viinakuu eri

septembris ei joo. ma ei tea, kui palju aastaid seda kampaaniat on tehtud. pean tunnistama, et ma ei saa sellest aru.

jaa, ma olen oma elus päris palju joonud. ülikooli ajal ei saanud kuidagi igapäevaelu elatud, kui õlut ei saanud, pidudel rohkem ja kangemat. pärast ülikooli läksime sama hoo pealt edasi ja kui perepilte vaatan, siis ca kuue aasta eest oli täiesti elementaarne varuda folgiks, jaanipäevaks või sünnipäevaks suurem kogus alkoholi.

ma ei ütle, mis mind muutis, õigemini mis mind mõtlema pani. muutis see, millele ma mõtlesin. "miks ma joon?" küsisin. "kas mul on seda praegu vaja?" küsisin. "kas mulle meeldib purjus olla?" küsisin. ekää, oli enamasti aus vastus, ja ma jätsin siis joomata.

eks paljud naised saavad pikema kainuskogemuse kätte pärijate abiga. tublim osa (khm-khm!) mitte ainult püsib rasedana kaine, vaid imetab vähemalt aastakese ja püsib ka tolle aja kaine. ma tegin seda 9+12 kuud kainust kaks korda mingite alkoholiteemaliste pingutusteta ja ilmselt see on üks põhjus, miks kampaania korras 30 päeva kainust mulle jabur tundus.

niisiis, kui ma hakkasin ilma raseduseta mõtlema, miks ma ise joon, vastasin endale vägagi tihti, et tegelt polegi head põhjust, ja jätsin avamata. ja ei ole ma tundnud mingit survet juua kodus, seltskonnas ega peol. aga tekkis häiriv kõrvalnäht: üritasin mõtestada ka seda, miks inimesed minu ümber joovad. nemad ju ei jätnud avamata. nt sel suvel sõitsin autoga öösel ühte seltskonda 100 km kauguselt koju. kõik olime väsinud. üks lonksas terve tee. lihtsalt selleks, et kell kaks öösel koju jõuda ja magama minna. milleks sellisele teekonnale alkohol?

ma tean, miks. ma olen seda piisavalt palju näinud. tuleb juua, sest alkohol ja jooja lihtsalt on ühes kohas koos. see ongi piisav põhjus joomiseks. ja ma ei saa sellest aru. juua lihtsalt sellepärast, et kapis on? tööriistakast on ka kapis olemas, miskipärast ei sunni ta lakkamatult naelu lööma. värvipliiatsid on igas lastega kodus olemas, kas see tähendab, et vanemad igal õhtul joonistavad? riiul on raamatuid täis, anuvad lugemist. aga ainult alkohol on see, mida tuleb tarvitada, kuna ta on. see ei ole põhjus!

niisiis. miks sa avad?

ja ma ei räägi üldse mingist karskusest. ma saan täiesti aru sellest, et kui inimene teeb risottot, siis peab olema klaas kuiva valget veini käepärast (lisaks sellele, mis potti läheb). ma olen täiesti nõus, et õhtul lemmiksarja kõrvale tahaks vahel ühe siidri. saun ilma õlleta ei ole ka minu jaoks päris see mis õllega (ehkki janu mõttes on värska parem, aga no külm õlu kuumast saunast tulles on niiii hea!). tuled garaažist või motoklubist ja avad õhtul kodus ühe külma õlle - ma ei mäleta, kui palju kuid ma midagi sellist tegelikult tegin, aga ma mõistan seda sajaga. matkal käies on meil ka alati kange alkohol kaasas, et kui tõesti on nii külm, et... aga kui ei ole nii külm, siis võib minna vabalt täitsa mitu matkapäeva ilma et vana tallinn tähelepanu saaks. ning mõnikord on lihtsalt isu mõne kokteili järele - kvaliteetsed gin&tonic ja cuba libre löövad juba maitsega jalad alt ja mu lemmikjook välitingimustes on juba aasta aega olnud earl grey vana tallinnaga.

nii et ei, ma ei hääleta täiskarskluse poolt ega ütle, et kes joob, on joodik. ma täiega mõistan hetki, kus sa lihtsalt tahadki alkoholi. aga lihtsalt mõtle korraks enne lahtinööpimist ja küsi endalt: miks sa avad?

tants kestab veel

daamid ja härrad, ma olen tagasi.

see on siit keskkonnast küll hoolega eemal hoitud saladus, aga paar aastat tagasi tegin ma tsiklisõiduga lõpparve. no sellest oli saanud midagi hirmst ja ebamugavat ja üldse mitte nauditavat. ennekõike seostasin skeemiga, et alateadvus teab, et mul on väikesed lapsed, kes mind vajavad, ja mängis tsiklisõidu mulle koledaks. teiseks ei saanud ma selle sinise kawasakiga tegelikult mitte kunagi päriselt sõbraks. no teretuttavaks jah, aga see suhe jäi alati pigem jahedaks. viisakaks, aga jahedaks.

lühike kokkuvõte:

2013 juulis tegin üle mitme kuu ühe 7-kilomeetrise linnasõidu ja see jäigi viimaseks.

2014 mais müüsin ratta maha. perekondliku kokkuleppega, et majja jääb üks tsikkel. no et kui mul peaks siiski tuju tulema, saan võtta ja sõita. kuna K-l oli üks šotimaa leidkawasaki üles vuntsitud, polnud nagu muret.

2014 augustis viisid tüdrukud mu sõitma, nemad enda omadega, mina selle šotlasega. mõistsin üle väga pika aja, et väiksema rattaga saab sõita ka nii, et mina valitsen ratast, mitte ratas mind.

siis kolis see perekond lahku ja koos härraga kolis välja ka šotlane. olin ratta-ta, aga tüdrukud meelitasid ikka sõitma. ja alates sellest kevadest tunnen ma end sadulas taas hästi. kõige rohkem tänu täiesti uuele rattakogemusele:

kevadel oli see veel P ratas. no tegelikult on see praegu ka P ratas, aga ta ostis endale juba hooaja alguses uue ja see kena asjakene jäi suveks mulle laenata. maitse sain suhu volbrimatkal, juunis veetsime üheskoos õnneliku nädala ning sügisel tiirutasin veel mööda vabariiki ringi. i sai täpi ehk sõltuvus diagnoositud motoorienteerumise tänavusel viimasel etapil, kus mu südame võitis lisaks rattale ka orienteerumine. jaa, ma tahan seda, ja seda ka!

järgnevad kuud veedan ressursse võludes - hangeldades ja diilides, liigkasu ja altkäemaksu võttes, organeid müües ja lauamänge rentides.

millega ma kaheks nädalaks metsa kolisin

generaalplaan: 12 päeva, 500 km, kaks jalgratast, kaks tüdrukut, eesti juuli.

26,4 kilo kola - osa toitu selle hulgas, vesi tuleb lisaks. kirves on rattaraami juures ja arvestub seega sõiduki, mitte kandami massi hulka. ma pole varem sellist reastamist teinud, aga päris kasulik mäng: iga asja juures mõtlesin, mida ma blogis selle selgituseks või õigustuseks kirjutan, ja kui midagi pähe ei tulnud, jätsin asja kõrvale. ja noh, viimasel hetkel toppisin ikkagi salaja kotti, aga õnneks neid ei olnudki palju ja ühte läks isegi vaja. aga põhjendada suutsin need:

1. tossud. need lähevad veekindlasse kotti ja jäävad eksklusiivselt kandmiseks õhtuti laagris ja kuiva ilmaga. sest nad kuivavad liiga kaua selleks, et lubada neil märjaks saada.
2. Keen'id. neopreenist sisuga matkasandaalid, kes ei tea. kõige mugavam suvejalats üldse. tänu neopreenile on jalas soe ka märjana ja sisu kuivab kiiresti. kui tõesti külm või vihmane on, läheb selle alla kootud villane sokk, mis on samuti soe ka märjana. (Keen, Matkasport)
3. paar buffi. vaja läks ühte, aga no kui märjaks saab või midagi, on ikka hea, kui teine on veel. pärast matka sain endale meriinovillase buffi ja nüüd võin vist kõik teised lastele annetada.
4. päikseprillid. ma ei saa ilma elada.
5. tassi mõõdus termos. sellest on aastaga saanud üks mu lemmik-matkatarbeid. 330 ml ja korraliku keeratava kaanega. ehk sellega saab teha tassitäie teed kaasa ja visata kotti, et juua siis, kui kena pausikoht kutsub istuma ja nautima. sinna saab ka juulimatkal kallata poekülmikust toodud piima, mis on külm veel järgmisel hommikul, ning see mõõt on täpselt paras ühe tüdruku tee jaoks või kahe tüdruku pudrupiima jaoks. (Lifeventure, Trekker)
6. potike. see keedab. tavaline üleni metallist kaheliitrine pott mu köögist, mida saab panna ka lõkkele. algul hoidsin kotis, pärast esimest lõkkesööki juba koorma peal, sest oli tahmane. ei, potti pole matkal mõtet iga söögikorra järel tahmast puhtaks küürida, sest sa teed selle ju kohe uuesti tahmaseks ja sa tahad matkal muul moel vaba aega veeta kui potti väljastpoolt süütust tahmast säravaks küürides.
7. pussnuga. no ikka läheb vaja ju.
8. taskulamp, mida saab ka lenksule kinnitada. pimedas me ei sõitnud ja tegelt piisas ka muidu pealampidest. jätan selle talvematkade varustusse, suvel ülearune kaal.
9. vetsupaber. las ta olla.
10. matkapüksid. mina vajan taskuid. kiiresti kuivavad. vastupidavad. sääse- ja nõgesekindlad. Fjällraven, Matkasport.
11-12. kaks särki sõitmiseks. kerged, hingavad, kiirestikuivavad. tegelt oli mul kolm kaasas, aga kui üks oli seljas, käis teine pesus ja kuivas sõidu ajal rattal, nii et kolme pold vaja.
13. ikka hingav ja kerge, aga mingi mõnusamast materjalist särk õhtuseks laagrieluks, kui päevatöö maha pestud. poole matka ajal hakkasin seda ka padjapüürina kasutama, sest ilma vajus sulejopp ikka väga laiali pea all.
14. natuke nagu meriinovillane pika varrukaga õhuke särk. eriti ei kasutanud.
15. päriselt meriinovillane pika varrukaga õhuke särk. käis seljas sõidu ajal, kui jahe oli. hoiab sooja ka märjana, nagu meriinol kombeks. (kümne kraadiga raages vihmas jäi ta siiski lahjaks.)
16. kerge hingav sünteetiline pika varrukaga särk. käis seljas küll, külma ilmaga meriino ja vihmajope vahel.
17. kiiver. jalgsimatkale ei võtaks.
18. tabletid. peavalule, kõhule, põiele.
19. matkarätik ja ujumisriided. ma nii kujutasin ette. tegelikult said need riided korra märjaks küll, kui pärast bikiinisõidupäeva neid pesin, aga ujumiseks polnud üldse mingeid riideid tarvis. meil on elu keset metsa! aga tähelepanu, selle bikiinisõiduga lõhkusime oma tagumikud ebardlikult villi, liiga paksud palistused kõige strateegilisemal kohal sadula ja tagumiku vahel!
20. istumisalus. kerge, alati soe ja kuiv. transportisime neid pakiraami ja veekindla koti vahemehena, nii et lisaks istumisel tagumiku hoidmisele ei lasknud ta metallraamil hõõruda katki õhukest veekindlat kotti.
21. vinnutatud vorst. pahaks ei lähe, jõudu annab.
22. õngeritv vajaliku varustusega, et laagris toimetamise ajaks ja ööseks tonka sisse visata. mõned korrad tegime ka, aga kaladele unustasime öelda, et nad võiks nüüd tulla.
23. sõidukindad. olid kogu aeg käes. kiiver, kindad ja Keenid jäid isegi siis, kui mitte midagi muud sõidu ajal seljas ei olnud.
24. isetäituv madrats.
25. magamiskott.
26. sulejopp. käis õhtuti seljas ja öösiti pea all.
27. magamiskostüüm: pikk villane pesu ja villased sokid. läksid selga õhtuti pärast päevatöö maha pesemist ja no küll oli mõnus! mõnel ööl oli palav, mõnel mitte.
28. spordi-rinnahoidla. seda oli ainult üks ja tegelt tahaks seda ka mõnipäev pesta, nii et teine võiks veel olla.
29. maika. sest ilma maikata on kurb maailm!
30. õhuke puuvillane selline top, mis katab õlad ja rinnad, kõht-selg jäävad paljaks. tuli kaasa puhuks, kui ilm on palav, aga turi enam päikest ei kannata, aga tegelt olin ma ammu neegriks päevitunud ja enam valusaks ei põlenud, nii et jäi kasutamata. aga selles olukorras siiski väga hea abimees.
31. matkatee kaart. ärge naerge midagi, et enesestmõistetav! kohtasime kaitseväes käinud poistega, kel oli plaanis viie päevaga kirikumäelt põlvasse kõndida ja nemad oskavat väga hästi kompassi kasutada ja lisaks sellele olevat neil google mapsist välja prinditud kaardid, millel, kui väga hoolega vaadata, on isegi väiksed teed näha! kui näitasime, et keegi rmk on kirjastanud rajakirjelduse ja kaardid, siis nad täitsa imestasid kohe, aga ei pidanud vajalikuks endale võtta, ehkki meil oli üks üle.
32. snickers. no et tuju pahaks ei läheks. temaga koos oli veel avariitoitu pähklite, vinnutatud liha ja müslibatoonide kujul.
33. kondoomid. las nad olla.
34. ma ei tea, kuidas kirjakeel vaatab sõnale 'espandrikumm' aga no sellega kinnitasin koorma. algul tundus, et kahest kummist palju parem on tsiklivarustusest võetud kiivrivõrk, hoiab paremini, ja ma muudkui kirusin. aga kui olin kuus päeva sõitnud kahe kummiga ja pidin siis võrgu peale üle minema, olin kahe kummiga kõige kinnitamises nii profiks saanud, et olin hoopis võrguga hädas. ehk siis paki millega tahad, peasi et hästi.
35. natuke nööri ja natuke pesulõkse ja natuke kumme. no selline tööriistakasti moodi kotike.
36. telk.
37. alukad. kaks paari, piisav hulk, aga ainsad asjad kogu varustusest, mis puuvillased, ja kuivasid ikka pööraselt kaua. tellisin meriinobokserid ära.
38. sokid. kahed meriinosed matkasokid, ühed bambusest õhukesed. need jäid küll kasutamata - kui on külm, läheb villane, kui ei ole, pole ju üldse sokki vaja.
39. veekindel kott toiduga.
40. matkapäevik ja harilik pliiats. kogu aeg kasutuses, pool märkmikku sai täis: šoplistid, rongiajad, muljed, laulusõnad, unistused, seiklused ja matkatarkused.
41. soe meriinovillane pusa. lemmik-matkatarve number kaks. (Aklima, Matkasport)
42-44. vihmakomplekt: kootud villasokid sandaalide sisse, veekindlad püksid ja nende alla meriinovillased püksid, kui peaks lekkima või külm hakkama, vihmajopp, imeõhukesed meriinovillased kindad. kõiki läks vaja, ehkki pükse veits teisiti kui algul plaanitud.

