Kodus õhtusöögilauas algas vestlus nii: "see kahesaja lasuga pakk maksis SEITSESADA eurot! ma arvan, et mitte keegi ei osta seda!"
Järgnes pikem õpetlik ja poistele väga uskumatuna tundunud jutt sellest, et ostavad, ja oi kuidas.
"ei, aga SEITSESADA eurot! SEDA küll keegi ei osta."
"oota, ma räägin nüüd."
"aga SEITSE. SADA. !!!"
Järgnes pikem õpetlik ja poistele väga uskumatuna tundunud jutt sellest, et ostavad, ja oi kuidas.
Esiteks on lihtsalt meist palju rikkamad inimesed, kes tahavad uhket pauku uueks aastaks või ämma juubeliks või naabrist kõvemat. Teiseks on firmad – sünnipäevaks, suvepäevades või uue laevaliini avamiseks, olete ju näinud, kuis must suvetaevas värviliselt paugub, ja Motosügisel ise oleme ka pauguga klubijuubeldanud, okei, 35, mitte 700 euro eest. Aga oleme.
Ja veel. Kas ehk lahked härrad on aastavahetusel pannud tähele, et lisaks igamehepaukudele tänavanurkadel nähtub-kostub suurem šõu kesklinna kohal? ning kas teate, selle eest maksab linnavalitsus? Jah, muidugi, eks ikka linnarahva raha eest. Ja vot siin on nüüd kaks poolt. Esiteks tahab ju linnarahvas uue aasta vääriliselt vastu võtta. Teisest küljest – kui see ei ole raha põletamine või vastu taevast lennutamine, siis ma ei tea, mis on. Ja kolmandaks, kõik see sädelev prügi, mis taevas hästi ilusasti laiali lendab ja mõnikord vilistab kahvel, lendab kusagile metsa vahele väikse pudina laiali ja keegi tont seda sealt kokku korjama ei lähe – ei saagi, sest see on nii väike ja nii laiali, ometi kokku päris palju.
Jaa. Ja siis veel on juhtunud maailma ajaloos olukordi, kus olid Eesti riigis raskemad ajad, ja siis tulid hoopis ärimehed nii mõneski linnas kokku ja ütlesid, et kulge, ärge te muretsege, me ostame teile selle ilutulestiku! Ja maksid kogu lusti ise kinni, linnarahva rõõmuks ja linnakassa hoidmiseks.
Aga vot NEED ei ole enam üldse mingid seitsmesajased valmislahendused, vaid esiteks veel palju suuremast hinnaklassist, sest kestavad mitte kolm, vaid kolmteist minutit, teiseks juba eraldi valmis kujundatud teosed, mis lähtuvad kohast, hinnast ja ilmast.
Aga kust need tulevad?
Vot neid teeb ilutulestikumeister. Paneb aegsasti püssirohtu ja värvilist püssirohtu koos õigestisätitud sätuga torudesse ja ajatab kõik süütenöörid ja komplektid nii, et taevas on pärast puhas kunst kogu raha eest.
Aga ilutulestikumeister, nimetagem teda Peetriks, on kunstnik, nimetagem seda püssirohukunstiks.
Mida see Peeter kõik teadma peab! Ta võib ju varakult teha plaani, et Tallinna vanalinna kohale tuleb lasta see seitsmesajaeurone kolmeminutine, mis tulistab maeimäletamitmemeetrikõrgusele. Aga kui pilved on tol päeval sama madalad kui täna, siis on nende seitsmesaja euro ilusat põlemist näha ainult lennukilt, linnarahvas kuuleb vaid pauke ja saab salaja tahma krae vahele. Aga ei, kuna Peeter on oma ala tipp, siis ta jälgib hoolega ilmateadet ja teeb paar päeva varem plaani ümber. Kas tõstab valmislaetud paugud kõrvale uut tellijat ootama või kummutab püssirohu torudest välja ja jagab madalamate laskudena uuesti ümber? Vot ei tea. Aga ta teeb kogu šõu ümber, et sel kõigel ikkagi mõtet oleks.
Ja veel teab Peeter hästi, et kui lasta jube ilus pauk 30 meetri kõrgusele, siis on seda küll üle kuuseheki naabrimehe ämmani näha, aga see paistab päris väike, sest ta on ju nii kaugel. Kui siis naaber laseb seepeale suti väiksema paugu ainult 15 meetri kõrgusele, võib ta ämma silmis ikkagi naabrist kõvem mees olla.
Selliseid inimesi nagu Peeter Eestis väga palju ei ole, pigem on neid ainult mõned. Ja kui sa oled selliste oskustega, nagu on Eestis ainult mõnel, siis sa saad oma töö eest küsida päris kena palka, sest kui nad sulle ei maksa, siis ju ei saagi ilutuld nagu eriti teha, või õigemini saab, aga mingi teine firma, kes Peetrile Peetri hinda maksab. Niisiis võib juhtuda, et Peeter saab juba oma töö eest, mida ta teeb ilmselgelt väga suure kirega, sest see on ilus ja see on põnev ja see on iga kord uus ja see teeb pauku kahvel, noh näiteks 3000 eurot kuus, siis on võimalik, et tema juurde tuleb teise ilutulestikufirma omanik ja ütleb, et kuule Peeter, tule meile, me maksame 4000. Peeter ütleb, et okei, kuule, ma mõtlen sellele.
"Oota, miks ta mõtleb ometi, võtku vastu!" hüüatab vahele nutikas kümneaastane, kes veel tööturul pole käinud.
"Sest et Peeter läheb nüüd oma ülemuse juurde ja ütleb, et teised pakkusid talle 4000 eurot, ja tema ülemus ütleb, et kuule, ära mine, me maksame sulle 4500. Ja Peeter on tõstnud oma palka ilma töökohta vahetamata, teeb ägedasti edasi ja elab nigu miška."
Laua taha sigineb mõtlik vaikus, kõik närivad verivorsti ja mõtlevad, et Peeter ikka oskab elada.
Proua ema toob sisse väikese miinuse: Peetril on väga palju etendusi ja tööd ja põnev elu aastavahetusel, kui kõik on nõus palju maksma ja ta saab kõige ägedamaid värke ehitada – aga mida ta septembris teeb? Okei, tegelikult ta septembris ilmselt juba hakkabki aastavahetuseks tellimusi saama ja plaane sättima, aga mida ta juulis teeb? Oh, muidugi, juulis on juba õhtud suht pimedad ja augustis on ka veel palju pimedataevalisi suvepidusid. Aga no mida ta siis teeb maikuus, kui ees on aasta kõige valgem aeg? Kas ta käib Lõuna-Euroopas mingitel harjutusväljakutel, kus saab juba kella kuuest õhtul trenni teha? Kas Hispaanias on juunis ilutulestikumessid, kus kõigi maade Peetrid kogunevad, uusimate toodetega tutvuvad ja meistriklassides osalevad? Ja seejärel veedavad kõik Peetrid aega püssirohutehastest sügistalviseks hooajaks uuemaid toone valides, et aastavahetuseks valmis olla?
Vot ei tea, aga nüüd ma tahan juba ise ka Peetriga tuttavaks saada, et seda kõike temalt kuulda.
PS Jah, ma mõtlesin, et tooks need söögilauajutud regulaarsemalt avalikkuse ette, sest päris põnev on. Varsti kirjutan jälle, ma ausõna usun seda praegu!