Friday, November 18, 2016

Peetrike-Peetrike seina peal...

On hooaeg. 10-aastane guugeldab, kust poest saab ilutulestiku-pudipadi, paukherneid ja diskovälke, ja mind veetakse kaasa, sest lastele ju ei müüda.

Kodus õhtusöögilauas algas vestlus nii: "see kahesaja lasuga pakk maksis SEITSESADA eurot! ma arvan, et mitte keegi ei osta seda!"

Järgnes pikem õpetlik ja poistele väga uskumatuna tundunud jutt sellest, et ostavad, ja oi kuidas.

"ei, aga SEITSESADA eurot! SEDA küll keegi ei osta."

"oota, ma räägin nüüd."

"aga SEITSE. SADA. !!!"

Järgnes pikem õpetlik ja poistele väga uskumatuna tundunud jutt sellest, et ostavad, ja oi kuidas.


Esiteks on lihtsalt meist palju rikkamad inimesed, kes tahavad uhket pauku uueks aastaks või ämma juubeliks või naabrist kõvemat. Teiseks on firmad – sünnipäevaks, suvepäevades või uue laevaliini avamiseks, olete ju näinud, kuis must suvetaevas värviliselt paugub, ja Motosügisel ise oleme ka pauguga klubijuubeldanud, okei, 35, mitte 700 euro eest. Aga oleme.

Ja veel. Kas ehk lahked härrad on aastavahetusel pannud tähele, et lisaks igamehepaukudele tänavanurkadel nähtub-kostub suurem šõu kesklinna kohal? ning kas teate, selle eest maksab linnavalitsus? Jah, muidugi, eks ikka linnarahva raha eest. Ja vot siin on nüüd kaks poolt. Esiteks tahab ju linnarahvas uue aasta vääriliselt vastu võtta. Teisest küljest – kui see ei ole raha põletamine või vastu taevast lennutamine, siis ma ei tea, mis on. Ja kolmandaks, kõik see sädelev prügi, mis taevas hästi ilusasti laiali lendab ja mõnikord vilistab kahvel, lendab kusagile metsa vahele väikse pudina laiali ja keegi tont seda sealt kokku korjama ei lähe – ei saagi, sest see on nii väike ja nii laiali, ometi kokku päris palju.

Jaa. Ja siis veel on juhtunud maailma ajaloos olukordi, kus olid Eesti riigis raskemad ajad, ja siis tulid hoopis ärimehed nii mõneski linnas kokku ja ütlesid, et kulge, ärge te muretsege, me ostame teile selle ilutulestiku! Ja maksid kogu lusti ise kinni, linnarahva rõõmuks ja linnakassa hoidmiseks.

Aga vot NEED ei ole enam üldse mingid seitsmesajased valmislahendused, vaid esiteks veel palju suuremast hinnaklassist, sest kestavad mitte kolm, vaid kolmteist minutit, teiseks juba eraldi valmis kujundatud teosed, mis lähtuvad kohast, hinnast ja ilmast. 

Aga kust need tulevad?

Vot neid teeb ilutulestikumeister. Paneb aegsasti püssirohtu ja värvilist püssirohtu koos õigestisätitud sätuga torudesse ja ajatab kõik süütenöörid ja komplektid nii, et taevas on pärast puhas kunst kogu raha eest.

Aga ilutulestikumeister, nimetagem teda Peetriks, on kunstnik, nimetagem seda püssirohukunstiks. 
Mida see Peeter kõik teadma peab! Ta võib ju varakult teha plaani, et Tallinna vanalinna kohale tuleb lasta see seitsmesajaeurone kolmeminutine, mis tulistab maeimäletamitmemeetrikõrgusele. Aga kui pilved on tol päeval sama madalad kui täna, siis on nende seitsmesaja euro ilusat põlemist näha ainult lennukilt, linnarahvas kuuleb vaid pauke ja saab salaja tahma krae vahele. Aga ei, kuna Peeter on oma ala tipp, siis ta jälgib hoolega ilmateadet ja teeb paar päeva varem plaani ümber. Kas tõstab valmislaetud paugud kõrvale uut tellijat ootama või kummutab püssirohu torudest välja ja jagab madalamate laskudena uuesti ümber? Vot ei tea. Aga ta teeb kogu šõu ümber, et sel kõigel ikkagi mõtet oleks.

Ja veel teab Peeter hästi, et kui lasta jube ilus pauk 30 meetri kõrgusele, siis on seda küll üle kuuseheki naabrimehe ämmani näha, aga see paistab päris väike, sest ta on ju nii kaugel. Kui siis naaber laseb seepeale suti väiksema paugu ainult 15 meetri kõrgusele, võib ta ämma silmis ikkagi naabrist kõvem mees olla.

Selliseid inimesi nagu Peeter Eestis väga palju ei ole, pigem on neid ainult mõned. Ja kui sa oled selliste oskustega, nagu on Eestis ainult mõnel, siis sa saad oma töö eest küsida päris kena palka, sest kui nad sulle ei maksa, siis ju ei saagi ilutuld nagu eriti teha, või õigemini saab, aga mingi teine firma, kes Peetrile Peetri hinda maksab. Niisiis võib juhtuda, et Peeter saab juba oma töö eest, mida ta teeb ilmselgelt väga suure kirega, sest see on ilus ja see on põnev ja see on iga kord uus ja see teeb pauku kahvel, noh näiteks 3000 eurot kuus, siis on võimalik, et tema juurde tuleb teise ilutulestikufirma omanik ja ütleb, et kuule Peeter, tule meile, me maksame 4000. Peeter ütleb, et okei, kuule, ma mõtlen sellele. 

"Oota, miks ta mõtleb ometi, võtku vastu!" hüüatab vahele nutikas kümneaastane, kes veel tööturul pole käinud.