tegelt oli veel pealamp ja taskunuga ja telefon ja akupank ja rahakotike ja varulohv ja nipet-näpet veel, kaheliitrine pehme veepudel ja liitrine rattapudel ja tulehakatuskomplekt ja plaastriosakond jne. ja p kotis oli ühine pliit ja natuke tööriistu (või noh, võti number 15 ja nipukad), nii et see siin on lihtsalt isiklik varustus, mitte päris kogumatkalugu.

kogu see rivi sõidumõudis ka:

1. kott. igapidi veekindel. kas ka ujub, ei proovinud. vaude, matkasport.
2. veekindel kott madratsiga.
3. õng.
4. telk. veekindlas kotis.
5. lenksukott. nagu ridikül, kõik pudipadi on seal.
6. kirves. selleta ma metsa ei lähe.
7. peegel. just enne matka hankisin ja no küll on hea sõita, kui näed, mis taga toimub!
8. taskulamp. lenksule pold mõtet installida, korv jäänuks ette, aga korvi külge istus sama hästi.
9. korv. polüfunktsionaalne matkatarve! pesurest. selliste õrnade asjade transportimise koht, mida kotti ei pressi (selline kaup on britakook, kui te juba küsisite. või maasikad teeäärsest letist.). külmkapp, kui tõstad korvi jõkke - kivi ankruks ja jogurt korvi. kalapuur sealsamas jões, kui saad saagi kätte ja tahad teda mõnda aega elus hoida. kui paned korvi kilekoti, saad seda kasutada ka vee ämbrina lõkke ääres puhuks, kui keegi patsutab hõõguvaid süsi ja tahab pärast seda käe külmaveeämbrisse pista.

