Monday, June 25, 2012

mõistus ja tunded

me veetsime jaanipäeva ühes kohas. me veetsime selles kohas jaanipäeva ka eelmisel aastal, kahe aasta eest käisime seal esimest korda, jaanijärgsel nädalavahetusel. iga kord kogu kambaga, sest peremees on niuke mõnus mees, keda lapsed ei sega, pigem vastupidi, pealegi tal endalgi on uruvanune pärija (kes küll uruga kohtus seal ainult me esimesel visiidil, mil mõlemad olid kolmekuused ja hindasid teineteist sama vähe kui toonast jalka MMi).

see koht asub maal. mitte kaugel tallinnast. ühe väikese tee peaaegu lõpus, kus pärast "meie" maja on veel ainult mati majapidamine. seal majas pole voolavat vett ega mingitki kempsu, sirgeid seinu ega sääsevõrke. noh, aknadki ei käi lahti tegelt, aga seintes on niuksed praod, et tuleb ikka tõrjega üle lasta mõned. a noh, üks hästi viltu vajund mädade laudadega peldik on hoovinurgas ja keset õue on maitsvat vett täis kaev.

seal kohas pole kunagi olnud ilusat ilma, kui meie oleme. seekord reedel veel oli, aga me jõudsime muidugi alles õhtul, mil sõid juba sääsed ja päike enam ei võtt. ülejäänud aeg läks nii nagu kõik need aastad: vihma tibutab või sajab, lapsed ja enamasti ka suured on kummikutes ja vihmariietes ning toa ja õue vahet käimine on suur ettevõtmine, sest nii palju asju tuleb selga või seljast ära saada. traditsiooniks on saanud ka see, et käbi läheb peremehega kuskile eemale midagi saagima ja lapsed jäävad minule vinguda. eriti uru, kes esimesel aastal elas lihtsalt puugina minu küljes, teisel aastal eriti veel ei kõndinud ning vihmamurul käputada polnud suurem asi nauding, ning seekord oli ühel külla tulnud perel kaasas suur koer, keda uru kartis ja kestõttu pidin ma igal sekundil uru turvama (koera uru ei huvitanud kopka eest, aga lapse hirm oli nii suur ja paaniline ja päris, et seda ei saanud ignoreerida), lõpuks läksin temaga kahekesi üldse tuppa. ma tahan öelda seda, et alati on seal mingi jama selle uruga.

aga ikkagi me muudkui läheme sinna tagasi ja oleme nii rahulolevad, kui naaseme. ja kogu selle ebamugavuse ja kõige juures on vist väga lihtne mõista, miks.


No comments: