ühe reisi hetked

Ma märtsikuus läksin korraks merele. Mõned hetked panin kirja.

Episood 1: laeva Aare 

Ehkki olen end varustanud teadmisega, kuda sadamast lennujaama pääseda, annan võimaluse lisainfole. Laeva turismiinfolauas istub vanemas keskeas Aare, kes lubab pöörduda, kuid vastab küsimusele: "Ei saagi." Mis mõttes ei saagi? Et kui soovin sadamast lennujaama minna, pannakse mind aresti või lennujaam kolib ära või? "Ainult taksoga," leebub Aare. "Ja muud variandid?" aitan teda edasi. "Rongijaamast lähevad Finnairi bussid. Sadamast ei lähe midagi." – "Aga sadamast rongijaama on muidu legaalne minna või?" – "Jaa, tramm 4T." Näed, oskad küll, kui tahad!

Episood 2: pagas
Mai saanud lõpuni aru, kas mul on äraantav pagas hinna sees või mitte. Tegelikult mitte eriti huvitatud päeva veetmisest Frankfurdi lennujaamas koos kohvriga, pakkisin siiski käsipagasireeglite järgi ja... Vantaas check in-i järtsi vaadates teen enda oma masinas ja otsustan murda lennukisse, kohver näpus.
Mõõtude osas ma ei muretse, aga Lufthansal on vahel netist paistnud ulmeline viiekilone kaalupiirang ning koos ühikupiiranguga (üks) oleks mul probleem. Otsustan vee ja kosmeetika vajadusel jopetaskusse panna ja pidada enesekindel kõne sellest, et kui Lufthansa eelmisel korral mu koti Pariisi asemel Oklahomasse lennutas, ei usalda ma neid enam. Ega ma tea, kas nad Oklahomasse lendavad, aga võib ju loota, et kõne kuulaja ka ei tea, aga see-eest hindab rahulolevat klienti.
Läheb hoopis nii, et just enne boarding-ut öeldakse, et lennuk on puupüsti täis ja nad võtavad meeleldi me käsipagasi ja panevad vööri. Tõstan vahvlid ja padja käekotti ning usaldan koti Maltani neile, et nautida viit tundi Frantfurdis ilma mööblita.

Episood 3: Hoppet
Päev enne T. lendu, mis pidi ta viima Maltal ootavale purjekale, avastas ta, et laev on Sitsiilias. See on seal veel täna kell kaks, kui ma Helsingis Frankfurdi lennukile astun. T. helistab sõnumiga, et nad hakkasid nüüd Sitsiiliast Maltale purjetama ja mina oma südaöise maandumise järel ootaksin Maltal lennujaamas, kuni saan talt rohelise tule sadamasse sõitmiseks, sest pole teada, millal laev jõuab ja merel pole neil levi ja linna peal öösel oodata on palju narrim kui lennujaamas, veenab ta.
Voolamiskunst tuleb mul päris hästi välja, kõik tundub parimas korras olema.

Episood 4: security
"For security reasons we had to change your seat," ütlevad mulle stjuuardessid. See security on, et liiga palju lapsi on liiga uste lähedal. Või just liiga kaugel. Või just liiga vähe, ma ei saanudki aru, aga parem lendame turvaliselt muidugi, mis saab mul selle vastu olla. Eriti kuna keskmise vastu vahetatud istekoht lahke naabri loal ikka aknakohaks saab.

Episood 5: nisujahu

Frankfurdi lennujaama 1. terminali kõikide – no peagu! – söögikohtade põhirõhk on küpsetatud nisujahul erinevate täidistega või araaba köögil bulguri, kuskusi ja hummuse näol. Aga kus on nuudlid, wokid, sushid? Kuidas on maailmas kaks miljardit hiinlast ja ükski neist ei woki mulle Frankfurdi lennujaamas šrimpe? Ostan õuna. Kui alistun ja ühe nisujahupätsi välja valin ning söömiseks vaba pinki otsin, leian selle aasia restorani ka üles. Paraku kõige kallima aasia restorani maailmas.
Hiljem näen üheksast väga erinevas eas jaapani naisest koosnevat reisiseltskonda. Veider. Aga Jaapanis on ilmselgelt moes mustvalged tennised.

Episood 6: klassikaline kindlustusjuhtum
Kui maandun, pole Hoppet veel levis. Tund hiljem ka mitte, aga siis väljub linna viimane buss. Istun sellele ja helistan teel Ergo reisiabisse. "Ma maandusin ja mul on plaanitud koht kajutis, aga see on alles merel." – "See on klassikaline reisitõrke juhtum," leiab tütarlaps ja ütleb, et muidugi ma võtku tuba.


