jõuluootus väikese pärdikuga

üks asi on see, et kinke saab pakkida lapse nähes.

teine asi on see, et sebisime virna pakke enda omade kõrvale juba koju küla pealt - noh et ikka homme oleks rohkem, mitte ainult minult-sinule ja sinult-minule rõõmud. tulemus? pakke täis kott on nurgas, meie muudkui piidleme neid ja käbi lõpuks ohkab: "tahaks juba kingitusi avada!" "ma ka!" tunnistan ja arvutan, et poleks tark avada kumbki üks oma pakkidest - meile mõelduid on niigi vähe. arturinimelisi seevastu terve virn. arvutatud, otsustatud: avame ühe lapse pakkidest, tal on nigunii savi! valisime ühe sellistest, mille sisu kumbki ei tea, täitsime pokaalid ja istusime diivanile õhinal paberit harutama.

õnneks saime läbi pakkepaberi välja loetud, mis seal sees on, nii et päris lahti ei teinud siiski. aga esialgu on uudishimuga jälle rahulik.

le pöff

"toruabi!"
"tere. ee, mul on vist teie abi vaja."
"mis teil juhtus?"
"kuskil poolteist nädalat või nii on vesi vetsus hästi aeglaselt ära läinud ja vahel kostub sealt mulksatusi. naabril sama jama."
"teil on seal ummistus!"
"no arvata võib. mis teeme?"
"meie majas ummistus maksab 767 krooni, tasumine on kohapeal ja sularahas. tulla saame kella 21 paiku."
"eee, teeks parem homme. a mis te üldse teete, kui kohale tulete? lähenete minu või naabri juurest... või mismoodi?"
"kas te teate, kus maja puhastusluuk on?"
"ei!"
"eramaja või korrusmaja?"
"korrus."
"no kes selle eest maksab?
"ühistu."
"aga mis ühistu sellest arvab?"
"see naaber ongi ühistu. ta arvas et ta on kinos, ma helistagu teile."

publiku tungival soovil

helesinine unistus

mul on nüüd see olemas. helesinine unistus. läbisõitu ei vaadanud, väljalaskeaastat ei mäleta. aga ta on sinine ja tema eelmine omanik oli matteo tomei roomast. roomast! matteo on unistust ilusti hoidnud, reffid oleks nigu eile vahetatud ja givi koffri sain kahvel! mul pole elu sees givi koffrit olnud!

jõuluvana võiks nüüd mingi tegijama magnetitega veekindla paagikoti sebida kuskilt ja järgmine suvi last hoida.

ma arvan, et ta nimeks saab zebra.

laupäevaõhtune idüll kassiga (natüürmort)

"mul on küün perses!" haliseb kalor köögilaua taga taburetil kõõludes.
"küün! KÜÜN?! mul on ait perses!" osatan mina valjult.
kass teises lauaotsas häälitseb rahulolematusest teatades.
vanaema kummardub osavõtlikult tema poole: "ja mis sinul perses on?"

vale vastus

ja mina arvasin teisipäeval, et see on olnud üks kuratlikult pikk ja raske nädal. praegu tundub, et suurem osa nädalas on alles ees!

elu on ikka seiklus raisk

no eile hommikul läks vesi keset kõige tulisemat nõudepesu jääkülmaks ja pilk katlale veenis, et põhjusega. katel vilkus tuledesäras, kõige heledamalt punane ohutuli. lülitasin kähku välja ja hakkasin kiiresti muretsema.
/juhtus asju/
"kas tjeije saaksite muljlje sms?" küsis tehnik mulle tagasi helistades tere asemel pärast seda, kui talle kõneposti mureteate jätsin.
/---/
"aga kas te oskate öelda, mida teha või miks selline asi juhtuda võis?"
"mjis juhtjmedj?"
/juhtus veel asju/
"ma siis kirjutan teile arve," ütles ta täna rahulikul toonil ja pani kirja, et vahetas 750 krooni eest välja 2000 krooni maksva juhtpaneeli.
selle raha eest võiks tehnikud vähemalt maakeeles suhelda mõista. mjis juhtjmedj?!

moraal1: pole põhjust muretsemiseks, kuni leidub kolmetuhandekrooniseid, mille eest endale tehnik majja tellida!
moraal2: küll nad ikka oskavad täpselt sättida! neil päevil täitus täpselt 2,5 aastat selle katla tööiga. garantii oli kaks aastat.

nädalavahetusel sain teada,

et ma ujun 25 meetrit 22 tõmbega (selili 31-ga, aga seda ei tee ma praktiliselt kunagi);
et ma ujun 1000 meetrit 33 minutiga;
et mul on kole käekiri;
mis on kepikõnd;
et ma ei taha enam kunagi minna terviseparadiisi;
et tervise paradiis pole seesama mis tervis;
milline näeb välja indrek pertelson uikarites;
et ma ei oska/suuda/julge minna, varbad ees, nelja meetri sügavuse basseini põhja kompama;
et kui artur jätta käbiga paariks päevaks omaette, hakkab artur teda eelistama, mitte mind igatsema;
et koduperenaisi korratakse ka laupäeval, mitte ainult teisipäeval;
et ma endiselt ei oska joonistada. isegi mitte otse elust maha;
et tallinnas on erikuradikallid solaariumid;
et itaalias tehakse espressot kümnel eri viisil, näiteks üks on selline, et loputatakse tass enne grappaga üle ja siis valatakse kohhv sisse;
et buss pärnu sõidab 100 minutit;
et parafangot tuuakse hispaaniast;
kuidas maitseb mojito ja
et prantsuse veini on raskem valida.

oli hariv aeg!

pornokuninga piinad

see meie maja sotsiaalne kapital hakkas eile vaikselt üle ääre juba ajama, kui majavalitsus tuli oma järjekordsele timurlasele lõksujuustu laenama ja mul ühtki hilpu seljas polnud. jah, just, isegi sokke mitte! (milleks siis veel kinnisvarasse investeerida kui mitte selleks, et oleks koht, kus paljalt ringi lasta!)

lause "ma libistan midagi mugavamat selga" sai igatahes täitsa uue dimensiooni, kui oma võlud rätikusse keerasin, et vaene mees saaks silmad avada ja näeks juustu lõigata.

aga timurile juust meeldis:

heade veinide nädal ehk kalamaja ruuduline hirm

no reedel olid külalised, aga kadusid kõrvalkorterisse koos heade veinidega. meil oli joodikuvein otsas ja ma suutsin kaine püsida. eile siiski avasin lõpuks selle chianti, mis j kunagi ammu tõi, aga jäi joomata, sest ma osutusin rasedaks või midagi. täna siis lõpetasin chianti (tõesti hea) ja avasin selle gloria kasvandiku, mis mulle eile ootamatult sülle langes. (otsesõnu!) eelnenu põhjal: arvata võib, et homme läheb struudliplaani kõrvale loosi veinisõber lea kingitus siiakolimise tähistamise päevilt (aasta siis oli kaks tuhat viis...). aga no tegelikult tahtsin ma selle eelnevaga vaid pisut kiideldes selgitada, et ma olen täitsa purjus ja andestatagu ülevoolavus, sõnatakerdus ja ülijutukus.

niisiis, asjast.
ma jõudsin sel nädalal ametlikult lõpule selle hooaja ostlinguga. see tähendab, et mu kuu aega valuilmel poodlemine teemil "mul on talvejopet vaja" ja "kust ma ometi uued talvesaapad saan!" sai kiire ja valutu lõpu ja minule omaselt ei osta ma lihtsalt asja, vaid õhkan veel nädal või mitu unes ja ilmsi "teaaad! mul on uued teksad!/saapad!/jope!" (lõpeb siis, kui meeli täidab miski muu samaväärne või veelgi uhkem tunne, kui see võimalik on.)

tähtsal kohal on märkus, et jopevajaduse istutas mu pähe mu ema ja saapavajadus jäi uduselt meelde läinud kevadest. veendunud polnud ma kummaski. igaks juhuks siis ükspä võtsin ette ja ena imet! saabas kestab nigu muiste!

ja nüüd palun veel eriti tähelepanu: need saapad on mul ma täpselt ei mäleta mis ajast, aga siin on fotod 1997. aasta detsembrist, mil nad mul juba jalas on. seega, vähemalt kümme aastat. ja käivad nii et ma ei kujutleks, mis saaks, kui ei käiks - ma pole niuksi poes rohkem näinud. klondike, brändihuvilistele. ma loodan, ja põhjusega, et viimased saapad, mis ma endale ostma pidin.

ja noh, jope ka siis. no panin vana üll ja paistis tõesti siitsealt vile.

aga pole midagi, mida üks paha tuju ei parandaks. sest paha tuju viib seppälässe, seppäläs on ruudulised õukuulede suusajoped ja ma ei väsi selle ime omadusi demomast. täitsa kogemata olid käbil kohe mätsivad ruudulised lumepüksid riiulist võtta, nii et lumi, tule!

ökosodi

mu köök on juba ammu üks suur prügisorteerimiskeskus. lihtsalt sellepärast, et osa sodi eest makstakse raha, teise, kolmanda ja neljanda jaoks on meil hoovis eraldi prügikastid - just nii, nagu mingid eeskirjad ette näevad. (ja meil on ju väga eesrindlik ühistu!)

nüüd toodi veel üks prügikast. biojäätmed. elu läks keeruliseks, sest kui paberit ja pudelaid sai riiuliservale toetada, siis kartulikoori ja ploomikive ja munakoori ei viitsi sedasi avalikult pidada. ohates helistasin oma köögimehele ja tellisin uue prügikasti. nõudsin, et oleks kahe lahtriga ja ise avanev. tema nõudmised köögile olid, et uks oleks piisavalt lai. rohkem ta ei uurinud, tellis mulle 1300 eest vägeva kasti ja 200 eest avamismehhanismi.

kui kast kohale jõudis, selgus muidugi esiteks, et ukse laiusele lisaks on olulised parameetrid kapis olevad torud. loomulikult jäid minu omad hiigelkastile ette. keeruliseks osutunuks ka paigaldamisjärgsed veemõõdikuvaatlused ja põrandakütteregularisatsioonid. aga noh, jupp pikemat teisesuunalist toru ja kraanide-mõõdikute eest võetud luuk lahendasid probleemi ja nüüd on mul iseavanev kahelahtriline pooleteisetuhandene prügikast!

ja no siis ilmnes, et prügikast iseavaneb ainult nii kaugele, et vaid pisem kast on avatud. aga väiksemasse paneb nutikas inimene ökosodi ning suuremasse segaüldjäätmeid või kuda majavalitsus neid nimetabki. loogiline oleks siis ka mõelda, et segaüldkasti läheb sagedamini vaja. veelgi kindlamini oleks hea, kui biosodi peal oleks kaas maas nii vähe aega kui võimalik.

aga sellega tuleb lihtsalt leppida...

harjutusi iseseisvaks eluks

* ära kunagi planeeri kojusõitu viimase ühistranspordivahendiga. sest kui maha jääd, on hea, kui on võimalik osta uus pilet järgmisele reisile.
just nii tegin ma, kui nägin 10 meetri kaugusel Tartu-Tallinn rongist, kuis uksed sulgusid ja rong hakkas liikuma. jooksin veel (mida teha traumatiliste põlveliigestega? lihtsalt rahu, mingeid spordikreeme või ikkagi arst?) ja lehvitasin perrooni otsas. onu tõmbas kangi ja kisas aknast: "no jookse siis!" jooksin, aga kisasin vastu: "mul on laps ka!" jõudsin esimese avatud ukseni, jäin üle õla vaatama, kas ema kassiga juba paistab. ei paistud. uksed sulgusid ja rong hakkas liikuma ja onu käratas must mööda sõites: "kus su laps siis on!?"

* pesu tasub kanda. näiteks sellepärast, et kui solariumis avastad, et üheski taskus pole ühtki juuksekummi, saad rinnahoidjaga patsi kinni panna.


ps eelmisest postitusest: see olin ikka mina jah, kes selle siia kleepis kuskilt meilist. lihtsalt et... no ma käisin tsirkuses muidugi ammu ka ja täpselt ei mäleta. aga no filmide ja "Fixi" põhjal on mulle mulje jäänud, et tsirkuses on peatuvad lõvid, tantsivad karud, nööri mööda käivad rahvakunstnikud, habemega naised, rääkivad koerad... aga suure riistaga mehed?

you have new mail!

Good day mari.sarv
Any bigger and i would be in a circus

Tri Hettinger
http://www.shackenws.com/

koduperenaine. meeleheitel.

