tag:blogger.com,1999:blog-208791042024-03-19T18:12:15.719+02:00öised asjadedevuse laat ja neljas beeööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.comBlogger490125tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-38775465003073133262017-12-21T12:05:00.001+02:002017-12-21T12:05:17.055+02:00kes maksab, see tellib ka muusika?Mulle need müügikõned meeldivad. Kui pakkumine on vähegi teoreetiliselt huvitav ja mul on see aeg, kuulan nad alati ära, laskun arutellu, kuulan argumente ja esitan enda omad ja vaatan huviga, millega see kõik lõpeb. (Kui ei ole vähegi huvitav, ütlen kohe ära, et mul on kõik hästi ja edasi pole vaja rääkida.)<br />
<br />
ja nad saavad alati korralikult proovile pandud. see kimbatus, mis tabab tele2 agenti, kui ma vastan ta kas-küsimustele, et ei, mul ei ole nutitelefon, ei, ma ei soovi nutitelefoni, koduse internetiga olen rahul. mõningane vaikus ja ebalev "head õhtut".<br />
<br />
nüüd helistas elisa/starman ja oli mu juba üsna kenasti ära rääkinud - saan samad teenused mis mul praegu on, lisaks veel mõned mugavusteenused, oluliselt kiirema interneti ja pisut soodsama hinna. 25 minuti jutu järel ütlesin, et olgu, tooge oma kaabel kohale, ja küsisin juba, millal tehnik tuleb. mainisin veel ohates "ma loodan et teie teenus on ka stabiilne" vmt, mispeale härra pikalt seletas, et jah muidugi, ja et kui nad hinda tõstavad, saan ma alati teavituse, et hind tõuseb, ja kui mulle see ei sobi, on mul võimalus loobuda - mitte küll kohe esimese 12 kuu jooksul, aga edaspidi küll. oot-oot, ütlesin. mismõttes te tõstate hinda? "aga teil on alati võimalus loobuda, nagu ma just..." - "hea küll. kui peaks juhtuma, et mulle ei sobi enam kokkulepitud hind, ja saadan teile teavituse, et ma maksan edaspidi vähem, aga kui teile see ei sobi, on teil võimalus minust loobuda - kas see võimalus on ka?" - "ei, sellist võimalust muidugi ei ole." kahe minutiga oli tühistatud kõik, mis ta 25 eelneva minutiga oli saavutanud. ütlesin kenasti, et kutsugu oma tehnik tagasi, sest ma ei tee äri partneritega, kes võtavad endale jõupositsioonilt õigusi, mida minule ei lubata. isegi kui see läheb mulle maksma 5x aeglasema interneti 3€ kallimalt iga kuu. palusin, et ta ütleks selle ülespoole edasi. lubas mõnel koosolekul jutuks võtta.ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-27330120029894815062017-12-07T17:58:00.003+02:002017-12-07T17:58:51.461+02:00sahtlist väljaSelgus, et internet ei ole veel täis, nii et ma tegin ühe uue kodulehekülje: <a href="https://ooteejutud.wordpress.com/">Öö teejutud</a>. Sest kui ma olen teel, siis ma õhtuse tee kõrvale ikka kirjutan. Ja need kirjad teelt nüüd kogun sinna kokku.<div>
<br /></div>
<div>
Esimeseks pääsukeseks oli matkapäeviku sisu minu ja P tänavusuviselt <a href="https://ooteejutud.wordpress.com/eesti-muld-ja-eesti-suda/">"südamematkalt"</a> ja nüüd on valmis ka 6700kilomeetrine lugulaul sellest, kuidas me, jällegi sel suvel, <a href="https://ooteejutud.wordpress.com/varbad-musta-merre">varbad Musta merre pistsime</a>.<div>
<br />Hoiatus: teksti on oluliselt rohkem kui pilte, teksti on oluliselt rohkem kui kilomeeter!</div>
</div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkKL28LYTVFgsm8p7zO2RyHFOyjJ8v6-Ww5rixJzmd68mLLCMwcS9cXyJoEMRsBwY3llD5HsuLEngyaUYHOSLL38CWETdiXMseCSHboTBxd2vf6-MXdHDvqLaFa0dMOv8DpibweA/s1600/3.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="810" data-original-width="1440" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkKL28LYTVFgsm8p7zO2RyHFOyjJ8v6-Ww5rixJzmd68mLLCMwcS9cXyJoEMRsBwY3llD5HsuLEngyaUYHOSLL38CWETdiXMseCSHboTBxd2vf6-MXdHDvqLaFa0dMOv8DpibweA/s320/3.jpg" width="320" /></a></div>
<div>
<br /></div>
ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-71692141599854432782017-02-27T00:22:00.001+02:002017-02-27T00:22:40.143+02:00kaks mängu iseendaga<i>ma leidsin praegalt, et olen mõne kuu eest kirjutanud ja avaldamata jätnud postituse sellest, et me ei saa inimesi muuta. ja ma ei saa seda endiselt avaldada, sest seal on loogikavead sees. aga täna tulin kirjutama sellest, miks meil ei õnnestu inimestele mingeid asju nende endi kohta peegeldada ja miks sellega lausa ettevaatlik peaks olema.</i><br />
<br />
üldiselt on inimestel enda kohta mingid teadmised. "ma olen pikk." "mu inglise keel ei ole eriti hea." "ma olen hea tantsija." "ma kardan tähelepanu." "ma olen spontaanne." "mu juuksed on täiesti võimatult koledad." "minu arvamus ei loe." "ma saan inimestega hästi läbi." "ma olen teistest rumalam." "ma olen seikleja." "ma olen arg." "ma olen ilus." "ma olen kole." "ma olen kiire, osav ja nutikas." "ma olen kobakäpp." "ma olen raamatupidaja." "ma olen eestlane." "ma olen truu sõber." jne jnt.<br />
<br />
no neid on kõigil. ja osa neist vastab tõele, aga osa mitte.<br />
<br />
esimene tore mäng: kõik need asjad võiks üle vaadata ja läbi mõelda. kas sa ikka oled truu sõber? kas sa ikka oled arg? kas sa ikka saad inimestega hästi läbi? kas sa ikka oled kole? suurem osa neist on ju niikuinii subjektiivsed, nii et ümber lükkamine on sama subjektiivne kui nende püstitamine. nii et täitsa vabalt võib nad ettejuhtumise järjekorras läbi mõelda ja jälgi ajada, KUST nad tulevad. ja kui mõne puhul sellele vastust ei leia, siis äkki see konkreetne uskumus ei olegi väärt uskumist? sest no kust nad ikka tulnud on, eks elu jooksul kogunenud. nt keegi on kunagi ammu otse öelnud "sa oled kobakäpp" ja nüüd sa usudki seda ja hoidud oma kobade kätega midagi tegemast. aga võibolla ta ütles seda siis, kui sa olid kolmeaastane ja ei saanud konservi avamisega hakkama? no ei ole ju kobakäpp. või võibolla sulle lihtsalt meeldivad seiklejad, sa oled nende põneva elu peale pisut kade, sa tahaksid ise ka selline olla ja sa oled end ära veennud, et tegelikult ju oledki üsna <i>on-the-edge</i> elustiiliga, sest sul on magamiskott ja tsikliload ju olemas (mis sest et mitte kasutuses) ja sa vaatad igal aastal kaarti, kuhu võiks ükskord kunagi võibolla seiklema minna. no ei ole ju seikleja. või noh, klassika: kuna sa ei näe välja nagu modell, oled järelikult kole, või kuna peol keegi tantsis jube hästi, siis järelikult sina oled halb tantsija. no ei ole ju.<br />
<br />
järgmine tore ülesanne on testida, kas need uskumused peavad vett või ehk vastab tõele hoopis vastupidine väide. kui arvad, et oled kobakäpp, võta ette üks tore käsitööprojekt (hakatuseks lihtne asi, sest teatavasti teeb meistriks mitte pihtahakkamine, vaid harjutamine, ja seda sa ilmselt pole teinud). kui arvad, et oled seikleja, mõtle, millal sa viimati seikluse läbi tegid ja mida oled päriselt teinud, et see järgmine teoks saaks. kui mõtled, et oled kole, mõtle, millal sulle viimati öeldi, et sa oled ilus, ja kas sa seda ka uskuma jäid või naasid tagasi oma vana teadmise juurde, et ega ikka ei ole küll.<br />
<br />
siit tuleb välja selle mängu tõsine konks. nendest uskumustest moodustub praegu kokku sinu pilt endast. see on see sina, kellega koos sa iga päev üles ärkad kindlas veendumuses, et just need omadused moodustuvad sinu. identiteet, kui lubate. ja kui siit midagi ära võtta, oled sa katki. vähemalt seni, kuni midagi asemele tuleb. isegi kui sa võtad ära ebameeldiva asja. kui selgub, et sa ei ole arg, mis sa siis oled? kui sa ei ole arg, mis sa siis järgmine kord teed, kui on julgust vaja, lihtsalt kasutad oma julgust või? aga oota, sa oled arg ju, sul ei peaks julgust olema! aga oota, ei ole ju arg, sa julged küll ju! appi, mis sa oled siis, julge või!! ei, oota, sa pole kunagi elus julge olnud!!! appi, lähme parem koju tagasi!!!<br />
<br />
ja siin on põhjus, miks me ise ei usu, kui meile öeldakse kenasid asju. miks nii paljud naised ei usu, kui neile öeldakse "sa oled ilus". sest nad ise enda meelest ei ole ja kui seda komplimenti päriselt uskuda, siis on ju mina-pilt katki ja tuleb midagi ümber vaadata. ja kes siis tahaks oma identiteeti lõhkuda!<br />
<br />
aga siin on ka põhjus, miks me ei saa teisele inimesele öelda "sa oled..." või "sa pole...". proovi öelda enda-meelest-seiklejale "sa oled lihtsalt unistaja!" proovi öelda enda meelest kobakäpale "hissand, kui ilus, kas sa teeksid mulle ka!" nad tõrguvad ja lähevad kohe kaitsesse ja hakkavad vihaselt või uskumatult vastu vaidlema, aga mitte sellepärast, et nad tahavad sinuga tülitseda, vaid sest sa ründasid või lausa lõhkusid ära nende kujutluse sellest, kes nad on, ja nad võitlevad selle identiteedi eest. isegi kui sa lõhkusid negatiivset ja väitsid positiivset, ikkagi lõhkusid ju!<br />
<br />
ja noh, siin on ka põhjus, miks kõik elumuutused nii rasked on. kui su elust kaob su senine töö või partner või lemmikteksadki, ei ole sa enam see, kellena end varem defineerisid, ja sa ei saa aru, kes sa siis nüüd oled. enne olin raamatupidaja, aga nüüd? enne olin abikaasa, aga nüüd? enne olin pinginaaber, aga nüüd? enne olin tippsportlane, aga nüüd?ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-6810148288289580052016-11-18T22:56:00.001+02:002016-11-18T22:56:41.048+02:00Peetrike-Peetrike seina peal...On hooaeg. 10-aastane guugeldab, kust poest saab ilutulestiku-pudipadi, paukherneid ja diskovälke, ja mind veetakse kaasa, sest lastele ju ei müüda.<br />
<br />
Kodus õhtusöögilauas algas vestlus nii: "see kahesaja lasuga pakk maksis SEITSESADA eurot! ma arvan, et mitte keegi ei osta seda!"<br />
<br />
Järgnes pikem õpetlik ja poistele väga uskumatuna tundunud jutt sellest, et ostavad, ja oi kuidas.<br />
<br />
"ei, aga SEITSESADA eurot! SEDA küll keegi ei osta."<br />
<br />
"oota, ma räägin nüüd."<br />
<br />
"aga SEITSE. SADA. !!!"<br />
<br />
Järgnes pikem õpetlik ja poistele väga uskumatuna tundunud jutt sellest, et ostavad, ja oi kuidas.<br />
<div>
<br /></div>
<div>
Esiteks on lihtsalt meist palju rikkamad inimesed, kes tahavad uhket pauku uueks aastaks või ämma juubeliks või naabrist kõvemat. Teiseks on firmad – sünnipäevaks, suvepäevades või uue laevaliini avamiseks, olete ju näinud, kuis must suvetaevas värviliselt paugub, ja Motosügisel ise oleme ka pauguga klubijuubeldanud, okei, 35, mitte 700 euro eest. Aga oleme.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ja veel. Kas ehk lahked härrad on aastavahetusel pannud tähele, et lisaks igamehepaukudele tänavanurkadel nähtub-kostub suurem šõu kesklinna kohal? ning kas teate, selle eest maksab linnavalitsus? Jah, muidugi, eks ikka linnarahva raha eest. Ja vot siin on nüüd kaks poolt. Esiteks tahab ju linnarahvas uue aasta vääriliselt vastu võtta. Teisest küljest – kui see ei ole raha põletamine või vastu taevast lennutamine, siis ma ei tea, mis on. Ja kolmandaks, kõik see sädelev prügi, mis taevas hästi ilusasti laiali lendab ja mõnikord vilistab kahvel, lendab kusagile metsa vahele väikse pudina laiali ja keegi tont seda sealt kokku korjama ei lähe – ei saagi, sest see on nii väike ja nii laiali, ometi kokku päris palju.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Jaa. Ja siis veel on juhtunud maailma ajaloos olukordi, kus olid Eesti riigis raskemad ajad, ja siis tulid hoopis ärimehed nii mõneski linnas kokku ja ütlesid, et kulge, ärge te muretsege, me ostame teile selle ilutulestiku! Ja maksid kogu lusti ise kinni, linnarahva rõõmuks ja linnakassa hoidmiseks.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Aga vot NEED ei ole enam üldse mingid seitsmesajased valmislahendused, vaid esiteks veel palju suuremast hinnaklassist, sest kestavad mitte kolm, vaid kolmteist minutit, teiseks juba eraldi valmis kujundatud teosed, mis lähtuvad kohast, hinnast ja ilmast. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Aga kust need tulevad?</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Vot neid teeb ilutulestikumeister. Paneb aegsasti püssirohtu ja värvilist püssirohtu koos õigestisätitud sätuga torudesse ja ajatab kõik süütenöörid ja komplektid nii, et taevas on pärast puhas kunst kogu raha eest.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Aga ilutulestikumeister, nimetagem teda Peetriks, on kunstnik, nimetagem seda püssirohukunstiks. </div>
