mullu sui ja nüüd novembris

mullu sui teatas rmk, et tegi ühelt eesti rannikult teisele ulatuva matkatee. ma teadsin kohe, et pean sinna minema. aga vot ei õnnestunud kuidagi. ja mitte et ma enne oleks tohutult matkaradasid mõõtnud - tunnistan ausalt, et mind hakkas seljakotiga metsa meelitama konkreetselt see uudis.

tänavu suvel viisin üks hetk hulga raha matkapoodi koti ja muu varustuse eest. kodus pakkisin õhinal kokku ja läksime. plaan oli nädalaks, aga käbi põlv reetis meid ja pidime piirduma ühe päeva ja ca 30 kilumeetriga. kaks päeva hiljem esitles RMK juba teist ja veel pikemat rada. kuna me jalgsimatka plaan oli lörris, käisime autoga uur raja avapeol, aga matkaplaane tegin edasi "väikesel" rajal, sest enne tuleks ikka vana asi ära lõpetada kui uus ette võtta ju. aga käidud oli 370-st ainult 30 km.

aeg läks edasi ja kott sügeles nurgas. ähvardas juba öökülmadegagi. aga kui mul sünnipäev tuli, otsustasin, et ei pea maikuud ootama - otsisin öömaja, mis jääb täpselt raja äärde, kutsusin külalised ühele lõkkekohale majast 14 km eemal, pakkusin neile priimusel tehtud pannkooke ja ütlesin, et sauna, pidu ja öömaja saab 14 km kaugusel. niisiis said matkata mitte ainult mina, vaid veel hulk inimesi. põsed õhetasid kõigil ja kolme kilomeetri jagu osalenud alakad avaldasid hiljem soovi, et nemad tahavad ka endale sellist sünnipäeva. nüüd oli mul käidud juba 44 km matkateest, ehkki üksteisest eemal asuvad lõigud.

ports daame mu sünnipäeval leidis selle mõtte olema hea, ühtlasi veendusime, et ehkki pimedaks läheb vara, pole novembril häda midagi. seljakott sügeles, idee ei läinud peast. niisiis õhutasin daame hiljem takka, et mindagu! otsisime välja sobiva pikkusega lõigud ja korraldasime ära. kolm daami ja üks kokk. kaks autot. ühega sõidame matka lõpp-punkti, siis kolime kogu kamba teise autosse ja sõidame matka alguspunkti. sealt hakkame astuma. teele peab jääma üks ööbimine. teise päeva õhtul jõuame auto juurde, mis viib meid tagasi teise (või oli see esimene?) auto juurde ja kõik sõidavad ruilasse sauna.

täpselt nii kõik läkski. kokkulepitud päeval sikutasid daamid oma ridikülid selga, kinnitasid rihmad ja sukeldusid videvikku. kokk veerel jalgrattal kaasa. nautisime hämarat mudateed, kus võinuks olla palju sääski, aga polnud ühtegi. riputasime end lampe ja helkureid täis ja jooksime üle kottpimeda peterburi maantee. mõõtsime kottpimedat viru raba, kus lambiga vaadates olid puud heledad ja laukad mustad, aga ilma lambita vaadates, kui silm viis minutit harjuda sai, oli vastupidi - muud mustad, laukad heledad. otsisime matkatee märke taskulambivihkudega männimetsades okkateedel, liigutasime paljaid varbaid koka tehtud suure kuuma lõkke ääres, võrdlesime ridiküle ja kiitlesime villase magamisvarustusega, magasime kosutava ilu-une ja jätkasime kõike seda hommikul ka päevavalguses. imetlesime ürgorge ja ületasime jõgesid, kastsime matkasaapaid koske ja tegime valges samblas lu… samblaingleid. kokk veeres rattaga kaasa ja oli oma ülesannete kõrgusel kuni nõudepesuni välja. daamid jäävad ka metsas daamideks!

tänaseks on daamid õnnelikult metsast väljas. oli pime ja müstiline, niiske ja päikeseline, lõkkekuum ja priimusetoitev. läheks kohe tagasi! mõtteid ja plaane juba on. kokku läbitud ca 67 km.

sissejuhatus polaaröhe

kui eelmisel korral talv tuli, varustasin end suure valiku lõnga ja varraste ning kanga ja niidiga. tegevust jätkus. sel aastal tuleb lumi teisiti! siin võiksid nüüd selle postituse lugemise lõpetada kõik absoluutse kuulmisega või kvaliteetset muusikat hindavad inimesed! until further notice.

käbi ostis endale ukulele tegelikult päris ammu ja mullu, kui väljas oli pime ja mina poistele pükse õmblesin, õppis tema youtube'ist "over the rainbow'd". urule istus pill pihku nagu proportsionaalne kitarre. mina jäin oma oskuste juurde: kolm tuuri kitarrel ja needki aeganõudva sõrmede sättimise hinnaga, nii et las see leele jääb ka teistele.

parmupillihulluks muutus käbi ka juba mõne aja eest ja selle mängu ma sain põhimõtteliselt selgeks, ehkki mitte nii ägedalt kui käbi.

aga vot üleeile käisin ma sellisel peol, kus oli lisaks minu kaasa võetud parmupillidele ühe hakkaja amatööri käes kitarre, läbi astus teinegi, üks ukulele oli ka. lihtsam rahvas üürgas laulda. liiga hästi keegi ei mänginud ega laulnud, aga tahtmist oli kõigil palju ja see ongi ju rõõmuks peamine.

eile võtsin videvikus innustunult ette ukulele, käbile aasta eest kingitud ukuleleõpiku ja interneti ning asusin teele. nagu omal ajal kitarreüritustest, sai siingi kahe päevaga selgeks, et mul jäävad asjad meelde ja näpud lähevad mõningase harjutamise järel kenasti sinna, kuhu vaja, isegi jalaga võin takti lüüa, aga siin on minu multitaskingu piir ja ma mitte ainult ei suuda samal ajal ümiseda, ma isegi ei saa aru, millal mis rida ümiseda. parmipill tundub seega päris sobiv pill, sest laulda ei saagi üldse. hüvasti, ukulele!

