kilu räimu

oli täna kalurikülla asja. parkla veerel seisis kalur kalakastidega, kaal ees, käed marjased. täieliku võhikuna piidlesin kalu. "räimed," mõtlesin, "kilud on vist väiksemad." astusin ligi ja otsustasin siiski mitte midagi pidada enesestmõistetavaks ja kõik täpselt järele uurida. "tere," alustasin, uudishimulik uru näpus."kes need on, mis nendega tehakse, et nad head oleksid, ja mis nad maksavad?" kalur alustas sellele ankeedile vastamist lausega "noh, euro on kilu." "kurat, kilud on ju väiksemad," mõtlesin, enne kui mõistsin, et ta räägib kaluriküla keelt. selgus jah et räimed, kelle kilu on euru. ja puhastada tuleb näe nii. kalurinaised teevad näpuga, teised teevad kääridega. aga küsi kohe kalurinaiselt endalt, viipas ligi astunud provvale. too lasi endale kolm kilu kaaluda ja sai veel mitu kamalut pealekaubaks. kauba kõrvale anti mulle põhjalikud instruktsioonid erinevateks töötlusteks ja kaaluti kah kilu.

tõin koju, järgisin juhiseid ja sai imeline. kahju ainult, et 50% mu perest niukest pingutust ei hinda. üks ei proovindki ja küsis, kas midagi süüa ka on, teine söönud hoidjate sunnil ühe ja hinnanud, et ei ole söödav, luud on sees. sellest hoolimata, et väikevend pistis pea kogu kilu ise kinni ega märgand üldse kurta et kondid või luud.

ja kahju aint, et kaluriküla nii kaugel on, võtaks teinekordki kilu või mitu.