<div>
Mida see Peeter kõik teadma peab! Ta võib ju varakult teha plaani, et Tallinna vanalinna kohale tuleb lasta see seitsmesajaeurone kolmeminutine, mis tulistab maeimäletamitmemeetrikõrgusele. Aga kui pilved on tol päeval sama madalad kui täna, siis on nende seitsmesaja euro ilusat põlemist näha ainult lennukilt, linnarahvas kuuleb vaid pauke ja saab salaja tahma krae vahele. Aga ei, kuna Peeter on oma ala tipp, siis ta jälgib hoolega ilmateadet ja teeb paar päeva varem plaani ümber. Kas tõstab valmislaetud paugud kõrvale uut tellijat ootama või kummutab püssirohu torudest välja ja jagab madalamate laskudena uuesti ümber? Vot ei tea. Aga ta teeb kogu šõu ümber, et sel kõigel ikkagi mõtet oleks.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ja veel teab Peeter hästi, et kui lasta jube ilus pauk 30 meetri kõrgusele, siis on seda küll üle kuuseheki naabrimehe ämmani näha, aga see paistab päris väike, sest ta on ju nii kaugel. Kui siis naaber laseb seepeale suti väiksema paugu ainult 15 meetri kõrgusele, võib ta ämma silmis ikkagi naabrist kõvem mees olla.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Selliseid inimesi nagu Peeter Eestis väga palju ei ole, pigem on neid ainult mõned. Ja kui sa oled selliste oskustega, nagu on Eestis ainult mõnel, siis sa saad oma töö eest küsida päris kena palka, sest kui nad sulle ei maksa, siis ju ei saagi ilutuld nagu eriti teha, või õigemini saab, aga mingi teine firma, kes Peetrile Peetri hinda maksab. Niisiis võib juhtuda, et Peeter saab juba oma töö eest, mida ta teeb ilmselgelt väga suure kirega, sest see on ilus ja see on põnev ja see on iga kord uus ja see teeb pauku kahvel, noh näiteks 3000 eurot kuus, siis on võimalik, et tema juurde tuleb teise ilutulestikufirma omanik ja ütleb, et kuule Peeter, tule meile, me maksame 4000. Peeter ütleb, et okei, kuule, ma mõtlen sellele. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
"Oota, miks ta mõtleb ometi, võtku vastu!" hüüatab vahele nutikas kümneaastane, kes veel tööturul pole käinud.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
"Sest et Peeter läheb nüüd oma ülemuse juurde ja ütleb, et teised pakkusid talle 4000 eurot, ja tema ülemus ütleb, et kuule, ära mine, me maksame sulle 4500. Ja Peeter on tõstnud oma palka ilma töökohta vahetamata, teeb ägedasti edasi ja elab nigu miška."</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Laua taha sigineb mõtlik vaikus, kõik närivad verivorsti ja mõtlevad, et Peeter ikka oskab elada.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Proua ema toob sisse väikese miinuse: Peetril on väga palju etendusi ja tööd ja põnev elu aastavahetusel, kui kõik on nõus palju maksma ja ta saab kõige ägedamaid värke ehitada – aga mida ta septembris teeb? Okei, tegelikult ta septembris ilmselt juba hakkabki aastavahetuseks tellimusi saama ja plaane sättima, aga mida ta juulis teeb? Oh, muidugi, juulis on juba õhtud suht pimedad ja augustis on ka veel palju pimedataevalisi suvepidusid. Aga no mida ta siis teeb maikuus, kui ees on aasta kõige valgem aeg? Kas ta käib Lõuna-Euroopas mingitel harjutusväljakutel, kus saab juba kella kuuest õhtul trenni teha? Kas Hispaanias on juunis ilutulestikumessid, kus kõigi maade Peetrid kogunevad, uusimate toodetega tutvuvad ja meistriklassides osalevad? Ja seejärel veedavad kõik Peetrid aega püssirohutehastest sügistalviseks hooajaks uuemaid toone valides, et aastavahetuseks valmis olla? </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Vot ei tea, aga nüüd ma tahan juba ise ka Peetriga tuttavaks saada, et seda kõike temalt kuulda.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
PS Jah, ma mõtlesin, et tooks need söögilauajutud regulaarsemalt avalikkuse ette, sest päris põnev on. Varsti kirjutan jälle, ma ausõna usun seda praegu!</div>
ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-87566858692987460072016-06-25T00:19:00.001+03:002016-06-25T00:20:39.745+03:00ühe reisi hetkedMa märtsikuus läksin korraks merele. Mõned hetked panin kirja.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYjpVUn2wLnw_CMOmvbmNla4LnbuGMoqnhkRcMKOnZ4129KaqhwfPRjPfanhox2JqS9e5VW8VywvoLChhl90GgI7TVNHxf5CnvwK9mg7e9PAEKEcqW5ofHJVQdfbY4iTbIweO1mw/s1600/DSCN1027.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYjpVUn2wLnw_CMOmvbmNla4LnbuGMoqnhkRcMKOnZ4129KaqhwfPRjPfanhox2JqS9e5VW8VywvoLChhl90GgI7TVNHxf5CnvwK9mg7e9PAEKEcqW5ofHJVQdfbY4iTbIweO1mw/s320/DSCN1027.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<b><br /></b>
<b>Episood 1: laeva Aare </b><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Ehkki olen end varustanud teadmisega, kuda sadamast lennujaama pääseda, annan võimaluse lisainfole. Laeva turismiinfolauas istub vanemas keskeas Aare, kes lubab pöörduda, kuid vastab küsimusele: "Ei saagi." Mis mõttes ei saagi? Et kui soovin sadamast lennujaama minna, pannakse mind aresti või lennujaam kolib ära või? "Ainult taksoga," leebub Aare. "Ja muud variandid?" aitan teda edasi. "Rongijaamast lähevad Finnairi bussid. Sadamast ei lähe midagi." – "Aga sadamast rongijaama on muidu legaalne minna või?" – "Jaa, tramm 4T." Näed, oskad küll, kui tahad!<br />
<br />
<b>Episood 2: pagas</b><br />
Mai saanud lõpuni aru, kas mul on äraantav pagas hinna sees või mitte. Tegelikult mitte eriti huvitatud päeva veetmisest Frankfurdi lennujaamas koos kohvriga, pakkisin siiski käsipagasireeglite järgi ja... Vantaas <i>check in</i>-i järtsi vaadates teen enda oma masinas ja otsustan murda lennukisse, kohver näpus.<br />
Mõõtude osas ma ei muretse, aga Lufthansal on vahel netist paistnud ulmeline viiekilone kaalupiirang ning koos ühikupiiranguga (üks) oleks mul probleem. Otsustan vee ja kosmeetika vajadusel jopetaskusse panna ja pidada enesekindel kõne sellest, et kui Lufthansa eelmisel korral mu koti Pariisi asemel Oklahomasse lennutas, ei usalda ma neid enam. Ega ma tea, kas nad Oklahomasse lendavad, aga võib ju loota, et kõne kuulaja ka ei tea, aga see-eest hindab rahulolevat klienti.<br />
Läheb hoopis nii, et just enne <i>boarding</i>-ut öeldakse, et lennuk on puupüsti täis ja nad võtavad meeleldi me käsipagasi ja panevad vööri. Tõstan vahvlid ja padja käekotti ning usaldan koti Maltani neile, et nautida viit tundi Frantfurdis ilma mööblita.<br />
<br />
<b>Episood 3: Hoppet</b><br />
Päev enne T. lendu, mis pidi ta viima Maltal ootavale purjekale, avastas ta, et laev on Sitsiilias. See on seal veel täna kell kaks, kui ma Helsingis Frankfurdi lennukile astun. T. helistab sõnumiga, et nad hakkasid nüüd Sitsiiliast Maltale purjetama ja mina oma südaöise maandumise järel ootaksin Maltal lennujaamas, kuni saan talt rohelise tule sadamasse sõitmiseks, sest pole teada, millal laev jõuab ja merel pole neil levi ja linna peal öösel oodata on palju narrim kui lennujaamas, veenab ta.<br />
Voolamiskunst tuleb mul päris hästi välja, kõik tundub parimas korras olema.<br />
<br />
<b>Episood 4: <i>security</i></b><br />
"<i>For security reasons we had to change your seat</i>," ütlevad mulle stjuuardessid. See <i>security</i> on, et liiga palju lapsi on liiga uste lähedal. Või just liiga kaugel. Või just liiga vähe, ma ei saanudki aru, aga parem lendame turvaliselt muidugi, mis saab mul selle vastu olla. Eriti kuna keskmise vastu vahetatud istekoht lahke naabri loal ikka aknakohaks saab.<br />
<br />
<b>Episood 5: nisujahu</b><br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirI3e2Dv4hyphenhyphennb44JxU74emAWaKuwro8zml487UcJkBRHyEOW1N1ld8RsPSvrEHoNmmvqyLHrN3M4v7NumSKuqIrJ3EXo8NqSe4xRWkBt0Jqv2NZWxXCH_me-qGfv82IC-OQPmoTg/s1600/DSCN1050.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirI3e2Dv4hyphenhyphennb44JxU74emAWaKuwro8zml487UcJkBRHyEOW1N1ld8RsPSvrEHoNmmvqyLHrN3M4v7NumSKuqIrJ3EXo8NqSe4xRWkBt0Jqv2NZWxXCH_me-qGfv82IC-OQPmoTg/s320/DSCN1050.JPG" width="320" /></a><br />
Frankfurdi lennujaama 1. terminali kõikide – no peagu! – söögikohtade põhirõhk on küpsetatud nisujahul erinevate täidistega või araaba köögil bulguri, kuskusi ja hummuse näol. Aga kus on nuudlid, wokid, sushid? Kuidas on maailmas kaks miljardit hiinlast ja ükski neist ei woki mulle Frankfurdi lennujaamas šrimpe? Ostan õuna. Kui alistun ja ühe nisujahupätsi välja valin ning söömiseks vaba pinki otsin, leian selle aasia restorani ka üles. Paraku kõige kallima aasia restorani maailmas.<br />
Hiljem näen üheksast väga erinevas eas jaapani naisest koosnevat reisiseltskonda. Veider. Aga Jaapanis on ilmselgelt moes mustvalged tennised.<br />
<br />
<b>Episood 6: klassikaline kindlustusjuhtum</b><br />
Kui maandun, pole Hoppet veel levis. Tund hiljem ka mitte, aga siis väljub linna viimane buss. Istun sellele ja helistan teel Ergo reisiabisse. "Ma maandusin ja mul on plaanitud koht kajutis, aga see on alles merel." – "See on klassikaline reisitõrke juhtum," leiab tütarlaps ja ütleb, et muidugi ma võtku tuba.<br />
<br />
<br />
<b>Episood 7: päris</b><br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8rHhDZJmRzU8lHQGRRJd2V_Zb1r0pmtwsf7iGQV9TiyQvCAyisdd-UQnGP6CunoYgKiIZkg0Sm1OgtqDN2vKuZAwjKPFKuiDMLPitEXPAb0axR3Gh5CVYElXQVbE0Ij4OZigJSQ/s1600/DSCN1104.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8rHhDZJmRzU8lHQGRRJd2V_Zb1r0pmtwsf7iGQV9TiyQvCAyisdd-UQnGP6CunoYgKiIZkg0Sm1OgtqDN2vKuZAwjKPFKuiDMLPitEXPAb0axR3Gh5CVYElXQVbE0Ij4OZigJSQ/s320/DSCN1104.JPG" width="320" /></a>Öises vahikorras purjede all kuuvalgel roolin 89-aastast puulaeva, nagu poleks kunagi muud teinudki. Hommikune vahikord on küll vägagi majesteetlik, kui kulgeme uduvinest paistva Sitsiilia ranniku kõrval ning eemal, esimesest pilveviirust kõrgemal, valvab meid Etna soliidne lumine tipp. Kui aga delfiinid laeva ümber oma etendusega üha lähemale jõuavad, usaldame rooli kapten Aini kätte ja tormame väga ebamajesteetliku kiljumise saatel vööri – hulk delfiine laseb end laevanina all lainetel sügada ning lustivad Hoppeti nina ees, all ja ümber.<br />
<br />
<b>Episood 8: Etna</b><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_3CGsFmsJHAOkSE8pKFs2kJFs4GtH4E2cT41bDuY3rDQ7WuJRYFiNe7JQ8JkJbdEfa2WCyCkbz87bMiKCf5mLQl-HeD4NodCjANHLqBogqtDj_aNHdsW4SeqqIqGofxR6rsaWfA/s1600/thumb__MG_1322_1024.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_3CGsFmsJHAOkSE8pKFs2kJFs4GtH4E2cT41bDuY3rDQ7WuJRYFiNe7JQ8JkJbdEfa2WCyCkbz87bMiKCf5mLQl-HeD4NodCjANHLqBogqtDj_aNHdsW4SeqqIqGofxR6rsaWfA/s320/thumb__MG_1322_1024.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
<span style="text-align: start;">Kohe pärast sildumist Sitsiilias Siracusas võtame auto ja kihutame Etna poole, piknikukraam kaasas. Mägiteed ja -külad, vaated pealtpoolt pilvi, lumesõda maikaväel ja lõputud mustad laavaväljad. Ja Itaalia liiklus.</span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
<span style="text-align: start;"><br /></span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-nv-cPQm6B5avCC50R5sJyKzDX0Tb8LRSPOCc1JCPhOf8RUESvU5spe5lXREEIG7_Fg_uWcyLXuaqFSiJeMXce8EET4ESl7qw_-lJcgVhNPLO6loRiC5Z5ZsiQ7eNTsuliP_Rig/s1600/thumb__MG_1515_1024.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-nv-cPQm6B5avCC50R5sJyKzDX0Tb8LRSPOCc1JCPhOf8RUESvU5spe5lXREEIG7_Fg_uWcyLXuaqFSiJeMXce8EET4ESl7qw_-lJcgVhNPLO6loRiC5Z5ZsiQ7eNTsuliP_Rig/s320/thumb__MG_1515_1024.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgNGeGlhofzgcjIh1wjZTdxM7FMo3r5KiMNwCdQkKJ99iVmtlN2hrV0XNO8KFa34kYfygzw3Tlhz_g9wbLE8sxMKQkFzNAWTN2b7ZnL-V9Ubf2G6nnlFJKA6m10nY7sLi9VflZ3Q/s1600/thumb_G0643331_1024.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgNGeGlhofzgcjIh1wjZTdxM7FMo3r5KiMNwCdQkKJ99iVmtlN2hrV0XNO8KFa34kYfygzw3Tlhz_g9wbLE8sxMKQkFzNAWTN2b7ZnL-V9Ubf2G6nnlFJKA6m10nY7sLi9VflZ3Q/s320/thumb_G0643331_1024.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFDGkQuQV5SaCKyRCwOdFAir9SnEyuRmfmUlGT5HvgU-ZuYocFz9Gm_mMT1xhTtAOm_ykq9CMkVqAgfBwsgdcmp6T-6TGHPB5sjo8_rlghlnQIPNzNhuWQvH3ijAjmSsBnsjV7tg/s1600/thumb__MG_1434_1024.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFDGkQuQV5SaCKyRCwOdFAir9SnEyuRmfmUlGT5HvgU-ZuYocFz9Gm_mMT1xhTtAOm_ykq9CMkVqAgfBwsgdcmp6T-6TGHPB5sjo8_rlghlnQIPNzNhuWQvH3ijAjmSsBnsjV7tg/s320/thumb__MG_1434_1024.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