"Sest et Peeter läheb nüüd oma ülemuse juurde ja ütleb, et teised pakkusid talle 4000 eurot, ja tema ülemus ütleb, et kuule, ära mine, me maksame sulle 4500. Ja Peeter on tõstnud oma palka ilma töökohta vahetamata, teeb ägedasti edasi ja elab nigu miška."

Laua taha sigineb mõtlik vaikus, kõik närivad verivorsti ja mõtlevad, et Peeter ikka oskab elada.

Proua ema toob sisse väikese miinuse: Peetril on väga palju etendusi ja tööd ja põnev elu aastavahetusel, kui kõik on nõus palju maksma ja ta saab kõige ägedamaid värke ehitada – aga mida ta septembris teeb? Okei, tegelikult ta septembris ilmselt juba hakkabki aastavahetuseks tellimusi saama ja plaane sättima, aga mida ta juulis teeb? Oh, muidugi, juulis on juba õhtud suht pimedad ja augustis on ka veel palju pimedataevalisi suvepidusid. Aga no mida ta siis teeb maikuus, kui ees on aasta kõige valgem aeg? Kas ta käib Lõuna-Euroopas mingitel harjutusväljakutel, kus saab juba kella kuuest õhtul trenni teha? Kas Hispaanias on juunis ilutulestikumessid, kus kõigi maade Peetrid kogunevad, uusimate toodetega tutvuvad ja meistriklassides osalevad? Ja seejärel veedavad kõik Peetrid aega püssirohutehastest sügistalviseks hooajaks uuemaid toone valides, et aastavahetuseks valmis olla? 

Vot ei tea, aga nüüd ma tahan juba ise ka Peetriga tuttavaks saada, et seda kõike temalt kuulda.

PS Jah, ma mõtlesin, et tooks need söögilauajutud regulaarsemalt avalikkuse ette, sest päris põnev on. Varsti kirjutan jälle, ma ausõna usun seda praegu!

Saturday, June 25, 2016

ühe reisi hetked

Ma märtsikuus läksin korraks merele. Mõned hetked panin kirja.





Episood 1: laeva Aare 

Ehkki olen end varustanud teadmisega, kuda sadamast lennujaama pääseda, annan võimaluse lisainfole. Laeva turismiinfolauas istub vanemas keskeas Aare, kes lubab pöörduda, kuid vastab küsimusele: "Ei saagi." Mis mõttes ei saagi? Et kui soovin sadamast lennujaama minna, pannakse mind aresti või lennujaam kolib ära või? "Ainult taksoga," leebub Aare. "Ja muud variandid?" aitan teda edasi. "Rongijaamast lähevad Finnairi bussid. Sadamast ei lähe midagi." – "Aga sadamast rongijaama on muidu legaalne minna või?" – "Jaa, tramm 4T." Näed, oskad küll, kui tahad!

Episood 2: pagas
Mai saanud lõpuni aru, kas mul on äraantav pagas hinna sees või mitte. Tegelikult mitte eriti huvitatud päeva veetmisest Frankfurdi lennujaamas koos kohvriga, pakkisin siiski käsipagasireeglite järgi ja... Vantaas check in-i järtsi vaadates teen enda oma masinas ja otsustan murda lennukisse, kohver näpus.
Mõõtude osas ma ei muretse, aga Lufthansal on vahel netist paistnud ulmeline viiekilone kaalupiirang ning koos ühikupiiranguga (üks) oleks mul probleem. Otsustan vee ja kosmeetika vajadusel jopetaskusse panna ja pidada enesekindel kõne sellest, et kui Lufthansa eelmisel korral mu koti Pariisi asemel Oklahomasse lennutas, ei usalda ma neid enam. Ega ma tea, kas nad Oklahomasse lendavad, aga võib ju loota, et kõne kuulaja ka ei tea, aga see-eest hindab rahulolevat klienti.
Läheb hoopis nii, et just enne boarding-ut öeldakse, et lennuk on puupüsti täis ja nad võtavad meeleldi me käsipagasi ja panevad vööri. Tõstan vahvlid ja padja käekotti ning usaldan koti Maltani neile, et nautida viit tundi Frantfurdis ilma mööblita.

Episood 3: Hoppet
Päev enne T. lendu, mis pidi ta viima Maltal ootavale purjekale, avastas ta, et laev on Sitsiilias. See on seal veel täna kell kaks, kui ma Helsingis Frankfurdi lennukile astun. T. helistab sõnumiga, et nad hakkasid nüüd Sitsiiliast Maltale purjetama ja mina oma südaöise maandumise järel ootaksin Maltal lennujaamas, kuni saan talt rohelise tule sadamasse sõitmiseks, sest pole teada, millal laev jõuab ja merel pole neil levi ja linna peal öösel oodata on palju narrim kui lennujaamas, veenab ta.
Voolamiskunst tuleb mul päris hästi välja, kõik tundub parimas korras olema.

Episood 4: security
"For security reasons we had to change your seat," ütlevad mulle stjuuardessid. See security on, et liiga palju lapsi on liiga uste lähedal. Või just liiga kaugel. Või just liiga vähe, ma ei saanudki aru, aga parem lendame turvaliselt muidugi, mis saab mul selle vastu olla. Eriti kuna keskmise vastu vahetatud istekoht lahke naabri loal ikka aknakohaks saab.

