neljas nädal?

oluline peatükk mu trennipäevikus on täna body pumpi tõtates kõlanud vali pauk, kui ristseliti jääle prantsatasin. trenni jätsin vahele, aga omal jalal naasin koju. selg on haige ja pea kumiseb. enam ei iivelda.

kolmas suusalaupäev

kas ma olen järjepidev või ma olen järjepidev?

täna käisin kolmandat laupäeva järjestu suusatamas. tuleb nentida, et iga korraga lähen osavamaks ja no suusad lähevad ka iga korraga paremaks. esimesel korral mäletatavasti kulutasin tuhandeid kaloreid juba ühekraadisel "tõusul", sest unustasin kontseptsiooni "pidamine".

teisel korral natuke määrisin nii, nagu villu telefonis õpetas. villu oskab, tema sõidab tartu maratoni ka ja puha. ainult et see, kui palju panna, seda ju ei saa eemalt õpetada, seda peab kogemustega õppima või silmaga nägema. no selgus, et ma panin vähe. rajal määrisin kaks korda juurde, sest villu ütles, et rajal võib ka määrida (mitte ainult nii, et soojas toas külmi suuski, föönisurina saatel ja mida kõike veel). aga no kuna ikka polnud päris see, pöördusin pärast seda külla tulnud suusakunni poole. see mässas natuke mu varustusega sinises toas ja ütles, et nüüd peaks olema.

täna läksin proovima siis. no natuke liiga hästi pidas ka edasi libisemist, aga mitte hullusti, nii et põhimõtteliselt sain ma lõpuks ometi suusatada! kohe tuli ka ambitsioonikas mõte, et äkki tõesti oleks võimalik kunagi elus tartu maratoni lühike lugu läbi tõugata. ja siis kohe tuli analüüs, et see on peaaegu kõige parem hetk sellise otsuse tegemiseks, sest mul on peaaegu maksimaalne treenimise ajavaru. no eelmise pühapäeval õhtul olnuks veel parem, siis oleks ma tänaseks juba kuus päeva treenida saanud järgmise maratoni nimel.

eelmisel nädalal kolisin oma uue hobi ka harkust nõmmele, kus on mugavam samal ajal muksusid pidada. käbil suuski pole ja tema siis ergutab ja filmib raja ääre urukest. mina samal ajal ergutan ja õpetan arturit, kes muga kilumeetri või kaks ära sõidab. välja veel hästi ei tule, aga talle endale jubedalt meeldib, nii et kõik on hästi. eelmisel nädalal märkasin, et kõik teised veavad oma lapsi keppidega rajal järel ja proovisin täna atsiga sama. hoobilt õppis liueldes tasakaalu hoidna ja kogu sõit sai uue ilme. teine soovitus on keharaskuse kohta - me kõik võime teada ja isegi ette näidata, et tuleb olla kummargil, aga ega nad ei saa ikkagi aru, kui kummargil siis täpselt. aga vot kui ma sõnastasin, et küünarnukid põlvede juures, oli hoopis teine asi. nii et lastele kepivedu ja nukid põlvedele, kes tahavad alustada!

aga mina ise. mina ise olen enda meelest muidugi tohutu suusahai nüüd, kergelt laugel nõlval paaristõugetega on ikka toomas uba hääl kõrvus kogu aeg. kui kellestki (no ainult lastest tegelikult...) mööda sõites üritan seda teha uisusammuga, no proovimise mõttes, aga selleks on ikkagi mingit eraldi kooli vaja. telefonikonsultatsioon pärast tänast klassikastiili treeningtundi andis teadmise, et alustada tuleb ühel jalal liuglemise õppimisest. see on mul plaanis kõige varem teisipäeval, kui peaks õnnestuma õhtul mõnele valgustatud rajale pääseda. kui ei õnnestu, siis äkki järgmisel laupäeval.

tänaseks olen niisiis suusatanud ikka juba... no läheneb 20 kilomeetrile mu skoor! kui tulnuks selle kõige peale kohe, kui rajad sisse lükati, oleks mul tänaseks vist läbitud rohkem suusakilomeetreid, kui suvel kogunes tsikli seljas sõidetuid. mis oleks natuke lausa imelik vist juba.

(ma igaks juhuks ütlen, et ma tegelikult ei usu elades, et ma jaksaks suusatada nii palju kui poolgi maratoni nõuab, see oli lihtsalt selline eufooriline hetk.)

muidu olen veetnud elu kõige isamaalisema nädala vist, kui mitte arvestada noid laulva revolutsiooni päevil, kui ema ja teiste ersp-lastega mööda pikette, hirveparke ja lauluväljakuid traavisin. töö jaoks kohtusin mõningate meenutustega me kolmest presidendist ja töötasin põgusalt läbi ka raamatu telgitagustest. pean ütlema, et lennart oli mitte ainult legend, vaid ka kõige ägedam inimene, kes meil on olnud. ja kui juttu tuli kõige esimesest 24. veebruarist, mida me presidendiga siin pühitsesime, jooksid mul külmajudinad üle selja. kui suur ime see täpselt on, et meil on siin selline riik! pühalikkus minus on nii suur, et ma viin homme oma poja toompeale lipu heiskamist vaatama ja hümni laulma. jah, ma tean, et me peame selleks ärkama natuke pärast kuut. aga midagi pole teha. elagu Eesti!

(selle tegi artur eile lasteaias.)

kaluriküla

olen teinud teadusliku katse, mille tulemusena võin väita, et keskeale läheneja jõuluaegne trennipaus koos šokolaadikookide nautimisega avaldab kehakaalule ja -kujule märkimisväärselt jubedamat mõju kui samale kehale nooremas eas. seoses nimetatud uuringutulemustega saabus tõdemus, et tuleb ennast rohkem liigutada. kahjuks saabus see koos erinevate raskustega, põhjustades kehakuju muutumatust kasvava rahulolematusega.

kõigepealt selgus, et mu sügisene nädala plaan enam ei kära. plaan oli selline, et kolmapäeviti on mul lastevaba õhtu, kulutasin varased õhtutunnid kangirebimisele body pumpis ja siis kimasin motokluppi hilisteks õhtutundideks meestega motojuttu ajama. igati väärikas lastevaba õhtu, eksole. aga vot nüüd ei ole enam minu spordiklubis esiteks seda treeneritki, kelle juures üldse käia kannatab, ja teiseks pole kolmapäeval mulle sobivat trenni.

tulin suurepärasele mõttele minna motoklubbi jala. kodust. kõnnikeppide toel. sikupillist hiiule, 10 km. eeldus: keegi peab mu pärast koju ka tooma, sest läbihigistatud riietega ei taha ma sealt tulla ei õhtul hilja jala ega ka ühistranspordiga. sest olgu või tasuta, see võtab kaks ümberistumist ja vähemalt poole sellest ajast, mis ma jala tuleks. aga ma suutsin kõik need eeldused luua ja läksingi jala. kulutasin ca 500 kalurit, kui endomondot uskuda, aga olin kole aeglane ja varastasin paar peatusevahet ikka bussi peal ka.

möödus nädal ja ma jäin haigeks. kõik haigused oli korraga või kordamööda kallal, aga klubbi läksin ikakgi. autoga, paraku. muid trenne ei teinud.

möödus veel peaaegu nädal ja ma võtsin vastu otsuse, et kui ei saa minna kolmapäeval oma spordiklubisse hea treeneriga body pumpi, tuleb minna mingil teisel ajal teise spordiklubisse halva treeneri juurde. läksin ka! süsteem oli selline, et tuli end registreerida samal päeval, ja isegi see oli mul meeles! see juhtus ühel esmaspäeval. kaks päeva hiljem kolmapäeval läksin juba teist korda motoklubisse jala, seekord lausa terve tee! kulus hämmastavalt ligi kaks tundi. kuna kaluripõletuse maitse oli suus ja rannavorm silme ees, läksin veel laupäeval suusatama ka. see oli eriti uhke projekt, sest ma polnud seda aastasadu teinud ja suhtusin liiga kergemeelselt suuskade määrimise tähtsusesse kogu protsessi juures. tulemuseks: miljon põletatud kalurit harku suusarajal ja vere maitse suus igal kahekraadisel "tõusul". kalurid kaluriteks, nii enam ei taha. nüüd ootan laupäeva+suusailma, et teine kord see kuidagi soliidsemalt sooritada.

aga nüüd neljas "trenninädal". sellele kenale nädalale, kus ma tegin korraliku võimluse esmaspäeval, kolmapäeval ja laupäeval, järgnes esmaspäev, mil pidanuks jälle body pumpi minema. aga seekord oli saal täis bookitud enne kui mina registreeruma jõudsin. leidsin küll kiiresti asendustrenni teises kohas, aga õhtuks oli selge, et mu suusarajalt saadud lihasevalu ei lase mul selliseid seiklusi ette võtta. kolmapäeval jala motoklubisse minna ka ei saanud, sest jäin väga hilja peale (st jõudnuks kohale siis, kui teised koju hakkavad minema) ega leidnud kojusõiduks küüti kahvel. hambad ristis, tõusin neljapäeva hommikul kell pool kaheksa, et olla pool üheksa mingis hommikuses trennis, no et kordki nädalas mõne viibutuse saaks teha. ma olin isegi enne poolt üheksat kohal, nagu plaan ette nägi. aga muidugi selgus, et täna trenni ei toimu, sest osalejaid ei ole piisavalt.