* pühapäeval olin ma sunnitud tegema jeruusalemma leiba.
meeltesegaduses otsustasin, kui ahi juba kuum, võiks ju määrida ka liha lehttaignale ja saada sedasi "hästi lihtsalt ja kiirelt" lihapirukaid. mässasin, jeekim küll, poole ööni ja anusin käbi, et ta järgmine kord sellised asjad ära keelaks.

* esmaspäeval tuli mõte struudeldada. sest et õunu oli palju ja retsept tundus lihtne. suutsin õhtul eutoas püsida.

* teisipäeval piirdusin pastaroaga. ostsin ka struudli jaoks tavaari kokku, aga õnneks sisustas õhtu virumageda.

* kolmapäeval tegin ära struudli, sealjuures mitte õhtul last elutuppa hoida lukustades, vaid päeval temaga koos tainast venitades. päris amuseeriv oli. kusjuures kohe, kui see ime ahjust tuli ja kriminaalseid lõhnu eritas, pidin ma trammile kihutama, et leeri jõuda. teel meenus, et ma sõin viimati hommikul ühe võiku, ja no napilt pääsesin kirikus kokkukukkumisest. struudel oli naastes õnneks alles ja maitsev, aga üldse mitte soe.

ahjaa, kuna hommikul näidati terevisioonis imelihtsat ja imemaitsvat rummiga õunatoodet, tõstsin omagi sügavkülmast taigna sulama.

* neljapäeva hilisõhtuks ägas köögilaud kolmapäevahommikuse telekavaatamise tulemuse all: ca meeter imelihtsat õunatoodet (tõesti maitsev), paarkend lehetaignaviinepirukat ja tihe plaaditäis lehetaignajuustuküpsiseid. sest minu tainas oli kilone, vaja läks oluliselt vähemat...

nüüd ma tõmbun mõneks ajaks tagasi, sest tundub, et pereelu on jälle sujuma saadud ja ma ei pea end õhtuti kuuma ahju ettekäändel vabastama lapsega tegelemisest, mis boonusena eemaldab mind ka ülejäänud perest...

aga ma saan Breest väga hästi aru juba.

elu edetabelid 1.

minu vägevaimad tsiklisõidud:

kõige külmem:
ma usun, et tänast biidib ainult üks maikuuneljapäeva õhtu 2004. aastal, mil me tulime jürkaga tartusse annust genialiste saama, et siis nädalavahetusel elu esimesele motokokkutulekule minna. ehkki oli jube kiire, pidime iga 50 kilomeetri järel peatuma, et käsi soojendada. õnneks oli termosega tee kaasas.
(aga kontserdist oli üle poole läbi, kui sadamateatrisse jõudsime.)
(aga kokkutulek oli vägev. tsiklid olid öösel härmas, jawa käiwitus sellele vilistades. aint et telk oli ka härmas ja vahetult enne sinna pugemist saabus Ural bokseritele tõmmatud vihmakombes ja palus meid oma tuppa.)

kõige hirmsam:
aasta hiljem sõit samasse kohta. maikuuõhtud on vennad. tookord oli veel raagelt vihma ja jõhker tuul. see viimane oligi hirmus: olgu muuga kuidas on, vihm on vastik ja lollakate autojuhtidega on võimalik arvestada, mingi piirini vähemalt. aga kui vali tuul puhub su sirgel teel pikali, on see algul lihtsalt naljakas ja veider. kui metsatukk kõrvale tekib, kaob tuul äkitselt ära, aga kuna ratas oli praktiliselt külili, siis nüüd ta selles kurviasendis hakkab muidugi kurvi võtma. sirgel teel. 90 km/h. vastassuunavööndi poole. otse rekka alla. või siis tuhiseb tuul metsatuka tagant välja, võtab sul natist kinni ja hakkab lihtsalt täiesti vastupandamatu jõuga kraavi poole vedama... vot siis oli hirm, tõeline hirm.
aga teele jäime.
(aga tartus selgus, et mul pole võtmeid kaasas ja ema on kontserdil... vedasime oma praktiliselt jäätunud liikmed ja ellujäämise eest tänulikud palged üle tee kohvikusse.)

kõige seiklusrohkem:
kahtlematult kohtumine The Maazdaga. mina sain napilt mööda, väidetavalt riivasin kotiga stanget, aga jürka põrutas teda otse kapotti. polnud suurem asi suhe, inimlõua rebis mitme sentimeetri ulatuses lõhki. (plekklõug oli okei, suunatuli vist mäletas meid vaid.) tartu maanteel. saate aru, tallinn-tartu maanteel veeretab mingi maazda end sulle lihtsalt risti ette. mingilt külavaheteelt, kuhu isegi viidad ei näita, et seal midagi oleks. noh ja kui sa oled lõpuks aru saanud, mis just juhtus, ja hakkad ringi vaatama, pole maazda vingu kah enam. siis helistad käbile ja küsid, kus ta käru on, et üks romu on vaja tallinna vedada, ja politseisse, et tulge otsige maazdamees üles, ja nad saadavad ka kiirabi, sest neli sentimeetrit lahtist liha pole ka lõbus asi endal plaasterdada.
(ja siis tuleb kalor käru ja veel ühe sõbraga, otse kolmanda sõbra juurest haiglast - too sõidutas just eelmisel õhtul end raplamaa metsades teele tõmmatud okastraati ja ootab haiglas jalaoppi - ja ütleb tere asemel: "äkki ikka läheks kabe peale üle?")

kõige müstilisem:
motosügis 2005. valgerannas või kuskil niukses pärnumaa laagris.
kahekesi brõnni seljas, sest j oli between motorcycles.
ma ei uskunud, et see kunagi lõpeb. see oli nagu muinasjutt. alates lihulast polnud seal meetrigi jagu reaalsust. lihulas oli sulaselge päev - no olgu, septembrireede õhtu -, tankisime brõnni ja õlleankrud. kui poest väljusime, oli õues pime ja niiske ja algas Sõit.
paks tihe udu.
kaarti pole, j on sedelikesele üles kirjutanud olulisemad kohanimed - need, kus tuleb ära keerata, või kust mitte. selgitusi pole, niisiis tuleb meenutada, mida kus teha tuli.
udus paistmas ere tuli. hästi kõrgel. lennuk? kirik? telemast? ufo? 20 meetri pealt tundub, et traktor ainult. otse tee peal. enne tundus, et eiteakus. aga põhjusega nii hästi valgustatud - terve tee on teda täis. hiilime mööda kraaviperve ja mahume mööda, traktorist hoiab hinge kinni nagu meiegi.
mingilt ristilt kuskile külla keerates hakkavad lapsed kiljuma. rõõmsalt. lehvitavad, vehivad laternatega. miks nad laternatega vehivad? kus me oleme? mis sajand on?
paks udu ja tohutu hulk sitikaid tsiklitulle lendamas. visiir läheb seest uduseks, aga lahti teha ei saa - putukad lendavad silma.
paks udu.
(ei eksinud, aga kui kohale jõudsime, veendunud, et viimased, selgus, et tuttavad on kõik alles Kusagil Udus ning kõik saabunud olid teekonnast ja päralejõudmisest sama suures hämmaris kui me.)


kõige valusam:
mõistagi see juulipäev 2003. aastal ehk mu esimesel brõnnisuvel, mil ma talle hästi lähedalt kruusa näitasin. laitse mõisast naastes just enne virtsu maanteed. vot ega mina ju teadnud, et seal sjuke kurv on, ega mõelnud ka, et enne sissekallutamist peaks uurima kurvi sügavust. kallutasin nii et jalarauad lõid asfaldil sädemeid, aga ära kallutasin! kui pärast kurvi püsti keerasime, olime vastassuunavööndi kruusal, aga kurviga saime hakkama! noh ja siis oli paarikümne meetri kaugusel see kuramuse maantee ja anna teed märk ja paarkend tsiklisti meid järele ootamas ja ma rabasin seal kruusal esipidurit. ja SIIS panime külje maha. spido küljest, suund puru, teksad lõhki, jalg katki.
(aga no poisid krutivad spidotrossi lahti ja panevad aparaadi mulle kotti, keegi leiab rulli sidet ja seob mu jala ja ma sõidan ise koju.)

kõige pikem:
teekond ignalinast aluksnesse 2005. aasta Balti Tiiru kuuendal päeval. algus oli tore, aga lõpus oli sadade tuhandete kilomeetrite kaupa sirget kitsast võsavahelist teed, kust ma kartsin iga hetk mõnd hiidpõtra teele astumas. vasakul oli taevas tõsine tulekahju - nii punast päikeseloojangut pole ma oma elus enne ega pärast näinud -, ilm üha pimenes, aga mitte kusagile me ei jõudnud. lõpuks tuli väike küla, kus saime tankida, aga kaardiga maksta mitte. õnneks oli külas ka üks atm. aga teekonda see ei lühendanud - aluksnes kohal, lokeerime kaardil järve ja selle ääres kämpingu leppemärgi. aga otsi mis sa otsid, pole järve, pole kämpi. isegi traktorist ei tea! aga üks kohalik mees, kelle kööki käbi sisse murdis, et teed küsida, lubab meid OMA järve äärde. mõne lati eest mõistagi. aga tal on isegi lõkke jaoks halge ja peldik ja katusealune!

kõige ülbem:
kevad 2004. läksime provokatsioonidele alludes hüüru veskisse lõhegrillile. palju rahvast oli, aga me pidime ära tulema, sest elutuba oli juba külalisi täis. kiiver pähe, tsau-tsau ja keerasin maanteele. j jawaga minu järel. ja mingil arusaamatul põhjusel kogu see ülejäänud punt ka. no nad hakanud ka ära liikuma ja arvanud, et nüüd kõik koos lähmegi. täitsa uhke oli sõita paarikümnepealise tsiklijõugu ees, peeglid rattaid täis. mõtlesin küll murelikult, mis saab õiskal, kui mina keeran karaaside poole - kas kogu jõuk tuleb ilusti minu kui pea järel ja ma pean karaasi ees rattalt maha ronides selgitama, et kõik ei mahu siia? aga ei, neil jagus oidu lehvitada ja edasi sõita, kui ma kõrvale tõmbasin.

kõige õnnelikum:
suvi 2004. pärast magamata ööd ja teguderohket päeva pärispeal ja võsul hakkame südaöö paiku tallinna sõitma. ees auto, järel käru, kärul jawa, taga mina brõnniga. uni. hääl ära. sirge maantee. põhjamaa valged ööd, aga selle lühikese öö ilmselt pimedaim hetk. peterburi maanteele astub põder.
astub vasakult, suundadevaheliselt eraldusmurult. astub rahuliku ühtlase sammuga minu ja eessõitva auto vahele. vahe on paarsada meetrit. kiirus on mõistlik sada. jõuan vaid mõista: "põder.", kui olengi sellel kohal, kus ta oli hetkel, mil teda märkasin. aga ta on just astunud selle sammu. kui käe välja sirutaksin või laiaõlgsem oleksin, riivaksin ta saba. kui ta peeru laseks, tunneksin ma seda. möödume teineteisest kontaktita. siiamaani on kirikusse küünal viimata.
(tund hiljem, kui üritan oma seiklustest autos olnud ja mitte midagi näinud kaaslastele rääkida, räägin terve põneva loo õhinal ära, aga nad ei kuule midagi. mul pole häält. mõistan, et ma isegi ei sosista - ma ainult liigutan huuli.)

kõige kontrollimatum:
(kopipeist kodulehe brõnnilogist:)

Elvas võtab mu vanaisa mu kõrvadega kiivri, surub endale pähe ja nendib: täpselt paras. suutmata toimuvat takistada, kiirustan talle järele - vana mees astub kindlal sammul Brõnni suunas, võtab sadulast maha ronivalt Jürgilt võtmed ja istub selga. paneb käima, annab korra gaasi, nendib: "sportgaas!" ja võtab suuna kraavile. suudab sellest siiski mööda tuigerdada ja sõidab siis vaikselt minema.

kaheksa minutit õudust: otsime teda ümberkaudsetel tänavatel taga ja näeme lõpuks vastassuunast naasmas. samamoodi vänderdades. "jube oli!" ütleb ta esimese asjana, kui maha ronib. ei teagi, kummal jubedam oli - meil või tal. olla metsa taga ikka külje maha ka poetanud, aga õnneks seisu, mitte sõidu pealt.

