nurisevad siin et miks ma ei kirjuta

noh ma võiksin kirjutada ilmselt oma selle suve ägedaimast motoelamusest. ma nimelt sõitsin mootorrattaga! ainus kord ja koht sel hooajal, mil ja kus ma seda teha tihkan, oli Tartu Kevadpäevade paraad. superluks korraldus ja liiklus igal pool kinni ja isegi paraadi sees pole ma nii vähest paarutamist veel kunagi näinud. üks enduro vahepeal tõmbles ainult. aga saarlane sõitis tagarattal! ja käbi oli tal saba peal, ilma kiivrita!

muidu ei sõida sellepärast, et ma olen küllalt näinud olukordi pealkirjaga “ma ei näinud!” või “mis sa tsikliputukas siin ronid, ma olen sust suurem, mis sest, et sul on peatee!”. ennast ma võin ju usaldada ja superhüperettevaatlikult sõita, aga kedagi teist ma liikluses eriti ei usalda, ja siis on minu ettevaatusest vähe. ja ma ei taha ju, et kass katki läheks.

aga järgmisel aastal! oo, kuidas me hakkame kokkutulekutel käima nii et kõik tuttavad tsiklimehed sõidavad kordamööda üritusele autoga (kus on siis kass kõige vajaliku tavaariga) ja mina Brõnniga!

siis ma võiksin kirjutada, et ligi 13 kuud pärast sissekolimist sain ma endale lõpuks DIIVANI! punase! pehme! mõnna!

ja siis ma võiksin kirjutada, kuidas kass iga päevaga suuremaks ja tugevamaks saab ja kõhus sellist tantsu lööb, et kõht on lopergune. ja et ma arvan, et kuitahes suupärase nime ta ka saab, kassiks kutsume me teda ikka jupp-jupp aega ka pärast sündi ilmselt.

ja sellest võiksin ka kirjutada, kuidas ma tartus kleepisin oma kiirvikõrvad iminappadega saarlasele pähe ja ta oli nii nunnu. seda, kuidas ma käepäraste vahenditega käbi kiivrist enda oma disainisin, näete isegi.