ostsin hommikusöögiks mõned õunad ja tulin siia kurtma. endiselt on kõik lootused nädalavahetuse suusailmal, mil tuleb ära kulutada kogu nädala tegemata trennide kalurid.

sport ja pealinn

käisin suusatamas.

viimati suusatasin siis, kui ma need suusad ostsin. aasta võis olla nii 2000 ringis ja käisin mitu korda käärikul ja emajõe ääres suusatamas ka. aga siis tulin talinasse ära ja siin on kõik see spordivärk nii imelik. suusad jäid tartusse. kuni viimase ajani.

viimasel ajal, see on siis eelmisel nädalal, saabusid need suusad tallinnasse. ja täna viisin ma nad jalutama.

keppe polnud ja joogipudelit polnud ka kuskile panna, nii et esialgu tegin tiiru kaubandusvõrgus. mõtlesin, et kui vana inimene pole 12 aastat suusatanud, siis tuleb poes see kohe ära öelda, et saada kasulikku abi ja nõu, mitte teha nägu, et ma põhimõtteliselt lähen 20. korda tartu maratonile. plaan oli hankida kepid ja see spets vöökott pudeli jaoks, lisaks uurida talviseks sportimiseks mõeldud jopede hindu.

esmalt näitasin sportlandis oma saabast, et teada saada, kas selliseid sidemeid veel tänapäeval on. ei olevat. panin saapa tagasi kotti ja küsisin keppe. need on aastate jooksul ilmselt tolmuks pudenenud või midagi, sest suusad saabusid tallinna küll saabastega, aga kepitult.

onu juhatas mind keppide juurde. hinnasildid algasid nr 5-ga ja olid mitmekohalised. kohkusin pisut. onu küsis, kas klassika või uisu jaoks. ütlesin, et ega ma oska kumbagi, eriti ei oska ma uisku, aga tore oleks ju osata st õppida. onu arvas, et õppimiseks võib vaadata, kuidas nad seda telekas teevad, ja õppida selle järgi ise - olin valmis suhtumiseks "võta personaaltreener, nii saab kõige paremini, ise küll ei saa!" nii et olin rõõmus avatud võimaluste üle. onu seni arvutas mõlema sõidustiili jaoks kepipikkused välja ja hakkas otsima midagi sobivat kahe vahel, sest no ega ma siis kaht paari ju osta. ma pistsin vahele, et ma tahan hästi odavaid, sest ma suusatan vähemalt esialgu ilmselt kolm korda aastas. onu mõistis ja otsis kepid ühest teisest osakonnast, kus hinnanumbrid olid neli korda väiksemad.

kepid pihus, küsisin jopenõu. näitasin oma ruudulist seppäle jopet, et mul on ainult see, oleks mugavam midagi kergemat ja väiksemat, aga et mis nad maksavad ja määndsed on? ja vot siin ei leidnud onu enam kompromisse. kui suusasaabas pani teda käituma kui muuseumieksponaadiga, aga ta paistis aktsepteerima võimalust, et sellega saab suusatada; kui ta oli nõus mulle müüma ka kepid rubriigist "ei uisule ega klassikale sobiva pikkusega", siis jope kohta ütles ta niimoodi: "suvalise lumelauajopega küll ei saa suusatada!"

noh, spets-jopet ma muidugi ei ostnud, need maksid mingi sada eurot. aga minus tekkis sportlik huvi, KUIDAS täpselt "ei saa suusatada" minu jopega. niisiis:
sõitsin harkusse.
panin suusad alla.
võtsin kepid kätte.
jäin ootama.
mitte midagi ei juhtunud!
tõuksin keppidega pisut.
ikka mitte midagi! lumi ei sulanud ära, suusad ei läinud pooleks, rada ei plahvatanud, gravitatsioon ei kadunud. sai küll suusatada! ja mitte ainult et sai suusatada, vaid seal oli veel paar inimest, kes olid jumalast suvalise jopega suusatama tulnud! ja nemad ka said!

ja siis mulle tuli meelde, et osalt sellepärast ma ei olegi tallinnas kunagi suusatanud.