<b>Episood 9: Ortigia</b><br />
<b><br /></b>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHoEmova0mgOU10T83WSQWsvQU-FQfG8hZ2JlIjcELaX7rQKORMGExa9pGCKovq7d_1ZRq3RKweO_d8AKdYTxHg_sJrURzWL7T5ykPbCpQ3emplXUvmuZtUkDxIhFVwGMjR6fShA/s1600/DSCN1224.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHoEmova0mgOU10T83WSQWsvQU-FQfG8hZ2JlIjcELaX7rQKORMGExa9pGCKovq7d_1ZRq3RKweO_d8AKdYTxHg_sJrURzWL7T5ykPbCpQ3emplXUvmuZtUkDxIhFVwGMjR6fShA/s320/DSCN1224.JPG" width="320" /></a>U. peab ilma tuuliseks, T. on laevas vajalik. Läheen Ortigia peale üksi hängima. Turistipoodidesse jätan raha vastavalt staatusele ning kolan mööda suuremaid ja väiksemaid vanalinna tänavaid. Vahemeri peksab vastu kindlustusmüüre ja lained murduvad enne müüre kandilistel kaljudel. Kuidas need sinna toodud on, ilmselgelt kraanaeelsel ajastul? Täna meri tormab, isegi lahesopis, kus me sadamas oleme.<br />
<br />
<b>Episood 10: lainemurd</b><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQZagRvr1x0Bzptzj0YNCdo3PSDKhur6w8FS3f63AWl5l0m66IPXCzdAHgottuFTV6z1o7dBNna9o8fCmrdixPwJuvONw8vRuQ8G6K-4IyrzqzbuQ7OSYOYBJbUJNV0pVV6psFzw/s1600/DSCN1198.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQZagRvr1x0Bzptzj0YNCdo3PSDKhur6w8FS3f63AWl5l0m66IPXCzdAHgottuFTV6z1o7dBNna9o8fCmrdixPwJuvONw8vRuQ8G6K-4IyrzqzbuQ7OSYOYBJbUJNV0pVV6psFzw/s320/DSCN1198.JPG" width="320" /></a></div>
Ortigia on väike kindlustatud saar, kolmest küljest ümbritsetud veega ja ühest Siracusaga. Vahemeretuuled ja -lained masseerivad kindlustusmüüre kõigist kolmest suunast ja kõikjal on müüride ees vees hiiglaslikud kivimürakad, mis osalt isegi linnakaardile kantud kui väiksed saared. Kindlustuste serval osalt mere kohal kulgeb kõnnitee, kust kogu murd, massaaž ja vaht ägedalt jälgitav. Ja vot ühest kohast läheb trepp kõnniteelt alla kiviplatvormile ja sel omamoodi lainemurdjal on minu selle linna lemmikkoht.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgrDSNdKFD1thmHK5TAj-iL-999nrvq1kDgz4wxKDnO58MA92rHPz0nKfD4_G-Svw3_CqaZEQFv1QIOVb0GG9SajHRWTfO-_MRfW1OAh-pv6m9i7xNhnlGpRckyEJM8ZVxwCBzinQ/s1600/DSCN1201.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="30" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgrDSNdKFD1thmHK5TAj-iL-999nrvq1kDgz4wxKDnO58MA92rHPz0nKfD4_G-Svw3_CqaZEQFv1QIOVb0GG9SajHRWTfO-_MRfW1OAh-pv6m9i7xNhnlGpRckyEJM8ZVxwCBzinQ/s320/DSCN1201.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<b>Episood 11: pizza</b><br />
Kaks tundi enne laeva lahkumist sain U-ga kaubale, et hangime Itaaliast veel pizza ka ja ma näitan talle episood kümmet. Lainemurdjatega läheb kõik toredasti, aga hämmastavalt raskeks osutub Itaalia turistilinnast pitsa leidmine. Aeg surub takka ja käime läbi hulga tänavaid, osa täiesti tühjad, osal poekesi või jäätisekohti. Imenunnu värviline väsinud sohva lõunapäikeses ühe kohviku ees ütleb, millisest magustoidust me ajapuudusel ilma jääme, ja pitsajaht jätkub.<br />
Satume jahi käigus nii veinipoodi kui kaikohajärgsesse toidupoodi Simpatia, nii et peaväljakule, kus olev turistilõks täidab nii "laud olgu päikese käes" kui pitsamenüü tingimused, jõuame suurte vee-, veini-, mahla- ja õppepudeleid täis kottidega nagu proovireisijad kunagi. Pitsa ei saa ligilähedalegi Trieste Reginale ja oleks pigem piinlik isegi Tallinnas serveerituna, aga vähemalt ei lahku me Itaaliast pitsata.<br />
<br />
<b>Episood 12: uni</b><br />
Uni laeval on olnud lühike, aga selle eest katkendlik. Üle viie tunni ei vea vist ühelgi... ei, tagasisõidul olen südaööni vahis ning tõusen siis hommikul 9 paiku, kuid see oli sellegipoolest katkendlik, sest kella neljani peksis laine mis hirmus ja edasi oli... lihtsalt katkendlik. Unevõlga on niisiis 9x3 tundi – vaatame, mis edasi saab. Viimasel õhtul Valetta ööeluga tutvumise ja varahommikuse kojulennu tõttu, mille vahele mahtus ka kellakeeramine, tõttu jääb viimane öö paaritunniseks ja tundub, nagu pannuks ma vaid korraks silmad kinni. Lennukis voldin buffist ja sulejopest üheõlapadja ja veedan kolm tundi unes, katkendlikus muidugi, aga minu istulimagamisesuutmatuse juures on see väga suur saavutus – või väsimus.<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWBiGcxtrKm16hDoUzxAG-E_pF8FO1-VTngw9JqyPeVPYZpblGW1k2_D2ScM2zIhr05N9UsHDomzwXUyFqmEjdcWpTXJ287HTolYJ4w18lpDyAUddXpMVxK8nZceqzDyC7nuK3Jg/s1600/DSCN1066.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWBiGcxtrKm16hDoUzxAG-E_pF8FO1-VTngw9JqyPeVPYZpblGW1k2_D2ScM2zIhr05N9UsHDomzwXUyFqmEjdcWpTXJ287HTolYJ4w18lpDyAUddXpMVxK8nZceqzDyC7nuK3Jg/s320/DSCN1066.JPG" width="320" /></a>ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-88691991464045894332016-03-28T23:20:00.002+03:002016-03-28T23:20:56.242+03:00ma nüüd ütlen selle välja ehk esoteeriline pask algapoleks kunagi uskunud, aga ma olen hiljutiste aastatega jõudnud sedalaadi küpsusesse, kus pigem kasutan võimalust olla vait kui võimalust see välja öelda. ja see on üks päris tore ja huvitav koht. ei, ma ei kavatse selles postituses tuua näiteid, vaid jääda täiesti üldsõnaliseks :P ei soovita samas kellelgi isiklikult võtta, see on tõesti suurema uurimistöö tulemus, mitte viiest olukorrast või suhtest tõmmatud joon.<br />
<br />
on väga palju inimesi, kelle jaoks on oluline nende viimane sõna. isegi kui see on "aga ikkagi!" pärast seda, kui sa oled loogiliselt nullinud ära kõik nende argumendid, on see viimane siis ju nende sõna. (15 aastat tagasi ma vastasin sellistele lõpetusele lahkelt "jah, /oponendi nimi/!" – viimase sõna võistluse kontekstis irooniline, kas pole.)<br />
<br />
aga nüüd ma isegi ei hakka vastukäivaid argumente või käitumismalle või loosungeid talle tagasi peegeldama, nullima ega selgitama. kui mul on kogunenud piisavalt mente, malle või loosungeid, saan oma järeldused ju teha ka suurema omapoolse selgitustööta, jättes selle kõik enda teada ehk siis kasutada võimalust olla vait.<br />
<br />
"vastane" tihtipeale teeb "suurema selgitustöö" puudumisest järelduse, et ta "võitis". tegelikult ma lihtsalt kehitasin õlgu ja kõndisin minema, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses, mõttes või ruumis, olgu või kellegi elust minema jalutamine.<br />
<br />
ja kui vaevud üle õla tagasi vaatama – vahet pole, kas mõttes, ruumis või elus – siis võib näha, kuidas see "vastane" sulle lolli näoga järele vaatab, sest ta pidi ju võitma, aga ta ei tunne end enam võitjana. mitte isegi selle pärast, et ta tunneb end kaotajana, vaid selle pärast, et üksinda ei saa ju võita, tal on teist mängijat vaja. aga ma ei viitsi mängida.<br />
<br />
siingi on oma iroonia, ma tean. aga ma tegelikult ei tahtnud kirjutada, kui ülbe ma olen, vaid et palju lihtsam on elada, kui ei lähe kõiksugu jamaga kaasa ja käid lihtsalt oma teed. ja kui ei vaevu ka üle õla tagasi vaatama, mis ju enamasti juhtubki, jääb see ülbe moment ka ära – jääbki lihtsalt õlakehitus ja oma tee. <i>which is the best kind.</i>ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-18429578069373091192016-02-07T20:31:00.002+02:002016-02-07T21:11:25.925+02:00aasta vallalisena<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGO1Oot2NoBe-mKSmKKnuHva8zZwB5-yfum1pxvTHTFxuoLfy6nEUewe6dQ7gksGM4t5J3Ps9dI8jGzGLdy0uag6GvQAb82eueO_HgvEeEP7-tTGAZVcRxztbBWsTkvQf5MOPCRA/s1600/DSCN0899.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGO1Oot2NoBe-mKSmKKnuHva8zZwB5-yfum1pxvTHTFxuoLfy6nEUewe6dQ7gksGM4t5J3Ps9dI8jGzGLdy0uag6GvQAb82eueO_HgvEeEP7-tTGAZVcRxztbBWsTkvQf5MOPCRA/s320/DSCN0899.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
on, mida tähistada. see on mingi kahtluseta olnud mu elu kõige pöörasem sõit - absoluutselt igas mõttes. tundevikerkaar on olnud vägagi värvikirev, õppetunde olnud palju ja inimesena kasvamine sellise tõhusa väetise peal muidugi tosinakordse kiirusega. ja päris kindlasti ei ole see sõit veel läbi, pigem vastupidi, midagi suurt on alles ees.<br />
<br />
aasta on olnud ammuilma piisav aeg, et hüvasti jätta nende 8-10 aastaga mu elust, kuid pole veel piisav, et me üksteisega sõbralikult või vähemalt aupaklikultki suhelda saaksime. ees saab olla ainult helge tulevik.<br />
<br />
sõiduga on kaasnenud terve hulga inimeste selline toetus, millest polnuks osanud undki näha, kui oleks näind sõidu-und. aitäh teile, kes on muga mõne või rohkem tiiru kaasa teinud, et ma maha ei kukuks!<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjalCMRQbGFaGlQPgf5grxbl63MzlVw8DFDxZzKM_KrQjY8UmpGAkksS30o5rcqN5RzOkPub_4plCuy1ceiCMkyvzrxs9L50bh6u7x7E7KZuKDsobTBYzd1lFai6u57K4c90s6ChA/s1600/DSCN0905.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjalCMRQbGFaGlQPgf5grxbl63MzlVw8DFDxZzKM_KrQjY8UmpGAkksS30o5rcqN5RzOkPub_4plCuy1ceiCMkyvzrxs9L50bh6u7x7E7KZuKDsobTBYzd1lFai6u57K4c90s6ChA/s320/DSCN0905.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: center;">
head punast tuliahvi ja ärge kannatage - </div>
<div style="text-align: center;">
elage oma elu nii, et teil oleks hea.</div>
<div style="text-align: center;">
musi!</div>
ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-8753519610876997232016-01-14T23:34:00.002+02:002016-01-14T23:36:11.630+02:00mis kell on?miskipärast kujutlesin, et hea kella jaoks on vaja loodi. aga tegelikult saab ju nii ka aru, et kell saab kohe poolkaksteist.<br />
<span style="background-color: white; color: #141823; font-family: helvetica, arial, sans-serif; font-size: 14px; line-height: 19.32px;"><br /></span>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyiHIkd7OmmABcCiAMADgwmOz7nOznQ9T3uyAa7HZZUF323JgjH19nbG9KWR1pnULGhVfCPoyxm0qSjBahImSfvPeMLxGauQNHG6r6fmxjdwyFFNXamoo3Owwxc3OTl1XT4KoGCQ/s1600/seinakell.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyiHIkd7OmmABcCiAMADgwmOz7nOznQ9T3uyAa7HZZUF323JgjH19nbG9KWR1pnULGhVfCPoyxm0qSjBahImSfvPeMLxGauQNHG6r6fmxjdwyFFNXamoo3Owwxc3OTl1XT4KoGCQ/s320/seinakell.jpg" width="240" /></a></div>
<span style="background-color: white; color: #141823; font-family: helvetica, arial, sans-serif; font-size: 14px; line-height: 19.32px;"><br /></span>ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-32889393169235795702016-01-13T23:37:00.002+02:002016-02-07T21:41:24.058+02:00ilmaloitsudtuleb pikem heietus, kus vähe vaimukusi. võtke seda kui matkatarkust number sada kuuskümmend kaheksa.<br />
<br />
esimene kord ma ei mõelnudki seda nii tõsiselt, aga ma sain teada, kuidas see töötab. ühel maikuuõhtul tõmbasin haapsalus kardinad akna ette ja ütlesin oma kaaslasele: "kui hommikul kardinad eest tõmbame, on akna taga selge sinine taevas, puhub vaevumärgatav soe tuuleke ja tuleb mõnus piknikuilm. ja nii on see meil pärastlõunani."<br />
<br />
kui hommikul kardinad eest tõmbasime, oli akna taga selge sinine taevas, puhus vaevumärgatav soe tuuleke ja tuli mõnus piknikuilm. võibolla ma polekski seost märganud, aga härrasmees küsis: "kuidas sa seda tegid?" muidugi võtsime sellest, mis võtta andis, kuid lõuna paiku hakkas ida poolt paistma jõhker pilvemass. hoidsin peo tõrjuvalt nende suunas ja ütlesin kaaslasele itsitades, aga pilvedele tõsiselt: "pärastlõunani püsivad nad eemal. siis peame niikuinii tallinnasse minema ja ilmast on ükskõik." pidasime paldiski tuulepargis piknikku ja vaatasime, kuidas jääkülm udu merelt maale tungis. ma isegi ei ürita seda sõnadesse panna, aga enam polnud võimalik autost väljuda, ilm oli päris kohe ebameeldiv selline.<br />
<br />
põhimõtteliselt sain ma teada, et kui selgelt ja kindlalt öelda, millist ilma sa soovid, siis see ilm on sinu päralt.<br />
<br />
juulikuus elasime P-ga kaks nädalat jalgratastel eestimaa metsades ja teedel. ilmateadet enne ei uurinud, sest olime niikuinii valmis kõigeks. iga kord, kui matkatee keeras suure musta pilve alla, nentis P: "kaks võimalust." noh et kas saame märjaks või ei saa. vahel saime, vahel ei saanud. kaks võimalust, eks.<br />
<br />