täna võtsin riiulist käbile sünnipäevaks tulnud suupilliõpiku koos pilli ja õppeplaadiga. pärast paari tundi tundub küll, et kui nüüd kusagilt kõhuõõnde vajalikud lihased saab, siis on lootust. esimesed saaterütmid selged, käskisin käbil ukulele (ikileelo, nagu uru armastab öelda) välja võtta ja soolot teha. "aga see lugu peab olema selles rütmis, mis ma just selgeks sain!" selles osas on parmupill ja suupill hakatuseks vähe ohutumad seltsilised - käbi võttis parmuka, mina lõõtsutasin suupilliga, uru haaras ikileelo ja hõiskas: "emme! hakkame kodus pidu panema!"

hea kodanik

kamandasin muksud tasa ja vaatasin linnapeade debatti. artur, tuntud päevakaja- ja poliitikahuviline, ütles küll algul, et tahab ka vaadata, aga läks päris kähku uitama. 

pärast debatti pidin talle siiski laias laastus ära seletama, mis toimub. kuidas vaimiste eel mõelda, miks mõelda ja mis juhtub nendega, kes ei mõtle. millega ähvardatakse mittemõtlejaid, kui nad ei lähe valima, kui palju sellistes ähvardudes tõtt on ja miks tegelikult osa inimesi ei lähe valima, aga kõik lollid lähevad. 

pinalitäie pliiatsitega tegin vannitoapõrandale mõtlevate ja mittemõtlevate ja kojujäävate ja valivate valijate kambad ja seletasin ära, miks peab valima. samadest pliiatsitest ehk tarkade ja lollide häältest moodustus koalitsioon ja opositsioon. (vasakul lollide hääled, paremas nurgas kojujäänud, üksikud ja paarid lootusrikas vastujõud äralollitatud häälte massile.)

kui lubasin poisid veel homme valima ka kaasa võtta, on mõlemad tulised tulijad ja arturit on ilmselt valimispäeva õhtul päris raske tulemuste tulemisest eemal hoida.

rohelistest valikutest

mind tööl nimetatakse vahel ökoinimesteks ja pööritatakse silmi, kui ökoinimene kokakoolat joob. a no kuskilt peavad ka ökoinimesed särtsu saama, kui keha kohvi ei kannata ja diileritega ei semmi.

ma ise ka ikka pean end keskmisest keskkonnateadlikumaks ja isegi -sõbralikumalt käituvaks kodanikuks.

aga on valikuid, mida ma ei suuda teha.

näiteks kalamajas elades sorteerisime me pmtselt oma jäätmed seitsmeks. pakendid (õue prügikasti), papp ja paber (õue prügikasti), biolagunev (õue prügikasti), pandipakend (taarapunkti), purgid (tartuvanaemale uute hoidiste ootele) ja olmejäätmed (mis üldse jääb üle neist eelmistest? pmtselt näritud näts ja ühekordsed mähkmed). seda kõike sai edukalt teha seitsmeruutmeetrises köögis 38-ruutmeetrises korteris. a kui me kolisime ära sajale ruudule, on meil pandipakend, purgid ja prügi. sest et meie õuel on ainult üks prügikast ja kogu muu sorteerimise jaoks, mille vajalikkusest ma saan sotaga aru, tuleb võimelda palju rohkem kui lihtsalt "viin prügi välja" ja see on juba liiga palju. nii mugav siis ongi roheline inimene. maal me ei sorteeri ka üldse, sest meil pole kollet ja meil pole prügikasti ja paari kartulikoore pärast ei viitsi haagissuvilast välja ronida ja üle õue kompostikasti juurde ka joosta. nii et kõik prügipatud on mu õlul. praegu. a vähemalt on mu mõlemad lapsed kasvanud marlimähkmetes, kannavad ühiseid (suuremas osas küla pealt kogunenud teiste vanu) riideid, istusid mõlemad titena vankris, mis oli vankerdanud lapsi enne neid ja vankerdas ka pärast neid jne.

ja vähemalt jätkan ma vapralt oma iidsete kodumasinatega. telekas on meil endiselt midagi kineskoobi ja lcd vahepealset. pesumasin 8 ja nõudekas 13 aastat vana ja mõlemad ammu ajale jalgu jäänud. ma ei saa kummagagi läbi ja tahan ammu uusi, praeahju ka, aga ma ei saa uusi osta, kuni need töötavad. nõudekal on kaks korda käepide ära tulnud, aga käbi on tagasi neetinud. mis on muidugi väga vige ja ma ikka ei osta uut masinat, sest masin ju töötab! ehkki ma väga tahaksin uut masinat! ja pesumasinat! ja praeahju!

ja no vähemalt pärast seda, kui vestlesin rainer nõlvakuga põhjalikult plastikust, vaatan ma varasemast sada korda suurema õudusega, kui palju ühekordset plastikut lihtsalt ringi lendab. meil on tööl fuajees üks imetabane salatilett, kus toit muidugi ühekordsesse plastikusse pakitakse. koju viies, no okei. aga kui ma näen, et see plastkarp on läbinud kogu valusa sünniprotsesse ja teekonna eiteakust tallinna kesklinna ühe ärimaja fuajeesse, ja pärast teeb läbi kogu valuliku hävimisprotsessi, õigemini ei tee, sest ta ei hävi, ja märkmikukaanteks ta ka ei saa, sest meil tööl ei sorteerita prügi, vaid selle nimel, et ühe minuti jooksul sõita liftiga sealt fuajeest, kus temasse pandi salat, neljandale korrusele... pärast seda vestlust rainer nõlvakuga ma võtan enne salati järele sõitmist kapist kaasa savist taldriku ja lasen oma lõuna selle peale kaaluda. esimesel korral pööritasid kaalujad silmi, aga kui vabandasin, et üritan plastiku hulka oma elus vähendada, noogutati mõistvalt ja nüüd nad juba on harjunud.


aga nüüd meil on vaja poiste tuppa kummutit. lappan mööblipoode ja saan täiega aru, et peaks ostma kas puidust või mingi bambuskorvide süsteemi hoopis. aga puidust on ilgelt kallid ja see korvide süsteem tahab mingit nuputamist ja lappamist ja korraldamist jne. kas ma siis ostangi ikkagi selle, mis "valmistatud melamiinkattega laminaadist, sahtlite esipaneelid MDF-st"? ma kardan küll!

kodaniku mure, meenutus suvest

tolle kodaniku murega läks siis nii, et 10. juulil sain kirja pealkirjaga Mobiil-ID:

