orkut lapsevanematele

selgitage nüüd, kuidas selle orkutiga on. seal on lasterubriigis variandid
no,
yes - at home full time,
yes - at home part time ja
yes - not at home.
mina olen seda kodus-või-mitte-kodus asja ikka võtnud kui infot lapsevanema kohta. et mul on lapsi ja ma olen või pole kodune. sest esiteks, keda see ikka huvitab, kas artur on kodune, ja tegelt saaks siis "not at home" valida ainult suurte laste vanemad ju. või et kui artur on lasteaias, panen "at home part time" sest ta on õhtuti kodus? või valin selle juhul, kui ta muidu elab tartus ühikas, aga nädalavahetuseti aeleb mul elutoadiivanil jalus? et siis mul on laps, kes on natuke kodus? või peaksin ma selle seal alati ära muutma vastavalt sellele, kas me oleme parasjagu kodus või mitte ja part time valima siis, kui me noh näiteks kalori juures oleme?

aga jumala paljud on sinna pannud et at home full time, kui nad ise tööl käivad.

kingituste kiirabi... no pigem aeglane abi

ma olen ikka öelnud, et parimad kingid on need, mida on kahju kinkida. et pakkides on mõte et noh jätaks ikka endale ja otsiks talle midagi muud... ma ükskord isegi läksin hiljem poodi tagasi ja ostsingi endale ka sama asja.

ja kinke tuleb soetada sedamoodi, et kui asja näed ja tuleb mõte et "oh, see sobiks x-le või y-le nii hästi!" siis ostad/teedki ära. mitte niipidi, et "mis ma talle kingin mis ma talle kingin!?!?!?" ja siis ostad kaubamajast viimasel hetkel suvalise shampooni, paremal juhul kinkekomplekti. sellistele on ju suurelt peale kirjutatud "ma ei osanud sulle midagi kinkida ja poes täna enam muud ei olnud".

see nõu muidugi tänavusi viimase-hetke-paanitsejaid enam ei avita, aga kui te juba suvel hakkate lahtiste silmadega ringi vaatama, siis ongi jõuluks igale, kellele vaja, hea asi olemas. tõsi, nii võib juhtuda ka see, et kingi saavad mõned, kellele muidu polekski viitsind/raatsind/osand teha, aga täpselt õige asi jäi kuskil jalgu. mu kadunud ameerika-vanaonu ütles ikka et "näe, sellele on sinu nimi peale kirjutatud, võta endale!" ja vot just nii tulebki kinke valida.


PS nõrganärvilistele: jutt on üldine ja neid aastatevanuseid mõtteid pole algatanud ükski vähemalt viimasel ajal mulle tehtud kink. õnneks :)

lapsega linnas

proloogina pean rääkima sellest, kui me kaloriga esimest korda õiska kommuunis kokku kolisime. noh mina olin seal paar kuud olnud ja tema visati just karu ühikast välja ja ta vajas kähku voodit, kuni miski korteri leiab. õiskal oli voodi ja ma ütlesin et küsigu peremehelt. ja see esimene õhtu, kui ta sinna tuli, on mul meeles sellepärast, et ta naeris lihtsalt terve õhtu, diivanil kägaras, ükskõik mida ma ütlesin või rääkisin. väga imelik oli, aga no lõbus ka.

ja praegu on vahel samamoodi.

tegime pühapäeval kolmetunnise kassikärutamise. ega me kaugele jõudnud, kodust balta kaudu raeplatsi, katse viru keskusse tungida, tiir ümber kaupsi ja kodurimi kaudu tagasi. kusagil poole peal, kui ma ütlesin lause sees „dressipluus“, naeris ta paar minutit ja avaldas oiates kahtlust, kas see sõna on ikka olemas. (sarnast kahtlust avaldab ka nt mu ema kitsemampli-hoidiste ja rullbiskviidi-isu peale.) aga ta leppis, kui ma paar sammu edasi tegin ettepaneku külastada kaubamaja helimaailma. kolmandat vaidlusi tekitanud sõna ei mäleta.