a no miks jätta asjad juhuse hooleks, kui võib otse öelda, kumba võimalust sa soovid. sügisesi ilmaloitse ma ei mäleta, aga talveks oli mul see asi päris hästi selge ja tegin kolmepäevase eksami:<br />
<br />
plaanisime esimesel jõulupühal minna metsa piknikku pidama ja täiskuud tervitama. lubati kõrgrõhkkonda ja puha, nii et lootus kuud ka kohata oli suur. aga kui jõululaupäeval vaatas mu proua ema aknast välja päikesepaistesse ja nentis omaette: "uskumatu, et homme ladistab vihma!", läksin ma näost valgeks. "mis siin uskumatut on!" irvitab universum ja näitab, mida ta suudab, teadsin ma hästi. manasin omaette: "meil tuleb kena ja murevaba piknik, ehkki ilm on jahedavõitu - lõkketuld segavat tuult ei ole ja midagi ei saja, kuud näeme ka, natukenegi."<br />
<br />
noh, kui autosse istusime, uskumatu lugu küll, ladistas vihma. me ei rääkinud sellest emaga. aga kui 24 kilomeetrit eemal autost välja astusime, oli väljas just see, mis tarvis: jahe, tuulevaikne, kuiv. paari tunni pärast tõusis kuu ja näitas end pilvede vahelt. kui kõhud täis, kuuga asjad ühel pool ja kõik pered autodesse pakitud, panime kojamehed käima. ladistas terve tee ning autost asju tuppa tarides saime läbimärjaks.<br />
<br />
edasi oli plaanis tünnisaun, mille ajaks oli mitmes peas kõlanud tellimus täiskuule ja tähistaevale. aga vihma ladistas ju. mitte et see saunatamist seganuks. aga vot miskipärast, hoolimata terve päev kestnud kütmisele, ei läinud vesi ses tünnis sel õhtul soojaks ja me pidime loobuma. no missa ronid sinna leigesse tünni. ja vihma muudkui ladistas, uskumatu, eksju. aga järgmisel hommikul hakkasid samast riidast võetud puud, mis eelmisel päeval ainult vaikselt porisesid, heleda kuuma leegiga põlema ja lõunaks oli tünn valmis. ja õhtuks helendas tünni kohal süsimustas taevas godziljon tähte ja ilus täiskuu. just nagu tellitud.<br />
<br />
sellega veel lugu ei lõppenud. nagu see tünnides ikka vahel juhtub, oli vesi mingiks hetkeks ebameeldivalt kuum. selle vastu aitab muidugi veest välja tõusmine ja tünniäärele istumine... kui just parasjagu ei tuiska või midagi. olin kohe täitsa vait seda tehes, sest ma olen näinud, mis juhtub, kui sa ütled "vähemalt ei tuiska" või midagi. aga siis ütles M kuumast veest selgesse öösse tõustes: "õnneks ei ole tuult, nii et saab äärele istuda. eee, mis hääl see on, auto või?" ei, kallis mees, see ei olnud auto, vaid tuul, mis metsatuka kohal puulatvades ulgudes sinu poole tuhises. minut hiljem oli kuu paksu pilve sees ja tünnis seisvad kuumad inimesed kaetud lumetuisuga. kuidas? kust? (miks, ma teadsin küll.) kõik jooksid tuppa. aga vesi oli soe, ma istusin üksi edasi. viis minutit hiljem oli kõik läinud. mustas taevas kõik need tähed ja hele kuu. kuhu tuul, kuhu pilved, kuhu tuisk? vot toda ei tea.<br />
<br />
uuel aastal pidime P-ga metsa kõndima minema, aga väljas oli kole krõbe pakane. leppisime järgmiseks päevaks matka kokku ja ütlesime jutu lõpuks itsitades: "onju täitsa uskumatu, et homme on pehme mõnus talveilm ja sajab laia lund." no arvake ise. muidugi oli homme pehme mõnus talveilm ja sadas laia lund - esimest sel talvel.<br />
<br />
nii et olge ettevaatlikud, mida te sõnute.<br />
<div>
<br /></div>
ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-869496852238777182015-10-01T18:34:00.000+03:002015-10-01T18:34:09.115+03:00viinakuu eriseptembris ei joo. ma ei tea, kui palju aastaid seda kampaaniat on tehtud. pean tunnistama, et ma ei saa sellest aru.<br />
<br />
jaa, ma olen oma elus päris palju joonud. ülikooli ajal ei saanud kuidagi igapäevaelu elatud, kui õlut ei saanud, pidudel rohkem ja kangemat. pärast ülikooli läksime sama hoo pealt edasi ja kui perepilte vaatan, siis ca kuue aasta eest oli täiesti elementaarne varuda folgiks, jaanipäevaks või sünnipäevaks suurem kogus alkoholi.<br />
<br />
ma ei ütle, mis mind muutis, õigemini mis mind mõtlema pani. muutis see, millele ma mõtlesin. "miks ma joon?" küsisin. "kas mul on seda praegu vaja?" küsisin. "kas mulle meeldib purjus olla?" küsisin. ekää, oli enamasti aus vastus, ja ma jätsin siis joomata.<br />
<br />
eks paljud naised saavad pikema kainuskogemuse kätte pärijate abiga. tublim osa (khm-khm!) mitte ainult püsib rasedana kaine, vaid imetab vähemalt aastakese ja püsib ka tolle aja kaine. ma tegin seda 9+12 kuud kainust kaks korda mingite alkoholiteemaliste pingutusteta ja ilmselt see on üks põhjus, miks kampaania korras 30 päeva kainust mulle jabur tundus.<br />
<br />
niisiis, kui ma hakkasin ilma raseduseta mõtlema, miks ma ise joon, vastasin endale vägagi tihti, et tegelt polegi head põhjust, ja jätsin avamata. ja ei ole ma tundnud mingit survet juua kodus, seltskonnas ega peol. aga tekkis häiriv kõrvalnäht: üritasin mõtestada ka seda, miks inimesed minu ümber joovad. nemad ju ei jätnud avamata. nt sel suvel sõitsin autoga öösel ühte seltskonda 100 km kauguselt koju. kõik olime väsinud. üks lonksas terve tee. lihtsalt selleks, et kell kaks öösel koju jõuda ja magama minna. milleks sellisele teekonnale alkohol?<br />
<br />
ma tean, miks. ma olen seda piisavalt palju näinud. tuleb juua, sest alkohol ja jooja lihtsalt on ühes kohas koos. see ongi piisav põhjus joomiseks. ja ma ei saa sellest aru. juua lihtsalt sellepärast, et kapis on? tööriistakast on ka kapis olemas, miskipärast ei sunni ta lakkamatult naelu lööma. värvipliiatsid on igas lastega kodus olemas, kas see tähendab, et vanemad igal õhtul joonistavad? riiul on raamatuid täis, anuvad lugemist. aga ainult alkohol on see, mida tuleb tarvitada, kuna ta on. see ei ole põhjus!<br />
<br />
niisiis. miks sa avad?<br />
<br />
ja ma ei räägi üldse mingist karskusest. ma saan täiesti aru sellest, et kui inimene teeb risottot, siis peab olema klaas kuiva valget veini käepärast (lisaks sellele, mis potti läheb). ma olen täiesti nõus, et õhtul lemmiksarja kõrvale tahaks vahel ühe siidri. saun ilma õlleta ei ole ka minu jaoks päris see mis õllega (ehkki janu mõttes on värska parem, aga no külm õlu kuumast saunast tulles on niiii hea!). tuled garaažist või motoklubist ja avad õhtul kodus ühe külma õlle - ma ei mäleta, kui palju kuid ma midagi sellist tegelikult tegin, aga ma mõistan seda sajaga. matkal käies on meil ka alati kange alkohol kaasas, et kui tõesti on nii külm, et... aga kui ei ole nii külm, siis võib minna vabalt täitsa mitu matkapäeva ilma et vana tallinn tähelepanu saaks. ning mõnikord on lihtsalt isu mõne kokteili järele - kvaliteetsed gin&tonic ja cuba libre löövad juba maitsega jalad alt ja mu lemmikjook välitingimustes on juba aasta aega olnud earl grey vana tallinnaga.<br />
<br />
nii et ei, ma ei hääleta täiskarskluse poolt ega ütle, et kes joob, on joodik. ma täiega mõistan hetki, kus sa lihtsalt tahadki alkoholi. aga lihtsalt mõtle korraks enne lahtinööpimist ja küsi endalt: miks sa avad?ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-43777628814583988392015-09-30T21:40:00.000+03:002015-09-30T22:11:08.115+03:00tants kestab veeldaamid ja härrad, ma olen tagasi.<br />
<br />
see on siit keskkonnast küll hoolega eemal hoitud saladus, aga paar aastat tagasi tegin ma tsiklisõiduga lõpparve. no sellest oli saanud midagi hirmst ja ebamugavat ja üldse mitte nauditavat. ennekõike seostasin skeemiga, et alateadvus teab, et mul on väikesed lapsed, kes mind vajavad, ja mängis tsiklisõidu mulle koledaks. teiseks ei saanud ma selle sinise kawasakiga tegelikult mitte kunagi päriselt sõbraks. no teretuttavaks jah, aga see suhe jäi alati pigem jahedaks. viisakaks, aga jahedaks.<br />
<br />
lühike kokkuvõte:<br />
<br />
2013 juulis tegin üle mitme kuu ühe 7-kilomeetrise linnasõidu ja see jäigi viimaseks.<br />
<br />
2014 mais müüsin ratta maha. perekondliku kokkuleppega, et majja jääb üks tsikkel. no et kui mul peaks siiski tuju tulema, saan võtta ja sõita. kuna K-l oli üks šotimaa leidkawasaki üles vuntsitud, polnud nagu muret.<br />
<br />
2014 augustis viisid tüdrukud mu sõitma, nemad enda omadega, mina selle šotlasega. mõistsin üle väga pika aja, et väiksema rattaga saab sõita ka nii, et mina valitsen ratast, mitte ratas mind.<br />
<br />
siis kolis see perekond lahku ja koos härraga kolis välja ka šotlane. olin ratta-ta, aga tüdrukud meelitasid ikka sõitma. ja alates sellest kevadest tunnen ma end sadulas taas hästi. kõige rohkem tänu täiesti uuele rattakogemusele:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_mLpPI6RkZ4FaZvmUZRA14Yelt-sSxP5Mv79Bm5cNBekOpoMXcZ-h8o6XqLJ2PX-N3nVI9xVRyZZ9qHfhq89l1lbOM5dOqMa_gUNIONT8AvN-qzh4twlHvnYT9L953htS4ZhSVQ/s1600/12068686_10152929426351599_356660333654796326_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_mLpPI6RkZ4FaZvmUZRA14Yelt-sSxP5Mv79Bm5cNBekOpoMXcZ-h8o6XqLJ2PX-N3nVI9xVRyZZ9qHfhq89l1lbOM5dOqMa_gUNIONT8AvN-qzh4twlHvnYT9L953htS4ZhSVQ/s320/12068686_10152929426351599_356660333654796326_o.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
kevadel oli see veel P ratas. no tegelikult on see praegu ka P ratas, aga ta ostis endale juba hooaja alguses uue ja see kena asjakene jäi suveks mulle laenata. maitse sain suhu volbrimatkal, juunis veetsime üheskoos õnneliku nädala ning sügisel tiirutasin veel mööda vabariiki ringi. i sai täpi ehk sõltuvus diagnoositud motoorienteerumise tänavusel viimasel etapil, kus mu südame võitis lisaks rattale ka orienteerumine. jaa, ma tahan seda, ja seda ka!<br />
<br />
järgnevad kuud veedan ressursse võludes - hangeldades ja diilides, liigkasu ja altkäemaksu võttes, organeid müües ja lauamänge rentides.ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-59964762925833686652015-08-17T01:34:00.001+03:002015-08-17T01:35:21.556+03:00millega ma kaheks nädalaks metsa kolisingeneraalplaan: 12 päeva, 500 km, kaks jalgratast, kaks tüdrukut, eesti juuli.<br />
<br />
26,4 kilo kola - osa toitu selle hulgas, vesi tuleb lisaks. kirves on rattaraami juures ja arvestub seega sõiduki, mitte kandami massi hulka. ma pole varem sellist reastamist teinud, aga päris kasulik mäng: iga asja juures mõtlesin, mida ma blogis selle selgituseks või õigustuseks kirjutan, ja kui midagi pähe ei tulnud, jätsin asja kõrvale. ja noh, viimasel hetkel toppisin ikkagi salaja kotti, aga õnneks neid ei olnudki palju ja ühte läks isegi vaja. aga põhjendada suutsin need:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0Y8bLIsQWQejGP_lMNeipS685BhSKRxoKcTajBIFeF6tGcOnpqfcSLpj7-yUwi8Gk27AOyuAntbrUBBb5ZJenKNwlXw7a7xaW_JNiqLeGrOVQZDf16t9Xo_qQLoOgg1Cd5b-YPg/s1600/juulimatk2015.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0Y8bLIsQWQejGP_lMNeipS685BhSKRxoKcTajBIFeF6tGcOnpqfcSLpj7-yUwi8Gk27AOyuAntbrUBBb5ZJenKNwlXw7a7xaW_JNiqLeGrOVQZDf16t9Xo_qQLoOgg1Cd5b-YPg/s320/juulimatk2015.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
1. tossud. need lähevad veekindlasse kotti ja jäävad eksklusiivselt kandmiseks õhtuti laagris ja kuiva ilmaga. sest nad kuivavad liiga kaua selleks, et lubada neil märjaks saada.<br />
2. Keen'id. neopreenist sisuga matkasandaalid, kes ei tea. kõige mugavam suvejalats üldse. tänu neopreenile on jalas soe ka märjana ja sisu kuivab kiiresti. kui tõesti külm või vihmane on, läheb selle alla kootud villane sokk, mis on samuti soe ka märjana. (Keen, Matkasport)<br />
3. paar buffi. vaja läks ühte, aga no kui märjaks saab või midagi, on ikka hea, kui teine on veel. pärast matka sain endale meriinovillase buffi ja nüüd võin vist kõik teised lastele annetada.<br />
4. päikseprillid. ma ei saa ilma elada.<br />
5. tassi mõõdus termos. sellest on aastaga saanud üks mu lemmik-matkatarbeid. 330 ml ja korraliku keeratava kaanega. ehk sellega saab teha tassitäie teed kaasa ja visata kotti, et juua siis, kui kena pausikoht kutsub istuma ja nautima. sinna saab ka juulimatkal kallata poekülmikust toodud piima, mis on külm veel järgmisel hommikul, ning see mõõt on täpselt paras ühe tüdruku tee jaoks või kahe tüdruku pudrupiima jaoks. (Lifeventure, Trekker)<br />
