et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama aastalõpust, mil me korduvalt ja pikalt internetita olime. stv muudkui parandas rikkeid, meie polnud milleski süüdi ja kaalusime selle pulli lõpetamist. nüüd millalgi helistas elion ja pakkus oma lahendust, mille võtsimegi. ja siis läks lahti.
tegin stv kodulehel avalduse, et teenus lõpetataks.
4. märtsil saabus meil, et 3. märtsist on teenus lõpetatud. ja "Palume tagastada Teil rendilolev AS STV modem."
tund hiljem saabus stv märtsikuu arve täies ulatuses. maksime naiivselt ära.
nii umbes 9. märtsil läksin nende butiiki modemit ära viima. nad ei võtnud vastu, sest kaabel olla ka. nentisin sõbralikult, et meil võibolla oli oma kaabel ja nende kirjas oli et modem ja punkt, mingist kaablist polnud juttu. nemad otsisid omaaegse paigalduspaberi välja ja kirjas siiski, et antud meile ka kaabel. modemit vastu ei võetud, sest akt koostatakse kõigile seadmeile korraga, ma tulgu teinepäev kõigega korraga. "sööge sitta!" sajatasin. (no tegelikult saatsin kontorisse lihtsalt põlgust täis pilgu.)
eile viisin siis kõik korraga. võeti vastu, allkirjastati akt. ja nentis anastasia nagu muuseas:
"ja jääb siis ettemaks."
"??? kuulge, te saatsite selle arve PÄRAST teadet, et teenus on lõpetatud! miks te kohe õige summaga ei saatnud?"
"arved koostatakse esimesel kuupäeval."
"te saatsite selle arve meiliga NELJANDAL märtsil PÄRAST teenuse lõpetamist."
"arved koostakse esimesel kuupäeval."
"sööge sitta!" (anastasia kõrvakeste jaoks: "tore asjaajamine küll. mis siis saab nüüd?"
"maksame tagasi. aga see raha on tulnud r, a. arvelt."
"jah."
"las ta tuleb siia, kirjutab avalduse ja me maksame selle talle tagasi."
"jaaahsooo... see on keeruline. kas ta seda digiallkirjaga saab ka saata, jah?"
"ei, kahjuks mitte."
"aga eesti vabariigis üldiselt on digiallkiri tavalisega võrdne."
"eesti vabariigis jah."
"kas stv ei ole eesti vabariigis?"
"ei, kahjuks mitte."
"sööge sitta!" (tegelikult: põlgust täis pilku saatmas kuuldavalt vaid "huvitav.")
"aga teate. see leping on ju minu nimel. ma kirjutan ise avalduse, et te talle tagasi maksaks."
"ei, nii ei saa. see on tema arvelt tulnud raha, me ei saa seda teile kanda."
"ma ei taha raha. ma tahan avaldust kirjutada. ma kirjutan avalduse, et te TEMALE maksaks."
"ei, kahjuks mitte."
peatun veelkord anastasia soovitataval menüül. (tegelikult: põlgust täis pilku saatmas kuuldavalt vaid "huvitav.")
"te saate ju aru, et inimsed käivad tööl ja mitte teie kõrvalmajas ning siia avaldust kirjutama tulla polegi nii lihtne. kas teil lasnamäel on mõnda putkat, kus ta saaks seda teha?"
"on. aga ma võin teile ka anda blanketi kaasa, ta kirjutab avalduse ja te toote selle tagasi. aga tema allkirjaga peab olema."
suur on mu kiusatus tema silma all võltsida blanketiservale r., a. initsiaalid ja käratada "sööge sitta!" aga taltsas nagu ma olen, võtan võika naeratusega paberi vastu ja lahkun oma saatjaskonnaga, kellest üks magab kärus õndsat und ja teine on kõik see aeg oodanud võimalust paluda anastasialt topsi, et saku lätte tündrist endale üks klõmakas lasta.
võite teha pakkumisi, mitu korda ma veel pean seal asutuses käima, enne kui asjad korda saame.