õnneliku karrikana komplekt

meil oli matkal kindel plaan ühes väga ilusas kohas teha tai kanakarrit. ainult kana oli puudu. aga poode oli vähevõitu ja juulimatkal päris nii ei saa, et hommikul ostad kana ja õhtul teed karrit. või no saab, aga kole hais on ja maitse poleks ka hea, mei taht.

niisiis tuleb midagi välja mõelda, et kanaliha õhtuni värske hoida.

muidugi tuleb kana kaasa võtta elusast peast!

hakkasime siis selle pilguga ringi vaatama. 40 ruutmeetri peal puuris jalutavad kanad ei tundunud kuigi õnnelikud - puurikanad ikkagi. aga päris paljudes hoovides lasid kanad kas päris vabalt ringi või oli nende aed nii suur, et nad ei saanud arugi, et nad aias on. karrikanad!

aga edasi? edasi tuleb kana panna näiteks jalgrattakorvi, mille miljonitest kasulikest funktsioonidest võiks terve raamatu kirjutada. üks niisiis: kanala. aga praktiline matkaja muidugi kohe taipab, et kui tuleb terve päev kana kaasas vändata, siis mis tast ikka niisama, las muneb ka. selleks on vaja kana hoida õnnelikuna, lasta makil mängida kuke kiremist. ja igaks juhuks võiks matkapoest kaasa osta ka topsitäie kukespermat talle noka vahele pistmiseks, oli kohe nutikate matkajate järgmine mõte.

siit tuleb kaubaartikli soovitus matkapoodidele: õnneliku karrikana komplekt, mis sisaldaks sobivas mõõdus korvi pisukese siblitava sisuga, kuke spermat, karripastat ja pisut riisi. matkaspordist praegu ei leidnud igatahes.

vara finiš, jama taga

matkatarkus number kaks. matkapäev ei tohi lõppeda kell pool viis.

tavaliselt on matka õhtuses programmis lõkketegu, telgipüstitus, õhtusöök, magamistoa sisseseadmine, sääskede tõrjumine ja meelepärased joogid. kui nende hulka kuulub alkohol, tuleb olla ettevaatlik matkamise enneaegse lõpetamise ja õhtuse programmi liigvarase algusega.

ükspäev kell pool viis jõudsime rmk kopra tarre. see oli jõesaare peal kena majake lavatsitega - telgitegu jäi ära. seadsime asemed, lämisesime mööduvate matkajatega, kel oli veel 30 kilumeetrit sõita, tegime õhtusöögi, jõime vana tallinnat, õpetasime üksteist tulepulgaga tampoone süütama, jõime vana tallinnat, kedagi ei pannud põlema, sõitsime jalgratastega tarre, jõime vana tallinnat, kütsime lõket, ei kukkunud jõkke. õhtune programm oli lõbus ja ohutu.

poole kaheksaks oli pidu taevani ja vana tallinn otsas. istusime nõutute nägudega tühja pudeli ümber ja meelitasime viimast tilka välja. peo selles punktis, kus sa oled valmis ööklubisse minema, ei saa ometi selline õnnetus juhtuda!

sotsiaalmeediasse paiskus hädakutsung. laike tuli, teravmeelsusi pilluti ka, aga mitte keegi ei tulnud appi kuivale jäänud matkajatele, kes viiendat päeva metsas. laik ei päästa maailma, tegusid on vaja!

midagi ei jäänud üle, P suundus metsasihile hääletama. muidugi tuli auto, muidugi see peatus ja muidugi oli noor poiss valmis hädast välja aitama. pidi enne ainult vanaisa juurest läbi käima, aga tagasiteel viib linna poodi ja toob tagasi ka! K läks julgestuseks kaasa. kilinginõmmelt toodi uus pudel ja kindlasti midagi veel... ainult et selleks ajaks oli tare ees pidu raugenud, söödud igavusest ära viimased nuudlid ja juust, saabunud pohmell, uni ja tüdimus.

see kõik polnud muidugi midagi linnasõitnute kogemuse kõrval. viiepäevase matkaelu järel olid nad tsivilisatsioonis. asfaltteed. autod. inimesed. elektrivalgus. P seisnud keset poodi ja lihtsalt vahtinud ringi. kohalike jaoks oli muidugi tavaline asi, et mingi rattariietes inimene tuli poodi, nemad sebisid oma tavalist sebimist edasi. aga ühel purjus matkajal võib selline asi ikka juhtme täitsa kokku jooksutada.

