maja versus vurr

nädalavahetuseks oli käbi palutud tallinna endurole kohtunikuks. miskipärast peeti seda rakkes (vrd. kopli kütteladu ülemistel) ja käbi palus oma pere kaasa. me siis muidugi kenasti läksime. telgielust hiirega ei hakanud unistamagi, võtsime parem onu peetrilt lehtsest suvila sappa. ainult et tallinnast lahkudes oli meil sabas käru. kola ja saarlase mudavurriga.

lehtses jätsime käru maha, kola viskasime majja ja vurri tõstsime maha. aga et litsenseeritud sõidukijuhte oli kaasas kaks, oli mul valida, kas edasi rakkesse sõita, maja konksu otsas, või hondaga, mille sadul on mul kusagil keskmiste roiete kõrgusel. viimane tundus ohutum.

oli ka: käbi hoidis ratast püsti, mina ronisin otsa, panin käigu sisse ja sõitsin ta käte vahelt minema. kui oli vaja teel korraks seisma jääda, kihutas käbi opeli ja majaga ette, jäi seisma, hüppas autost välja ja püüdis mu kinni, kui seisma jäin. tõeline prints! ristmikega mul lihtsalt vedas: vasakpöördeid ja anna teid oli lugematu hulk, aga seisma ei pidanud ühegi juures jääma.

rakkes seisis politseiauto, mehed pardal. mul spidomeetrit igatahes polnud, aga maja sõitis loodetavasti legaalsel kiirusel ees. peegleid mul ka polnud. kas numbriplaat oli, ma ei teadnud, tuli igatahes põles. et suunatulesid polnud, selgus alles siis, kui nägin hiljem käbi käemärkidega suunda näitamas. kuna lüliti oli, siis mina ikka klõpsisin korralikult seda. kokkuvõttes polnud ma kopka eest kindel, kas see ratas on streetlegal või tohib sellega ainult sirelites tuhlata, nii et korraks võttis sinivalge nägemine mu täitsa muretsema. sõitsime parkivast vilkurist mööda ja kui mõnesaja meetri pärast üle õla vaatasin, nägin autot meile järgnemas. seitse sekundit hiljem pani maja parema suuna sisse ja tõmbas teepervele. ohkasin raskelt ja kujutlesin kiiresti kaht pilti, mis kohe juhtub: käbi hüppab välja ja püüab mu politsei peatumismärguandele alludes kenasti kinni või ma jään ise seisma ja kukun selle eiffeli torniga lihtsalt kummuli. ei juhtunud kumbagi: õigel hetkel suutsin ühe jala hoo pealt maha toetada, käega pidurdada ja sadula teise jala põlveõndlasse libistada, nagu olen näinud teisi jupatseid liiga kõrgete rataste seljas pidurdamas. õnnestus! rõõmupisar silmas, vaatasin, kuidas politseinikud meist haigutades mööda sõitsid.

tunnistan, et see sai viimaseks piisaks. ma olin sellest tsirkusest nii kurnatud, et kupatasin käbi lenksu ja istusin ise opelisse maja vedama. see oli sama pingerohke, sest kui pidurdamisega hiljaks jäin, tuli maja pauguga selga, ja kuskile võsa vahele tuli pöörata ilgema kaarega ja isegi siis sain õiendada, et käru olla üle suure kivi tulnud ja pool metsa kaasa vedanud. aga vähemalt polnud seda muret, et kui seisma jään, kukub maja pikali enne kui jala maha panna ulatan. nii et pühapäeval tagasi sõitsin ma algusest peale majaga.

aga noh, nüüd ma olen sel hooajal juba 70 kilumeetrit sõitnud. 40 kuusalust koju zebraga, kui opel honda slepis tantsupeolt koju valsitas, ning 30 eiffeli torni seljas lehtsest rakkesse. ei kujune just suurima kilometraažiga hooaeg, aga seiklusrohkeim, tundub, küll.