Anname Teile teada, et Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus on teinud tarkvaraparanduse mobiil-ID menetluskeskkonda, mille tulemusena parandatud mobiil-ID taotluste esitamisel esinenud viga.
Vabandame, et Teil ei õnnestunud varem mobiil-ID aktiveerida ja seega oli kasutamine pikka aega häiritud.
Ühtlasi soovime Teile meeldivat mobiil-ID kasutamist.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/

selle tulemusel funktsioneerin ma jälle ja veatult, aga sinna neetud keskkonda politsei.ee lehel, kust pidanuksin ise saama teenuse aktiveerida, ei saa ma ikkagi sisse. a no õnneks pole enam vajagi.

kodaniku muret menetletakse

see oli 23. mail.
järgnes jupp aega täielikku vaikust.
7. juunil saatsin SMITi urmole meenutuse, et ma olen ikka veel olemas ja ootan lahendust.
11. juunil tuli vastus:

Tere Kuna hetkel ei õnnestu teil mobiil-id aktiveerida, koostasime .pdf kujul mobiil-id aktiveerimise taotluse. Palun vaadake dokument üle, et teie andmed oleks korrektsed ja seejärel digiallkirjastage ja saadke mulle tagasi.
TervitadesUrmo

pakkumine oli intrigeeriv, otsisin pisut aega oma id-kaardi lugejat ja saatsin 12. juunil allkirjastatuna tagasi.
järgnes vaikus ja ma juba mõtlesin, et peaks proovima, kas ehk töötab. avaldus aktiveerimiseks ju esitatud ja puha.

täna saabus meil aadressilt ppa@politsei.ee paljulubava subjektiga "Mobiil-ID sertifikaatide aktiveerimisest". kirjas oli digiallkirjastatud dokument eilse kuupäevaga. ja dokumendis oli kirjas selline jutt:

Austatud Mari Öö Sarv
Pöördusite 14.05.2013 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poole, kuna Teil ei õnnestunud PPA kodulehel aktiveerida mobiil-ID sertifikaate. PPA arenduspartner Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus otsib koostöös Sertifitseerimiskeskus AS-ga probleemile jätkuvalt lahendust. Teavitame Teid koheselt mobiil-ID sertifikaatide aktiveerimise võimalikkusest kuid mitte hiljem kui 01.07.2013.a.
Palume vabandust Teile tekitatud ebameeldivuste pärast. 

alla kirjutanud tiit, koostanud aune.

huvitav muidu, mis nad selle pdf-iga teevad. menetlevad? või milleks seda vaja oli? et ma tunneksin, et minuga tegeldakse? või nad ikkagi ei uskunud, et ma oskan id-kaarti üldse kasutada, ja testisid nii mu võimekust kaart lugejasse ja pin2 õigesse aknasse sisestada?

kuidagi läks nii, et ostsime endale maja

mul on kogu see lugu vist täitsa rääkimata? kuidas me saime endale ruutmeetrid maapiirkonnas, kus tekitada endale õuemuru, lubada lastele värsket õhtku ja kasvatada omaenda redist?

mingi algus on siin. ja eelmisel aasta, võibolla oligi jaani ajal, istusid käbi ja see peremees onni trepil ja käbi vist õhkas, et küll oleks tore, kui oleks endal ka mingi maakoht, aga näe ei ole. mispeale peremees rehmas käega paremale ja ütles, et tulge ja tehke. tema onni kõrval nimelt oli kunagi ka talukoht. enam ei ole. tol hetkel oli sissevajunud suure palkmaja ümber üle minu pea ulatuv naat ja nõges, mille sisse uppunud siin-seal omaaegsed kultuurid. siis veel õhuke vettinud ja äravajunud putka, mida kasutatud elumajaks pärast suure maja hukku, ning väsinud kuur.

alustasime niitmisest. ostsime kahe pere peale korraliku trimmeri, võtsime selle floora esmalt maatasa ja riisusime kokku. mullu poolest suvest igal võimalusel oleme sõitnud sinna niitma, sest kõik räägivad, et niitmise peale kaovad naat ja nõges ära. sügisel viskasime muruseemet kah sekka ja nüüd on juba täitsa kena. minu igareedene rõõm on avastada, et mutututid on naadibeebidest kõrgemal. on lootust!

talgupäeval kaevasin üles vales kohas kasvanud ja nigunii viljatud vaarikad, mille alt tuli välja liivakuhi. käbi tõmbas selle peale sae käima ja kadus veerandtunniks palkmajja, naasis nelja palgiga. neist said liivakastile servad ja pärast seda pole kunagi lastega muret olnud, et neil on igav või midagi.

maikuus aitas tartuvanaema kaevata läbi ühe korraliku peenra jao maad ja sinna läksid herned, sibulad ja veel midagi. mul poole kunagi peenart olnud, aga nüüd, näe, hernes tahab juba keppi. liivakasti kõrvale tekkis ka peenar, sinna läksid maasikad, küüslauk ja tüümian. ja iga kord kui käime, ikka muudkui niidame.

plaanid on sellised, et kuuri võtame maha ja asendame väliköögi ja terrassiga. palgid veame ajapikku jaanituleks ja sinna asemele teemegi äkki mingi lõkkeplatsi või midagi - eks paistab, mis sealt alt välja tuleb. mingit riistakuuri on ka vaja. vettinud putka vist ikka võtame ka maha, vähemalt tema seis ei olnud päris selline, et ma tahaksin sinna sisse kolida, ehkki algul selline plaan oli. aga majade putitamisega on selline asi, et esiteks see maksab raha. teiseks tegelikult ei ole see meie maa. kolmandaks ei ole me mingid rikkurid ja iga euro tuleb mingi teise asja arvelt - sääste justkui on, aga kõik on kolmekordselt broneeritud. et kas putitada maja või panna katusele päikesepaneelid? või osta uus auto? minna ägedale reisile?

neid maa-asju arutades ja kaaludes jõudsime selgusele, et parim variant on haagissuvila, aga mitte selline, mis sinna pargitakse ja paika jääb, vaid ikka sõiduvõimelises korras hoitud masin. sest see annab meile maal vajalikud mugavused (koos väliköögi ja terrassiga) ilma ohuta, et kui meilt mis iganes põhjusel see maatükk käest võetakse, oma investeeringust ilma jääksime. lisaks annab see meile võimaluse muksud peale pakkida ja mugavalt kuskile metsa veereda.

nii juhtuski kuidagi see, et me eile ostsime endale maja. sellesama, millega me kahe aasta eest folgil käisime.

it-aurast

ma olen oma it-aurast juba kirjutanud. kirjutan täna veel, sest see saaga on sama mõõtu. ainult et lahendust ei paista.