Episood 5: nisujahu

Frankfurdi lennujaama 1. terminali kõikide – no peagu! – söögikohtade põhirõhk on küpsetatud nisujahul erinevate täidistega või araaba köögil bulguri, kuskusi ja hummuse näol. Aga kus on nuudlid, wokid, sushid? Kuidas on maailmas kaks miljardit hiinlast ja ükski neist ei woki mulle Frankfurdi lennujaamas šrimpe? Ostan õuna. Kui alistun ja ühe nisujahupätsi välja valin ning söömiseks vaba pinki otsin, leian selle aasia restorani ka üles. Paraku kõige kallima aasia restorani maailmas.
Hiljem näen üheksast väga erinevas eas jaapani naisest koosnevat reisiseltskonda. Veider. Aga Jaapanis on ilmselgelt moes mustvalged tennised.

Episood 6: klassikaline kindlustusjuhtum
Kui maandun, pole Hoppet veel levis. Tund hiljem ka mitte, aga siis väljub linna viimane buss. Istun sellele ja helistan teel Ergo reisiabisse. "Ma maandusin ja mul on plaanitud koht kajutis, aga see on alles merel." – "See on klassikaline reisitõrke juhtum," leiab tütarlaps ja ütleb, et muidugi ma võtku tuba.


Episood 7: päris
Öises vahikorras purjede all kuuvalgel roolin 89-aastast puulaeva, nagu poleks kunagi muud teinudki. Hommikune vahikord on küll vägagi majesteetlik, kui kulgeme uduvinest paistva Sitsiilia ranniku kõrval ning eemal, esimesest pilveviirust kõrgemal, valvab meid Etna soliidne lumine tipp. Kui aga delfiinid laeva ümber oma etendusega üha lähemale jõuavad, usaldame rooli kapten Aini kätte ja tormame väga ebamajesteetliku kiljumise saatel vööri – hulk delfiine laseb end laevanina all lainetel sügada ning lustivad Hoppeti nina ees, all ja ümber.

Episood 8: Etna

Kohe pärast sildumist Sitsiilias Siracusas võtame auto ja kihutame Etna poole, piknikukraam kaasas. Mägiteed ja -külad, vaated pealtpoolt pilvi, lumesõda maikaväel ja lõputud mustad laavaväljad. Ja Itaalia liiklus.





Episood 9: Ortigia

U. peab ilma tuuliseks, T. on laevas vajalik. Läheen Ortigia peale üksi hängima. Turistipoodidesse jätan raha vastavalt staatusele ning kolan mööda suuremaid ja väiksemaid vanalinna tänavaid. Vahemeri peksab vastu kindlustusmüüre ja lained murduvad enne müüre kandilistel kaljudel. Kuidas need sinna toodud on, ilmselgelt kraanaeelsel ajastul? Täna meri tormab, isegi lahesopis, kus me sadamas oleme.

Episood 10: lainemurd
Ortigia on väike kindlustatud saar, kolmest küljest ümbritsetud veega ja ühest Siracusaga. Vahemeretuuled ja -lained masseerivad kindlustusmüüre kõigist kolmest suunast ja kõikjal on müüride ees vees hiiglaslikud kivimürakad, mis osalt isegi linnakaardile kantud kui väiksed saared. Kindlustuste serval osalt mere kohal kulgeb kõnnitee, kust kogu murd, massaaž ja vaht ägedalt jälgitav. Ja vot ühest kohast läheb trepp kõnniteelt alla kiviplatvormile ja sel omamoodi lainemurdjal on minu selle linna lemmikkoht.

Episood 11: pizza
Kaks tundi enne laeva lahkumist sain U-ga kaubale, et hangime Itaaliast veel pizza ka ja ma näitan talle episood kümmet. Lainemurdjatega läheb kõik toredasti, aga hämmastavalt raskeks osutub Itaalia turistilinnast pitsa leidmine. Aeg surub takka ja käime läbi hulga tänavaid, osa täiesti tühjad, osal poekesi või jäätisekohti. Imenunnu värviline väsinud sohva lõunapäikeses ühe kohviku ees ütleb, millisest magustoidust me ajapuudusel ilma jääme, ja pitsajaht jätkub.
Satume jahi käigus nii veinipoodi kui kaikohajärgsesse toidupoodi Simpatia, nii et peaväljakule, kus olev turistilõks täidab nii "laud olgu päikese käes" kui pitsamenüü tingimused, jõuame suurte vee-, veini-, mahla- ja õppepudeleid täis kottidega nagu proovireisijad kunagi. Pitsa ei saa ligilähedalegi Trieste Reginale ja oleks pigem piinlik isegi Tallinnas serveerituna, aga vähemalt ei lahku me Itaaliast pitsata.

Episood 12: uni
Uni laeval on olnud lühike, aga selle eest katkendlik. Üle viie tunni ei vea vist ühelgi... ei, tagasisõidul olen südaööni vahis ning tõusen siis hommikul 9 paiku, kuid see oli sellegipoolest katkendlik, sest kella neljani peksis laine mis hirmus ja edasi oli... lihtsalt katkendlik. Unevõlga on niisiis 9x3 tundi – vaatame, mis edasi saab. Viimasel õhtul Valetta ööeluga tutvumise ja varahommikuse kojulennu tõttu, mille vahele mahtus ka kellakeeramine, tõttu jääb viimane öö paaritunniseks ja tundub, nagu pannuks ma vaid korraks silmad kinni. Lennukis voldin buffist ja sulejopest üheõlapadja ja veedan kolm tundi unes, katkendlikus muidugi, aga minu istulimagamisesuutmatuse juures on see väga suur saavutus – või väsimus.