kõige sõltuvam
sõit elvasse ema sünnipäevale juulis 2005. mäos hakkab brõnn kõiki suundi vilgutama, huilatab korra signalisatsiooni ja sureb siis välja. jään hämmeldunult seisma, kuid käivitan siis ja sõidan edasi. kilomeetri pärast sama jama. hämmar, start. kolme kilomeetri pärast sama jama ja rohkem ta ei käivitu. proovime hea ja halva ja kavalkusega, helistame signa paigaldanud i-le, aga ei saa targemaks. mis siis ikka, helistame käbile ja tellime käru, emale, et hilineme, saadame ühe kaaslase tartu poole edasi sõitma ja jääme ootama. süüa tahaks. lükkame brõnni paarsada meetrit tagasi, aga see on liiga raske töö. ootan siis, j toob mäost õlli ja süüa. korjan emmele põllult lilli ja keksin maantee ääres ikka ligi kaks tundi.

võimalik, et jätkub...

muinasjutuline september

esiteks. ma olen endale korraldanud väga sisuka sügise. mind ootavad praegu kaks, hiljem üks kord nädalas arturi lauluõpetaja (koos arturiga mõistagi), kord nädalas leeriõpetaja ja kord või kaks nädalas rahvatantsuõpetaja. jumal tänatud, et ma ei haarand härjal sarvist, et õppida just nüüd sally stuudios joonistama (ehkki ma väga kardan seda kohta, kus laps ulatab mulle pliiatsi ja ütleb: "emme, tee akutrell/koer/puu/karu/saabas!" ja et ma pole veel maksnud oma aeroobikatrenni eest (hoiame pöialt, et rahvatants ajaks nii higiseks, et rohkem sporti polegi vaja. seal on kaks ja pool tundi andmist, dai pohh, kui see sport pole!). aga arturiga võimlema või ujuma võiks ikka minna...

teiseks. ma mõtlesin täna miskipärast muinasjutuprintside liikidele. (sest ma takistasin arturi pääsu raadionuppude kruttimiseni ja seletasin talle, et ma olen kaheteistpealine lohe, ta ei saa must nigunii jagu, otsigu parem mõni niuke printsess (raadio), mille saab kätte võitluseta - tuleb vaid magavat ohvrit suudelda.)
ja vot siis ma jäin mõtlema, et miks üldse peaks üks prints nägema vaeva ja võitlema tuldpurskavate peadega mingi tibi nimel, kui võib lihtsalt otsida magava eksemplari ja suudlusega sama asja ära ajada.
a siis ma sain aru.
nende printsessidega, kelle ees on lohed, kaasneb tavaliselt pool kuningriiki. vaestel printsidel on seda kaasavara hädasti vaja.
aga need, kes lihtsalt magavad, on mingi needuse all, aga mingit nodi kaasa ei anta. see diil kärab neile printsidele, kel bemm ja maja juba olemas.
jeekim küll, nüüd meenub mulle, et need "vaesed printsid" polegi ju üldse printsid olnud, vaid mingid talupojad või loll-ivanid. need võivad magajaid ükskõik kui palju suudelda, tibide äratamiseks on ikka pärisprintsi vaja... okei, ma nüüd enam ei lahterda ega analüüsi muinasjututegelasi, ilmselgelt on sedamasti juttude lugemisest liiga palju aega möödas.
ikka teie
soodapeet

highlight of the day

ma oleksin peaaegu unustanud!
nägin täna alla aastaste laste laulu- ja mängutunnis ema, kes ütles ühe mu räägitud loo peale "assa lits!" või oli see soovkuulmine... igatahes olen ma positiivselt meelestatud, et kõik emad pole ogarad ninnunännutajad - okei, seal tunnis polegi paduogarad-, ja mõni lausa ropendab kahvel! no peale minu. ja no peale ploomi ema.

mis sest kõigest sai

lõheralli apseluutseks võitjaks kuulutan kiirmarineeritud lõhesuupisted:

300 g lõhefileed marineeritud 2 sl oliivõlis, kus on veel 2 sl sojakastet, pool tšillikauna, värsket koriandrit (no mul oli kuiv) ja 2 sl valge veini (või riisiveini)äädikat.
(marineeri 5 minutit, lao fooliumile ja kütsa grillil veel viis. kui ahjus, siis 225 kraadi juures, ikka viis.)


ps soolakala oli eile natsa soolane, pühkisin suuremad kristallid maha ja võtsin fooliumi ümbert ära, täna oli täitsa timm juba. supist juba rääkisin.

pps halb uudis on see, et rimis on juustupäevad. et keegi mind valvaks!

lihtne tõde

kui soola pole kohal, on mage.
kui pipart pole kohal, on... lits?

kalapäevad straight ahead!

mul lõi täna pähe, et ma olen usin ja osav perenaine. ja ossin kala. ma pole vist elus kala teinud, ammugi siis nii, et ostad terve kala. (kuivatatud vobla kunagi ossin, see ilmselt järelkuivab tänaseni õiskal toonase kalori toa rõdul.) no rimis olid kalapäevad, ja ma otsustasin, et teen teoks ammuse soovi siis koduski kalapäev korraldada. leti ees selgus, et kalapäevad tähendavad neljakiloseid terveid lõhu. õnneks roogitud, selgus lähemal uurimisel. kuna otsus oli juba valmis ning hoog sees ja pidurid on nõrkadele, võtsime ära.

nüüd on mul kapis:
kaks portsu imemaitsvat kartuli-tomati-juustu ahjuvormi (jäägid, tuleks ka ära süüa ju),
liiter lõhepuljongit,
ca 400 g ahjus käind lõhet basiilikuga (ja üks keedukartul võis),
paar saiatäit äkilist,
ca 500 g toorest lõhet (supi jaoks, on plaan),
ca kilo toorest lõhet, mille osas on variandid veel lahti. kas mingi pidulik ahjupraad (aga ma juba tegin ju ahjupraadi) või osa sisse soolata ja osa maitsvaks grillsuupisteks või...

a mul on nüüd fileerimisnuga. õnneks seda olin enne pihus hoidnud, nii et jube oli aint kala, mitte riistad.

kus kurat on mu

rehepapu raamat?
bonzo plaat?
rukka windstopper püksid?
shakira plaat?
aknapesuriist?
kristiina see keskmise raamat?

ma küsin edasi, kui midagi veel puudu jääb.
(ja see hunnik oli puudu juba enne murdvärdjate külaskäiku!)

teatepulk of the seitse

aega läks mis läks, aga aega läks. aga seitse fakti, kõik teile!

mul on laps, kes pole sellelt mehelt, kellega ma koos elan, ja sünnitamas käisin hoopis kolmandaga. pole aga probleem need kolm korraga õllepudeli taga kokku lasta või last hoidma jätta. suhtlevad kõik ka omapäi, ilma minu vahenduseta.

sel ajal, kui teie siin kuusteist aastat tagasi tänaval tanki kartsite ja kartulikoori sõite, sõitsin mina torontos metrooga edasi-tagasi ja sõin banaani. võin kinnitada, et ka mina kartsin tanki ja muretsesin eesti pärast, lihtsalt distantsilt. muidu oli mul väga poliitiline lapsepõlv, sest mu ema oli üks ersp asutajaliikmeid ja mina hängisin temaga hästi palju igasugu miitinguil kaasas. oli tädi lagle ja onu tunne, ersp suvepäevad ja sinimustvalge lehvitamised, eestimaa laul ja hirvepark ja mida kõike veel. seda kõike osana korraldiskomiteest. sellest jäi mulle muidugi külge päris palju – olen ilmselt elu lõpuni marurahvuslane, isamaaline ja natsionalist paraku kah. isa meelt, emakeelt hoian sellel maal!

ma sain ülikooli sisse tänu sellele, et kristina traks loobus riigieelarvelisest kohast ja läks avatud ülikooli – äripäeva kulul mõistagi. mina olin esimene joonealune ja pärast traksi manöövrit viimane joonepealne. samas, 18 meie kursuse noorest on lõpetanud alla poole vist, mina sealhulgas, nii et ma olen tublim kui nood ennemindsissesaanud.

mu juuksed on jälle nii pikad, et saab patsi punuda.

ma elan soklikorrusel. see tähendab keldrikorrust, aga viimane kõlab haisvalt („kadri“, eksole) ja kõik küsivad keldri peale, kas mul ikka aknaid on. vahel vastan, et on, aga klaasi taga paistab ainult muld ja vihmaussid. no jah, muidugi on. kolm tükki – köögis, toas ja toas. hommikuti ärkan liiga vara, sest aknast paistab päike sisse, päeval mängib kass köögipõrandal päikeselaigus. ja kui küsiti, kas meil siin keldris niiske pole, tavatses j-ö ikka kirjeldada, kuidas igal hommikul stalakdiidid laest alla pühime. tegelikult pidin mullu õhuniisutaja ostma, sest lapsele me kuiv õhk ei sobinud. ainus mure, mis siin korteris on, on ruumipuudus – 38 ruutu on 38 ruutu, eriti kui ca 10 katta mänguasjadega (osa tiliseb ja teine osa on ratastega). valgusest ega kõrgusest puudust ei tunne. ma vajan lastetuba!

ma hakkasin ajakirjanikuks mitte seks, et mul oleks mingi suur maailmaparandamise vajadus (no natuke vahel lööb välja siiski), edevus (sellega sama) või püstolreporteri soon, vaid sellepärast, et mulle meeldib kirjutada. aga ilukirjanduseks pole ilmselt piisavalt fantaasiat ja kirjanikuks ülikoolis ei õpetata kah. niisiis, tuli õppida kas kirjandust või ajakirjandust. viimasega tundus rohkem peale hakata. aga et ma ülikooli diplomini või isegi sisseastumiseni jõudsin, on üsna imekspandav, arvestades, miuke pätt ja looder ma keskkoolis olin. mõistus tuli pähe alles viimases klassis.

ma olen ristitud. ja kavatsen minna leeri, et ka mu poeg saaks ristitud.

kuulutan välja sügise

jõudsime koju. ma ei mäleta, millal me lahkusime, millalgi pärast jaanipäeva vist. jah, sest jaani me ju olime siin... selline tunne on küll, et terve suvi on möödunud tsiklitega ja karavanidega, telkidega ja autodega, bussidega ja kõrvaklappidega, vihmas ja priimusega, äikselõõsa sees ja lõkke ääres, hevi käes ja uinamuina paistel, rannaliivas ja purju sees. kõik on ära proovitud. nüüd olekski mõistus otsas, mis edasi - paras aeg koju kolida ja käbil tööle minna. sobivalt on ka ilm nii sügis, et ma otsisin pikad püksid ja kampsunid kapist välja. homme toome hõõgveini ja tee jaoks rummi ja lumelabidad kappi valmis.

väike poeteenindajate välimääraja

ma vihkan seda! seda juhtub kogu aeg.

sa lähed poodi ja hakkad müüjaga arendama vestlust mingil natuke tehnilisel teemal. aga sina oled naine ja müüja on mees ja ta halvemal juhul isegi ei kuula, mida sa räägid, seda lootust pole ammugi, et ta su jutuga arvestaks. (1) see ei juhtu ainult poodides, ka näiteks ehitajatega suheldes, kui tahad mingit asja tellida või aitad planeerida. sa lihtsalt oled tühi koht, sest sul on rinnad. (2)

õnneks on ka selliseid müüjaid, kes paari asjakohase küsimuse järel leiavad sus pädeva vestluspartneri ja te jõuate koos teemat ja asjaolusid analüüsides sobiva tooteni. (3)

(tõsi, on ka selliseid müüjaid, kes võtavad sind natuke liigagi võrdsena. nemad on tavaliselt tuttavad, enamasti mootorratturid, ja neile sa pead meenutama, et sul tegelt on rinnad.) (4)

on ka selliseid müüjaid, kes lihtsalt põhimõtteliselt ei võta kliente kuulda. (5)

ja on ka selliseid, kes on lihtsalt põhimõtteliselt head teenindajad, kes enne kuulavad su ära, siis saavad aru, mida ja miks sa ütlesid ja siis reageerivad. verbaalselt. pädevalt. (6)

näiteid? alustame algusest:

1. ma läksin jalgrattapoodi. (eelloona läksin eile konkureerivasse jalgrattapoodi ja kükitasin uurivalt lastetooli juurde maha. müüja astus ligi ja küsis ülisõbralikul omamehelikul toonil, kas saab aidata. muidugi saab aidata, lastetooli tahan. näitas seda ja teist ja seda ka, mida lisaks näha küsisin, pärisin ja uurisin, panime atsi tooli istuma, too vaatas onu algul ehmunult, pärast armunult. mina imetlesin tooli kinnitust ja onu rääkis et uued toolid ongi sellised, pakiraami peale pandavaid euroliidus ei tohigi enam müüa, sest olgem ausad, ise tõused sadulas püsti, kui äärekivist alla sõidad, aga väike pärdik võtab koos oma tooli ja nõrga selgrooga selle hüppe täie rauaga vastu. õige, nentisin, ja leidsin, et mõni eurodirektiiv on ikka mõistlik kah. onu siis kiitis veel, et see tool on väga universaalne, ja lisas vaiksemalt: "kui teil just gt pole." "mis-mis?" elavnesin mina. "on või?" küsis onu uskumatult (sest kõikidest müüdavatest rattamarkidest just ühele tool ei sobi ja just see mul juhtub olema, pole just 90%-line tõenäosus). ütlesin et on jah ja problemaatiline kahvel - kõik lisavarustuse hakmine on sjuke kepp et anna otsad. onu tundis kaasa, vaatasime veel nende müüdavaid naisterattaid, rääkisime maast ja ilmast ja leidsime, et tuleb gt poodi minna ja sealt pärida. nimelt olevat gt-l sjuke naljakas raam, et see tooli kinnitus ei mahu kafflist mööda.

siin sai nüüd eellugu läbi.) vaatasime lastetoole, kolm müüjat vaatasid arvutist midagi põnevat. astusin leti ette, tibi tuli pärima, mis vaja. "kas teil kunagi lastetoolide paigaldamisega probleeme on olnud?" küsisin. kõik eitavad ja üks agar kutt näitab et kahte tüüpi toole on - kui üks ei sobi, siis teine kindlasti. informeerisin neid, et konkureerivas poes teati kuulujuttu, et need pakiraamotoolid pole üldse lubatudki enam. kutt irvitas, et euronõude järgi peab banaan kah olema sellise, mitte tollise kõverusega. üritasin seletada, miks uus kinnitus, kus laps pakiraami kohal õõtsub selle asemel, et iga auk oma selgrooga isiklikult vastu võtta, parem on. kõik kolm müüjat kinnitasid, et nemad paneks ikka pakiraamile oma lapse. no hea küll. nentisin, et mina eelistan uut, ja kurtsin, et mu rattale ei pruugi see kinnitus sobida. "ei usu," oli affi reaktsioon ja selle juurde ta jäi. seletasin, milline raam, millised pidurid, olin valmis paberile joonistama ja soovitasin seda mudelit guugeldada, et pilti leida.

no hea küll, et ta ei usu mind, et ma midagi oma rattast jagan või et ausõna on seal hoopist teistsugune pakiraami kinnitus kui tema oma elus on näinud või tegelt ka oli ilge vaev tollele raamile ja piduritele sobivat porilauda leida. aga ta ei uskunud ka mu soovitust otsingufraas jutumärkidesse panna. pani alles siis, kui tema kolleeg sama soovitas. (tulemusele see meid ei viinud, sest pilti netis vähemalt selle nime all polnud.) täitsa masendav noh, ma seisan poes ja ajan jumalast tarka juttu ja no JUMALAST tühi koht noh!

2. kui meil kunglas ehitaja oli, siis ta ei kuulanud üldse, mis mina rääkisin, aga tegi kõik, mis jürg palus. isegi kui mina olin enne sama palunud ja ta mu pikalt saatis. muuhulgas jättis ta hakatuseks mulje, et kaht värvi plaate ei saa seina panna, kui ma tuli ruudulisele paberile joonistatud mustriga, kuidas sinised ja valged täpselt seinal suhtestuma peavad. kuid eriti meeldejääv oli kord, kui jürgi parasjagu polnud ja ma rääkisin, kuidas paekiviseina valgustavad lambid peaksid olema: "seinast umbes nii kaugel ja seina ulatuses kolm tükki võrdsetel kaugustel üksteisest ja servadest." ahah, ütles ta, ja jäi lolli näoga lakke vahtima. mõõtsime seina ära, tegin kiire jagamistehte ja ütlesin, mis vahede tagant need siis peavad olema. ta oli vaid. ütlesin veel ja seletasin ning näitasin, kuidas, miks ja kus täpselt. ta oli vait. ütlesin uuesti ja eriti veendunud toonil, mis vahede tagant augud tuleb freesida. ta keeras vaikides selja ja läks, paberitükk näpus, pliiatsit otsima. tegi siis paberil kirjalikult tehte 328:4=82 ja teatas valjult ja uhkelt sama numbri, millest ma talle juba kümme minutit lakkamatult rääkinud olin. ohkasin ja lubasin mõttes enam ise temaga asju mitte ajada - edaspidi rääkisin ma soovid jürgile, kes temaga sai rääkida, nagu mees mehega: "teeme siia punase seina." - "okei." või "põrandaliistud tulevad seinavärvi." - "tavai." või "siia vist peaks kipsist mingi eendi tegema." - "mhmh."

3. neid ikka on. õnneks. ausalt!

4. "erik kule, ma tahan klassikut osta. on sul midagi head pakkuda? mille vahel üldse valida? ilma gondliteta palun!" - "no lähme taha, vaatame neid rattaid ka, mis meil veel müüki pole pandud." - "oh, äge! siin olid hornet, mis tundus liiga baigi asend, ja bandit, mis oli ilgelt mõnus, aga õhkjahutusega. ega uuemad banditid veega ole juhuslikult?" - "mkmm. aga hornet parem, ta on ju honda!" - "seda muidugi." - "aga vaata seda. see pole muidugi nii klassik enam, sel on V2 mootor..." - "ei noh ma mootorit niiväga ei vaata, ma vaatan välimust ja asendit." - "no mootorit ostetakse ikka ka, mitte ainult välimust." - "aga ma olen ju naine! mina võin mootorit ka mitte vaadata!" - "no ma ei tea... no tegelt vist jah..."

5. "tere, kus teil laste kummikud on?" - "ma ei tea, küsige saalitöötajalt/tööstuskaupade osakonnalt." - "aga seal ei olnud kedagi, te olete lähim müüja, kelle ma leidsin." - "ei, seal on küll." - "ei olnud ühtegi." - vaikus.

6. (kassas, mitte vastava osakonna saalitöötaja juures:) "tere, muide seal juurikate juures on teil üks külmkapp, mis on actimeli täis ja see kapp on seest täitsa kuum. et need lähvad teil seal pahaks ja mõni äkki võtabki ja ostab ja siis on pahane ja..." - "oi aitäh, ma kohe helistan ja ütlen edasi, et nad uuriksid!"

eks ma teinekord täiendan. ja ükskord võtame veel kohvikulibud ette...

jawa tagasitulek

jawa ostsin ma viis aastat tagasi, kui mootorrattaisu peale tuli. ostsin, tegin load, putitasin, sõitsin paar korda ja lumi tuli maha. kevadeks oli brõnn majas ja jawa j-ööle maha parseldatud.

too sõitis suve, käisime kiluvarastelegi näitamas. nood olid kadedad ja tegid läänerannikule sellise salakavala ristmiku, mis jawa jalust niitis. juhtmed kärssasid kõik läbi, sinist suitsu kõik metsad täis, aga me tõmbasime traatidele teibi peale ja saime ikka edasi ehk tagasi koju sõita. kui j-öö zuki ostis, parseldasime jawa sergole.

too sõitis ka tublisti, viis teist rootsimaalegi näidata. rootslased kadedad polnud ja midagi hullu ei juhtunud.

aga nüüd on sergol ka välismaa mootorratas ja käbi ostis jawa "tagasi". jutumärkides, sest temal pole seda ratast kunagi olnud, aga minul on tunne, et jawa tuli koju tagasi, ehkki kodu pole enam õiska, vaid kalamaja karaasis, ja pere on kah 50% teine kui toona. aga ikkagi!
peaks temaga ilmselt kiirelt suuna kuskile välkasse võtma, et traditsioone aus hoida.

ajakirjale "korteriühistu" (kaastöö)

üks üksmeelne ühistu

meie ühistu esimees kurtis täna nii hirmsat nälga, et lubas täitsa maha surra. sõnad läksid suus lausa sassi teisel. aga kodus olevat aint kardulast. ütlesin siis, et kui mu poeg võimaldab, hakkan kotlekaid tegema. tema võttis seepeale mu poja kaasa ja läks koju kardulast keetma ja last hoidma ja mina sain meile kõigile kotlekaid teha. oli tore päev!

ilm ja tervis

kalendri järgi oli suve alguseni veel mitu päeva aega, kui kaloriga koos linna poole stepasime ja ma vabriku tänava otsas meenutasin: "suvel oli siin niii palju võililli...!"

ja täna pidas mingi kanali ilmalibu vajalikuks märkida, et homme tuleb PLUSSkraade kuni seitseteist.

ilusat juulikuud kõigile!

noh ja muidu oleme folgilt tagasi. plaan oli küll täna tulla, aga tulime eila, ja mitte seks et ei jaksanud või midagi, vaid seks et asi nagu lõppes kuidagi ära. tbilisi ajas haigutama, mõtsime vabalava juurde hängima minna, aga seal pakiti tehnikat kokku. osa toidutelke tegi sama ja tekkis eksistentsiaalne küsimus et nahhui meiegi niisama passime. kokkuvõttes jäime ajaliselt ilma viiest kontserdist - jõudsime neljapäeval neljanda ajaks viljandi ja lahkusime pühapäeval enne kaht viimast. ja kõik, mis saabumise ja lahkumise vahele jäi, oli tippkvaliteet ja superluks, mitte häda ega viletsus.
kaine ema, metallistist käbi ja 10-kuuse imiku kohta polegi nii halb, mis?

snelli teataja

ma teadsin, et ma elan koos mehega, kes aeg-ajalt mulle lilli toob.
aga ma ei teadnud, et see mees võib need ka omaenda õliste näppudega lõdva randmega korjata. ja mitte pargipeenralt varastada, vaid ausalt oma ligimeste aiast noppida. ja mitte mingeid niisama kõrsi, vaid kimbu ilusaid ausaid rukkililli.

(okei, aususe huvides ka sellest, miks ta need seekord tõi - ma kaks päeva varem küsisin enne oma lillevaasi korter kümnele laenamist, kas tal on plaanis mulle lähipäevil lilli tuua. ta muidugi raputas kiiresti pead ja ma laenasin vaasi välja. aga ta ei teadnud, et asi on vaasis, ilmselt arvas et ma norin lilli... no lilled igataheas kuivale ei jäänud, siin ega krt 10-s.)

*

kas keegi saab palun mõnest naisteajakirjast järele vaadata, mida mulle horoskoobid juunikuuks lubasid? ei saa olla, et ilma tähetakade juhatuseta juhtus niuke asi, et kolm (kolm!) inimest minu kaugest ja ülikaugest minevikust välja ujus. kõik korraga. esiteks eksole käisime rogeriga brõnnimas, ja tollega suhtlesin ma viimati no... üle kümne aasta kindlasti tagasi. teiseks leidsin blogosfäärist ühe, kellega suhtlesin nii kakskend aastat tagasi (no leidmine leidmiseks, aga me tundsime üksteist ära ka ja viisime otsad kokku ka. õigemini tema viis ja mina kiitsin takka ja kinnitasin tõeks, sest minul on blogis pilte ja nimu, temal mitte), ja enne kui juulipäike tõusta jõudis, klikkis orkutis end mu sõbraks (või vastupidi?) üks ca 15 aasta tagune, kellega on kindel plaan vähemalt üks kohv juua.

*

mul on üle üks lill, mille nimi on kas ahmea või ekmea või midagi sellist. st mul on üks suur, kes on ära õitsend, ja see ajas poja välja, kelle ma netilt eraldasin ja ümber istutasin, aga see hull suur on nüüd veel kolm poega ajanud. kahele ma leidsin soovijad, kolmas on üle. kurat see on nagu kutsikatega juba!

*

olgu meenutatud, et brõnn on müüa.