3. mail läksin EMT esindusse ja lasin välja vahetada oma SIM kaardi. See on mobiil-ID SIM ja eelmine oli aegunud. Tehti uus ja juhatati, et politsei.ee veebilehel tuleb M-ID sertifikaadid ise aktiveerida. Seal sisselogimiseks on korraks vaja ID-kaarti, aga see pole probleem, mul on see olemas ja toimib kenasti.

Läksingi siis. Küll alles mõned päevad hiljem, enne polnud nagu aega – EMT juba saatis meeldetuletussõnumigi, et mine ikka aktiveeri ära, muidu see ei tööta sul ju.

Aga vot ei saanud mina sinna keskkonda sisse. Tegin kõik standardliigutused ära: proovisin kolme erineva brauseriga, uuendasin tarkvarad, restartsin. Ikka ei edu:

Sedasama pilti nägin kolmes erinevas brauseris enne ja pärast versiooniuuendusi ja restarte. 

13. mail palusin appi ühe sõbra, kes töötab tarkvaratestijana ja on ka ID kaardi softi testinud ja justkui teab võimalikest vigadest kõike. Tema selgitas teamvieweri abil mu arvutis hullates välja, et ID-kaart töötab veatult ja kõik on väga suurepärane, ainult et politsei.ee lehele ma sisse ei saa, ja ütles kokkuvõtteks „Päris kuradi lahe. Testijaks ei taha tulla? Sul on aurat :D“

Soovitas teha screenshotid veateadetest ja saata politsei.ee-le. 

Enne saatmist proovisin kõike seda veel tööl Windowsi arvutis. Tulemus sama. 

Helistasin siis 14. mail politsei.ee abitelefonile, kus soovitati ID-kaardi sertifitseerimiskeskuse poole pöörduda, „nemad aitavad nende mobiil-id probleemidega ka väga hästi“. Helistasin sinna. See oli mu lemmikkõne kogu selle jama sees, sest esiteks küsis automaatvastaja, kas ma tunnen arvuteid hästi (vajutage üks) või eriti nagu mitte (vajutage 2). Vajutasin ühe ja sain ühe sõbraliku asjatundliku noormehe, kes juhatas mu telefonitsi läbi, et teha kõiki neid asju mida mu asjatundlik sõber eelmisel õhtul mu koduarvutis tegi. Kiiresti vuristatud juhised nagu „killige see task managerist ära ja tehke siis uuesti lahti“ või „võtke tuulsi alt lahti add-ons ja otsige extensionsi alt…“ ei oleks ilmselt päris nii vurinal kõlanud, kui ma oleksin kõne alguses vajutanud 2, ja see oli hästi lahe. Aga tulemus sama: ID-kaart töötab veatult, aga politsei.ee lehel M-ID taotluskeskonda siseneda ei saa. Poiss oli sama suures hämmaris kui mu asjatundlik sõber, ja soovitas samuti pöörduda politsei.ee poole, viga peab olema seal.

Helistasin uuesti politseile, üritati uuesti suunata SK-sse. Ütlesin, et läbitud tee, andke mingi parem. Küsiti malbel telefonineiu häälele, kas mul ikka on ID-kaart lugejas. Minu ilmselt suht äkilise reaktsiooni peale ühendati mind ametnikuga, „kes neid asju paremini teab“. Ametnikuks oli proua Aune, kes küsis mõned standardküsimused brauseriuuendamise ja muu jama kohta, mille peale ma ka võisin suht äkiliselt reageerida. Kõne jooksul kontrollis ta, et teised inimesed muudkui käivad sealsamas keskkonnas sedasama protseduuri tegemas ja muresid ei ole. Lõpuks tegi mulle ettepaneku screenshotid teha. Ohkasin: „Teate, mul on teie jaoks isegi need juba tehtud, öelge lihtsalt, kuhu ma saadan.“ Saatsin, kuhu kästud.

Tema vastus järgmisel päeval:

Tere,

Palun kirjutage, millal Te saite esimese mobiil-ID ja millal käisite  mobiiloperaatori juures uut SIM-kaarti saamas.

Tervitades

Aune 

Hankisin EMT-st ka selle info. Muu hulgas küsisin EMT-st igaks juhuks, kas uus SIM on ikka Mari Öö Sarve nimele, sest et eelmine oli Mari Sarve nimeline ja ma vahepeal ju muutsin natukene oma nime. „Loomulikult, see on automaatselt isikukoodiga seotud,“ vastas sõbralik noormeeshääl kiiresti ja mõtlemata. Ei olnud siiski ülearu usaldusväärne infoallikas, sest ta väitis ka seda, et minu M-ID-ga on kõik kõige paremas korras, see on aktiveeritud ja puha. Küsisin, kas see saab tõesti olla tõsi, kui ma pole isegi kaardilt füüsiliselt neid aktiveerimiseks vajalikke koode lahti kraapinud. Siis ta tegi paar hiireklikki ja nentis, et ikkagi ei ole aktiivne. Nii jäi hinge kahtlus, et äkki on ikka nimes asi ja noormeeshääl ei kontrollinud, vaid lihtsalt ARVAS, et nimi SIMil ja ID-kaardil klapivad. Andsin kahtluse teada ka politsei.ee-le.

Nende vastus:

Tere,

palun prooviga uuesti aktiveerida, meie koduleheküljel ei leitud mingit viga.

Lugupidamisega

Aune

See oli üks väga halb päev. Kui miski ei tööta juba kaks nädalat, siis miks ta nüüd, saja esimest korda proovides peaks töötama, kui te pole oma süsteemis midagi muutnud? Pakkusin Aunele viisakalt, et võtan oma kaardi, lugeja ja arvuti kaasa ja tulen tema juurde – las ta aktiveerib ise ära. Tema vastus, ettepanekut kommenteerimata:

Lp Mari Öö Sarv

Saatsin Teie probleemi edasi sertifitseerimiskeskusele, sealt võetakse Teiega ühendust.