nii et olge nende lühikeste matkapäevadega ettevaatlikud. katsuge ikka kõndimisega/rattasõiduga/misiganesliikumisviisteilon'ga täita aeg ohutult vähemalt kella seitsmeni. sest need seal sotsiaalmeedias, need nigunii ei too teile uut pudelit kohe siis, kui tarvis! ja ei, liiga palju alkoholi kaasas kanda ei ole hea mõte, siis te võite end ju liiga purju juua ja ega te selleks metsa läinud. lõbus peab olema.

lige begins at 3000 mm

kuna pärast mu eelmist postitust räägitakse linna peal, et öö meelest on õige matkamine ainult see, kui kõik läbi vettib, jätkan matkavarustuse ja suhtumise kooliga.

ükstapuha mis matkale minemisel on esimene asi see, et su varustus vastaks ilmastikuoludele. mis eestis tähendab minu meelest pmtselt seda, et sa kunagi ei tea, millise kolme tunni jooksul langeb temperatuur 20 kraadi ja millisest pilvest tuleb järgmine vihm. võib ka juhtuda, et kumbagi ei juhtu. ja ilmateade siin ei aita, see lihtsalt kas juhtub või ei juhtu.

niisiis, matkatarkus number üks: investeeri veekindlusse. veekindlaks peetakse kangast märkega alates 3000 mm, aga päriselt vihma käes hängimiseks on sellest ka vähe, head matkajoped on nii 10 000 ja 20 000 mm veekindlusega. mullu sui sain tunda, et kui ikka terve päev rattaga vihmas vastutuult rühkida, ei pea ka 10 000 mm vihmajope survele vastu, aga mis mind siis aitas, saate teada järgmises osas.

niisiis, kõigel, millega sa tahad end vihma eest kaitsta, kontrolli veekindlust. kui poes on asjal küljes silt, mis ütleb, et see on vee- või ilmastikukindel, otsi edasi. kui juletakse kirja panna millimeetreid, on juba midagi testitud ja mõõdetud. alla 3000 mm peab kinni kerge sabina, aga kui kavatsed veeta väljas päeva ja mitte sõltuda ilmast, siis mida suurem number, seda parem. sama kehtib telkide ja vihmapükste kohta.

kapuuts olgu selline nokaga, mis ei lase vihmal otse näkku kukkuda; tuulutusavad on head, kui ilm on märg, aga palav, ning kui lukk käib lahti ka alt, pääsed nt püksitaskutesse või põue ilma end ülaltpoolt vihmale avamata. kui su keha tahab hingata, vajad oma riietele ka hingavust, aga sellise klassi matka- ja spordiriided juba ongi tavaliselt hingavad ka. pole ju väga pointi mässida end umbsesse kilesse, nii et väline vihm suni ei pääse, aga seestpoolt pressib higi ikka kõik riided märjaks. kehtib sama reegel: hingavust võib loota neilt rõivastelt, mille sildid lubavad, et nad hingavad, parem numbriliselt või vähemalt otsesõnu, mitte ainult kõlavate tootenimedega.

ja mitte ühtegi neist kaitsetest ei anna sulle üphekordne vihmakeep ega prügikotist lõigatud ürp. vihm käib koos sõbra tuulega ja see puhub neid asju suht vallatult laiali ja vee krae vahelt sisse, varrukaaukudest rääkimata.

ja nüüd ühtäkki polegi vahet, kas sajab või mitte, sest sul on ikka hea olla. sest sa arvestasid võimalusega, et sajab, ja olid selleks valmis. ja teate, mõnikord sajab ainult korraks või ei sajagi ja tegelt, kalor, on need matkad ka kõik väga ägedad olnud :p

moraali küsimus on muidugi iseasi. kui vihm iseenesest istutab susse tunde, et elu ilma koduse diivanita on mõttetu, loodus on kole ja maailm plahvatab, ei aita ka 50 000 millimeetrit veekindlust. ilma ei saa muuta. varustust saab muuta ja suhtumist saab muuta.

ilmajõgi

noh, käisin ja sügasin. õppisin palju uut.