Monday, March 28, 2016

ma nüüd ütlen selle välja ehk esoteeriline pask alga

poleks kunagi uskunud, aga ma olen hiljutiste aastatega jõudnud sedalaadi küpsusesse, kus pigem kasutan võimalust olla vait kui võimalust see välja öelda. ja see on üks päris tore ja huvitav koht. ei, ma ei kavatse selles postituses tuua näiteid, vaid jääda täiesti üldsõnaliseks :P ei soovita samas kellelgi isiklikult võtta, see on tõesti suurema uurimistöö tulemus, mitte viiest olukorrast või suhtest tõmmatud joon.

on väga palju inimesi, kelle jaoks on oluline nende viimane sõna. isegi kui see on "aga ikkagi!" pärast seda, kui sa oled loogiliselt nullinud ära kõik nende argumendid, on see viimane siis ju nende sõna. (15 aastat tagasi ma vastasin sellistele lõpetusele lahkelt "jah, /oponendi nimi/!" – viimase sõna võistluse kontekstis irooniline, kas pole.)

aga nüüd ma isegi ei hakka vastukäivaid argumente või käitumismalle või loosungeid talle tagasi peegeldama, nullima ega selgitama. kui mul on kogunenud piisavalt mente, malle või loosungeid, saan oma järeldused ju teha ka suurema omapoolse selgitustööta, jättes selle kõik enda teada ehk siis kasutada võimalust olla vait.

"vastane" tihtipeale teeb "suurema selgitustöö" puudumisest järelduse, et ta "võitis". tegelikult ma lihtsalt kehitasin õlgu ja kõndisin minema, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses, mõttes või ruumis, olgu või kellegi elust minema jalutamine.

ja kui vaevud üle õla tagasi vaatama – vahet pole, kas mõttes, ruumis või elus – siis võib näha, kuidas see "vastane" sulle lolli näoga järele vaatab, sest ta pidi ju võitma, aga ta ei tunne end enam võitjana. mitte isegi selle pärast, et ta tunneb end kaotajana, vaid selle pärast, et üksinda ei saa ju võita, tal on teist mängijat vaja. aga ma ei viitsi mängida.

siingi on oma iroonia, ma tean. aga ma tegelikult ei tahtnud kirjutada, kui ülbe ma olen, vaid et palju lihtsam on elada, kui ei lähe kõiksugu jamaga kaasa ja käid lihtsalt oma teed. ja kui ei vaevu ka üle õla tagasi vaatama, mis ju enamasti juhtubki, jääb see ülbe moment ka ära – jääbki lihtsalt õlakehitus ja oma tee. which is the best kind.

Sunday, February 07, 2016

aasta vallalisena




on, mida tähistada. see on mingi kahtluseta olnud mu elu kõige pöörasem sõit - absoluutselt igas mõttes. tundevikerkaar on olnud vägagi värvikirev, õppetunde olnud palju ja inimesena kasvamine sellise tõhusa väetise peal muidugi tosinakordse kiirusega. ja päris kindlasti ei ole see sõit veel läbi, pigem vastupidi, midagi suurt on alles ees.

aasta on olnud ammuilma piisav aeg, et hüvasti jätta nende 8-10 aastaga mu elust, kuid pole veel piisav, et me üksteisega sõbralikult või vähemalt aupaklikultki suhelda saaksime. ees saab olla ainult helge tulevik.

sõiduga on kaasnenud terve hulga inimeste selline toetus, millest polnuks osanud undki näha, kui oleks näind sõidu-und. aitäh teile, kes on muga mõne või rohkem tiiru kaasa teinud, et ma maha ei kukuks!



head punast tuliahvi ja ärge kannatage - 
elage oma elu nii, et teil oleks hea.
musi!

Thursday, January 14, 2016

mis kell on?

miskipärast kujutlesin, et hea kella jaoks on vaja loodi. aga tegelikult saab ju nii ka aru, et kell saab kohe poolkaksteist.



Wednesday, January 13, 2016

ilmaloitsud

tuleb pikem heietus, kus vähe vaimukusi. võtke seda kui matkatarkust number sada kuuskümmend kaheksa.

esimene kord ma ei mõelnudki seda nii tõsiselt, aga ma sain teada, kuidas see töötab. ühel maikuuõhtul tõmbasin haapsalus kardinad akna ette ja ütlesin oma kaaslasele: "kui hommikul kardinad eest tõmbame, on akna taga selge sinine taevas, puhub vaevumärgatav soe tuuleke ja tuleb mõnus piknikuilm. ja nii on see meil pärastlõunani."

kui hommikul kardinad eest tõmbasime, oli akna taga selge sinine taevas, puhus vaevumärgatav soe tuuleke ja tuli mõnus piknikuilm. võibolla ma polekski seost märganud, aga härrasmees küsis: "kuidas sa seda tegid?" muidugi võtsime sellest, mis võtta andis, kuid lõuna paiku hakkas ida poolt paistma jõhker pilvemass. hoidsin peo tõrjuvalt nende suunas ja ütlesin kaaslasele itsitades, aga pilvedele tõsiselt: "pärastlõunani püsivad nad eemal. siis peame niikuinii tallinnasse minema ja ilmast on ükskõik." pidasime paldiski tuulepargis piknikku ja vaatasime, kuidas jääkülm udu merelt maale tungis. ma isegi ei ürita seda sõnadesse panna, aga enam polnud võimalik autost väljuda, ilm oli päris kohe ebameeldiv selline.

põhimõtteliselt sain ma teada, et kui selgelt ja kindlalt öelda, millist ilma sa soovid, siis see ilm on sinu päralt.

juulikuus elasime P-ga kaks nädalat jalgratastel eestimaa metsades ja teedel. ilmateadet enne ei uurinud, sest olime niikuinii valmis kõigeks. iga kord, kui matkatee keeras suure musta pilve alla, nentis P: "kaks võimalust." noh et kas saame märjaks või ei saa. vahel saime, vahel ei saanud. kaks võimalust, eks.