Lugupidamisega

Aune

Kaks päeva hiljem võeti minuga tõesti ühendust ja tehti ettepanek pöörduda EMT poole, kes võiks väljastada uue SIM-kaardi. Tõesti, seda polnud ma veel proovinud. Aga kui ma sinna läksin ja minu nähes testiti läbi 3-4 erinevat SIMi EMT esinduse arvutis, kõik sama tulemusega, tõstsid ka nemad käed üles. Leppisime kokku, et saadan neilegi oma kuulsad screenshotid ja nende tehnikud kaevuvad probleemi lahendama.

Niisiis, EMT oli päriselt pool tundi vaeva näinud ja SK ka, aga politsei ainus retoorika oli olnud „proovige veel“ või „pöörduge kellegi teise poole“. Samas ütlesid kõik asja pisut tundvad sõbrad, kellele veel kurta jaksasin, et viga peab just nende süsteemis olema.

Siis tegin kõne ühele tuttavale endisele SMITi töötajale ja kurtsin mure ära. Ta tellis endale ka need populaarsed screenshotid koos SK kirjaga ja lubas anda kellelegi SMITis paar suunavat jalahoopi – SMIT on siseministeeriumi infotehnoloogiakeskus, kus seesamune neetud taotluskeskkond tehtud on.

Kui hakkasin talle seda kirja saatma, lugesin täpsemalt SK teate läbi. Ikka süvenesin kohe. teade oli selline:

Uurisime teemat omalt poolt ja näib, et põhjused miks Teil ei õnnestu Mobiil-ID teenust aktiveerida tulenevad alates SIM-kaardi väljastusest. Tegin NBA numbripäringus (https://nba.tja.ee/numbriparing.aspx) Teie numbri alusel päringu ja näen, et olete EMT klient.

Olukorra lahendamiseks soovitan veel kord pöörduda EMT poole, kes väljastab Teile uue SIM-kaardi. Seejärel proovige veel kord teenust PPA lehel aktiveerida. Olen tänulik, kui annate meile tulemuste kohta tagasisidet.

Lugupidamisega…

Kogu lugupidamise juures – kallid spetsialistid, loomulikult on probleem keskkonda sisenemisega alates uue SIMi väljastamisest, sest enne polnud mul kunagi sinna portaali asja ja ma isegi ei üritanud! Ja et ma EMT klient olen, poleks vaja olnud pärida, ma tean seda ise ka, aga no aitäh sellegipoolest.

SMITi suunas vehkimise tulemusena sain samal päeval meili kelleltki Urmolt smit.ee aadressiga:

Tere

Kas teil on võimalik täna uuesti proovida seda tegevust ja kas saate ligi keskkonnale normaalselt vöi ei?

Tervitades

Urmo

Tervitamise tuhinas unustas Urmo märkida, kas ta oma süsteemides midagi muutis ka, et oleks ka põhjust uuesti proovida, või oli see seesama võte, mida enne politsei.ee suunalt sain – proovige uuesti, meil on kõik korras. Proovisin niisiis raevu maha surudes uuesti, tulemus sama: 

Autentimine õnnestus. Jätkamiseks vajuta nuppu "Edasi".

Eesti isikukood ${mid.person.code}

Eesnimi (nimed) ${mid.person.firstName}

Perekonnanimi (nimed) ${mid.person.lastName}

Ja kui vajutan jätkamiseks nuppu „Edasi“, saan teada, et session expired.

Järgmisel päeval, see on nüüd juba 23. mail, helistas mulle sõber Aune, kes oli üsna väsinud häälega ja palus uuesti proovida, et saada „värsked ekraanipildid“. Ma ei tea, kas seal on erilist vahet, millal ma olen need teinud, kui need ikka samasugused on – pigem tundub, et see on ikka seesama „proovige uuesti“ retoorika. Palusin teda, et nad ei paluks mul uuesti proovida enne, kui kusagil on midagi muudetud, sest miks viiesaja esimesel korral peaks töötama, kui esimesed viissada korda lõppesid kõik ühtmoodi tulutult?

Päeva jooksul kirjutas ka SK:

Tere, Mari

 

Kinnitan Teile, et hädad ei saa alguse Teie arvutist ega ID-kaardist. Tõrked tulenevad erinevate infosüsteemide vahel suhtlemisest.

 

Meie poolt vaadatuna on näha, et EMT poolel on kõik korrektne, SIM-kaardi väljastuse kohta on info meieni õigel kujul jõudnud. Edasi peaks minema sedasi, et kui Te Politsei- ja Piirivalveameti kodulehel teenust aktiveerite, siis peaks see info samuti meieni jõudma. Kuna seda infot meie logid ei kajasta, siis suhtlesin veel kord PPA ametnikuga (kes teemaga kursis) ja nad lubasid sealtpoolt veel vaadata.

 

Kui midagi selgub, siis PPA lubas Teid teavitada. Meid samuti ning mina omalt poolt teavitan EMT-d.

 

Väga kahju, et teenuse aktiveerimine nii ebamugavaks on osutunud. Olen kindel, et lahendus saabub lähipäevil. Kahjuks meie poolelt täna rohkem midagi teha ei ole.

 

Lugupidamisega...

Ma loodan ka lahendusele lähipäevil, sest ma olen suur M-ID fänn ja elu ilma selleta on päris ebamugav. Kordasin siiski neile koos lugupidamisega, et ükski logi ei saagi kajastada M-ID aktiveerimist, sest ma ei saa sinna politsei.ee mobiil-id taotluskeskkonda ju üldse sissegi.

kevadised jutud

hei sina, kes sa mu suusahobile kaasa elad, targutad, õpetad ja nõustad! aeg on öelda oma nimi! ja aeg on rääkida suuskade hooldusest. mul on need uisusuusad (kasutatud, allar levandilt ostsin!) ja vist peaks mõnikord nendega midagi tegema? vähemalt hooaja lõppedes? ja teiseks võiks vaikselt ka uisusammutehnikat analüüsima hakata. ma juba püsin jalgel (ühel ja teisel kordamööda) ja ehk oleks aeg asju õigesti tegema hakata.
sinu mari

minu rollid täna

1. tohter. pidin öö jooksul otsustama, kas kolmene tattnina on piisavalt ohutu endale ja teistele, et minna lasteaeda, või peaks jääma koju. otsus polnud lihtne, aga kui tuli, siis pidin olema

2. logistik, sest nii mul kui käbil oli vaja minna tööle. lapsehoidjat meil pole ja täna just mõtlesin, et kui oleksin sügisel ka otsinud, just sarnaste olukordade tarbeks, oleks ta tänaseks ammu tasuvamale tööle läinud, sest meil oleks teda liiga harva vaja.