minu jaoks kõige suurem asi see, et ma tahan jälle mootorrattaga sõita. see soov tegi neil aastail läbi mitu keerulist ja kontrollimatut saltot, aga nüüd olen veelgi tugevamalt kui varem jalad maha saanud: ma tahan! ma armastan! ainult et mul ei ole mootorratast. selles osas tuleb nüüd pisut võluda ja loitsida.

minu jaoks väiksem, aga hämmastavalt paljude inimeste jaoks vist suurim asi on aga ilmaküsimus. ma olen nende matkasügeluste sügamiste käigus õppinud ilmast mitte välja tegema ja panustama sobivale varustusele. mul on viis magamiskotti, vihmakindlad kihid kogu keha turvamiseks ja piisav hulk villaseid ja suliseid kihte, et nautida matka veebruarist juulini. ja see on õpetanud, et ainus põhjus ilmateadet uurida on see, et teada saada, palju neid villakihte peaks kaasa pakkima ja millise magamiskoti valima. ja näiteks ei jäta ma kunagi maha veekindlat kihti, sest no halloo, meie kliimas! ilmateadet ei usalda ma kummalgi suunal - kui lubatakse kuiva, olen valmis ka märjaks, ja kui lubatakse märga, pole see põhjus minemist ära jätta. ja ma pole pidanud kahetsema.

näiteks detsembrimatka kuupäevad olid paar-kolm nädalat enne paigas ja paar-kolm päeva enne hakati rääkima, et jubetu torm tuleb. selge, vajame tuulekindlat riietust ja võibolla jäistel teedel käimiseks tasakaalukeppe, eks? ah et saame puuga pähe? no metsas kõndides me näeme, et puu on kukkumas, oluliselt suurema tõenäosusega kui läbi autokatuse. tegelikult läks nii, et puud ei kukkunud, aga tuul küll korraks puhus. me olime siis just järva-madise kiriku taga ühes keldris lõunat tegemas ja vaatasime tuult ukseavast. pärast me lõunat oli ilm jälle taltsas, nii et me ei saanud millegagi pähe. tõsi küll, toda lõunat poleks tahtnud väljas süüa, aga milles küffel, me ju ei söönudki.

veebruarimatk viis meid vormsile ja kui muidu oli tali soe pehme, siis just sel nädalavahetusel keris ette kena miinuskraadi ning rohukülas autot parkides selgus, et see on disainitud kvaliteetseks liuväljaks. mõned peenemad piruetid, tassike teed reedal, kassid jalga ja tere, vormsi. järgmisel hommikul oli raske teed teha, sest vesi oli jääs ega mahtunud pudelist välja, seda tuli magamiskotis soojendada, aga muidu oli kõik imeline. inimesi me neil päevil ei kohanud. ja üks boonus on jaheda ilmaga matkamisel: kaasa saab võtta hoopis teistsugust toitu kui suvekuumuses. hommikuks sõime (magamiskotist väljumata)
jogurtit müsliga ja õhtuks peekonit ja muna ja praekardulast.

märtsimatkaga samamoodi - muidu olid ilmad rahulikud, kuivad ja pigem soojad, matkapäevadeks lubati lörtsi. "äkki te ikka ei lähe, minge parem motoexotikale õlut jooma," pakkus minu proua ema, kui eelõhtul tema juurde maandusin ja ta mu koti mõõte ukseavaga võrdles. mu miinuskraadide magamiskott täidab 60-liitrise seljakoti peaaegu ära ja natuke oli kotis veel riideid ja toitu ju ka. ma ei teagi, kas ta oli rohkem mures lörtsi või mõõtmistulemuste pärast, aga hommikul olime me otepää bussil ning tund hiljem takseerisime, kuis me maratonimatka stardisirgel on hoopis laskesuusavõistluse tiir. ega lörts ei jäänud tulemata, ses osas oli ilmajaamal õigus. aga selleks olid meil ju lörtsiriided seljas. kui kõht sooja lõunat nõudis, puhus seda lörtsi me peale kenakene küljetuul, mistõttu pakkus meile suurt rahuldust ühe angaari leidmine, kust veel pärast pisut kuivi pilpaid õhtuse lõkke jaoks koti külge sidusime. aga me saime ka päikest, 30 tundi puhast õhtu, 87 mäkke- või kuplitõusu, ilvese-, jänese- ja kitsejälgi värskel lumel, laulda "hommikuks veel soojad jäljed on teel"... ma ei tea ühtki põhjust, miks me pidanuks minemata jätma.