6. potike. see keedab. tavaline üleni metallist kaheliitrine pott mu köögist, mida saab panna ka lõkkele. algul hoidsin kotis, pärast esimest lõkkesööki juba koorma peal, sest oli tahmane. ei, potti pole matkal mõtet iga söögikorra järel tahmast puhtaks küürida, sest sa teed selle ju kohe uuesti tahmaseks ja sa tahad matkal muul moel vaba aega veeta kui potti väljastpoolt süütust tahmast säravaks küürides.<br />
7. pussnuga. no ikka läheb vaja ju.<br />
8. taskulamp, mida saab ka lenksule kinnitada. pimedas me ei sõitnud ja tegelt piisas ka muidu pealampidest. jätan selle talvematkade varustusse, suvel ülearune kaal.<br />
9. vetsupaber. las ta olla.<br />
10. matkapüksid. mina vajan taskuid. kiiresti kuivavad. vastupidavad. sääse- ja nõgesekindlad. Fjällraven, Matkasport.<br />
11-12. kaks särki sõitmiseks. kerged, hingavad, kiirestikuivavad. tegelt oli mul kolm kaasas, aga kui üks oli seljas, käis teine pesus ja kuivas sõidu ajal rattal, nii et kolme pold vaja.<br />
13. ikka hingav ja kerge, aga mingi mõnusamast materjalist särk õhtuseks laagrieluks, kui päevatöö maha pestud. poole matka ajal hakkasin seda ka padjapüürina kasutama, sest ilma vajus sulejopp ikka väga laiali pea all.<br />
14. natuke nagu meriinovillane pika varrukaga õhuke särk. eriti ei kasutanud.<br />
15. päriselt meriinovillane pika varrukaga õhuke särk. käis seljas sõidu ajal, kui jahe oli. hoiab sooja ka märjana, nagu meriinol kombeks. (kümne kraadiga raages vihmas jäi ta siiski lahjaks.)<br />
16. kerge hingav sünteetiline pika varrukaga särk. käis seljas küll, külma ilmaga meriino ja vihmajope vahel.<br />
17. kiiver. jalgsimatkale ei võtaks.<br />
18. tabletid. peavalule, kõhule, põiele.<br />
19. matkarätik ja ujumisriided. ma nii kujutasin ette. tegelikult said need riided korra märjaks küll, kui pärast bikiinisõidupäeva neid pesin, aga ujumiseks polnud üldse mingeid riideid tarvis. meil on elu keset metsa! aga tähelepanu, selle bikiinisõiduga lõhkusime oma tagumikud ebardlikult villi, liiga paksud palistused kõige strateegilisemal kohal sadula ja tagumiku vahel!<br />
20. istumisalus. kerge, alati soe ja kuiv. transportisime neid pakiraami ja veekindla koti vahemehena, nii et lisaks istumisel tagumiku hoidmisele ei lasknud ta metallraamil hõõruda katki õhukest veekindlat kotti.<br />
21. vinnutatud vorst. pahaks ei lähe, jõudu annab.<br />
22. õngeritv vajaliku varustusega, et laagris toimetamise ajaks ja ööseks tonka sisse visata. mõned korrad tegime ka, aga kaladele unustasime öelda, et nad võiks nüüd tulla.<br />
23. sõidukindad. olid kogu aeg käes. kiiver, kindad ja Keenid jäid isegi siis, kui mitte midagi muud sõidu ajal seljas ei olnud.<br />
24. isetäituv madrats.<br />
25. magamiskott.<br />
26. sulejopp. käis õhtuti seljas ja öösiti pea all.<br />
27. magamiskostüüm: pikk villane pesu ja villased sokid. läksid selga õhtuti pärast päevatöö maha pesemist ja no küll oli mõnus! mõnel ööl oli palav, mõnel mitte.<br />
28. spordi-rinnahoidla. seda oli ainult üks ja tegelt tahaks seda ka mõnipäev pesta, nii et teine võiks veel olla.<br />
29. maika. sest ilma maikata on kurb maailm!<br />
30. õhuke puuvillane selline top, mis katab õlad ja rinnad, kõht-selg jäävad paljaks. tuli kaasa puhuks, kui ilm on palav, aga turi enam päikest ei kannata, aga tegelt olin ma ammu neegriks päevitunud ja enam valusaks ei põlenud, nii et jäi kasutamata. aga selles olukorras siiski väga hea abimees.<br />
31. matkatee kaart. ärge naerge midagi, et enesestmõistetav! kohtasime kaitseväes käinud poistega, kel oli plaanis viie päevaga kirikumäelt põlvasse kõndida ja nemad oskavat väga hästi kompassi kasutada ja lisaks sellele olevat neil google mapsist välja prinditud kaardid, millel, kui väga hoolega vaadata, on isegi väiksed teed näha! kui näitasime, et keegi rmk on kirjastanud rajakirjelduse ja kaardid, siis nad täitsa imestasid kohe, aga ei pidanud vajalikuks endale võtta, ehkki meil oli üks üle.<br />
32. snickers. no et tuju pahaks ei läheks. temaga koos oli veel avariitoitu pähklite, vinnutatud liha ja müslibatoonide kujul.<br />
33. kondoomid. las nad olla.<br />
34. ma ei tea, kuidas kirjakeel vaatab sõnale 'espandrikumm' aga no sellega kinnitasin koorma. algul tundus, et kahest kummist palju parem on tsiklivarustusest võetud kiivrivõrk, hoiab paremini, ja ma muudkui kirusin. aga kui olin kuus päeva sõitnud kahe kummiga ja pidin siis võrgu peale üle minema, olin kahe kummiga kõige kinnitamises nii profiks saanud, et olin hoopis võrguga hädas. ehk siis paki millega tahad, peasi et hästi.<br />
35. natuke nööri ja natuke pesulõkse ja natuke kumme. no selline tööriistakasti moodi kotike.<br />
36. telk.<br />
37. alukad. kaks paari, piisav hulk, aga ainsad asjad kogu varustusest, mis puuvillased, ja kuivasid ikka pööraselt kaua. tellisin meriinobokserid ära.<br />
38. sokid. kahed meriinosed matkasokid, ühed bambusest õhukesed. need jäid küll kasutamata - kui on külm, läheb villane, kui ei ole, pole ju üldse sokki vaja.<br />
39. veekindel kott toiduga.<br />
40. matkapäevik ja harilik pliiats. kogu aeg kasutuses, pool märkmikku sai täis: šoplistid, rongiajad, muljed, laulusõnad, unistused, seiklused ja matkatarkused.<br />
41. soe meriinovillane pusa. lemmik-matkatarve number kaks. (Aklima, Matkasport)<br />
42-44. vihmakomplekt: kootud villasokid sandaalide sisse, veekindlad püksid ja nende alla meriinovillased püksid, kui peaks lekkima või külm hakkama, vihmajopp, imeõhukesed meriinovillased kindad. kõiki läks vaja, ehkki pükse veits teisiti kui algul plaanitud.<br />
<br />
tegelt oli veel pealamp ja taskunuga ja telefon ja akupank ja rahakotike ja varulohv ja nipet-näpet veel, kaheliitrine pehme veepudel ja liitrine rattapudel ja tulehakatuskomplekt ja plaastriosakond jne. ja p kotis oli ühine pliit ja natuke tööriistu (või noh, võti number 15 ja nipukad), nii et see siin on lihtsalt isiklik varustus, mitte päris kogumatkalugu.<br />
<br />
kogu see rivi sõidumõudis ka:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKzWznpjk5pUeIFZXO0BYMP1yjAN5il0mnNsIwIlAwQihaPModX-ZyErC9k_oh0aqSrR4HF6yg6xi-FksHcfyz67YvpROvSpO_L54aTvqY5NLovjDuANxwzW1HC8__MZJD0csRKg/s1600/rataspakitud+%25281+of+1%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="210" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKzWznpjk5pUeIFZXO0BYMP1yjAN5il0mnNsIwIlAwQihaPModX-ZyErC9k_oh0aqSrR4HF6yg6xi-FksHcfyz67YvpROvSpO_L54aTvqY5NLovjDuANxwzW1HC8__MZJD0csRKg/s320/rataspakitud+%25281+of+1%2529.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
1. kott. igapidi veekindel. kas ka ujub, ei proovinud. vaude, matkasport.<br />
2. veekindel kott madratsiga.<br />
3. õng.<br />
4. telk. veekindlas kotis.<br />
5. lenksukott. nagu ridikül, kõik pudipadi on seal.<br />
6. kirves. selleta ma metsa ei lähe.<br />
7. peegel. just enne matka hankisin ja no küll on hea sõita, kui näed, mis taga toimub!<br />
8. taskulamp. lenksule pold mõtet installida, korv jäänuks ette, aga korvi külge istus sama hästi.<br />
9. korv. polüfunktsionaalne matkatarve! pesurest. selliste õrnade asjade transportimise koht, mida kotti ei pressi (selline kaup on britakook, kui te juba küsisite. või maasikad teeäärsest letist.). külmkapp, kui tõstad korvi jõkke - kivi ankruks ja jogurt korvi. kalapuur sealsamas jões, kui saad saagi kätte ja tahad teda mõnda aega elus hoida. kui paned korvi kilekoti, saad seda kasutada ka vee ämbrina lõkke ääres puhuks, kui keegi patsutab hõõguvaid süsi ja tahab pärast seda käe külmaveeämbrisse pista.<br />
<br />ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-23754661500154358842015-08-16T22:38:00.001+03:002015-08-17T01:35:37.020+03:00õnneliku karrikana komplektmeil oli matkal kindel plaan ühes väga ilusas kohas teha tai kanakarrit. ainult kana oli puudu. aga poode oli vähevõitu ja juulimatkal päris nii ei saa, et hommikul ostad kana ja õhtul teed karrit. või no saab, aga kole hais on ja maitse poleks ka hea, mei taht.<br />
<br />
niisiis tuleb midagi välja mõelda, et kanaliha õhtuni värske hoida.<br />
<br />
muidugi tuleb kana kaasa võtta elusast peast!<br />
<br />
hakkasime siis selle pilguga ringi vaatama. 40 ruutmeetri peal puuris jalutavad kanad ei tundunud kuigi õnnelikud - puurikanad ikkagi. aga päris paljudes hoovides lasid kanad kas päris vabalt ringi või oli nende aed nii suur, et nad ei saanud arugi, et nad aias on. karrikanad!<br />
<br />
aga edasi? edasi tuleb kana panna näiteks jalgrattakorvi, mille miljonitest kasulikest funktsioonidest võiks terve raamatu kirjutada. üks niisiis: kanala. aga praktiline matkaja muidugi kohe taipab, et kui tuleb terve päev kana kaasas vändata, siis mis tast ikka niisama, las muneb ka. selleks on vaja kana hoida õnnelikuna, lasta makil mängida kuke kiremist. ja igaks juhuks võiks matkapoest kaasa osta ka topsitäie kukespermat talle noka vahele pistmiseks, oli kohe nutikate matkajate järgmine mõte.<br />
<br />
siit tuleb kaubaartikli soovitus matkapoodidele: õnneliku karrikana komplekt, mis sisaldaks sobivas mõõdus korvi pisukese siblitava sisuga, kuke spermat, karripastat ja pisut riisi. matkaspordist praegu ei leidnud igatahes.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgeWZgr3xyu6NM3SsL2vjdhR72CaDxkE8S46fZOOvQxMG-uvyrAtxM2ijn3dx_X06vI-quyW9LP4qlY4FoeTrgD3S7SYGKVaMj2s22HIO9ZDh56PE8iXSMjm02VwiXuFPILHFQ50w/s1600/2015-07-14+16.59.33.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgeWZgr3xyu6NM3SsL2vjdhR72CaDxkE8S46fZOOvQxMG-uvyrAtxM2ijn3dx_X06vI-quyW9LP4qlY4FoeTrgD3S7SYGKVaMj2s22HIO9ZDh56PE8iXSMjm02VwiXuFPILHFQ50w/s320/2015-07-14+16.59.33.jpg" width="320" /></a></div>
ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-31052114000003609502015-07-08T23:51:00.002+03:002015-07-08T23:51:09.883+03:00vara finiš, jama tagamatkatarkus number kaks. matkapäev ei tohi lõppeda kell pool viis.<br />
<br />
tavaliselt on matka õhtuses programmis lõkketegu, telgipüstitus, õhtusöök, magamistoa sisseseadmine, sääskede tõrjumine ja meelepärased joogid. kui nende hulka kuulub alkohol, tuleb olla ettevaatlik matkamise enneaegse lõpetamise ja õhtuse programmi liigvarase algusega.<br />
<br />
ükspäev kell pool viis jõudsime rmk kopra tarre. see oli jõesaare peal kena majake lavatsitega - telgitegu jäi ära. seadsime asemed, lämisesime mööduvate matkajatega, kel oli veel 30 kilumeetrit sõita, tegime õhtusöögi, jõime vana tallinnat, õpetasime üksteist tulepulgaga tampoone süütama, jõime vana tallinnat, kedagi ei pannud põlema, sõitsime jalgratastega tarre, jõime vana tallinnat, kütsime lõket, ei kukkunud jõkke. õhtune programm oli lõbus ja ohutu.<br />
<br />
poole kaheksaks oli pidu taevani ja vana tallinn otsas. istusime nõutute nägudega tühja pudeli ümber ja meelitasime viimast tilka välja. peo selles punktis, kus sa oled valmis ööklubisse minema, ei saa ometi selline õnnetus juhtuda!<br />
<br />
sotsiaalmeediasse paiskus hädakutsung. laike tuli, teravmeelsusi pilluti ka, aga mitte keegi ei tulnud appi kuivale jäänud matkajatele, kes viiendat päeva metsas. laik ei päästa maailma, tegusid on vaja!<br />
<br />
midagi ei jäänud üle, P suundus metsasihile hääletama. muidugi tuli auto, muidugi see peatus ja muidugi oli noor poiss valmis hädast välja aitama. pidi enne ainult vanaisa juurest läbi käima, aga tagasiteel viib linna poodi ja toob tagasi ka! K läks julgestuseks kaasa. kilinginõmmelt toodi uus pudel ja kindlasti midagi veel... ainult et selleks ajaks oli tare ees pidu raugenud, söödud igavusest ära viimased nuudlid ja juust, saabunud pohmell, uni ja tüdimus.<br />
<br />
see kõik polnud muidugi midagi linnasõitnute kogemuse kõrval. viiepäevase matkaelu järel olid nad tsivilisatsioonis. asfaltteed. autod. inimesed. elektrivalgus. P seisnud keset poodi ja lihtsalt vahtinud ringi. kohalike jaoks oli muidugi tavaline asi, et mingi rattariietes inimene tuli poodi, nemad sebisid oma tavalist sebimist edasi. aga ühel purjus matkajal võib selline asi ikka juhtme täitsa kokku jooksutada.<br />
<br />