3. psühholoog, sest enne kella kaheksat tuli kommunikeerida kutse last hoidma ämma elukaaslasele. lükkasin selle ülesande käbi õlgadele, aga kõlama jäi ikkagi, et me pidanuks selle juba eile ära otsustama. ainult et minu tööpäev lubas mu eile koju alles poole üheksaks ja ma polnud olukorraga üldse tuttav. aga seda ei küsi ju keegi.

4. psühholoog. kuuene unimüts ei viitsind tõusta ja tuli läbi rääkida, et koju saab täna jääda küll, aga see tähendab, et ei mingit karated, laulutundi ega sõpru. oli nõus. uus läbirääkimine tutvustas reeglit, et päeval tuleb ise pikutada ja väikevennal lasta magada ka siis, kui emmet pole, on ainult onu toomas. ja et päevauni ei tähenda mängimist, hullamist ega multikaid, vaid vaikselt voodis olemist. oli nõus.

5. töötaja. üritan oma kella kümnest kesklinnas toimuvat kohtumist meelitada kodule lähemale, et saaksin kiiremini ära käia.

6. kokk. piim kees üle muidugi.

7. psühholoog, sest viimati jäi sellisel päeval urul päevauni tegemata ja see lõppes keskmise apokalüpsisega ja ma tahaksin seda täna vältida.

8. töötaja, sest kogu mure juures tattnina tervise ja mõlema une pärast peaksin ma tegema ühe päris tubli tööpäeva. näiteks uurima välja kogu tõe tuulest elektri tootmise võimalikkuse kohta meie väiksel maal ja saama sel teemal eksperdiks. võimalik, et käima ära läänemaal ühel objektil intervjuud tegemas. ei kõla päris nii, et tulen kohe koju tagasi, te sööge puder ära.

ja mulle ei meeldi nii!

suusakunn, kuu aega juba

tänane suusapühapäev algas õite vara, sest päev tõi muid vajalikke toimetusi. aga oli ka muidu eriline, sest eile langes otsus rentida uisusuusad ja proovida, kuidas nii oleks.

väikese vedamise läbi sain tõesti uisusuusad. õpetajaid nad kahjuks ei pakkunud, ma isegi küsisin.

esimene seiklus oli see, et jõudsin kohale samal ajal rajamasinaga. mis tähendab, et sain suusatada nii öise tuisu kohevas tulemuses, ühe-korra-pressitud läbivajuval rajal, võtta süütuse healt kõvalt rajalt ja nühkida seda, mida kümned suusad juba on pärast rajatrakorit nühkinud. (pildil: minu esimesed triibulised.)

aga peamine kogemus oli siiski: see on võimalik! ma suudan liuelda! minu suuskadega (ma ei julge neid nimetada klassikasuuskadeks, nad on vist lihtsalt suusad. aga äkki on ka...) tõepoolest lihtsalt EI SAA uisusammu sõita, sest nad on liiga rasked, liiga pikad ja ka sidemete alt vale kujuga, nad libisevad küljele ära, mitte ei liugle kandil. määre on päris väike takistus selle kõige juures ausalt öeldes.

teine kogemus oli külm. ostsin extreme'i alelt björn daehlie püksid ja sain rajal aru, miks nad nii odavad olid. ma ei tea, millisel biitšil see björn muidu treenib, aga põhjamaa talveilmas pidin neile pärast esimest ringi, tuntud ka reiekülmetamisringina, alla tõmbama nike'i vooderdatud jooksupüksid, mis mul igaks petteks autos kaasas olid. riietumispaus mõistagi võttis lõviosa mu suusarenditunnist. aga pärast vangerdust oli kohe palju mõnusam ja jopekapuuts (kolisin talvejopest voodrita suvise matkajope peale üle. suusajopet extreme'i ale ei pakkunud) hoidis jäised iilid ka mu peast eemale (mütsist selleks ei piisanud, esmakordselt).

suusakunnina arenen ka muidu.

no esimene asi on muidugi see, et kogu aeg tahaks. aga ei jõua ikkagi rohkem kui korra nädalas, sest muud elu on ka ikka väga palju ja kui ma veel päriselt suusataksin ka, ei kohtaks ma oma lapsi vist üldsegi enam. suusarajal on nad seni kaks korda neljast tegelt kaasas käinud, aga siis ei saa ju suusatada, vaid peab muksusid juhendama jmt.

teine on see, et ma juba jaksan ka ülejäänud päevaga midagi teha, kui hommikul olen kolm väikest (ja ikka veel alumist!) ringi teinud. esimesel õhtul, mäletan, olin kui sült. kes on sülti trepisti üles veeretanud, mõistab, miks ma ei läinud käbiga välja, ehkki lapsi polnud ja võinuks võtta aega veidi ringi vaadata. selle asemel sült magas paar tundi päevaund ja siis kohe ööune otsa.

kolmas asi on see, et ma möödusin inimestest! teistest suusatajatest noh! aga üks klassikasõitja möödus ka uisusammul tuhisevast minust, mis oli veits veider.

ja väike ääremärkus, et suusatamine toob väga hea une. isegi kui enam sült ei ole, siis läbi päeva ja tegevuste saadab mind selline mõnus rahulik unetunne. nüüd peakski selle realiseerima.

neljas nädal?

oluline peatükk mu trennipäevikus on täna body pumpi tõtates kõlanud vali pauk, kui ristseliti jääle prantsatasin. trenni jätsin vahele, aga omal jalal naasin koju. selg on haige ja pea kumiseb. enam ei iivelda.

kolmas suusalaupäev

kas ma olen järjepidev või ma olen järjepidev?

täna käisin kolmandat laupäeva järjestu suusatamas. tuleb nentida, et iga korraga lähen osavamaks ja no suusad lähevad ka iga korraga paremaks. esimesel korral mäletatavasti kulutasin tuhandeid kaloreid juba ühekraadisel "tõusul", sest unustasin kontseptsiooni "pidamine".