Episood 7: päris
Öises vahikorras purjede all kuuvalgel roolin 89-aastast puulaeva, nagu poleks kunagi muud teinudki. Hommikune vahikord on küll vägagi majesteetlik, kui kulgeme uduvinest paistva Sitsiilia ranniku kõrval ning eemal, esimesest pilveviirust kõrgemal, valvab meid Etna soliidne lumine tipp. Kui aga delfiinid laeva ümber oma etendusega üha lähemale jõuavad, usaldame rooli kapten Aini kätte ja tormame väga ebamajesteetliku kiljumise saatel vööri – hulk delfiine laseb end laevanina all lainetel sügada ning lustivad Hoppeti nina ees, all ja ümber.

Episood 8: Etna

Kohe pärast sildumist Sitsiilias Siracusas võtame auto ja kihutame Etna poole, piknikukraam kaasas. Mägiteed ja -külad, vaated pealtpoolt pilvi, lumesõda maikaväel ja lõputud mustad laavaväljad. Ja Itaalia liiklus.

Episood 9: Ortigia

U. peab ilma tuuliseks, T. on laevas vajalik. Läheen Ortigia peale üksi hängima. Turistipoodidesse jätan raha vastavalt staatusele ning kolan mööda suuremaid ja väiksemaid vanalinna tänavaid. Vahemeri peksab vastu kindlustusmüüre ja lained murduvad enne müüre kandilistel kaljudel. Kuidas need sinna toodud on, ilmselgelt kraanaeelsel ajastul? Täna meri tormab, isegi lahesopis, kus me sadamas oleme.

Episood 10: lainemurd

Ortigia on väike kindlustatud saar, kolmest küljest ümbritsetud veega ja ühest Siracusaga. Vahemeretuuled ja -lained masseerivad kindlustusmüüre kõigist kolmest suunast ja kõikjal on müüride ees vees hiiglaslikud kivimürakad, mis osalt isegi linnakaardile kantud kui väiksed saared. Kindlustuste serval osalt mere kohal kulgeb kõnnitee, kust kogu murd, massaaž ja vaht ägedalt jälgitav. Ja vot ühest kohast läheb trepp kõnniteelt alla kiviplatvormile ja sel omamoodi lainemurdjal on minu selle linna lemmikkoht.

Episood 11: pizza
Kaks tundi enne laeva lahkumist sain U-ga kaubale, et hangime Itaaliast veel pizza ka ja ma näitan talle episood kümmet. Lainemurdjatega läheb kõik toredasti, aga hämmastavalt raskeks osutub Itaalia turistilinnast pitsa leidmine. Aeg surub takka ja käime läbi hulga tänavaid, osa täiesti tühjad, osal poekesi või jäätisekohti. Imenunnu värviline väsinud sohva lõunapäikeses ühe kohviku ees ütleb, millisest magustoidust me ajapuudusel ilma jääme, ja pitsajaht jätkub.
Satume jahi käigus nii veinipoodi kui kaikohajärgsesse toidupoodi Simpatia, nii et peaväljakule, kus olev turistilõks täidab nii "laud olgu päikese käes" kui pitsamenüü tingimused, jõuame suurte vee-, veini-, mahla- ja õppepudeleid täis kottidega nagu proovireisijad kunagi. Pitsa ei saa ligilähedalegi Trieste Reginale ja oleks pigem piinlik isegi Tallinnas serveerituna, aga vähemalt ei lahku me Itaaliast pitsata.

Episood 12: uni
Uni laeval on olnud lühike, aga selle eest katkendlik. Üle viie tunni ei vea vist ühelgi... ei, tagasisõidul olen südaööni vahis ning tõusen siis hommikul 9 paiku, kuid see oli sellegipoolest katkendlik, sest kella neljani peksis laine mis hirmus ja edasi oli... lihtsalt katkendlik. Unevõlga on niisiis 9x3 tundi – vaatame, mis edasi saab. Viimasel õhtul Valetta ööeluga tutvumise ja varahommikuse kojulennu tõttu, mille vahele mahtus ka kellakeeramine, tõttu jääb viimane öö paaritunniseks ja tundub, nagu pannuks ma vaid korraks silmad kinni. Lennukis voldin buffist ja sulejopest üheõlapadja ja veedan kolm tundi unes, katkendlikus muidugi, aga minu istulimagamisesuutmatuse juures on see väga suur saavutus – või väsimus.