1995. aasta, 37 kilovatti, 500 kuubikut, 200 kilo.
super-ratas algajale naisele: rahulik ja madal, kuid kui vaja, läheb maanteel rekkast mööda kiiremini kui jõuad köhatada. selline salakaval bike mootor chopperi sees.
spidomeetrinäit ca 70 000, sellest 30 000 Eestis minu ahtri all.
rehvid uued.
küljes puldiga signalisatsioon.
kaasa nahast küljekotid. kummassegi mahub täpselt kaheksa purki õlut, nii et väga pikale matkale nendega ei lähe.
nukakett vahetatud ja klapid regullitud 10 000 km tagasi.
õli jmt vahetatud regulaarselt.
paagil moekas põselohk :)
mootorikaitserauad.
arvata võib, et 30 000 km pärast tuleb veorihm välja vahetada.
kaasa tagaistuja seljatugi ja clymeri manuaal ja õhuke omatehtud kate.
müün, sest armusin uuesti.
hind 48 000.
küsimused ja kokkulepped marioeoe@gmail.com. pealinna lähistel võin ise kohale sõita demoma :)

minu sümptomid

havi käsul, leevikese ema tahtel panen kirja mõne veidra asja.

kokkamises

kõike on alati üle. sest ma teen või ostan asju liiga palju. no igaks juhuks. kui kartulit juba koorida, siis palju, et täna keedame ja homme on hea praadida. muude asjadega samamoodi. aga homme ma satun poodi ja tuleb pelmeeni või pasta või kurat teab mille isu ja kartulid unuvad, ülehomme teen kiiruga praemuna, üleülehomme lähme üldse külla ja kodust kappi ei avagi. kui siis üleüleülehomme kergitan pannikaant, saluteerivad kartulid mulle ja kõnnivad ise minema.


majapidamises
ma keeldun ostmast ajutisi asju. tegelikult see polekski niiväga kiiks, vaid normaalne mõtteviis, kui ma poleks nii põhimõtteliselt selle vastu. kui ma tahan võitoosi ja leian, et see, mida ma plaanisin, maksab Röögatu Hinna, keeldun ma ostmast "midagi, et lihtsalt oleks võitoos". sest kui ma siis selle õige ostan ükspäev, on mul mingi käkk üle, mida kappi ei taha panna (mul on ainult üks köögikapp ja sellest ladu pole mõtet teha), ära visata ka nagu loll ja. ja kui mul oli diivanit vaja ja poes oli kõik kallis, keeldusin ma samal põhjusel ajutistest lahendustest. liiati, kui päris-diivan maksab 6000 krooni ja mul on 4000, siis oleks idiootsus panna 1000 ajutisele lahendusele (olid mingid kokkuvolditavad padjad), sest siis lahutab mind päris diivanist juba 3000, mitte 2000 krooni. ju ometi!


mujal
kui ma kusagile lähen, olgu kaheks päevaks või kaheksaks, on mul enamasti liiga palju asju kaasas. esiteks, eksole, ilm. küll ja küll nähtud, kuis imeline rannailm kahe tunniga külmaks oktoobriks pöörab. ja mina, vaadake, olen külmavares. (sokid näiteks peavad alati käekotis olema, äkki jääme õhtu peale ja varbad hakkavad külmetama!) aga teine ja vaat et olulisem põhjus on ka: iial ei või ju ette teada, mida ma tahan selga panna. no näiteks lähme nädalavahetuseks tartusse. muidugi võtan ma mugavad püksid sõidu peale, siis midagi koduseks olemiseks ja siis viis erinevat toppi linna peal hängimiseks - kolm õlapaeltega ja kaks varrukatega puhuks, kui õhtul on külm. (igat mitu seks et kust ma tean, kas mul on selle valge topi tuju või tahan sest siis seda punast. ja hoidku selle eest, kui just see, mille isu on, on kodus!)siis kampsuni puhuks kui on külm, seeliku puhuks kui on seelikutuju ja Kõige Timmimad Teksad. siis mõned stringid teksade alla (kõrtsuplaaniks) ja mõned toekamad alukad (külma ilma ja pargipingi puhuks) ja kurat teab veel mida. noh ja siis me ilmselt ei viitsigi välja minna ja kasutust leiavad ainult need mugavad koduriided ja reisikostüüm ja kõik see ilu ei jõua kotist väljagi.
aga tsikliga matkamine õpetab isegi minusuguseid hulle, kui vähe on TEGELIKULT asju kaasa vaja võtta. tõsi, ainult neiks kordadeks, kui tisklimatk on. nõdal hiljem autoga kuskile sõites võtad jälle kohe mõnuga!

oma sümptomitest võiks rääkida kitty ja vaike.

eesti kultuuri vihkaja ja rahvavaenlane number üks

mina olengi.

seisin laulupeol ühes toidusabas, mille pikkust pole mõtet kirjeldada - kes teab, tunneb kaasa, kes ei näinud, ei usuks nigunii. mind oli letist lahutamas veel nii kolm-neli inimest, kui minu ees seisjaile pakuti raha, et "me ei saa sappa jääda, äkki ostate meile ära". rahvariides daamid. kõnetatu oli pisut kohmetu, mina aga tõstsin nördinult häält: "kas te nalja teete või, vaadake palun, kui paljudelt inimestelt te seda täpselt palute, terve see järjekord seisab siin ja ootab!" üks vanem daam ütles selle peale eriti pühalikult "no kuulge, nad on ju lauljad, nad peavad lavale minema! teate, ma ostan teile ise ära!" veelgi nördinumalt kirjeldasin lauljate supikööki, kus ei küsita raha ega ole sjukest järtsi, ja tõika, et igal sabas seisjal on kindlasti põhjus, miks tal kiire on, mind näiteks ootab väike laps, aga ometi kõik seisavad. selle ajal kadusid sulid öhe ja daam jäi vait.

tähelepanu väärib ka fakt, et laval olid mudilased ja lava kõrvale kogunesid poiste- ja meeskoorid, nii et kiire neil rahvarõivureil päris kindlasti polnud. aga sellistele asjadele need vanemad daamid ei mõtle, nemad mõtlevad ainult et mõtle, nemad on ju lauljad, ja meil on ju nii pidulik päev, kuda me neid siis vahele ei lase!

annan ära

mihkel mutt "kerge meel. uni"
ergleis "antiikkirjanduse ajalugu"
business dictionary (the penguin)
anto raukas "eestimaa viimastel aastamiljonitel"
saksa-eesti sõnaraamat (1970)
rein helme "1812. aasta eestis ja lätis"
"roheline maakond: lääne-virumaa" (by lääne-virumaa keskkonnateenistus)
neale donald walsch "conversations with god"
eduard vilde "kogutud teosed" (1933. dr aadu rebane. minu tohtrid uuel teel.)
science fiction. english american short stories.
julian gilbert "noore ema teatmik"
jerome. k jerome "kolm meest paadis" (1 lk puudu)
maurice le blanc "kolmekümne kirstu saar"
võro-seto tähtraamat (2006)
friedrich dürrenmatt "romulus suur"
aron gurevitš "viikingite retked"
jüri selirand "muinasaeg. muinasteadus. muinasteadlased"
ürgühiskonna ajalugu
suhtekorraldus vabaühendustes. käsiraamat kommunikatsioonist ja meediasuhetest
l. kaas "vabaduskiri"
vana ÕS (1984)
j. selirand "urniväljadest ümarkääbasteni"
m. zaborov "ristisõjad hommikumaal"
f. scott fitzgerald "the great gatsby"
rokkmuusika käsiraamatud I ja II
rudyard kipling "poems. short stories"
eesti-saksa sõnaraamat (1923)
edgar rice burroughs "tarzan of the apes"
sünonüümisõnastik
eesti-inglise taskusõnaraamat
rumeenia-eesti-prantsuse-vene vestmik
inglise-eesti sõnastik (taskuformaat, 1991)
arvo mägi "euroopa rahvaste ajaraamat"

riiulisse on uute raamatute jaoks ruumi vaja. praegu hoian neid laenus, sest kodus pole kohta. soovid kommentaariumisse või marioeoe@gmail.com, ülejääk läheb taaskasutuskeskusse.

hoolsa perenaise seitse nippi

mõelnud hoolas perenaine teha kastet. tellinud poest vahukoort, poodnik ei teadnud, palju vaja, ja toonud suure. natuke vahukoort olnud järel ka mingist eelmisest toidust. kuna hiigelkauss oli täis ka maasikaid, leidnud hoolas perenaine, et säästlik oleks mitte mõlemaid raisku lasta, vaid neist kokku üks maitsev parfee keevitada. hakanudki keevitama.

keevitamise käigus selgunud, et üks vahukoor on pisut tükiline. hoolas perenaine tellinud poest järgmise. samal ajal, kui käskjalg poes oli, leidnud aga perenaine, et nii koore maitse kui lõhn on superluks, kasutame ikka selle ära. aga koor olnud juba teel. nii saanud hoolas perenaine hoolimata hoolsast ärakasutamisest siiski kappi ühe üleliigse vahukoore.

samal ajal, kui hoolas perenaine toas koort vahustanud ja maasikaid purustanud, söönud mehed õues suurest kausist isukalt jutu kõrvale maasikaid. hoolas perenaine siis saanud kausipõhja jäänuid põrnitsedes poriseda, et sealt pidanuks veel parfee ja koogi peale kah jaguma. mehed vabandanud, et nad ju ei teadnud. kõik jäänud sõpradeks, sest ega perenaine neid tõesti hoiatanud.

samal ajal, kui hoolsa perenaise truu saadik olnud parfeed naaberkorteri külmikusse valmima paigutamas (hoolsa perenaise külmik on mulluseid maasikaid täis, sinna magustoite ei mahu), meenund perenaisele, et oh raisk, seda lahtikäivat vormi läheb ju koogi ümber vaja! helistanud hoolas perenaine korter kümnele ja palunud laenuks sealset vormi.

maasikad olnud nüüd teatavasti peagu otsas, aga kaks magustoitu kappides kaunistusi ootamas. aga pole viga, mida ei saa parandada - hoolas perenaine läinud hommikul turule ja ostnud maasikaid - kuna need olid nii ilusad, võtnud kohe terve kasti.

nii olnud hoolsal perenaisel, kes alustas kokkuhoidlikust mõttest üleliigne koor ja maasikad ära kasutada, liiga palju maasikaid, üleliigne vahukoor ja kokkulaenuatud koogivormid.

ma olen tänavu juba

* käinud kahel motokokkutulekul
* käinud kolm korda kaugel teises linnas
* sõitnud paduvihmas*
* sõitnud päikselõõsa sees
* sõitnud "seljakotiga"
* sõitnud gängiga
* ületanud 70 000 km brõnni odomeetril
* saanud visiirile suure kollase vedela pleki, mis hiljem õietolmuks kuivas
* sõitnud juba tuhat ja mõnisada kilomeetrit
* kohanud vanamehi klassifikatsiooiga "ma olen ise ka vana jawamees..."
* läinud bemmiga liikluses kraaklema (sest ta sõitis mulle ette) ja näidanud talle näppu (sest signaali jaoks pole aega, kui üritad end ja oma ratast päästa)
* saanud bemmilt näpu vastu kah
* ujunud kahes lõunaeesti metsajärves (neist ühes paljalt - keset päeva - ja otse loomulikult silkas sillale neli väikest last just siis, kui me olime vees, ja üldse mitte meetri või kahe kaugusel ujumissillast) ja ühes loodeeesti meres

seda kõike siis brõnniga. arvestades, et selle kõige ajal on mul alla aastane laps, kes saab veel rinda, pole see üldse paha hooaeg. ma tegelikult ei kujutlenud üldse, et sellest plaanist tegelikult ka võib asja saada. aga õnnekombel (kui käeluumurdu võib õnneks nimetada) on käbi tänavu rat-ta-ta ja autoga kassile küüdi pakkumine pole üldse võimatu.