nii et olge nende lühikeste matkapäevadega ettevaatlikud. katsuge ikka kõndimisega/rattasõiduga/misiganesliikumisviisteilon'ga täita aeg ohutult vähemalt kella seitsmeni. sest need seal sotsiaalmeedias, need nigunii ei too teile uut pudelit kohe siis, kui tarvis! ja ei, liiga palju alkoholi kaasas kanda ei ole hea mõte, siis te võite end ju liiga purju juua ja ega te selleks metsa läinud. lõbus peab olema.ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-65820610190317600122015-07-07T15:10:00.002+03:002015-07-08T23:04:35.268+03:00lige begins at 3000 mmkuna pärast mu eelmist postitust räägitakse linna peal, et öö meelest on õige matkamine ainult see, kui kõik läbi vettib, jätkan matkavarustuse ja suhtumise kooliga.<br />
<br />
ükstapuha mis matkale minemisel on esimene asi see, et su varustus vastaks ilmastikuoludele. mis eestis tähendab minu meelest pmtselt seda, et sa kunagi ei tea, millise kolme tunni jooksul langeb temperatuur 20 kraadi ja millisest pilvest tuleb järgmine vihm. võib ka juhtuda, et kumbagi ei juhtu. ja ilmateade siin ei aita, see lihtsalt kas juhtub või ei juhtu.<br />
<br />
niisiis, matkatarkus number üks: investeeri veekindlusse. veekindlaks peetakse kangast märkega alates 3000 mm, aga päriselt vihma käes hängimiseks on sellest ka vähe, head matkajoped on nii 10 000 ja 20 000 mm veekindlusega. mullu sui sain tunda, et kui ikka terve päev rattaga vihmas vastutuult rühkida, ei pea ka 10 000 mm vihmajope survele vastu, aga mis mind siis aitas, saate teada järgmises osas.<br />
<br />
niisiis, kõigel, millega sa tahad end vihma eest kaitsta, kontrolli veekindlust. kui poes on asjal küljes silt, mis ütleb, et see on vee- või ilmastikukindel, otsi edasi. kui juletakse kirja panna millimeetreid, on juba midagi testitud ja mõõdetud. alla 3000 mm peab kinni kerge sabina, aga kui kavatsed veeta väljas päeva ja mitte sõltuda ilmast, siis mida suurem number, seda parem. sama kehtib telkide ja vihmapükste kohta.<br />
<br />
kapuuts olgu selline nokaga, mis ei lase vihmal otse näkku kukkuda; tuulutusavad on head, kui ilm on märg, aga palav, ning kui lukk käib lahti ka alt, pääsed nt püksitaskutesse või põue ilma end ülaltpoolt vihmale avamata. kui su keha tahab hingata, vajad oma riietele ka hingavust, aga sellise klassi matka- ja spordiriided juba ongi tavaliselt hingavad ka. pole ju väga pointi mässida end umbsesse kilesse, nii et väline vihm suni ei pääse, aga seestpoolt pressib higi ikka kõik riided märjaks. kehtib sama reegel: hingavust võib loota neilt rõivastelt, mille sildid lubavad, et nad hingavad, parem numbriliselt või vähemalt otsesõnu, mitte ainult kõlavate tootenimedega.<br />
<br />
ja mitte ühtegi neist kaitsetest ei anna sulle üphekordne vihmakeep ega prügikotist lõigatud ürp. vihm käib koos sõbra tuulega ja see puhub neid asju suht vallatult laiali ja vee krae vahelt sisse, varrukaaukudest rääkimata.<br />
<br />
ja nüüd ühtäkki polegi vahet, kas sajab või mitte, sest sul on ikka hea olla. sest sa arvestasid võimalusega, et sajab, ja olid selleks valmis. ja teate, mõnikord sajab ainult korraks või ei sajagi ja tegelt, kalor, on need matkad ka kõik väga ägedad olnud :p<br />
<br />
moraali küsimus on muidugi iseasi. kui vihm iseenesest istutab susse tunde, et elu ilma koduse diivanita on mõttetu, loodus on kole ja maailm plahvatab, ei aita ka 50 000 millimeetrit veekindlust. ilma ei saa muuta. varustust saab muuta ja suhtumist saab muuta.ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-72037921285505823172015-06-25T20:22:00.000+03:002015-07-08T23:52:47.468+03:00ilmajõginoh, käisin ja sügasin. õppisin palju uut.<br />
<div>
<br /></div>
<div>
minu jaoks kõige suurem asi see, et ma tahan jälle mootorrattaga sõita. see soov tegi neil aastail läbi mitu keerulist ja kontrollimatut saltot, aga nüüd olen veelgi tugevamalt kui varem jalad maha saanud: ma tahan! ma armastan! ainult et mul ei ole mootorratast. selles osas tuleb nüüd pisut võluda ja loitsida.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
minu jaoks väiksem, aga hämmastavalt paljude inimeste jaoks vist suurim asi on aga ilmaküsimus. ma olen nende matkasügeluste sügamiste käigus õppinud ilmast mitte välja tegema ja panustama sobivale varustusele. mul on viis magamiskotti, vihmakindlad kihid kogu keha turvamiseks ja piisav hulk villaseid ja suliseid kihte, et nautida matka veebruarist juulini. ja see on õpetanud, et ainus põhjus ilmateadet uurida on see, et teada saada, palju neid villakihte peaks kaasa pakkima ja millise magamiskoti valima. ja näiteks ei jäta ma kunagi maha veekindlat kihti, sest no halloo, meie kliimas! ilmateadet ei usalda ma kummalgi suunal - kui lubatakse kuiva, olen valmis ka märjaks, ja kui lubatakse märga, pole see põhjus minemist ära jätta. ja ma pole pidanud kahetsema.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
näiteks detsembrimatka kuupäevad olid paar-kolm nädalat enne paigas ja paar-kolm päeva enne hakati rääkima, et jubetu torm tuleb. selge, vajame tuulekindlat riietust ja võibolla jäistel teedel käimiseks tasakaalukeppe, eks? ah et saame puuga pähe? no metsas kõndides me näeme, et puu on kukkumas, oluliselt suurema tõenäosusega kui läbi autokatuse. tegelikult läks nii, et puud ei kukkunud, aga tuul küll korraks puhus. me olime siis just järva-madise kiriku taga ühes keldris lõunat tegemas ja vaatasime tuult ukseavast. pärast me lõunat oli ilm jälle taltsas, nii et me ei saanud millegagi pähe. tõsi küll, toda lõunat poleks tahtnud väljas süüa, aga milles küffel, me ju ei söönudki.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiponOnElqkVK3T3pJjA3cx1sGnLQrmPIiDbUgk3d5PKzE-yNDlg5gOahCyr1AmzvgLZdnYKrU_4pp2YycxwZQ9_NmQ14d4zWa5uKv_LN7FNnrSdiQIdq-SjdV2XCApuWXwrzUalQ/s1600/IMGP6326.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiponOnElqkVK3T3pJjA3cx1sGnLQrmPIiDbUgk3d5PKzE-yNDlg5gOahCyr1AmzvgLZdnYKrU_4pp2YycxwZQ9_NmQ14d4zWa5uKv_LN7FNnrSdiQIdq-SjdV2XCApuWXwrzUalQ/s320/IMGP6326.JPG" width="320" /></a>veebruarimatk viis meid vormsile ja kui muidu oli tali soe pehme, siis just sel nädalavahetusel keris ette kena miinuskraadi ning rohukülas autot parkides selgus, et see on disainitud kvaliteetseks liuväljaks. mõned peenemad piruetid, tassike teed reedal, kassid jalga ja tere, vormsi. järgmisel hommikul oli raske teed teha, sest vesi oli jääs ega mahtunud pudelist välja, seda tuli magamiskotis soojendada, aga muidu oli kõik imeline. inimesi me neil päevil ei kohanud. ja üks boonus on jaheda ilmaga matkamisel: kaasa saab võtta hoopis teistsugust toitu kui suvekuumuses. hommikuks sõime (magamiskotist väljumata) <br />
jogurtit müsliga ja õhtuks peekonit ja muna ja praekardulast.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9nOyLBzWGkgh6AYcmPZpiwQCcQBG19cf4At7EHzdU8u8OuL4-hFVOn-Dl4oYIfb5U0Q6AgPWBeJUJ1jEFYTkESOvK0PaDBXM2knXlYE5KDBbJ-hEciR6QXOR6nLYLtuLIWtd6sQ/s1600/IMGP6498.JPG" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9nOyLBzWGkgh6AYcmPZpiwQCcQBG19cf4At7EHzdU8u8OuL4-hFVOn-Dl4oYIfb5U0Q6AgPWBeJUJ1jEFYTkESOvK0PaDBXM2knXlYE5KDBbJ-hEciR6QXOR6nLYLtuLIWtd6sQ/s320/IMGP6498.JPG" width="320" /></a>märtsimatkaga samamoodi - muidu olid ilmad rahulikud, kuivad ja pigem soojad, matkapäevadeks lubati lörtsi. "äkki te ikka ei lähe, minge parem motoexotikale õlut jooma," pakkus minu proua ema, kui eelõhtul tema juurde maandusin ja ta mu koti mõõte ukseavaga võrdles. mu miinuskraadide magamiskott täidab 60-liitrise seljakoti peaaegu ära ja natuke oli kotis veel riideid ja toitu ju ka. ma ei teagi, kas ta oli rohkem mures lörtsi või mõõtmistulemuste pärast, aga hommikul olime me otepää bussil ning tund hiljem takseerisime, kuis me maratonimatka stardisirgel on hoopis laskesuusavõistluse tiir. ega lörts ei jäänud tulemata, ses osas oli ilmajaamal õigus. aga selleks olid meil ju lörtsiriided seljas. kui kõht sooja lõunat nõudis, puhus seda lörtsi me peale kenakene küljetuul, mistõttu pakkus meile suurt rahuldust ühe angaari leidmine, kust veel pärast pisut kuivi pilpaid õhtuse lõkke jaoks koti külge sidusime. aga me saime ka päikest, 30 tundi puhast õhtu, 87 mäkke- või kuplitõusu, ilvese-, jänese- ja kitsejälgi värskel lumel, laulda "hommikuks veel soojad jäljed on teel"... ma ei tea ühtki põhjust, miks me pidanuks minemata jätma.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
viimatine matk tuli üsna äkki. kohe pärast seda, kui mõte tuli, ostis M soome laevapiletid ära. kohe seejärel kontrollis K ilmateadet ja avastas, et neil päevil tuleb ainult vihma. polnuks piletid ostetud, oleks vist tema poolest minemata jäänud. tõsi ta on, vihma me saime. aga mitte kolm, vaid pool päeva. ning see ei teinud meile mitte midagi halba, no kui mitte arvestada kaht läbiligunenud alaealist, kelle me õhtuks siiski kuuma duši alla ja sauna toimetasime ning kes apsaluutselt ei vingunud, et märg või midagi. ülejäänud kaks päeva nägime päikest ja pilvealust rahu. kogu aja nägime ainult kõige ilusamaid teid ja künkaid ja järvi ja mootorrattaid ja kurve ja sääski ja asfalti ja päikseloojanguid ja vahet üldse pole, et kõik see ilu oli pool päeva märg. ilus oli ikka. palju rohkem rikkus sõidumõnu see, et M tsikli esirattalaagrid saba andsid, sest sel päeval me ei sõitnud. seda ilmajaam ei ennustanud!</div>
<div>
<br /></div>
<div>
ja noh siis see jaanipäev. facebook oli täis vihmapilte ja -nendinguid, just nagu oleks kuskil leping, et ei saja. eelmisel õhtul istusime tule ääres ning üks tütarlaps vaatas unistavalt selgesse sooja õhtutaevasse ja ohkas: "see oleks ideaalne ilm". oleks? see oligi ideaalne ilm, just siis, just seal, just talle. aga ta ei võtnud sellest rõõmu tunda, vaid õhkas, et see ilm võiks olla ühel teisel hetkel. kui ma oleks ilm, ma ka solvuks! sest no "mari, sa oled ideaalne küll, aga palun ole homme"?<br />
<br />
ah et mis ma siis teen, kui märjaks saan? seni on vääramatult juhtunud ainult üks: varem või hiljem lõpeb vihm või ma jõuan tuppa ja siis ma kuivan ära.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj61tDjhoLPEO3CuqgRVaOCZQDs-X7nqfM12aRZosPPEeRkmPavb_G3SzRpLEKQz1U56ZoruhJEnJpNsIHtawHVVk5jqy6WHad4tA4uThSQUQJ1qvlXz5kuZdICc4uc07aGWwqwcQ/s1600/2015-06-26+15.51.25.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj61tDjhoLPEO3CuqgRVaOCZQDs-X7nqfM12aRZosPPEeRkmPavb_G3SzRpLEKQz1U56ZoruhJEnJpNsIHtawHVVk5jqy6WHad4tA4uThSQUQJ1qvlXz5kuZdICc4uc07aGWwqwcQ/s320/2015-06-26+15.51.25.jpg" width="192" /></a></div>
<br /></div>
ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-87615077512760070362015-06-18T00:00:00.002+03:002015-08-17T17:52:19.863+03:00sügelusolen olnud võõrutusel liiga pikalt. viimasest matkast on möödas poolteist kuud. jah, ma olen sõltuvuses. ja kui sügeleb, siis tuleb sügada. (nigunii mingi indiaanitarkus ütleb nii.)<br />
<br />
nüüd on elutoapõrand jälle matkakraamiga ühtlaselt kaetud. milline magamiskott? milline nuga? kes võtab pliidi? kas villast mütsi läheb vaja? suht ükskõik on, kuhu. suht ükskõik on, millega. suht ükskõik on, millal. need asjad on tähtsad ainult selle pärast, et teaks, kuhu pakkida, mida võib tarvis minna ja kui palju ruumiga võib praalida.<br />
<br />
ehkki eks ole praalitud ka igasugu olukordades. "kaalumiljonär!" sai P diagnoosi, kui jalgrattamatkal kuusteist meetrit pesunööri välja kraamis. (iga meetrit läks üks hetk tarvis, täiesti sihipäraselt!) hiljem tuletasime sellest diagnoosist veel 'ajaprintsessi' (see, kes hommikul pärast kogu laagri kokkupakkimist ja hetk enne teeleasumist ütleb: "teeme ühe kohvi veel!") ja 'kepimiljonär' (see, kel pole harmoonilist püsisuhet ega teadmist, millal ta järgmine kord keppi saab, aga saadab pokkerinäoga minema ka hormoonilise lühisuhte, kellelt täna saaks). veebruarimatkal oli meil jalgsi kaasas nii saag kui kirves. märtsimatkal otepää kuplitel loobusime küll kirvest, aga mitte kaalu, vaid funktsionaalsuse pärast - seda saab noaga ka teha. aprillimatkale läksime tsiklitega ja elasime juba puhta luksuslikult, kaasas tahvelarvuti ja elekter.<br />
<br />
