhtu.
niisiis, matkatarkus number üks: investeeri veekindlusse. veekindlaks peetakse kangast märkega alates 3000 mm, aga päriselt vihma käes hängimiseks on sellest ka vähe, head matkajoped on nii 10 000 ja 20 000 mm veekindlusega. mullu sui sain tunda, et kui ikka terve päev rattaga vihmas vastutuult rühkida, ei pea ka 10 000 mm vihmajope survele vastu, aga mis mind siis aitas, saate teada järgmises osas.
niisiis, kõigel, millega sa tahad end vihma eest kaitsta, kontrolli veekindlust. kui poes on asjal küljes silt, mis ütleb, et see on vee- või ilmastikukindel, otsi edasi. kui juletakse kirja panna millimeetreid, on juba midagi testitud ja mõõdetud. alla 3000 mm peab kinni kerge sabina, aga kui kavatsed veeta väljas päeva ja mitte sõltuda ilmast, siis mida suurem number, seda parem. sama kehtib telkide ja vihmapükste kohta.
kapuuts olgu selline nokaga, mis ei lase vihmal otse näkku kukkuda; tuulutusavad on head, kui ilm on märg, aga palav, ning kui lukk käib lahti ka alt, pääsed nt püksitaskutesse või põue ilma end ülaltpoolt vihmale avamata. kui su keha tahab hingata, vajad oma riietele ka hingavust, aga sellise klassi matka- ja spordiriided juba ongi tavaliselt hingavad ka. pole ju väga pointi mässida end umbsesse kilesse, nii et väline vihm suni ei pääse, aga seestpoolt pressib higi ikka kõik riided märjaks. kehtib sama reegel: hingavust võib loota neilt rõivastelt, mille sildid lubavad, et nad hingavad, parem numbriliselt või vähemalt otsesõnu, mitte ainult kõlavate tootenimedega.
ja mitte ühtegi neist kaitsetest ei anna sulle üphekordne vihmakeep ega prügikotist lõigatud ürp. vihm käib koos sõbra tuulega ja see puhub neid asju suht vallatult laiali ja vee krae vahelt sisse, varrukaaukudest rääkimata.
ja nüüd ühtäkki polegi vahet, kas sajab või mitte, sest sul on ikka hea olla. sest sa arvestasid võimalusega, et sajab, ja olid selleks valmis. ja teate, mõnikord sajab ainult korraks või ei sajagi ja tegelt, kalor, on need matkad ka kõik väga ägedad olnud :p
moraali küsimus on muidugi iseasi. kui vihm iseenesest istutab susse tunde, et elu ilma koduse diivanita on mõttetu, loodus on kole ja maailm plahvatab, ei aita ka 50 000 millimeetrit veekindlust. ilma ei saa muuta. varustust saab muuta ja suhtumist saab muuta.