* teate, miks on hea paduvihmas sõita? sest siis sa mõtled: "türa küll, kui hea on ikka kaasaegne varustus!" ja sul on hea meel, et oled just nii palju raha, ja mitte kopikatki vähem, sõiduriietesse investeerinud.

kakssada kilomeetrit ja...

veel üks.

tubli, mari!

bussi uksed olid neli päeva lahti.
kodu uks oli terve päeva lahti (no ilma et kedagi kodus olnuks).
parkimistrahv tuleb 14 päeva jooksul ära maksta, aga kui sa selle vaidlustad, on neil 30 päeva aega vastata. vahepeal on 16 päeva aega mind maksmata jätmise eest vangi viia. see on nimelt nii või?

aga ikkagi mulle tundub, et mul läheb paremini kui kaloril. kes olevat kusnud rahumeeli ja silmanud seinal või lae all üht hiiglaslikku byronit. vaadanud ja kusnud ja kusnud ja vaadanud ja siis puhunud ämmelga peale. see ehmund tuule peale ära ja sadanud põrandale, kalor kiljatanud ja keksinud jalalt jalale. tuba kõik märg.

i've got one hand in my pocket but the other one looks cool as hell

no ei ole seda rahu et istud maha ja kirjutad lihtsalt. ma siis proovin vähemalt, üle pika aja.

mul on uus kiiver. tore asi küll, aga õpetuseks järeltulevatele põlvedele:
uduvastasus on tore asi visiiril.
päikesesirm on küll väga tore, aga prillid on sada korda paremad. visiiril on täpselt üks eelis: selle saab silme ette näpuliigutusega ilma kiivrit peast ja tagasi kolimata. aga kui see kuramuse sirm on väljaspool visiiri, on see üks rist ja viletsus. no esiteks saab teda kasutada viad siis, kui visiir on all. aga kiiver on hea ja tihke, lõua all korralik tuulekaitse ja puha, ja kui visiir on all, on sees umbne. maanteel tore, aga linnas on umbne, eriti kui kogu aeg seista tuleb. aga kui visiiri paotada, jääb allatõmmatud päiksesirm just vaatele ette. nii et vali. kas õhk või päikesevari.
teiseks on nüüd putukatele avali kaks läbipaistvat pinda. ja kui need pealekuti panna, on üks topeltsitane kiht...

ma jõin ükspäev terve õlle üksi ära! taevalik tunne, pole midagi öelda. alkoholivabad õlled, ükskõik kui head (ja ma olen küll kogu turu läbi proovinud), ei saa ikka Õlle vastu.

tänane vihm tallinnas on minu tegu. tulin koju, tõstsin pesu õue, et panen kuivama. hakkas tibutama. seirasin taevast. pokkerimängija nägu oli taeval - optimist öelnuks, et poole tunni pärast jääb sadu järele ja õhtuni paistab päike, pessimist, et nüüd sajab kaks nädalat jutti. mina otsustasin, et tegelikult otsustab asja minu käik: kui laon tuppa, tuleb kohe päike välja, kui õue, sajab õhtuni. leidsin, et las sajab, siis me ei pea muru kastma, ja panin õue. nüüd ta siis seal kuivab... peaks väänama minema.

tervitustega klassikutelt

kui asi kiiresti liigub peab ta olema punane.

(maarjakene, 2007)

pole valesid naisi, on lihtsalt mehed, kes suudavad isegi malbeimast naisest nõia teha.

(kaktus, 2007)

ps kas keegi kogub tikke? ma annaks suure osa oma tikutopsikogust ära. jätaksin ekstravagantsed (lahedad kujud ja muud kuulid lahendused) ja ajaloolised (valimiste omad nt) ja igasugu turismimajanduse annaks ära. aga minema visata ei taha ja tarbekaup see nagu ka pole, kollektsionääri tahaks.

tibide värk

ma polnudki varem sellele window-shoppingu väljendile niipidi mõelnud.
(ja see, et kalor oma blogis selle enne mind ette võttis, näitab vaid, et tal on rohkem aega. mõte on minu. minu!)
kusjuures see nakkab. mu ema läks nädalavahetusel ka poodi uhkelt asju tooma, rahakoti jättis koju kui ebavajaliku.

teenused saladuseks!

kuusteist minutit ja kaheksateist sekundit (loe: viiskend seitse krooni ja kaks senti) kulutasin ma ifitibiga kindlustustingimusi arutades, kui selgus, et minu uuritud toodet nad enam ei paku ja veebis, kust ma tigimused printisin, pole sellest silpigi.

nagu jalgrattasõit

tsikliõit on nagu jalgrattasõit: kui sa ka terve hooaja oled vahele jätnud, tuleb sadulasse naastes hiljemalt saja meetri pärast kõik nii meelde, nagu oleks eelmińe sõit olnud eile. või täna hommikul.

ehk siis on brõnn talvekorterist suvve kolitud. tõin ära, kihutasin ülevaatust tegema, siis koju last toitma ja siis söögipoodi. huvitav, kui palju selliseid koduperenaisi on, kes võtavad õhtul kiivri ja tuiskavad kõrvade lehvides kroomiga prismasse? eriti lahe, kui kass linaga kõhul oleks, aga see kuulub kunstfotode, mitte reaalse liikluse maailma.

ja paslik on vist meenutada, et brõnn on müügis.

aitäh paberi eest

e-riik on tore asi, aga kusagil on tehtud uuringuid, mis teatasid, et pärast e-stumist suurenes kontoreis kuluva paberi hulk, sest kõik printisid asju välja, et neid siis mõnus lugeda oleks.

ja no ausõna, peabki printima!

mulle meenus, et ma pidin ülikoolipäevil ühe inglisekeelse luuletuse kirjutama. inglise keele õppejõud oli veel kõvem kivi kui mina ja meil seda jahvatamist ikka jagus. aga luuletus tuli super-timm. lappasin oma koolipaberid läbi, aga ei leidnud - seda ma pole omal ajal välja printinud. loomulikult pole seda ka arvutis - see jäi üle-üle-üle-eelmise arvuti eelviimasele kõvakettale, mis kas läks katki, sõid viirused ta ära või viidi pandimajja. vahet pole, aga nii need asjad kaovad. no nagu arturi ja brõnni pildid läksid mu läppari sees murdvärdjatega ilma peale kõndima.

aga luuletust otsides leidsin terve hulga vahvaid inglisekeelseid kirjandeid, seiklusjutte, reisikirju ja muid memuaare. kirjutatud kurat teab miks - kas inglise keele õppejõu uudishimu rahuldamiseks, ühe inglisekeelse loomingulise aine tarvis või viimase raames välja antud ajalehe 'wazzup' veergudele. seda jagati vist tartu kõrtsides ja seal oli pikk jutustus sellest, kuidas me evaga rootsi laeval lontusid ja rootsi türklasi ............. (leia ise verb, mina ei leidnud.) ma olin unustanud, et ma selliseid asju kirjutanudki olin, rääkimata lootusest nendega veel kunagi kohtuda.

et siis tänane mõttetera: prindi toredad asjad siiski välja, mis sest et meil on e-ajastu.


PS irooniline, et ma labeldan selle mõtte itinippide alla, mis?

postitants

minu ema ei julge tuludeklaratsiooni posti panna, sest "siis see kindlasti venib kuus päeva ja pärast on mul jälle mingi kuradi viivis". ma vihjasin, et õige päeva tempel on see, mis loeb, mitte see, mil toode maksuametniku lauale jõuab. "äkki nad ei panegi siin tartus templit, et noh, sama linn, milleks," kahtles ta ja korraldab siiski ümbriku käsitsi kohaletoimetamise. (e-panka tal pole, sest häkkerid on ju ja "mõtle kui tuleb üks suur üleüldine katkestus!!")
mis kindel, see kindel.

parimad on valitud

on selline ütlus et sõel on tihe. mis peaks justkui märkima, et vaid parimatest parimad jäävad. aga kui nii vähesed jäävad, siis on ju sõel hoopis hõre. ja suurem osa jamast läheb suurtest aukudest ludinal minema. mida hõredam sõel, seda raskem konkurss justkui.
no olgu, võibolla mõeldakse tiheda sõela all seda, et raske on läbi pääseda. aga kas siis konkursi eesmärk on läbi sõela pressida? aga kui kõik läbi pressivad, kes või mis siis sõelale jääb? kõnts ju ometi mitte?

eks see ilmselt oleneb. puljongi puhul tuleb parim läbi sõela, pasta puhul jääb sõelale. ja sõel võib isegi sama olla... tobe ütlus siiski. nagu ka üleloomulik. et nagu liiga loomulik? miks sellega siis ebaloomulikku märgitakse? nagu see extraordinarygi.

dna on parem kui näpujälg

Read my VisualDNA™ Get your own VisualDNA™

via roger.

ma pole vist iial mingitest sjukstest testidest nii täpset enda portreed lugenud.

rehepapp

kas keegi teist on laenanud mult "rehepappu" ja enda riiulisse unustanud?
mul oli ju, a enam pole!

müüa mootorratas

tahtsin pealkirjaks panna, et müüa helesinine unistus, aga brõnn on must, mitte helesinine.



igatahes:

panen müüki kolm suve mind truult teeninud Brõnni.

1995. aasta,
37 kilovatti,
500 kuubikut,
200 kilo.

super-ratas algajale naisele: rahulik ja madal, kuid kui vaja, läheb maanteel rekkast mööda kiiremini kui jõuad köhatada. selline salakaval bike mootor chopperi sees.

spidomeetrinäit ca 70 000, sellest 30 000 Eestis minu ahtri all.
rehvid uued.
küljes puldiga signalisatsioon.
kaasa külgedel nahast kotid. kummassegi mahub täpselt kaheksa purki õlut, nii et väga pikale matkale nendega ei lähe.
nukakett vahetatud ja klapid regullitud 10 000 km tagasi.
õli jmt vahetatud regulaarselt.
paagil moekas põselohk :)
mootorikaitserauad.
arvata võib, et 30 000 km pärast tuleb veorihm välja vahetada.
kaasa tagaistuja seljatugi ja clymeri manuaal ja õhuke omatehtud kate.

müün, sest armusin uuesti.
hind 50 000.

küsimused ja kokkulepped marioeoe@gmail.com. pealinna lähistel võin ise kohale sõita demoma :)

NSEO*

see on see ilm, kui tuleb ajada selga oma must nahk ja pähe mustad sunnid, pista mängijasse kadunud genialistide "naistele meeldib", kruttida aken alla ja tallata volüüminuppu ja sedasi käbi van'iga linna peale kruisima minna. iga foori all võid siis kõnniteedelt ja ümberkaudsetest autodest kenamad poisid endale bussi noppida ja väljasõidule viia. las käia!

ainult et artur magab mul nüüd autos ja ma ei keera makki põhja ega aknaid alla. ehk järgmisel kevadel, kui ta mõne vanaema hoolde jätan, kui ise lantima lendan...



* mäletate?

neetud öö

ma olen neetud: mul on telefonineedus.

iga jumala kord, kui mul on vastamata kõne tundmatult numbrilt või ma teen erilisi pingutusi, et telefonile vastata - magav artur süles ja telefon kaugel või just paljalt vanni roninud, et duši alla minna, ja telefon toas mõne jope taskus -, või teinud erilisi pingutusi, et vastamata tundmatule tagasi helistada - nt keset superlärmakat üritust -. on helistanud mõni vale number. küsitakse leenat või aljoošat või uuritakse inglise keeles, kes ma olen. nii olen ma loobunud võõrastele vastamata kõnedele tagasi helistamast. nigunii on mingi jama jälle.


ma olen neetud: mul on kinganeedus. algas kunagi nii kolme aasta eest, kui ma ostsin endale uued talvesaapad. ostsin ära, käisin paar korda, ei olnud üldse nii mugav kui vanadega. viisin vanad kingissepa juure, kes nad imeilusaks tagasi tegi ja uued jäid kappi. rohkem pole ma uusi saapaid näinud.

vol.2 tuli pisut hiljem õiska kommuunis, kui kalor sünnipäeva pidas. üks külaline piidles mind tükk aega ja küsis siis, kas ma olen kohalik. viipasin viisakalt keskmisele uksele: mina elan seal. vaatas ja ohkas: jah, ma vaatasin et sul on sussid... ma niii tahaks ka susse! lahke inimesena juhatasin ta enda juurde ja tuhlasin tema kommentaaride saatel läbi suure jalatsikuhila - no tsiklisaapad, talvesaapad, suvekingad ja iga hooaja alternatiivid ja j. vastav komplekt, peokingad jne. neid ikka oli seal. kaevasin välja oma NB sandaalid, sest need olid reguleeritavad - tal oli suuuur jalg. aga ei sobind talle needki. mingi loogika leidsime, et kui ta sussid paneb käte otsa, siis käpuli käies on pooltel jalgadel sussid olemas, aga teostuseni see ei jõudnud. (ma kahtlustan, et härra oli ülikonnas nigunii ja see polnuks väärikas.)
ja vot kevadel olid mu sandaalid läinud. sestsaati nimetangi ma seda härrat sussi-ummiks: pole muud seletust kui et ta need tasku ajas ja kaasa võttis.

vol.3 on siis nüüd: panin sügisel jalatsikuhja oma tossud ja kingad ja nüüd neid enam pole.


ja nagu elu niigi põnev poleks, oli meil õiskal Josh ka: kohalik poltergeist, kes armastas asju ära peita. kord võttis mu load ja pani päev hiljem otse nina alla tagasi. ses m,õttes keset nina, et mina nägin neid viimati poes, kui oma isikut tõendasin, vahepeal pold kusagil, ja siis üks hetk olid mu ees paberihunnikus, mida parasjagu sorteerisin. oli hunnik, kust jagasin asju teistesse hunnikutesse, ja kui korra selja pöörasin arvuti poole, siis naastes olid äkki load...