a no miks jätta asjad juhuse hooleks, kui võib otse öelda, kumba võimalust sa soovid. sügisesi ilmaloitse ma ei mäleta, aga talveks oli mul see asi päris hästi selge ja tegin kolmepäevase eksami:

plaanisime esimesel jõulupühal minna metsa piknikku pidama ja täiskuud tervitama. lubati kõrgrõhkkonda ja puha, nii et lootus kuud ka kohata oli suur. aga kui jõululaupäeval vaatas mu proua ema aknast välja päikesepaistesse ja nentis omaette: "uskumatu, et homme ladistab vihma!", läksin ma näost valgeks. "mis siin uskumatut on!" irvitab universum ja näitab, mida ta suudab, teadsin ma hästi. manasin omaette: "meil tuleb kena ja murevaba piknik, ehkki ilm on jahedavõitu - lõkketuld segavat tuult ei ole ja midagi ei saja, kuud näeme ka, natukenegi."

noh, kui autosse istusime, uskumatu lugu küll, ladistas vihma. me ei rääkinud sellest emaga. aga kui 24 kilomeetrit eemal autost välja astusime, oli väljas just see, mis tarvis: jahe, tuulevaikne, kuiv. paari tunni pärast tõusis kuu ja näitas end pilvede vahelt. kui kõhud täis, kuuga asjad ühel pool ja kõik pered autodesse pakitud, panime kojamehed käima. ladistas terve tee ning autost asju tuppa tarides saime läbimärjaks.

edasi oli plaanis tünnisaun, mille ajaks oli mitmes peas kõlanud tellimus täiskuule ja tähistaevale. aga vihma ladistas ju. mitte et see saunatamist seganuks. aga vot miskipärast, hoolimata terve päev kestnud kütmisele, ei läinud vesi ses tünnis sel õhtul soojaks ja me pidime loobuma. no missa ronid sinna leigesse tünni. ja vihma muudkui ladistas, uskumatu, eksju. aga järgmisel hommikul hakkasid samast riidast võetud puud, mis eelmisel päeval ainult vaikselt porisesid, heleda kuuma leegiga põlema ja lõunaks oli tünn valmis. ja õhtuks helendas tünni kohal süsimustas taevas godziljon tähte ja ilus täiskuu. just nagu tellitud.

sellega veel lugu ei lõppenud. nagu see tünnides ikka vahel juhtub, oli vesi mingiks hetkeks ebameeldivalt kuum. selle vastu aitab muidugi veest välja tõusmine ja tünniäärele istumine... kui just parasjagu ei tuiska või midagi. olin kohe täitsa vait seda tehes, sest ma olen näinud, mis juhtub, kui sa ütled "vähemalt ei tuiska" või midagi. aga siis ütles M kuumast veest selgesse öösse tõustes: "õnneks ei ole tuult, nii et saab äärele istuda. eee, mis hääl see on, auto või?" ei, kallis mees, see ei olnud auto, vaid tuul, mis metsatuka kohal puulatvades ulgudes sinu poole tuhises. minut hiljem oli kuu paksu pilve sees ja tünnis seisvad kuumad inimesed kaetud lumetuisuga. kuidas? kust? (miks, ma teadsin küll.) kõik jooksid tuppa. aga vesi oli soe, ma istusin üksi edasi. viis minutit hiljem oli kõik läinud. mustas taevas kõik need tähed ja hele kuu. kuhu tuul, kuhu pilved, kuhu tuisk? vot toda ei tea.

uuel aastal pidime P-ga metsa kõndima minema, aga väljas oli kole krõbe pakane. leppisime järgmiseks päevaks matka kokku ja ütlesime jutu lõpuks itsitades: "onju täitsa uskumatu, et homme on pehme mõnus talveilm ja sajab laia lund." no arvake ise. muidugi oli homme pehme mõnus talveilm ja sadas laia lund - esimest sel talvel.

nii et olge ettevaatlikud, mida te sõnute.


Thursday, October 01, 2015

viinakuu eri

septembris ei joo. ma ei tea, kui palju aastaid seda kampaaniat on tehtud. pean tunnistama, et ma ei saa sellest aru.

jaa, ma olen oma elus päris palju joonud. ülikooli ajal ei saanud kuidagi igapäevaelu elatud, kui õlut ei saanud, pidudel rohkem ja kangemat. pärast ülikooli läksime sama hoo pealt edasi ja kui perepilte vaatan, siis ca kuue aasta eest oli täiesti elementaarne varuda folgiks, jaanipäevaks või sünnipäevaks suurem kogus alkoholi.

ma ei ütle, mis mind muutis, õigemini mis mind mõtlema pani. muutis see, millele ma mõtlesin. "miks ma joon?" küsisin. "kas mul on seda praegu vaja?" küsisin. "kas mulle meeldib purjus olla?" küsisin. ekää, oli enamasti aus vastus, ja ma jätsin siis joomata.

eks paljud naised saavad pikema kainuskogemuse kätte pärijate abiga. tublim osa (khm-khm!) mitte ainult püsib rasedana kaine, vaid imetab vähemalt aastakese ja püsib ka tolle aja kaine. ma tegin seda 9+12 kuud kainust kaks korda mingite alkoholiteemaliste pingutusteta ja ilmselt see on üks põhjus, miks kampaania korras 30 päeva kainust mulle jabur tundus.

niisiis, kui ma hakkasin ilma raseduseta mõtlema, miks ma ise joon, vastasin endale vägagi tihti, et tegelt polegi head põhjust, ja jätsin avamata. ja ei ole ma tundnud mingit survet juua kodus, seltskonnas ega peol. aga tekkis häiriv kõrvalnäht: üritasin mõtestada ka seda, miks inimesed minu ümber joovad. nemad ju ei jätnud avamata. nt sel suvel sõitsin autoga öösel ühte seltskonda 100 km kauguselt koju. kõik olime väsinud. üks lonksas terve tee. lihtsalt selleks, et kell kaks öösel koju jõuda ja magama minna. milleks sellisele teekonnale alkohol?

