kokkusattumused

kuna mul lõppes kolmas nädal kassiga kodus - lausa toas - ja ma olen sellest päris mätu, pakkus kassivanaema end täna kassi ohjama, et ma saaksin midagi muud teha. tegin siis: kõndisime käbiga natuke lumises kalamajas ja siis läksin kalori juurde heegeldama. magada ma käsu peale ei oska kahjuks ning kuskile kõrtsu polnud jaksu minna ega seltskonda ega rahagi. onu ise enda juurde rajule peole ei jõudnud, aga äkitselt koputas keegi aknale ja vehkis lõbusalt. tundsin ära ühe töökaaslase, aga ta elab pilistveres ja on viimased sada aastat olnud lastepuhkustel. miks ta kalamajas onu akna taga vehib? rääkisime natuke läbi köögiakna juttu. tema tulnud meie majja kolmandale kolleegile sünnipäevale, aga ei pääse majja. noh, leidis õige koha, kuhu koputada. andsin aknast võtmed, ta tõi uksest tagasi ja sünnipäevalaps tegi ukse vahel suitsu, kuni me kiire catch-up'i tegime. andis selgitada, millise ukse taga mina elan, miks ma naabri juures olin ja kes mu korteri ostis (ta olla sünnipäevalapsele öelnud vastuseks imestusele, kuidas ta oma võtmega sedasi väravast ilmub, et ostis siinkandis kinnisvara, ja kuna meie just müüsime, tegi too omad järeldused. ma itsitasin siis selgituseks küllatulnule, et me jah müüsime siin just ja tema omakorda järeldas, et sellepärast ma naabri juures elangi...). noh enam-vähem saime kõik järje peale vist.

hiljem kodus tšekkisin meili ja leidsin, et üks eesti (vähemalt) viiest mari sarvest on mulle facebookis sõnumi saatnud:

Tere,

mulle just helistati et ega ma pole Tallinas pangakaarti kaotanud. Ei olnud.
Telefon oli 5*2*7*3 juhuks kui sul peaks vaja minema.

Ole terve,
Mari

noh, kammisin esmalt läbi selle tasku, kus mul kaart me kalamaja kaemise ajal oli, ja siis teised kohad ka. helistasin ja leppisin toruvõtnuga kokku, et on jah minu oma ja et saadan ühe patsiga poisi sellele järele. helistasin siis käbile, kes teel nõmmelt koju, ja andsin aadressi ja numbri, et toogu ära. nüüd on kaart kenasti kodus ja käbi muheles minu räägitud loo peale, et ega see kutt polnud ka mingi lihtne mees - tema nimi olnud ka ahto.

olukorra tõsidusest šokolaadirindel

see on nüüd täpselt neli kuud tagasi, mil mul soovitati kuni hiire sünnini kakaost loobuda. ehk et ei mingit šokolaadi. üllatavalt kiiresti selgus, et šokolaadi on eluks tegelikult vaja - enne ma ei teadnud. aga kui vähe reaalselt üldse jääb võimalust millegi magusa söömiseks, üllatab mind ikka veel igal sammul. järgnev on neile, kes tahaksid olukorda süüvimata käega rehmata "ah ma saaksin vabalt šokolaadita elada!" või "mis siis ikka niiväga on, kui jätad šokolaaditahvlid koju ostmata?" ega tahvlid võibki ostmata jätta, aga see ei päästa mitte midagi. muustki jääb päris vähe järele.

jäätiseletist on valida ainult regatt või mõned nätsked vahvlitopsid. õnneks on üks jogurtiglasuuriga jõhvikaplombiir olemas.
küpsised mulle niikuinii eriti ei meeldi, aga valikus on vist enamvähem ainult tavalised ekstrad, piparkoogid ja juustupulgad. suurem osa küpsiseletist sisaldab ikka šokolaaditükke või lihtsalt kakaod.
kommiletist ma ei taha rääkidagi. karamell ja nätsukommid, palun! rafaellost oli juba oktoobris kõrini.
martsipan. tore asi, aga enamikel juhtudes glasuuritud. arvake, millega.
kohukesed? njet!
eile ostsin hematogeeni. kodus selgus, et isegi seda ma ei saa süüa, sest kojutoodud eksemplar oli šokolaadiglasuuriga. no kes võiks tulla selle peale, et kontrollida, kas selline toode sisaldab šokolaadi! noh, see jäi siis meestele ja ma seisin täna apteegis 10 minutit hematogeeniriiuli juures ja valisin hoolega endale sobivat.

järele on jäänud maasika toormoosiga pannkoogid, besee, sefiir (glasuurimata muidugi), soome laevalt toodud lagritsakarp ja puuviljad.

minu eesti

valmistudes hiirt vastu võtma ostsin kaks raamatut, mida olen ammu ihalenud. aga no pole raatsinud, raha tundub iga kuu üha vähem olema, mina ei tea, kuhu see kolmsada miljonit sai!
saage tuttavaks: üks ja kaks.

täna öösel nägin unes, et kui eile need kaks raamatut ostsin, siis kassas selgus, et rasedatele kompenseerib haigekassa 75% ulatuses sedalaadi kirjanduse maksumuse. rõhutati, et retseptiraamatud sinna hulka ei käi, aga minu need kaks pidada käima. "sellist eestit tahtsimegi!" rõõmustasin ärgates, kuni taipasin, et sellist eestit tegelikult ei ole.

köök, endiselt

jätkame köögi lainel. sest et lisaks muffinivormile saatis jõuluvana mulle tupperware küüslaugupressi ja proffide tordipritsi, bodumi imelise teepresskannu, übercooli klaasist põhjaga lahtikäiva koogivormi, taevalikult ilusa savist punamusta serveerimistaldriku... rohkem kohe ei meenu, aga ilmselgelt on ette nähtud veeta alanud aasta köögis. noh, siis, kui kass ja hiir parasjagu mahti annavad.

mis on hea ettekääne rääkida viimase aja leidudest ja julgustükkidest.
esiteks pakkus k mulle mandli-mandariinikooki, mis on lihtsalt uskumatu juba teoreetiliselt, aga praktikas... mmmmm!
teiseks serveeris ta sinna kõrvale imetabast jooki nimega "kuum õunamahl, kus ligund vürtsid". mmmmm!
kolmandaks kui üritasin ühel koosviibimisel mõni aeg hiljem sarnast jooki teha, täiendas teine k seda jää ja ginger ale'iga. mmmmm!
neljandaks võtsin julguse kokku ja ostsin turult lihtsalt ühe käntsaka toorest siga. ma pole kunagi selliseid asju teinud või kui, siis rangelt kokaraamatu järgi (alustades lihatüki kaalust ja kunagisest asukohast sea küljes, lõpetades kraadide ja kõige muuga). nüüd määrisin selle (kilone aba, kui te juba küsisite) lihtsalt soola ja pipraga kokku, praadisin küljed kuumal pannil pruuniks ja ajasin mingil temperatuuril paariks tunniks ahju. mingil hetkel keetsin natuke aega kartuleid ja panin need ka seale seltsi, vahukoort ka. liha - imeline! kartulid - imelised! kaste - mmmmm!

ja nüüd ma tellisin endale nigella raamatu ka.