nii ta ikka jantis, aga mu võtmekimp hakkas niipalju meeldima, et ei toonudki enam tagasi. tulin koju, keerasin ukse lukust lahti. võtmed olid käes, kui sisenesin, sest mäletan, et tahtsin nad seespool ukse ette keerata, nagu meil kombeks oli. a kellegi kimp oli juba ees ja astusin tuppa. rohkem pole ma neid näinud. ei leidnud toona korterit läbi kammides, ei leidnud hiljem välja kolides ja pole kuulnud ka, et sumps korterit müügiks tühjendades oleks leidnud.

no ütle raisku

kas olen ma lõplikult lolliks läinud või on murdvärdjad kaasa viinud ka mu kevadjalatsid - meestekingad ja tossud. aga kui neid mu kodus pole, siis ma ei kujutle, kus nad veel võiksid olla. hakka või uskuma, et siin käis sussi-ummi!

mina, see on artur

kui me sünnitusmajas olime, siis me haigutasime eranditult ainult sünkroonis: ühed suured ja ühed pisikesed lõuad kisti alati korraga pärani. ja mõlemal käis haigutuste-ringutustega kaasas naljakas suureamplituudine värin. täpselt ühesugune. imestasin.

kui me kodus oleme, siis on artur viimastel kuudel hakanud nina kirtsutama. niimoodi naljakalt nagu jänes, aga ainult ühe korra, mitte sadu ja sadu, nagu jänes teeb. ja kalor vahel hüüatab mulle: „äh missateed, kass teeb nii!“

ja ma magan vahel, käed sirgelt küljel, nagu artur on algusest peale teinud.neid asju oli veel.

ma annan teada, kui telekapulti närima hakkan või lillkapsapüree suu asemel kulmude vahele sihin (just nii juhtus noorhärra Teise Ampsuga).

märjaks läheb

ma kunagi ei suuda otsustada, kas astuda sügavasse või teadmata sügavusega lompi kikivarvul või hoopis kandadel. sest varvastele toetuda on loll - kingadel-saabastel on ju kand/konts kõrgem, miks peaks talla kõige õhemale osale astuma sügavas vees? ja kandadele toetudes käivad püksisääred vees.

nutikas inimene astuks kandadel, jättes kingad kuivaks, ja hoiaks pükse tagant üleval, säästes needki. aga kes siis käru lükkab?

mis imelik masin see olla võib...

nunne tänaval kõndis see punaste lokkidega poiss, kes telekas g3 telefone reklaamib. käes oli tal väga suur antiikne lamp. näete? hinna sees! näete?

täitsa naljakas oli.

ja nunne tänaval oli kalori auto kohal mingi punane škoda. algul vaatasin et tohoh, otu on auto punaseks värvinud, a siis märkasin et marki on ka vahetanud. väike kahtlus jäi, et äkki on kellegi teise auto, ja jätsin seekord graffiti tegemata. (kui te näete linnas autot, mille uksel on kiri "ö oli sin", siis teate, et ühel tüdrukul on näpp porine.)

ja ega see talvel kärutamine palju erinev midagi. lihtsalt lükkamise asemel tuleb täie jõuga rammida, et selles lumes midagi üldse liiguks; autosid tuleb kriipida, sest kõnniteed on täis pargitud (muidu on ka, aga nüüd võtab lumevall veel kummaltki teelt meetri); õues tuleb püsida, sest poes on palav; ja kindad tuleb käes hoida, sest randmed on niigi täitsa läbi. (aga vot täna tõstsn vankrist korvi välja, see on ikka mitumitu kilo raske "voodi". nüüd lebotagu suurte laste istumiskärus, mis õnneks kah pikali käib.)

oh ja viru keskuse alla keldripoodidesse tuleb minna nii, et sa lähed ümberkaudsete ristmike kaudu ringi ÜMBER viru keskuse, et liftiga tunnelisse sõita ning sealtkaudu läheneda (sest keskuse liftidesse on tiinekad vist lausa sisse kirjutatud, lisaks on seal palav). ning siis sa leiad, et see lift on katki. lifte on küll kokku kolmel nurgal, aga järgmise juurde pääsemiseks tuleb ju jälle kilumeetrine ring teha...

tartu heaks

ma muidu olen siin tegelnud ikka enda, mitte ühiskonna asjadega, aga erandid ei hüüa tulles.

tracker ja uus blogger

mu extremetracker on ikka veel 18. veebruaris. mida ma tegema pean? ta lihtsalt ei loe enam külastusi ja kõik. see juhtus pärast seda, kui ma korraks (laupäeval? ei, reedel?) ta ära võtsin kogemata. siis panin tagasi ja siis tegin veel selle varguseposti ja toda päeva luges kah, aga pühapäevast peale enam mitte. miks?

et mida siis teha

no ma olen nüüd mõelnud.

trellid?
kole. ma keeldun vanglas elamast, vähemalt ilma kohtuotsuseta.

signalisatsioon ja turvafirma valve?
kalorit see ei päästnud.

olen otsustanud, et päästaks ilmselt vaid kaks asja.
eisteks, mehitatud valve. ehk et kui ma ära lähen, kutsun kellegi seniks siia ööbima.
teiseks, osta turu väravast onu põuest kolm kutsikat. ei mingeid koolitatud rotikaid - ausad sõnakuulmatud närvihaiged krantsid, kes pole sõnakuulmisest kuulnudki. ja ketitada nad siis akende kõrvale. hästi lühikese ketiga. nii värdjad, et ise ka ei julge ligi minna.

tegelikult ma tean, mida ma teen. aga seda ma ei ütle.

mu kodus käisid vargad

ja viisid ära mu viimase nelja aasta elu. pildid, jutud, koolitööd, koduleheküljed... arvuti siis. kas ka muud, ma veel ei tea, ma olen tartus. saame näha.

seniks andke nõu:
kas läpparitel on kuskil "must nimekiri", kuhu ma enda oma nüüd kirja võiksin panna?

mis nad nendega teevad, viivad pandimajja? on mõtet pandikaid kammida ja oma masinat otsida?

kas ma saan midagi veel teha?

kuidas nad arvuti käivitamisel küsitavast passwordist mööda saavad ja kuidas kõvaketta tühjaks?

kas pole neile paras, et see masin on neli aastat vana ilma akuta käkk, mis praegu maksab paar tuhat krooni? ja et pole mu kodus ei juveele, ei plasmaekraaniga telekaid?

nad muidugi otsisid hoolega, nii et mind ootab ees 38 ruutmeetrit poriseid jalajälgi (alustades voodist, sest nad sisenesid magamistoa aknast, kust pole mujale astuda kui otse padjale ja sealt üle voodi teise tuppa) ja sama palju politsei sõrmejäljetahma. ja eks asju võib puudu olla muidugi veel. aega neil oli.

hämmastavalt palju sõnu tean ma. viimased 10 tundi olen vihast värisenud ja muud juttu kokku hoidnud säästmaks energiat, et kord veerandtunnis kõlavalt paisata: värrrrrrrrrdjad. annaksin pool kuningriiki, et saaks end täis juua (aga ei saa, sest arturi söögisedel on minu omaga otseselt seotud) ning kange tahtmine on midagi lõhkuda. segi lüüa kellegi ilus nägu, poriks trampida mõni kena lillepeenar, mäsaks peksta kena auto või lihtsalt nõusid vastu seina puruks loopida.

värdjad.
värdjad!
VÄRRRRRDJAD!!!!!

ökopatareid?

läksin kord mahekauba esinduskauplusse pesupähkleid ostma. uurisin viisakusest terve kaubavaliku enne läbi, küsisin selle ja tolle hinda, ning kui ring peal, palusin pähkleid. aga vot ei olnud. "tulge esmaspäeval, siis peaks tulema."

no sellele "peaks tulema" jutule jääb eesti kaubandusvõrgus ainult loll lootma. lasin ikka mitu nädalat mööda ja siis helistasin, kas pähklaid on. on, vastas reibas mehehääl. on lahtiselt, kaaluga, ja on vedelat pähklitest saadud pesuainet.

et ikka kindlalt mitte tünga saada, küsisin, kas ikka kentmanni tänaval. kiitis takka, et kentmannis jah.

ukerdasime siis täna arturiga kohale. marssisin sisse ja küsisin pähkleid. müüja ütles, et on. uurisin riiulis kilost kotti. hinnasildid rääkisid kilost ja poolest. oletasin, et kuskil nurgas on tünn või kartulikott suurema kogusega ning riiulis näidised valmis kaalutud.

müüja küsis, kas see kilone kott sobib.

ütlesin, et kallis, et noh, võtaks nii kolmandiku sellest.

müüja ütles, et kaaluda ei saa, sest kaalul on patarei tühi.

vaatasin hinnasilte ja mõtlesin, et no ma võin siis ju 300 grammi asemel pool kilo võtta. aga poolele kilole viitas vaid silt, pähklikotti polnud. verbaliseerisin oma küsimuse, kas kilo ongi ainus võimalus. jah, teatas müüja lihtsalt.

ajasin jalad harki ja jäin keset poodi kurjalt seisma. "kas te teete nalja või? eelmine kord neid polnud, ehkki ma olin enne tulekut hoolikalt uurinud, millistes teie poodides neid on. nüüd ma helistasin ette ja eile öeldi, et on lahtist, kaaluga pähklit. mitu korda ma pean siin käima ja tünga saama? väikese lapsega siia kesklinna ronida pole ka mingi lihtne asi." jne. (targu jätsin mainimata, et ma elan kesklinna kõrval - las arvavad, et ma tulin türilt hommikuse rongiga.) tädi ehmus mu paukumise peale ära, nagu pidigi, ja helistas kellelegi. ja küsis, kas mingi jüri või ants või keegi toob kaalule patarei ka, sest üks tahab siin pesupähkleid osta, ja millal ta siis jõuab selle patareiga. pani siis toru ära, tõusis ja läks ohates kusagile tagumisse nurka. "noh, mis sai?" küsisin selgitust - no mis ma passin, äkki ei saagi. - "läheb pikalt." - "kui pikalt?" (artur magab tunnikese ikka veel...) -vaikus. - "mis patarei sinna läheb, kas te mõne teise asja seest ei saa siis võtta?" (mul on vankris nelja patareiga beebivalvur...) - "eks peab siis sellega proovima," võttis müüja nurgast mehhaanilise kaalu.

no tule taevas appi, neil on korralik kaal, isegi mingite vihtidega ei pea jurama, üks kaalukauss ja üks seier, ja nad saadavad kliendid, raha näpus, koju, sest digikaalul on patarei tühi!

müüja kadus tagaruumi kaaluma (pähkleid võttis sest kilosest kotist, nii et kui keegi sinna läheb, siis seal pole enam kilot!), mina õue arturit loksutama. kohtusime kassas, kus ta küsis kuuskend krooni. "kakssada grammi, sobib?" köhatasin, et ma tahtsin saja krooni eest, kolmsada grammi. kadus ohates kardina taha jälle kaaluma. nii sain suti vähem kui saja krooni eest ühe 200-grammise ja teise 100-grammise koti, olgugi et olin ilusti kodust oma karbi kaasa võtnud.

selline ökomajapidamine siis.

linn on imelikke täis

ma ei saa aru, mis neil autojuhtidel häda on.

kui nad foori taga seisavad ja sa nende taga seisma jääd, siis nad liiguvad mõne meetri edasi. need meetrid pikivahet eelmise autoga on nad enne varuks jätnud ja kasutavad need ära just siis, kui sa oled käigu välja ja jala sidurilt võtnud. tsikli puhul valvavad nad, et käik oleks väljas ja jalad ilusti maha toetatud. ja siis nihutavad nad end autopikkuse jagu edasi.

miks kuradi pärast?

kokkuhoidlik inimene minus tahaks siis ka nihutada - tipptunnil võivad need meetrid kusagil minu taga kellegi üle ristmiku aidata.
aju minus tahaks paigale jääda, sest muidu tagumine arvab, et mina olengi üks sellistest lollakatest.

ja eile oli mu ees audi, kes jättis enda ees oleva autoga KAKS autopikkust pikivahet ja kui ma tema taga seisma jäin, nihutas end poole maad edasi, nii et ainult ÜKS auto mahtunuks nende vahele. autoga ei viitsi kruttida, aga tsikliga olen küll mõelnud sinna vahele ronida. siis teinekord teab.

peaaegu rikas

arvutasin tulud ja kulud kokku ja sain teada, et saan riigilt tagasi kolmkümmend kaks tuhat krooni.
läksin arturiga jalutama ja mõtlesin muudkui, mida ma sellega peale hakkan. teades samas, et on ainult üks ÕIGE koht, kuhu see panna.
siis tulin koju tagasi, arvutasin uuesti ja hoolikamalt ja sain tulemuseks ikka tagasihoidliku neljakohalise nagu mullugi.
aga tore oli vahepeal korraks rikas olla.

loogikaülesanne

lähteandmed:
mul on kolm põrandaküttetsooni: esik, köök ja vannituba.
mul on kolm põrandaküttekraani skaalas nullist kolmeni.

küsimus:
kuidas teada saada, milline kraan kamandab millist tsooni?

vihje:
ma keerasin oletatava köögi kraani põhja ning teised jätsin 1 peale (nulliga ei taha talvel mängida). esikupõrand läks külmaks, köögi ja vannitoa omad jäid soojaks.