ma tean, miks. ma olen seda piisavalt palju näinud. tuleb juua, sest alkohol ja jooja lihtsalt on ühes kohas koos. see ongi piisav põhjus joomiseks. ja ma ei saa sellest aru. juua lihtsalt sellepärast, et kapis on? tööriistakast on ka kapis olemas, miskipärast ei sunni ta lakkamatult naelu lööma. värvipliiatsid on igas lastega kodus olemas, kas see tähendab, et vanemad igal õhtul joonistavad? riiul on raamatuid täis, anuvad lugemist. aga ainult alkohol on see, mida tuleb tarvitada, kuna ta on. see ei ole põhjus!

niisiis. miks sa avad?

ja ma ei räägi üldse mingist karskusest. ma saan täiesti aru sellest, et kui inimene teeb risottot, siis peab olema klaas kuiva valget veini käepärast (lisaks sellele, mis potti läheb). ma olen täiesti nõus, et õhtul lemmiksarja kõrvale tahaks vahel ühe siidri. saun ilma õlleta ei ole ka minu jaoks päris see mis õllega (ehkki janu mõttes on värska parem, aga no külm õlu kuumast saunast tulles on niiii hea!). tuled garaažist või motoklubist ja avad õhtul kodus ühe külma õlle - ma ei mäleta, kui palju kuid ma midagi sellist tegelikult tegin, aga ma mõistan seda sajaga. matkal käies on meil ka alati kange alkohol kaasas, et kui tõesti on nii külm, et... aga kui ei ole nii külm, siis võib minna vabalt täitsa mitu matkapäeva ilma et vana tallinn tähelepanu saaks. ning mõnikord on lihtsalt isu mõne kokteili järele - kvaliteetsed gin&tonic ja cuba libre löövad juba maitsega jalad alt ja mu lemmikjook välitingimustes on juba aasta aega olnud earl grey vana tallinnaga.

nii et ei, ma ei hääleta täiskarskluse poolt ega ütle, et kes joob, on joodik. ma täiega mõistan hetki, kus sa lihtsalt tahadki alkoholi. aga lihtsalt mõtle korraks enne lahtinööpimist ja küsi endalt: miks sa avad?

Wednesday, September 30, 2015

tants kestab veel

daamid ja härrad, ma olen tagasi.

see on siit keskkonnast küll hoolega eemal hoitud saladus, aga paar aastat tagasi tegin ma tsiklisõiduga lõpparve. no sellest oli saanud midagi hirmst ja ebamugavat ja üldse mitte nauditavat. ennekõike seostasin skeemiga, et alateadvus teab, et mul on väikesed lapsed, kes mind vajavad, ja mängis tsiklisõidu mulle koledaks. teiseks ei saanud ma selle sinise kawasakiga tegelikult mitte kunagi päriselt sõbraks. no teretuttavaks jah, aga see suhe jäi alati pigem jahedaks. viisakaks, aga jahedaks.

lühike kokkuvõte:

2013 juulis tegin üle mitme kuu ühe 7-kilomeetrise linnasõidu ja see jäigi viimaseks.

2014 mais müüsin ratta maha. perekondliku kokkuleppega, et majja jääb üks tsikkel. no et kui mul peaks siiski tuju tulema, saan võtta ja sõita. kuna K-l oli üks šotimaa leidkawasaki üles vuntsitud, polnud nagu muret.

2014 augustis viisid tüdrukud mu sõitma, nemad enda omadega, mina selle šotlasega. mõistsin üle väga pika aja, et väiksema rattaga saab sõita ka nii, et mina valitsen ratast, mitte ratas mind.

siis kolis see perekond lahku ja koos härraga kolis välja ka šotlane. olin ratta-ta, aga tüdrukud meelitasid ikka sõitma. ja alates sellest kevadest tunnen ma end sadulas taas hästi. kõige rohkem tänu täiesti uuele rattakogemusele:


kevadel oli see veel P ratas. no tegelikult on see praegu ka P ratas, aga ta ostis endale juba hooaja alguses uue ja see kena asjakene jäi suveks mulle laenata. maitse sain suhu volbrimatkal, juunis veetsime üheskoos õnneliku nädala ning sügisel tiirutasin veel mööda vabariiki ringi. i sai täpi ehk sõltuvus diagnoositud motoorienteerumise tänavusel viimasel etapil, kus mu südame võitis lisaks rattale ka orienteerumine. jaa, ma tahan seda, ja seda ka!

järgnevad kuud veedan ressursse võludes - hangeldades ja diilides, liigkasu ja altkäemaksu võttes, organeid müües ja lauamänge rentides.

Monday, August 17, 2015

millega ma kaheks nädalaks metsa kolisin

generaalplaan: 12 päeva, 500 km, kaks jalgratast, kaks tüdrukut, eesti juuli.