teisel korral natuke määrisin nii, nagu villu telefonis õpetas. villu oskab, tema sõidab tartu maratoni ka ja puha. ainult et see, kui palju panna, seda ju ei saa eemalt õpetada, seda peab kogemustega õppima või silmaga nägema. no selgus, et ma panin vähe. rajal määrisin kaks korda juurde, sest villu ütles, et rajal võib ka määrida (mitte ainult nii, et soojas toas külmi suuski, föönisurina saatel ja mida kõike veel). aga no kuna ikka polnud päris see, pöördusin pärast seda külla tulnud suusakunni poole. see mässas natuke mu varustusega sinises toas ja ütles, et nüüd peaks olema.

täna läksin proovima siis. no natuke liiga hästi pidas ka edasi libisemist, aga mitte hullusti, nii et põhimõtteliselt sain ma lõpuks ometi suusatada! kohe tuli ka ambitsioonikas mõte, et äkki tõesti oleks võimalik kunagi elus tartu maratoni lühike lugu läbi tõugata. ja siis kohe tuli analüüs, et see on peaaegu kõige parem hetk sellise otsuse tegemiseks, sest mul on peaaegu maksimaalne treenimise ajavaru. no eelmise pühapäeval õhtul olnuks veel parem, siis oleks ma tänaseks juba kuus päeva treenida saanud järgmise maratoni nimel.

eelmisel nädalal kolisin oma uue hobi ka harkust nõmmele, kus on mugavam samal ajal muksusid pidada. käbil suuski pole ja tema siis ergutab ja filmib raja ääre urukest. mina samal ajal ergutan ja õpetan arturit, kes muga kilumeetri või kaks ära sõidab. välja veel hästi ei tule, aga talle endale jubedalt meeldib, nii et kõik on hästi. eelmisel nädalal märkasin, et kõik teised veavad oma lapsi keppidega rajal järel ja proovisin täna atsiga sama. hoobilt õppis liueldes tasakaalu hoidna ja kogu sõit sai uue ilme. teine soovitus on keharaskuse kohta - me kõik võime teada ja isegi ette näidata, et tuleb olla kummargil, aga ega nad ei saa ikkagi aru, kui kummargil siis täpselt. aga vot kui ma sõnastasin, et küünarnukid põlvede juures, oli hoopis teine asi. nii et lastele kepivedu ja nukid põlvedele, kes tahavad alustada!

aga mina ise. mina ise olen enda meelest muidugi tohutu suusahai nüüd, kergelt laugel nõlval paaristõugetega on ikka toomas uba hääl kõrvus kogu aeg. kui kellestki (no ainult lastest tegelikult...) mööda sõites üritan seda teha uisusammuga, no proovimise mõttes, aga selleks on ikkagi mingit eraldi kooli vaja. telefonikonsultatsioon pärast tänast klassikastiili treeningtundi andis teadmise, et alustada tuleb ühel jalal liuglemise õppimisest. see on mul plaanis kõige varem teisipäeval, kui peaks õnnestuma õhtul mõnele valgustatud rajale pääseda. kui ei õnnestu, siis äkki järgmisel laupäeval.

tänaseks olen niisiis suusatanud ikka juba... no läheneb 20 kilomeetrile mu skoor! kui tulnuks selle kõige peale kohe, kui rajad sisse lükati, oleks mul tänaseks vist läbitud rohkem suusakilomeetreid, kui suvel kogunes tsikli seljas sõidetuid. mis oleks natuke lausa imelik vist juba.

(ma igaks juhuks ütlen, et ma tegelikult ei usu elades, et ma jaksaks suusatada nii palju kui poolgi maratoni nõuab, see oli lihtsalt selline eufooriline hetk.)

muidu olen veetnud elu kõige isamaalisema nädala vist, kui mitte arvestada noid laulva revolutsiooni päevil, kui ema ja teiste ersp-lastega mööda pikette, hirveparke ja lauluväljakuid traavisin. töö jaoks kohtusin mõningate meenutustega me kolmest presidendist ja töötasin põgusalt läbi ka raamatu telgitagustest. pean ütlema, et lennart oli mitte ainult legend, vaid ka kõige ägedam inimene, kes meil on olnud. ja kui juttu tuli kõige esimesest 24. veebruarist, mida me presidendiga siin pühitsesime, jooksid mul külmajudinad üle selja. kui suur ime see täpselt on, et meil on siin selline riik! pühalikkus minus on nii suur, et ma viin homme oma poja toompeale lipu heiskamist vaatama ja hümni laulma. jah, ma tean, et me peame selleks ärkama natuke pärast kuut. aga midagi pole teha. elagu Eesti!

(selle tegi artur eile lasteaias.)

kaluriküla

olen teinud teadusliku katse, mille tulemusena võin väita, et keskeale läheneja jõuluaegne trennipaus koos šokolaadikookide nautimisega avaldab kehakaalule ja -kujule märkimisväärselt jubedamat mõju kui samale kehale nooremas eas. seoses nimetatud uuringutulemustega saabus tõdemus, et tuleb ennast rohkem liigutada. kahjuks saabus see koos erinevate raskustega, põhjustades kehakuju muutumatust kasvava rahulolematusega.

kõigepealt selgus, et mu sügisene nädala plaan enam ei kära. plaan oli selline, et kolmapäeviti on mul lastevaba õhtu, kulutasin varased õhtutunnid kangirebimisele body pumpis ja siis kimasin motokluppi hilisteks õhtutundideks meestega motojuttu ajama. igati väärikas lastevaba õhtu, eksole. aga vot nüüd ei ole enam minu spordiklubis esiteks seda treeneritki, kelle juures üldse käia kannatab, ja teiseks pole kolmapäeval mulle sobivat trenni.

tulin suurepärasele mõttele minna motoklubbi jala. kodust. kõnnikeppide toel. sikupillist hiiule, 10 km. eeldus: keegi peab mu pärast koju ka tooma, sest läbihigistatud riietega ei taha ma sealt tulla ei õhtul hilja jala ega ka ühistranspordiga. sest olgu või tasuta, see võtab kaks ümberistumist ja vähemalt poole sellest ajast, mis ma jala tuleks. aga ma suutsin kõik need eeldused luua ja läksingi jala. kulutasin ca 500 kalurit, kui endomondot uskuda, aga olin kole aeglane ja varastasin paar peatusevahet ikka bussi peal ka.

möödus nädal ja ma jäin haigeks. kõik haigused oli korraga või kordamööda kallal, aga klubbi läksin ikakgi. autoga, paraku. muid trenne ei teinud.