ämmaboks

ja minu parkimisvõimed on kadunud. täiesti. selle asemel on tulnud oluliselt vähemkasulik võime sõita kahe suure bussi vahel. varem tabas mind seal klaustrofoobiahoog - ma olin veendunud, et seal pole ruumi, ning tõmbasin autos pea hästi õlgade vahele, et ikka vahelt läbi mahtuda. nüüd ma sõidan neil kõrval küll, aga vot parkida enam ei oska.

kogu tõde sugudevahelisest erinevusest

kõik teavad, et naistel võtab kodust väljumine kaua aega. mehed ei jõua ära seletada, kuidas nad kogu aeg naiste järel ootama peavad, kui on vaja kusagile välja minna. ma räägin teile, kuidas see käib.

mees on valmis.

naine teab, kaua tal umbes läheb. nii käib ta piisavalt vara duši all või vannis, kreemitab, kammib, föönitab, sätib, triigib, proovib, triigib, proovib, vihastab, proovib, lõhnastab, värvib, mida iganes. mees istub kõik see aeg häirimatu rahuga netis, teleka ees või ajalehe taga, õlu või drink käeulatuses, ega tee kuulma ega nägema. miks ta peakski. ja teeb see naine mis ta teeb, aga ta on valmis pisut enne seda, kui peab minema hakkama. siis tuleb ta vannitoast ja ütleb huulepulka käekotti või teksataskusse toppides: ma olen valmis. mõeldes sellega, et hakkame siis kodust lahkumisega tegelema.

minut hiljem seisab mees esikus, jope seljas, kindad käes, müts peas ja kingad jalas. naine tahaks ka jope selga panna, aga selle asemel käib mööda tube ja sulgeb aknaid, telekaid, arvuteid, raadioid ning paneb mehest jäänud võileivakraami külmkappi.

ja ärge arvake midagi. ma olen seda mitme mehe pealt näinud. ma ei usu, et ülejäänud teistsugused on.

ja siis veel et

paistab, et mullu tuli talv täpselt samal ajal kui tänavu ja kõik eelnev oli vist ka täpselt sama.
ja vist on aeg tolle postituse sabas väljakuulutatud äraarvamismängule joon alla tõmmata.
õigeid vastuseid ei olnud, keegi ei saa vinkut.

kalamaja, mu arm

üks nunnumaid pilte siitkandist. by jüri öö. mullu 21. jaanuaril oli küll 17 kraadi külma (ma tean, me oleme kraadiklaasi ka pildistanud :p), aga lund sama vähe kui kassi saba all. näete? näete? hinna sees!

et mis siis tartust sai

tegelt ma pole vist väga usin isiklike asjade pajataja siin, aga kui see teema juba üles sai võetud, siis saagu ka jätkatud (ma ei julge öelda "lõpetatud"):

ei koli me kuskile.
ma ei viitsi kirjutada kõiki mõttekäike, mille järel ma selleni jõudsin, aga tulemus on, et jätkame rutiini tallinna ja tartu vahel, pühendades viimasele vähemalt nädal korraga iga kuu või pisut harvem - nii, kuidas parasjagu meeldib ja võimalik on. natuke, sest leidsin tallinnas midagi elu mõtte sarnast, ja natuke, sest kinnisvaraga manööverdamine oleks huippukeeruline.

mis saab siis, kui mul üle viskab, et mu mõlemad ruutmeetrid on 30-sentimeetrise mänguasjade kihi alla mattunud ja artur mürgeldab nii et tuleb ta eraldi tuppa suruda, ei tea. aga eks ma mõtlen sellele siis.

palun seletage mulle

küsimus on lihtne: miks kuradi pärast see telliskivi seal on?

lähteandmed:
* ühesuunaline see lõik pole, sest vastutulevatele autodele on ainult stop-märgid, ei ühtki ühesuunalisusele viitavat.
* siitpoolt siiski on mõeldud autod sinna liiklema tellisest hoolimata, sest kummalise lõigu lõpus on neile mõeldud "anna teed" märk.
* eraldi tähelepanu väärib tõik, et tellis on ristmiku EES, mis tähendab, et üldse ristmikulegi ei tohi sõita - ei otse, paremale ega vasakule. ainult märgini ja siis tagasi.
* seega tohivad kummalisel lõigul liigelda need, kes tulevad tellisetagusele ristile mitte siit, vaid vasakult või paremalt. neile pole ühtki märki - neil on peatee ja luba kõikjale kütta.
* tegu ei saa olla ka eksitusega, sest sada meetrit enne on hoiatav märk.

(härjapea tänav, kelmiküla, tallinn, eesti)

öö öös

head uut aastat!

nüüd sai see blogi aastaseks.
te ikka teate, kuidas see kõik üldse algas?
et miks ma selle tegin?
ei, mind ei piinanud tunne, et mul on nii palju öelda.
ega et mul on nii palju lugejaid, et tuleb blogi teha, on siis midagi öelda või mitte.
ega et mul on lihtsalt tappev kirjutamisvajadus, aga pole kohta, kus seda rahuldada.

ma lihtsalt pidin tööl kirjutama loo erinevate blogimootorite kasutamismugavusest ja blogger oli üks proovituist. tegelt ma tegin toona erinevates kohtades, kodu- ja välismaistes veel kolm-neli tükki.
aga see jäi.
las ta siis olla.

kes luksus?

nii, epli tellijad, tunnistage üles, kes luksus? nad igatahes saatsid meili teatega "tellija luksus!"
mis järgmiseks? erki noolis?

(meenub vestlus ühe sõbraga, kes oli leedukate firmasse tööle läinud:
- kes seda kohta teil jookseb?
- gestutis...
- kes tuutis?
- ei ma ei tea, mina küll ei tuutinud! tabu, sina vä?
- ei, mina pole tuutinud.
- no kes siis tuutis??!)

noh ja ongi käes!

nüüd ma lappangi unistavalt tartu kinnisvarakuulutusi ega leia eriti põhjusi, miks tallinnas elada. sest no olgem ausad - siia ma ju tulin töö pärast. ja nüüd, kui tööl ei käi, polegi nagu põhjust siin elada. oh elu elukest... kui kellelegi jääb näppu nõmi vahva korter tartus, mitte kuskil võru maantee või maarjamõisa taga äärelinnas ja mitte paneelmajas, siis palun anda märku.

aga kust ma tean, kui paljuga ja kas üldse keegi mu tallinna korterit tahab? ja kas mul tartus tööd oleks? (rebane - tartusse pole teil mind vaja jah? või on?) kas ma peaksin alustama oma ajakirja väljatöötamisest või korterile ostja otsimisest? või tartusse sõprade otsimisest? või emajõe tallinnasse suunamisest? või rikka mehe otsimisest, kes maksaks kinni ükskõik millise ja kus asuva elukoha, mis ma aga välja mõtlen? või siiski tallinnas Elu Mõtte leidmisest? ma kardan, et see viimane on kõikse teostamatum plaan. väike puust linn kutsub...

autojuhid ja punamütsike

vahepeal ma unustasin siia kirjutada, et autojuhid, te ei olegi enam värdjad.

aga nüüd kirjutan ma siis, et autojuhid, te olete jälle värdjad!

(teate seda lugu, kuidas punamütsike läks vanaemale külla? noh, metsas käis üks kõmm ja kui mütsike teadvusele tuli, leidis enda kõrvalt kirjakese: "punamütsike, sa ei ole enam süütu! suur kuri hunt." ohkas nukralt, a no mis seal ikka, tõusis ja astus edasi, kui käis jälle kõmm ja mütsikesel pilt taskus. kui teadvusele tuli, leidis enda kõrvalt kirjakese "punamütsike, sa oled jälle süütu! timur ja tema meeskond.")

nädala värdjas ehk eit haliseb

selle nädala värdjaks kuulutan ma tänase päeva.

kell pool kuus ärkasin ma nuttes, sest artur uppus unes ära.

kell kuus alustas artur.

pool kaheksa jätkas artur.

kolmveerand üheksa algas päev.

pool üks kihutasime välja, et kella üheks võimlema jõuda. teel tahtsin raha võtta, kuid ühispanga automaat ehmus sellest ära, tagastas kiiresti mu kaardi ja teatas: suletud.

hansapanga automaadis olid ainult viiesajalised, täiesti austamata tõika, et sealt ma võtan raha ainult hädajuhul ja hästi vähe, sest see on nö säästukonto.

MÕLEMAL telliskivi ülesõidul oli rong. sellel tõkkepuuta variandil veel tuli vedur ja jäi TÄPSELT keset ülesõitu seisma, onu keeras rööpad teisipidi ja masin tagurdas teist teed pidi tagasi. et päev ikka täitsa perses oleks, ei näinud ma isegi, kuidas mingi van veduriga kokku paneb, raibe lipsas napilt tal nina eest läbi.

siis oli mingi värd oma auto töökojast välja tagurdanud, täpselt kõnniteele seidma jätnud ja tegi töötava mootoriga auto kõrval suitsu. kui käruga ta haisva sumpa tagant läbi lompide äärekivist rentslisse ja tagasi üles ukerdasin, ütlesin, et tõmmaku meeter edasi, kõnniteelt ära. vaatas ja naeris näkku.

siis jõudsin kohale, vaatasin kolm pikka minutit, kuidas registratuurimutid t-särke võrdlesid ja patsiendid huviga ootasid, millal nendega tegeldakse. artur ärkas, leidi, et palav, ja hakkas kisama. ja siis selgus, et võimlemist täna ei toimu. noh, panin kuti tagasi kombesse ja kärru ja tagurdasin õue. rohkem rahulikku und tal ei tulnudki. et seda loksuva käruga siiski soodustada, võtsin pelgulinna nõuandlast suuna selverile. ikka ärkvel. läksime edasi, keerasime kusagile, siis veel ja võibolla veel ja leidsime veidra laada nimega kaubanduskeskus kajaka(s?). midagi turu moodi ja... imelik koht oli. ostsin grillputkast koiva, mis muidugi osustus roheliseks ja pasamaitseliks. sülitasin ampsu kõnniteele, viskasin koiva järele (loodetavasti mõne penskari närvihaige krants leidis selle) ja vihastasin kurat teab mitmendat korda. ja jõudin mere äärde.

noh, väga ilus, aga ma küll ei teadnud, kuidas oleks nutikas koju saada. kõned internetikaartide ligi olevatele tuttavatele aitasid. (sorri kalor, aga „värdjas“ oli oluliselt lihtsam öelda kui „no kui sul koosolek on, siis sa ilmselt ei saa mind aidata, ma helistan kellelegi teisele.“)

kusagilt selveri tagant tühermaalt leidsin sammaldunud ja mätastunud raudteetammi; koerte jalutusplatsi, kus oli karm hoiatus, et sitt tuleb kokku korjata, värav sulgeda ja inventari ei tohi lõhkuda (inventar oli pink ja kaks posti, imselt et koertel oleks, mida märgistada); ja teate, et igor pljus vova võrdub süda ja munn rene. ning arvutasin välja, et arvestades moeateljeede hulka peaks pelgulinlased käima ultramoodsalt riides.


ps kodurimis müüakse kitarrekujulisi helkureid. midagigi head...

tartu, mu arm

mida rohkem ma tartus olen, seda rohkem ma tahan sinna tagasi kolida. jõe äärde ilusa vaatega korteri osta ja armsate sugulaste ligi olla ja auras mõistliku hinna eest lestad varba vahele ujuda ja kevadeid laulukaare all tervitada ja tänaval 18-krooniseid lattesid juua ja toomel lehtedes sahistades õlut juua ja anne kanalisse mitte ujuma minna ja.

ja üldse ei saa ma aru, miks ma praegu, kui töö mind tallinnas ei hoia, kogu aeg tartus e... ahah jah, kodu pole. tea kas tuleb tartust õiges kohas asuva korteriga mees sebida, tallinna kodu maha müüa või ema tartust välja süüa. kõik plaanid lonkavad kõiki jalgu ju!