ma tegelt tahtsin lihtsalt öelda, või vähemalt mõtlesin, et peaks siin veits rohkem kirjutama, aga vaim ei tulnd täna peale. ma sügan selle sügeluse ära, äkki siis tuleb. viimane aeg ilusa ilma võlumiseks, sest ilmajaam loitsib me tsiklimatkale vihma, lund ja rahet ning mingi sellest kangem nõidus vajab lendu laskmist.ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-20611912296894897492014-04-07T12:12:00.004+03:002014-04-07T12:13:00.769+03:00päikeseloojangutubakuu aega tagasi oleksime me võinud tähistada: neli aastat sillamäel. nii hakkasid meie miljööväärtuslikku 50ndatest aastatest pärit kodukanti kohe sõbrad nimetama.<br />
<br />
vahetult enne kolimist ehitasime juurde ühe seina (puudub seinakate ühelt poolelt), esimestel nädalatel lammutasime ühe seina (jäi ootele nii, nagu pärast lammutamist ja hädapärast putitamist jäi), esimesel suvel vahetasime ühe tapeedi (kohe said lisatud ja põrandaliistud, nii et ongi valmis!). paar aastat hiljem värvisime ühe lae (see oli SININE!). ülejäänut ja seda, mis poolikuks jäi, vaatasime nii, et kui hea mõte tuleb, siis teeme korda.<br />
<br />
eelmisel suvel ma siis lõpuks värvisin köögi ära. põrandaliistud saime ka kohe paika, nii et köök justkui ongi okei. aga see polnud raske, sest tegelikult oli käägi osas hea mõte tegelikult olemas - ta lihtsalt oligi valet värvi.<br />
<br />
aga vetsuga polnud ühtegi head mõtet peale selle, et tuleb ümber teha. ükspäev käbi hakkas seda, mis meile seal ei meeldinud (st kõike), maha võtma. edasi jäi jälle ootele, sest kellelgi polnud head ideed, mis edasi saab. küsisime siis ükskord lastelt. nemad ütlesid, et tuleb teha kuldseks. kuna vastaja suu pihta ei lööda, siis… edaspidi palun nimetada meie alumise korruse tualettruumi päikeseloojangutoaks. võibolla vääristame seda ka antiikse kullast peegliraamiga.ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-28830135054905497092013-11-24T17:36:00.001+02:002013-11-24T18:14:13.644+02:00mullu sui ja nüüd novembrismullu sui teatas rmk, et tegi <a href="http://loodusegakoos.ee/matkatee/oandu-ikla-375-km" target="_blank">ühelt eesti rannikult teisele ulatuva matkatee</a>. ma teadsin kohe, et pean sinna minema. aga vot ei õnnestunud kuidagi. ja mitte et ma enne oleks tohutult matkaradasid mõõtnud - tunnistan ausalt, et mind hakkas seljakotiga metsa meelitama konkreetselt see uudis.<br />
<br />
tänavu suvel viisin üks hetk hulga raha matkapoodi koti ja muu varustuse eest. kodus pakkisin õhinal kokku ja läksime. plaan oli nädalaks, aga käbi põlv reetis meid ja pidime piirduma ühe päeva ja ca 30 kilumeetriga. kaks päeva hiljem esitles RMK <a href="http://loodusegakoos.ee/matkatee/aegviidu-ahijarve-627-km" target="_blank">juba teist ja veel pikemat rada</a>. kuna me jalgsimatka plaan oli lörris, käisime autoga uur raja avapeol, aga matkaplaane tegin edasi "väikesel" rajal, sest enne tuleks ikka vana asi ära lõpetada kui uus ette võtta ju. aga käidud oli 370-st ainult 30 km.<br />
<br />
aeg läks edasi ja kott sügeles nurgas. ähvardas juba öökülmadegagi. aga kui mul sünnipäev tuli, otsustasin, et ei pea maikuud ootama - otsisin öömaja, mis jääb täpselt raja äärde, kutsusin külalised ühele lõkkekohale majast 14 km eemal, pakkusin neile priimusel tehtud pannkooke ja ütlesin, et sauna, pidu ja öömaja saab 14 km kaugusel. niisiis said matkata mitte ainult mina, vaid veel hulk inimesi. põsed õhetasid kõigil ja kolme kilomeetri jagu osalenud alakad avaldasid hiljem soovi, et nemad tahavad ka endale sellist sünnipäeva. nüüd oli mul käidud juba 44 km matkateest, ehkki üksteisest eemal asuvad lõigud.<br />
<br />
ports daame mu sünnipäeval leidis selle mõtte olema hea, ühtlasi veendusime, et ehkki pimedaks läheb vara, pole novembril häda midagi. seljakott sügeles, idee ei läinud peast. niisiis õhutasin daame hiljem takka, et mindagu! otsisime välja sobiva pikkusega lõigud ja korraldasime ära. kolm daami ja üks kokk. kaks autot. ühega sõidame matka lõpp-punkti, siis kolime kogu kamba teise autosse ja sõidame matka alguspunkti. sealt hakkame astuma. teele peab jääma üks ööbimine. teise päeva õhtul jõuame auto juurde, mis viib meid tagasi teise (või oli see esimene?) auto juurde ja kõik sõidavad ruilasse sauna.<br />
<br />
täpselt nii kõik läkski. kokkulepitud päeval sikutasid daamid oma ridikülid selga, kinnitasid rihmad ja sukeldusid videvikku. kokk veerel jalgrattal kaasa. nautisime hämarat mudateed, kus võinuks olla palju sääski, aga polnud ühtegi. riputasime end lampe ja helkureid täis ja jooksime üle kottpimeda peterburi maantee. mõõtsime kottpimedat viru raba, kus lambiga vaadates olid puud heledad ja laukad mustad, aga ilma lambita vaadates, kui silm viis minutit harjuda sai, oli vastupidi - muud mustad, laukad heledad. otsisime matkatee märke taskulambivihkudega männimetsades okkateedel, liigutasime paljaid varbaid koka tehtud suure kuuma lõkke ääres, võrdlesime ridiküle ja kiitlesime villase magamisvarustusega, magasime kosutava ilu-une ja jätkasime kõike seda hommikul ka päevavalguses. imetlesime ürgorge ja ületasime jõgesid, kastsime matkasaapaid koske ja tegime valges samblas lu… samblaingleid. kokk veeres rattaga kaasa ja oli oma ülesannete kõrgusel kuni nõudepesuni välja. daamid jäävad ka metsas daamideks!<br />
<br />
tänaseks on daamid õnnelikult metsast väljas. oli pime ja müstiline, niiske ja päikeseline, lõkkekuum ja priimusetoitev. läheks kohe tagasi! mõtteid ja plaane juba on. kokku läbitud ca 67 km.ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-87325471950593657282013-10-27T19:06:00.001+02:002013-10-27T19:06:57.868+02:00sissejuhatus polaaröhekui eelmisel korral talv tuli, varustasin end suure valiku lõnga ja varraste ning kanga ja niidiga. tegevust jätkus. sel aastal tuleb lumi teisiti! siin võiksid nüüd selle postituse lugemise lõpetada kõik absoluutse kuulmisega või kvaliteetset muusikat hindavad inimesed! <i>until further notice.</i><br />
<br />
käbi ostis endale ukulele tegelikult päris ammu ja mullu, kui väljas oli pime ja mina poistele pükse õmblesin, õppis tema <i>youtube</i>'ist "over the rainbow'd". urule istus pill pihku nagu proportsionaalne kitarre. mina jäin oma oskuste juurde: kolm tuuri kitarrel ja needki aeganõudva sõrmede sättimise hinnaga, nii et las see leele jääb ka teistele.<br />
<br />
parmupillihulluks muutus käbi ka juba mõne aja eest ja selle mängu ma sain põhimõtteliselt selgeks, ehkki mitte nii ägedalt kui käbi.<br />
<br />
aga vot üleeile käisin ma sellisel peol, kus oli lisaks minu kaasa võetud parmupillidele ühe hakkaja amatööri käes kitarre, läbi astus teinegi, üks ukulele oli ka. lihtsam rahvas üürgas laulda. liiga hästi keegi ei mänginud ega laulnud, aga tahtmist oli kõigil palju ja see ongi ju rõõmuks peamine.<br />
<br />
eile võtsin videvikus innustunult ette ukulele, käbile aasta eest kingitud ukuleleõpiku ja interneti ning asusin teele. nagu omal ajal kitarreüritustest, sai siingi kahe päevaga selgeks, et mul jäävad asjad meelde ja näpud lähevad mõningase harjutamise järel kenasti sinna, kuhu vaja, isegi jalaga võin takti lüüa, aga siin on minu multitaskingu piir ja ma mitte ainult ei suuda samal ajal ümiseda, ma isegi ei saa aru, millal mis rida ümiseda. parmipill tundub seega päris sobiv pill, sest laulda ei saagi üldse. hüvasti, ukulele!<br />
<br />
täna võtsin riiulist käbile sünnipäevaks tulnud suupilliõpiku koos pilli ja õppeplaadiga. pärast paari tundi tundub küll, et kui nüüd kusagilt kõhuõõnde vajalikud lihased saab, siis on lootust. esimesed saaterütmid selged, käskisin käbil ukulele (ikileelo, nagu uru armastab öelda) välja võtta ja soolot teha. "aga see lugu peab olema selles rütmis, mis ma just selgeks sain!" selles osas on parmupill ja suupill hakatuseks vähe ohutumad seltsilised - käbi võttis parmuka, mina lõõtsutasin suupilliga, uru haaras ikileelo ja hõiskas: "emme! hakkame kodus pidu panema!"ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-38181755904264212472013-10-20T00:42:00.001+03:002013-10-20T00:42:09.832+03:00hea kodanik<br />
<div style="color: #222222; font-family: 'Open Sans', 'Helvetica Neue', Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; line-height: 23px; margin-bottom: 0.825em;">
kamandasin muksud tasa ja vaatasin linnapeade debatti. artur, tuntud päevakaja- ja poliitikahuviline, ütles küll algul, et tahab ka vaadata, aga läks päris kähku uitama. </div>
<div style="color: #222222; font-family: 'Open Sans', 'Helvetica Neue', Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; line-height: 23px; margin-bottom: 0.825em;">
pärast debatti pidin talle siiski laias laastus ära seletama, mis toimub. kuidas vaimiste eel mõelda, miks mõelda ja mis juhtub nendega, kes ei mõtle. millega ähvardatakse mittemõtlejaid, kui nad ei lähe valima, kui palju sellistes ähvardudes tõtt on ja miks tegelikult osa inimesi ei lähe valima, aga kõik lollid lähevad. <a data-mce-href="http://kassartur.files.wordpress.com/2013/10/img_4283.jpg" href="http://kassartur.files.wordpress.com/2013/10/img_4283.jpg" style="color: #3c2bb6; font-style: inherit; line-height: 1.7; text-decoration: none;"><img alt="Image" class="size-full wp-image" data-filename="IMG_4283.jpg" data-mce-src="http://kassartur.files.wordpress.com/2013/10/img_4283.jpg?w=650" id="i-1428" src="http://kassartur.files.wordpress.com/2013/10/img_4283.jpg?w=650" style="border: 1px solid rgb(221, 221, 221); color: #222222; cursor: default; font-style: inherit; height: auto; line-height: 1.7; margin-top: 0.4em; max-width: 100%; padding: 6px;" /></a></div>
<div style="color: #222222; font-family: 'Open Sans', 'Helvetica Neue', Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; line-height: 23px; margin-bottom: 0.825em;">
pinalitäie pliiatsitega tegin vannitoapõrandale mõtlevate ja mittemõtlevate ja kojujäävate ja valivate valijate kambad ja seletasin ära, miks peab valima. samadest pliiatsitest ehk tarkade ja lollide häältest moodustus koalitsioon ja opositsioon. (vasakul lollide hääled, paremas nurgas kojujäänud, üksikud ja paarid lootusrikas vastujõud äralollitatud häälte massile.)</div>
<div style="color: #222222; font-family: 'Open Sans', 'Helvetica Neue', Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 14px; line-height: 23px; margin-bottom: 0.825em;">
kui lubasin poisid veel homme valima ka kaasa võtta, on mõlemad tulised tulijad ja arturit on ilmselt valimispäeva õhtul päris raske tulemuste tulemisest eemal hoida.</div>
ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-52733567329751531582013-09-21T23:27:00.003+03:002013-09-21T23:27:36.140+03:00rohelistest valikutestmind tööl nimetatakse vahel ökoinimesteks ja pööritatakse silmi, kui ökoinimene kokakoolat joob. a no kuskilt peavad ka ökoinimesed särtsu saama, kui keha kohvi ei kannata ja diileritega ei semmi.<br />
<br />
ma ise ka ikka pean end keskmisest keskkonnateadlikumaks ja isegi -sõbralikumalt käituvaks kodanikuks.<br />
<br />
aga on valikuid, mida ma ei suuda teha.<br />
<br />
näiteks kalamajas elades sorteerisime me pmtselt oma jäätmed seitsmeks. pakendid (õue prügikasti), papp ja paber (õue prügikasti), biolagunev (õue prügikasti), pandipakend (taarapunkti), purgid (tartuvanaemale uute hoidiste ootele) ja olmejäätmed (mis üldse jääb üle neist eelmistest? pmtselt näritud näts ja ühekordsed mähkmed). seda kõike sai edukalt teha seitsmeruutmeetrises köögis 38-ruutmeetrises korteris. a kui me kolisime ära sajale ruudule, on meil pandipakend, purgid ja prügi. sest et meie õuel on ainult üks prügikast ja kogu muu sorteerimise jaoks, mille vajalikkusest ma saan sotaga aru, tuleb võimelda palju rohkem kui lihtsalt "viin prügi välja" ja see on juba liiga palju. nii mugav siis ongi roheline inimene. maal me ei sorteeri ka üldse, sest meil pole kollet ja meil pole prügikasti ja paari kartulikoore pärast ei viitsi haagissuvilast välja ronida ja üle õue kompostikasti juurde ka joosta. nii et kõik prügipatud on mu õlul. praegu. a vähemalt on mu mõlemad lapsed kasvanud marlimähkmetes, kannavad ühiseid (suuremas osas küla pealt kogunenud teiste vanu) riideid, istusid mõlemad titena vankris, mis oli vankerdanud lapsi enne neid ja vankerdas ka pärast neid jne.<br />