viimatine matk tuli üsna äkki. kohe pärast seda, kui mõte tuli, ostis M soome laevapiletid ära. kohe seejärel kontrollis K ilmateadet ja avastas, et neil päevil tuleb ainult vihma. polnuks piletid ostetud, oleks vist tema poolest minemata jäänud. tõsi ta on, vihma me saime. aga mitte kolm, vaid pool päeva. ning see ei teinud meile mitte midagi halba, no kui mitte arvestada kaht läbiligunenud alaealist, kelle me õhtuks siiski kuuma duši alla ja sauna toimetasime ning kes apsaluutselt ei vingunud, et märg või midagi. ülejäänud kaks päeva nägime päikest ja pilvealust rahu. kogu aja nägime ainult kõige ilusamaid teid ja künkaid ja järvi ja mootorrattaid ja kurve ja sääski ja asfalti ja päikseloojanguid ja vahet üldse pole, et kõik see ilu oli pool päeva märg. ilus oli ikka. palju rohkem rikkus sõidumõnu see, et M tsikli esirattalaagrid saba andsid, sest sel päeval me ei sõitnud. seda ilmajaam ei ennustanud!

ja noh siis see jaanipäev. facebook oli täis vihmapilte ja -nendinguid, just nagu oleks kuskil leping, et ei saja. eelmisel õhtul istusime tule ääres ning üks tütarlaps vaatas unistavalt selgesse sooja õhtutaevasse ja ohkas: "see oleks ideaalne ilm". oleks? see oligi ideaalne ilm, just siis, just seal, just talle. aga ta ei võtnud sellest rõõmu tunda, vaid õhkas, et see ilm võiks olla ühel teisel hetkel. kui ma oleks ilm, ma ka solvuks! sest no "mari, sa oled ideaalne küll, aga palun ole homme"?

ah et mis ma siis teen, kui märjaks saan? seni on vääramatult juhtunud ainult üks: varem või hiljem lõpeb vihm või ma jõuan tuppa ja siis ma kuivan ära.

sügelus

olen olnud võõrutusel liiga pikalt. viimasest matkast on möödas poolteist kuud. jah, ma olen sõltuvuses. ja kui sügeleb, siis tuleb sügada. (nigunii mingi indiaanitarkus ütleb nii.)

nüüd on elutoapõrand jälle matkakraamiga ühtlaselt kaetud. milline magamiskott? milline nuga? kes võtab pliidi? kas villast mütsi läheb vaja? suht ükskõik on, kuhu. suht ükskõik on, millega. suht ükskõik on, millal. need asjad on tähtsad ainult selle pärast, et teaks, kuhu pakkida, mida võib tarvis minna ja kui palju ruumiga võib praalida.

ehkki eks ole praalitud ka igasugu olukordades. "kaalumiljonär!" sai P diagnoosi, kui jalgrattamatkal kuusteist meetrit pesunööri välja kraamis. (iga meetrit läks üks hetk tarvis, täiesti sihipäraselt!) hiljem tuletasime sellest diagnoosist veel 'ajaprintsessi' (see, kes hommikul pärast kogu laagri kokkupakkimist ja hetk enne teeleasumist ütleb: "teeme ühe kohvi veel!") ja 'kepimiljonär' (see, kel pole harmoonilist püsisuhet ega teadmist, millal ta järgmine kord keppi saab, aga saadab pokkerinäoga minema ka hormoonilise lühisuhte, kellelt täna saaks). veebruarimatkal oli meil jalgsi kaasas nii saag kui kirves. märtsimatkal otepää kuplitel loobusime küll kirvest, aga mitte kaalu, vaid funktsionaalsuse pärast - seda saab noaga ka teha. aprillimatkale läksime tsiklitega ja elasime juba puhta luksuslikult, kaasas tahvelarvuti ja elekter.

ma tegelt tahtsin lihtsalt öelda, või vähemalt mõtlesin, et peaks siin veits rohkem kirjutama, aga vaim ei tulnd täna peale. ma sügan selle sügeluse ära, äkki siis tuleb. viimane aeg ilusa ilma võlumiseks, sest ilmajaam loitsib me tsiklimatkale vihma, lund ja rahet ning mingi sellest kangem nõidus vajab lendu laskmist.