26,4 kilo kola - osa toitu selle hulgas, vesi tuleb lisaks. kirves on rattaraami juures ja arvestub seega sõiduki, mitte kandami massi hulka. ma pole varem sellist reastamist teinud, aga päris kasulik mäng: iga asja juures mõtlesin, mida ma blogis selle selgituseks või õigustuseks kirjutan, ja kui midagi pähe ei tulnud, jätsin asja kõrvale. ja noh, viimasel hetkel toppisin ikkagi salaja kotti, aga õnneks neid ei olnudki palju ja ühte läks isegi vaja. aga põhjendada suutsin need:


1. tossud. need lähevad veekindlasse kotti ja jäävad eksklusiivselt kandmiseks õhtuti laagris ja kuiva ilmaga. sest nad kuivavad liiga kaua selleks, et lubada neil märjaks saada.
2. Keen'id. neopreenist sisuga matkasandaalid, kes ei tea. kõige mugavam suvejalats üldse. tänu neopreenile on jalas soe ka märjana ja sisu kuivab kiiresti. kui tõesti külm või vihmane on, läheb selle alla kootud villane sokk, mis on samuti soe ka märjana. (Keen, Matkasport)
3. paar buffi. vaja läks ühte, aga no kui märjaks saab või midagi, on ikka hea, kui teine on veel. pärast matka sain endale meriinovillase buffi ja nüüd võin vist kõik teised lastele annetada.
4. päikseprillid. ma ei saa ilma elada.
5. tassi mõõdus termos. sellest on aastaga saanud üks mu lemmik-matkatarbeid. 330 ml ja korraliku keeratava kaanega. ehk sellega saab teha tassitäie teed kaasa ja visata kotti, et juua siis, kui kena pausikoht kutsub istuma ja nautima. sinna saab ka juulimatkal kallata poekülmikust toodud piima, mis on külm veel järgmisel hommikul, ning see mõõt on täpselt paras ühe tüdruku tee jaoks või kahe tüdruku pudrupiima jaoks. (Lifeventure, Trekker)
6. potike. see keedab. tavaline üleni metallist kaheliitrine pott mu köögist, mida saab panna ka lõkkele. algul hoidsin kotis, pärast esimest lõkkesööki juba koorma peal, sest oli tahmane. ei, potti pole matkal mõtet iga söögikorra järel tahmast puhtaks küürida, sest sa teed selle ju kohe uuesti tahmaseks ja sa tahad matkal muul moel vaba aega veeta kui potti väljastpoolt süütust tahmast säravaks küürides.
7. pussnuga. no ikka läheb vaja ju.
8. taskulamp, mida saab ka lenksule kinnitada. pimedas me ei sõitnud ja tegelt piisas ka muidu pealampidest. jätan selle talvematkade varustusse, suvel ülearune kaal.
9. vetsupaber. las ta olla.
10. matkapüksid. mina vajan taskuid. kiiresti kuivavad. vastupidavad. sääse- ja nõgesekindlad. Fjällraven, Matkasport.
11-12. kaks särki sõitmiseks. kerged, hingavad, kiirestikuivavad. tegelt oli mul kolm kaasas, aga kui üks oli seljas, käis teine pesus ja kuivas sõidu ajal rattal, nii et kolme pold vaja.
13. ikka hingav ja kerge, aga mingi mõnusamast materjalist särk õhtuseks laagrieluks, kui päevatöö maha pestud. poole matka ajal hakkasin seda ka padjapüürina kasutama, sest ilma vajus sulejopp ikka väga laiali pea all.
14. natuke nagu meriinovillane pika varrukaga õhuke särk. eriti ei kasutanud.
15. päriselt meriinovillane pika varrukaga õhuke särk. käis seljas sõidu ajal, kui jahe oli. hoiab sooja ka märjana, nagu meriinol kombeks. (kümne kraadiga raages vihmas jäi ta siiski lahjaks.)
16. kerge hingav sünteetiline pika varrukaga särk. käis seljas küll, külma ilmaga meriino ja vihmajope vahel.
17. kiiver. jalgsimatkale ei võtaks.
18. tabletid. peavalule, kõhule, põiele.
19. matkarätik ja ujumisriided. ma nii kujutasin ette. tegelikult said need riided korra märjaks küll, kui pärast bikiinisõidupäeva neid pesin, aga ujumiseks polnud üldse mingeid riideid tarvis. meil on elu keset metsa! aga tähelepanu, selle bikiinisõiduga lõhkusime oma tagumikud ebardlikult villi, liiga paksud palistused kõige strateegilisemal kohal sadula ja tagumiku vahel!
20. istumisalus. kerge, alati soe ja kuiv. transportisime neid pakiraami ja veekindla koti vahemehena, nii et lisaks istumisel tagumiku hoidmisele ei lasknud ta metallraamil hõõruda katki õhukest veekindlat kotti.
21. vinnutatud vorst. pahaks ei lähe, jõudu annab.
22. õngeritv vajaliku varustusega, et laagris toimetamise ajaks ja ööseks tonka sisse visata. mõned korrad tegime ka, aga kaladele unustasime öelda, et nad võiks nüüd tulla.
23. sõidukindad. olid kogu aeg käes. kiiver, kindad ja Keenid jäid isegi siis, kui mitte midagi muud sõidu ajal seljas ei olnud.
24. isetäituv madrats.
25. magamiskott.
26. sulejopp. käis õhtuti seljas ja öösiti pea all.
27. magamiskostüüm: pikk villane pesu ja villased sokid. läksid selga õhtuti pärast päevatöö maha pesemist ja no küll oli mõnus! mõnel ööl oli palav, mõnel mitte.
28. spordi-rinnahoidla. seda oli ainult üks ja tegelt tahaks seda ka mõnipäev pesta, nii et teine võiks veel olla.
29. maika. sest ilma maikata on kurb maailm!
30. õhuke puuvillane selline top, mis katab õlad ja rinnad, kõht-selg jäävad paljaks. tuli kaasa puhuks, kui ilm on palav, aga turi enam päikest ei kannata, aga tegelt olin ma ammu neegriks päevitunud ja enam valusaks ei põlenud, nii et jäi kasutamata. aga selles olukorras siiski väga hea abimees.
31. matkatee kaart. ärge naerge midagi, et enesestmõistetav! kohtasime kaitseväes käinud poistega, kel oli plaanis viie päevaga kirikumäelt põlvasse kõndida ja nemad oskavat väga hästi kompassi kasutada ja lisaks sellele olevat neil google mapsist välja prinditud kaardid, millel, kui väga hoolega vaadata, on isegi väiksed teed näha! kui näitasime, et keegi rmk on kirjastanud rajakirjelduse ja kaardid, siis nad täitsa imestasid kohe, aga ei pidanud vajalikuks endale võtta, ehkki meil oli üks üle.
32. snickers. no et tuju pahaks ei läheks. temaga koos oli veel avariitoitu pähklite, vinnutatud liha ja müslibatoonide kujul.
33. kondoomid. las nad olla.
34. ma ei tea, kuidas kirjakeel vaatab sõnale 'espandrikumm' aga no sellega kinnitasin koorma. algul tundus, et kahest kummist palju parem on tsiklivarustusest võetud kiivrivõrk, hoiab paremini, ja ma muudkui kirusin. aga kui olin kuus päeva sõitnud kahe kummiga ja pidin siis võrgu peale üle minema, olin kahe kummiga kõige kinnitamises nii profiks saanud, et olin hoopis võrguga hädas. ehk siis paki millega tahad, peasi et hästi.
35. natuke nööri ja natuke pesulõkse ja natuke kumme. no selline tööriistakasti moodi kotike.
36. telk.
37. alukad. kaks paari, piisav hulk, aga ainsad asjad kogu varustusest, mis puuvillased, ja kuivasid ikka pööraselt kaua. tellisin meriinobokserid ära.
38. sokid. kahed meriinosed matkasokid, ühed bambusest õhukesed. need jäid küll kasutamata - kui on külm, läheb villane, kui ei ole, pole ju üldse sokki vaja.
39. veekindel kott toiduga.
40. matkapäevik ja harilik pliiats. kogu aeg kasutuses, pool märkmikku sai täis: šoplistid, rongiajad, muljed, laulusõnad, unistused, seiklused ja matkatarkused.
41. soe meriinovillane pusa. lemmik-matkatarve number kaks. (Aklima, Matkasport)
42-44. vihmakomplekt: kootud villasokid sandaalide sisse, veekindlad püksid ja nende alla meriinovillased püksid, kui peaks lekkima või külm hakkama, vihmajopp, imeõhukesed meriinovillased kindad. kõiki läks vaja, ehkki pükse veits teisiti kui algul plaanitud.