<br />
<span style="color: #333333; font-family: Times, 'Times New Roman', serif; line-height: 19px;">ja vähemalt jätkan ma vapralt oma iidsete kodumasinatega. telekas on meil endiselt midagi kineskoobi ja lcd vahepealset. pesumasin 8 ja nõudekas 13 aastat vana ja mõlemad ammu ajale jalgu jäänud. ma ei saa kummagagi läbi ja tahan ammu uusi, praeahju ka, aga ma ei saa uusi osta, kuni need töötavad. nõudekal on kaks korda käepide ära tulnud, aga käbi on tagasi neetinud. mis on muidugi väga </span><span style="color: #333333; font-family: Times, 'Times New Roman', serif; line-height: 19px;">vige</span><span style="color: #333333; font-family: Times, 'Times New Roman', serif; line-height: 19px;"> ja ma ikka ei osta uut masinat, sest masin ju töötab! ehkki ma väga tahaksin uut masinat! ja pesumasinat! ja praeahju!</span><br />
<span style="color: #333333; font-family: Times, Times New Roman, serif;"><span style="line-height: 19px;"><br /></span></span>
<span style="color: #333333; font-family: Times, Times New Roman, serif;"><span style="line-height: 19px;">ja no vähemalt pärast seda, kui vestlesin rainer nõlvakuga põhjalikult plastikust, vaatan ma varasemast sada korda suurema õudusega, kui palju ühekordset plastikut lihtsalt ringi lendab. meil on tööl fuajees üks imetabane salatilett, kus toit muidugi ühekordsesse plastikusse pakitakse. koju viies, no okei. aga kui ma näen, et see plastkarp on läbinud kogu valusa sünniprotsesse ja teekonna eiteakust tallinna kesklinna ühe ärimaja fuajeesse, ja pärast teeb läbi kogu valuliku hävimisprotsessi, õigemini ei tee, sest ta ei hävi, ja märkmikukaanteks ta ka ei saa, sest meil tööl ei sorteerita prügi, vaid selle nimel, et ühe minuti jooksul sõita liftiga sealt fuajeest, kus temasse pandi salat, neljandale korrusele... pärast seda vestlust rainer nõlvakuga ma võtan enne salati järele sõitmist kapist kaasa savist taldriku ja lasen oma lõuna selle peale kaaluda. esimesel korral pööritasid kaalujad silmi, aga kui vabandasin, et üritan plastiku hulka oma elus vähendada, noogutati mõistvalt ja nüüd nad juba on harjunud.</span></span><br />
<span style="color: #333333; font-family: Times, Times New Roman, serif;"><span style="line-height: 19px;"><br /></span></span>
<br />
aga nüüd meil on vaja poiste tuppa kummutit. lappan mööblipoode ja saan täiega aru, et peaks ostma kas puidust või mingi bambuskorvide süsteemi hoopis. aga puidust on ilgelt kallid ja see korvide süsteem tahab mingit nuputamist ja lappamist ja korraldamist jne. kas ma siis ostangi ikkagi sell<span style="font-family: Times, Times New Roman, serif;">e, mis "<span style="background-color: white; color: #333333; line-height: 19px;">valmistatud melamiinkattega laminaadist, sahtlite esipaneelid MDF-st"? ma kardan küll!</span></span><br />
ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com10tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-51106884775482316592013-09-21T23:06:00.002+03:002013-09-21T23:06:34.478+03:00kodaniku mure, meenutus suvesttolle kodaniku murega läks siis nii, et 10. juulil sain kirja pealkirjaga <span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12pt;">Mobiil-ID:</span><br />
<br />
<div class="page" title="Page 1">
<div class="layoutArea">
<div class="column">
<span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">Anname Teile teada, et Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus on teinud
tarkvaraparanduse mobiil-ID menetluskeskkonda, mille tulemusena parandatud mobiil-ID
taotluste esitamisel esinenud viga.
</span><br />
<span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">Vabandame</span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">, et Teil ei õnnestunud varem </span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">mobiil-ID aktiveerida ja seega oli kasutamine pikka
aega </span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">häiritud.
</span><br />
<span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">Ühtlasi s</span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">oovime Teile meeldivat mobiil-ID kasutamist.
</span><br />
<span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">Lugupidamisega</span><br />
<span style="color: rgb(50.200000%, 50.200000%, 50.200000%); font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">/allkirjastatud digitaalselt/</span><br />
<span style="color: rgb(50.200000%, 50.200000%, 50.200000%); font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;"><br /></span>
<span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px;">selle tulemusel funktsioneerin ma jälle ja veatult, aga sinna neetud keskkonda politsei.ee lehel, kust pidanuksin ise saama teenuse aktiveerida, ei saa ma ikkagi sisse. a no õnneks pole enam vajagi.</span><br />
</div>
</div>
</div>
ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-78073466527130368992013-06-19T09:03:00.000+03:002013-06-19T09:03:05.359+03:00kodaniku muret menetletakse<a href="http://marioeoe.blogspot.com/2013/05/it-aurast.html">see</a> oli 23. mail.<br />
järgnes jupp aega täielikku vaikust.<br />
7. juunil saatsin SMITi urmole meenutuse, et ma olen ikka veel olemas ja ootan lahendust.<br />
11. juunil tuli vastus:<br />
<br />
<blockquote class="tr_bq">
<span style="color: #1f497d; font-family: Calibri, sans-serif; font-size: 11pt;">Tere</span><span style="color: #1f497d; font-family: Calibri, sans-serif; font-size: 11pt;"> </span><span style="color: #1f497d;">Kuna hetkel ei õnnestu teil mobiil-id aktiveerida, koostasime .pdf kujul mobiil-id aktiveerimise taotluse. Palun vaadake dokument üle, et teie andmed oleks korrektsed ja seejärel digiallkirjastage ja saadke mulle tagasi.</span><span style="color: #1f497d; font-family: Calibri, sans-serif; font-size: 11pt;"><br /></span><span style="color: #1f497d; font-size: 10pt;">Tervitades</span><span style="color: #1f497d; font-size: 10pt;">Urmo</span></blockquote>
pakkumine oli intrigeeriv, otsisin pisut aega oma id-kaardi lugejat ja saatsin 12. juunil allkirjastatuna tagasi.<br />
järgnes vaikus ja ma juba mõtlesin, et peaks proovima, kas ehk töötab. avaldus aktiveerimiseks ju esitatud ja puha.<br /><br />täna saabus meil aadressilt ppa@politsei.ee paljulubava subjektiga "Mobiil-ID sertifikaatide aktiveerimisest". kirjas oli digiallkirjastatud dokument eilse kuupäevaga. ja dokumendis oli kirjas selline jutt:<br />
<br />
<div class="page" title="Page 1">
<div class="layoutArea">
<div class="column">
<blockquote class="tr_bq">
<span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">Austatud Mari Öö Sarv<br />
</span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">Pöördusite 14.05.2013 Politsei</span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">- ja Piirivalveameti </span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">(PPA) poole, kuna Teil ei õnnestunud PPA
</span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">kodulehel aktiveerida mobiil-ID sertifikaate. PPA arenduspartner Siseministeeriumi
infotehnoloogia- ja arenduskeskus otsib </span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">koostöös Sertifitseerimiskeskus </span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">AS-ga probleemile
</span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">jätkuvalt lahendust. </span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">Teavitame Teid koheselt mobiil-ID sertifikaatide aktiveerimise
</span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">võimalikkusest </span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">kuid mitte hiljem kui 01.07.2013.a.</span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;"><br /></span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">Palume vabandust </span><span style="font-family: 'Times New Roman'; font-size: 12.000000pt;">Teile tekitatud ebameeldivuste pärast. </span></blockquote>
alla kirjutanud tiit, koostanud aune.<br />
<br />
huvitav muidu, mis nad selle pdf-iga teevad. menetlevad? või milleks seda vaja oli? et ma tunneksin, et minuga tegeldakse? või nad ikkagi ei uskunud, et ma oskan id-kaarti üldse kasutada, ja testisid nii mu võimekust kaart lugejasse ja pin2 õigesse aknasse sisestada?<br />
</div>
</div>
</div>
<br />
ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-20879104.post-54529467801733755542013-06-14T15:50:00.000+03:002013-06-14T15:50:59.861+03:00kuidagi läks nii, et ostsime endale majamul on kogu see lugu vist täitsa rääkimata? kuidas me saime endale ruutmeetrid maapiirkonnas, kus tekitada endale õuemuru, lubada lastele värsket õhtku ja kasvatada omaenda redist?<br />
<br />
mingi algus on <a href="http://marioeoe.blogspot.com/2012/06/moistus-ja-tunded.html">siin</a>. ja eelmisel aasta, võibolla oligi jaani ajal, istusid käbi ja see peremees onni trepil ja käbi vist õhkas, et küll oleks tore, kui oleks endal ka mingi maakoht, aga näe ei ole. mispeale peremees rehmas käega paremale ja ütles, et tulge ja tehke. tema onni kõrval nimelt oli kunagi ka talukoht. enam ei ole. tol hetkel oli sissevajunud suure palkmaja ümber üle minu pea ulatuv naat ja nõges, mille sisse uppunud siin-seal omaaegsed kultuurid. siis veel õhuke vettinud ja äravajunud putka, mida kasutatud elumajaks pärast suure maja hukku, ning väsinud kuur.<br />
<br />
alustasime niitmisest. ostsime kahe pere peale korraliku trimmeri, võtsime selle floora esmalt maatasa ja riisusime kokku. mullu poolest suvest igal võimalusel oleme sõitnud sinna niitma, sest kõik räägivad, et niitmise peale kaovad naat ja nõges ära. sügisel viskasime muruseemet kah sekka ja nüüd on juba täitsa kena. minu igareedene rõõm on avastada, et mutututid on naadibeebidest kõrgemal. on lootust!<br />
<br />
talgupäeval kaevasin üles vales kohas kasvanud ja nigunii viljatud vaarikad, mille alt tuli välja liivakuhi. käbi tõmbas selle peale sae käima ja kadus veerandtunniks palkmajja, naasis nelja palgiga. neist said liivakastile servad ja pärast seda pole kunagi lastega muret olnud, et neil on igav või midagi.<br />
<br />
maikuus aitas tartuvanaema kaevata läbi ühe korraliku peenra jao maad ja sinna läksid herned, sibulad ja veel midagi. mul poole kunagi peenart olnud, aga nüüd, näe, hernes tahab juba keppi. liivakasti kõrvale tekkis ka peenar, sinna läksid maasikad, küüslauk ja tüümian. ja iga kord kui käime, ikka muudkui niidame.<br />
<br />
plaanid on sellised, et kuuri võtame maha ja asendame väliköögi ja terrassiga. palgid veame ajapikku jaanituleks ja sinna asemele teemegi äkki mingi lõkkeplatsi või midagi - eks paistab, mis sealt alt välja tuleb. mingit riistakuuri on ka vaja. vettinud putka vist ikka võtame ka maha, vähemalt tema seis ei olnud päris selline, et ma tahaksin sinna sisse kolida, ehkki algul selline plaan oli. aga majade putitamisega on selline asi, et esiteks see maksab raha. teiseks tegelikult ei ole see meie maa. kolmandaks ei ole me mingid rikkurid ja iga euro tuleb mingi teise asja arvelt - sääste justkui on, aga kõik on kolmekordselt broneeritud. et kas putitada maja või panna katusele päikesepaneelid? või osta uus auto? minna ägedale reisile?<br />
<br />
neid maa-asju arutades ja kaaludes jõudsime selgusele, et parim variant on haagissuvila, aga mitte selline, mis sinna pargitakse ja paika jääb, vaid ikka sõiduvõimelises korras hoitud masin. sest see annab meile maal vajalikud mugavused (koos väliköögi ja terrassiga) ilma ohuta, et kui meilt mis iganes põhjusel see maatükk käest võetakse, oma investeeringust ilma jääksime. lisaks annab see meile võimaluse muksud peale pakkida ja mugavalt kuskile metsa veereda.<br />
<br />
nii juhtuski kuidagi see, et me eile ostsime endale maja. <a href="http://kassartur.blogspot.com/2011/08/folk-piltides.html">sellesama, millega me kahe aasta eest folgil käisime. </a>ööhttp://www.blogger.com/profile/09885668994387054992noreply@blogger.com1