möödus veel peaaegu nädal ja ma võtsin vastu otsuse, et kui ei saa minna kolmapäeval oma spordiklubisse hea treeneriga body pumpi, tuleb minna mingil teisel ajal teise spordiklubisse halva treeneri juurde. läksin ka! süsteem oli selline, et tuli end registreerida samal päeval, ja isegi see oli mul meeles! see juhtus ühel esmaspäeval. kaks päeva hiljem kolmapäeval läksin juba teist korda motoklubisse jala, seekord lausa terve tee! kulus hämmastavalt ligi kaks tundi. kuna kaluripõletuse maitse oli suus ja rannavorm silme ees, läksin veel laupäeval suusatama ka. see oli eriti uhke projekt, sest ma polnud seda aastasadu teinud ja suhtusin liiga kergemeelselt suuskade määrimise tähtsusesse kogu protsessi juures. tulemuseks: miljon põletatud kalurit harku suusarajal ja vere maitse suus igal kahekraadisel "tõusul". kalurid kaluriteks, nii enam ei taha. nüüd ootan laupäeva+suusailma, et teine kord see kuidagi soliidsemalt sooritada.

aga nüüd neljas "trenninädal". sellele kenale nädalale, kus ma tegin korraliku võimluse esmaspäeval, kolmapäeval ja laupäeval, järgnes esmaspäev, mil pidanuks jälle body pumpi minema. aga seekord oli saal täis bookitud enne kui mina registreeruma jõudsin. leidsin küll kiiresti asendustrenni teises kohas, aga õhtuks oli selge, et mu suusarajalt saadud lihasevalu ei lase mul selliseid seiklusi ette võtta. kolmapäeval jala motoklubisse minna ka ei saanud, sest jäin väga hilja peale (st jõudnuks kohale siis, kui teised koju hakkavad minema) ega leidnud kojusõiduks küüti kahvel. hambad ristis, tõusin neljapäeva hommikul kell pool kaheksa, et olla pool üheksa mingis hommikuses trennis, no et kordki nädalas mõne viibutuse saaks teha. ma olin isegi enne poolt üheksat kohal, nagu plaan ette nägi. aga muidugi selgus, et täna trenni ei toimu, sest osalejaid ei ole piisavalt.

ostsin hommikusöögiks mõned õunad ja tulin siia kurtma. endiselt on kõik lootused nädalavahetuse suusailmal, mil tuleb ära kulutada kogu nädala tegemata trennide kalurid.

sport ja pealinn

käisin suusatamas.

viimati suusatasin siis, kui ma need suusad ostsin. aasta võis olla nii 2000 ringis ja käisin mitu korda käärikul ja emajõe ääres suusatamas ka. aga siis tulin talinasse ära ja siin on kõik see spordivärk nii imelik. suusad jäid tartusse. kuni viimase ajani.

viimasel ajal, see on siis eelmisel nädalal, saabusid need suusad tallinnasse. ja täna viisin ma nad jalutama.

keppe polnud ja joogipudelit polnud ka kuskile panna, nii et esialgu tegin tiiru kaubandusvõrgus. mõtlesin, et kui vana inimene pole 12 aastat suusatanud, siis tuleb poes see kohe ära öelda, et saada kasulikku abi ja nõu, mitte teha nägu, et ma põhimõtteliselt lähen 20. korda tartu maratonile. plaan oli hankida kepid ja see spets vöökott pudeli jaoks, lisaks uurida talviseks sportimiseks mõeldud jopede hindu.

esmalt näitasin sportlandis oma saabast, et teada saada, kas selliseid sidemeid veel tänapäeval on. ei olevat. panin saapa tagasi kotti ja küsisin keppe. need on aastate jooksul ilmselt tolmuks pudenenud või midagi, sest suusad saabusid tallinna küll saabastega, aga kepitult.

onu juhatas mind keppide juurde. hinnasildid algasid nr 5-ga ja olid mitmekohalised. kohkusin pisut. onu küsis, kas klassika või uisu jaoks. ütlesin, et ega ma oska kumbagi, eriti ei oska ma uisku, aga tore oleks ju osata st õppida. onu arvas, et õppimiseks võib vaadata, kuidas nad seda telekas teevad, ja õppida selle järgi ise - olin valmis suhtumiseks "võta personaaltreener, nii saab kõige paremini, ise küll ei saa!" nii et olin rõõmus avatud võimaluste üle. onu seni arvutas mõlema sõidustiili jaoks kepipikkused välja ja hakkas otsima midagi sobivat kahe vahel, sest no ega ma siis kaht paari ju osta. ma pistsin vahele, et ma tahan hästi odavaid, sest ma suusatan vähemalt esialgu ilmselt kolm korda aastas. onu mõistis ja otsis kepid ühest teisest osakonnast, kus hinnanumbrid olid neli korda väiksemad.

kepid pihus, küsisin jopenõu. näitasin oma ruudulist seppäle jopet, et mul on ainult see, oleks mugavam midagi kergemat ja väiksemat, aga et mis nad maksavad ja määndsed on? ja vot siin ei leidnud onu enam kompromisse. kui suusasaabas pani teda käituma kui muuseumieksponaadiga, aga ta paistis aktsepteerima võimalust, et sellega saab suusatada; kui ta oli nõus mulle müüma ka kepid rubriigist "ei uisule ega klassikale sobiva pikkusega", siis jope kohta ütles ta niimoodi: "suvalise lumelauajopega küll ei saa suusatada!"

noh, spets-jopet ma muidugi ei ostnud, need maksid mingi sada eurot. aga minus tekkis sportlik huvi, KUIDAS täpselt "ei saa suusatada" minu jopega. niisiis:
sõitsin harkusse.
panin suusad alla.
võtsin kepid kätte.
jäin ootama.
mitte midagi ei juhtunud!
tõuksin keppidega pisut.
ikka mitte midagi! lumi ei sulanud ära, suusad ei läinud pooleks, rada ei plahvatanud, gravitatsioon ei kadunud. sai küll suusatada! ja mitte ainult et sai suusatada, vaid seal oli veel paar inimest, kes olid jumalast suvalise jopega suusatama tulnud! ja nemad ka said!

ja siis mulle tuli meelde, et osalt sellepärast ma ei olegi tallinnas kunagi suusatanud.