tegelt oli veel pealamp ja taskunuga ja telefon ja akupank ja rahakotike ja varulohv ja nipet-näpet veel, kaheliitrine pehme veepudel ja liitrine rattapudel ja tulehakatuskomplekt ja plaastriosakond jne. ja p kotis oli ühine pliit ja natuke tööriistu (või noh, võti number 15 ja nipukad), nii et see siin on lihtsalt isiklik varustus, mitte päris kogumatkalugu.

kogu see rivi sõidumõudis ka:


1. kott. igapidi veekindel. kas ka ujub, ei proovinud. vaude, matkasport.
2. veekindel kott madratsiga.
3. õng.
4. telk. veekindlas kotis.
5. lenksukott. nagu ridikül, kõik pudipadi on seal.
6. kirves. selleta ma metsa ei lähe.
7. peegel. just enne matka hankisin ja no küll on hea sõita, kui näed, mis taga toimub!
8. taskulamp. lenksule pold mõtet installida, korv jäänuks ette, aga korvi külge istus sama hästi.
9. korv. polüfunktsionaalne matkatarve! pesurest. selliste õrnade asjade transportimise koht, mida kotti ei pressi (selline kaup on britakook, kui te juba küsisite. või maasikad teeäärsest letist.). külmkapp, kui tõstad korvi jõkke - kivi ankruks ja jogurt korvi. kalapuur sealsamas jões, kui saad saagi kätte ja tahad teda mõnda aega elus hoida. kui paned korvi kilekoti, saad seda kasutada ka vee ämbrina lõkke ääres puhuks, kui keegi patsutab hõõguvaid süsi ja tahab pärast seda käe külmaveeämbrisse pista.

Sunday, August 16, 2015

õnneliku karrikana komplekt

meil oli matkal kindel plaan ühes väga ilusas kohas teha tai kanakarrit. ainult kana oli puudu. aga poode oli vähevõitu ja juulimatkal päris nii ei saa, et hommikul ostad kana ja õhtul teed karrit. või no saab, aga kole hais on ja maitse poleks ka hea, mei taht.

niisiis tuleb midagi välja mõelda, et kanaliha õhtuni värske hoida.

muidugi tuleb kana kaasa võtta elusast peast!

hakkasime siis selle pilguga ringi vaatama. 40 ruutmeetri peal puuris jalutavad kanad ei tundunud kuigi õnnelikud - puurikanad ikkagi. aga päris paljudes hoovides lasid kanad kas päris vabalt ringi või oli nende aed nii suur, et nad ei saanud arugi, et nad aias on. karrikanad!

aga edasi? edasi tuleb kana panna näiteks jalgrattakorvi, mille miljonitest kasulikest funktsioonidest võiks terve raamatu kirjutada. üks niisiis: kanala. aga praktiline matkaja muidugi kohe taipab, et kui tuleb terve päev kana kaasas vändata, siis mis tast ikka niisama, las muneb ka. selleks on vaja kana hoida õnnelikuna, lasta makil mängida kuke kiremist. ja igaks juhuks võiks matkapoest kaasa osta ka topsitäie kukespermat talle noka vahele pistmiseks, oli kohe nutikate matkajate järgmine mõte.

siit tuleb kaubaartikli soovitus matkapoodidele: õnneliku karrikana komplekt, mis sisaldaks sobivas mõõdus korvi pisukese siblitava sisuga, kuke spermat, karripastat ja pisut riisi. matkaspordist praegu ei leidnud igatahes.