kaubamaja vaateaknamaailma süvaanalüüsi juures oli minu kord prügikastidelt tuge otsida, kui ta avaldas kahtlust, et fooliumisse mähitud laps ei pruugigi olla laps, vaid hoopis väike inimene. ütlesin küll, et lapsed ju ongi väikesed inimesed, aga ta vaidles täitsa tõsiselt argumendiga „eiiii, on ju little people!“ ma loodan, et väga paljud inimesed ei märganud meid tõsimeeli arutlemas, kas meesmannekeeni siidsuspedesse varjunud riist on otsapidi üles või vasakule. me lausa parkisime kassikäru turvaliselt ära, et asja lähemalt uurida. mina väitsin, et natuke vasakule, tema, et see on kuidagi ebarealistlik. aga kui avastasime muidu igati trimmis selli keskkonalt jenkarõnga, leppisime, et see mees ongi ebarealistlik, ja tänasime õnne, et ta silmad olid unemaskiga kaetud ja ta ei näinud meid teda arvustamas. põnev väljakutse analüüsi korrata oli viisteist sammu edasi, kui just meie kõrval maandus klaasseintega lift...

ja sellest, et ma viru sebral otse minu poole kihutavat teist lapsekäru vaadates hüüdsin avantüristlikult „kes enne ära pöörab!?“, ei saa ta vist kunagi üle.

PS aah, tegelikult oli välja minnes esimene plaan kiiremas korras kusagilt süüa saada, aga balta pitsa tundus liiga ruttu, raeplatsilt võtsime ainult hõõgveini, kaubamaja söögipoodi ei hakanud talvekombesse pakitud lapsega isegi minema, wokwok oli tehniliste probleemide tõttu suletud ("tervisekaitse", nentis kalor) ja mäkis miljon turisti. nii lõpetasime kodurimis ostes kanakoibi, mis veel paar tundi ahjus küpsesid.

osavate käte ring

no ütle nüüd. ma võin oma kätega teha kolme erinevat asja korraga ning mõelda neljandast - kokkamisel või koristamisel väga kasulik võime -, aga kui on vaja kätega midagi luua, pean ma panema sildi juurde, mis see on, sest muidu ei saa keegi aru.
j-i tehtud lammas:


ja minu tehtud lammas:


märkusena lisan, et peagi on käes aeg, mil ma pean päevad läbi ühele väiksele poisile lambaid joonistama ja sigu meisterdama. keegi tahab sellele tööle tulla mingi palga eest? cv-d ja avaldused kommentaaridesse palun...

ma ei teadnudki, et nad teavad. ma ei kujutle, kes veel teavad, et nad teavad, ja mis nad teha võivad.

ei tavai. nad helistavad ja ütlevad sulle, et su pangakaart kaotab varsti kehtivuse, aga ärgu sa muretsegu, sest uus ootab sind juba su kodu lähedal kontoris. väga mugav. lähed ja saad kätte ning topid kiiruga kõik kaasa antud paberid taskusse, sest artur ütleb kärus, et tal on palav. kihutad õue.
järgmisel päeval, kui tahad raha võtta, kakud paberipuntra lahti. leiad selle kollase isekopeeruva kaardi kasutamise lepingu ning paberi, mis räägib, et siin on Teie uus pangakaart, õppige pin kähku pähe ja koodiümbrik sööge ära, ärge öelge pini kellelegi, "ka mitte pangatöötajatele" ja kui kahtlustate, et keegi on selle teada saanud, muutke see otsekohe atm-is ära ja kui pole ühelegi võimalik külla minna, siis sulgege kaart, hoidke oma kaarti hoolikalt jne, terve a4 on õpetussõnu täis. tuhlad veel taskutes ja helistad siis klienditoele.
"tere, ma sain eile uue pangakaardi, aga pinkoodi ümbrikku mulle küll ei antud"
"kuidas nii? äkki siis sobib vana kaardi pin?"
"ahsoo. ee. no ma ei tea. kaardiga oli kaasas paber, mis siiski rääkis pini ümbrikust."
"ahsoo. ee. no ma ei tea. ah see on selline üldine jutt seal."
"no aga miks üldine jutt räägib ümbrikust ja selle hoolikast hävitamisest, kui ümbrikku üldse olemaski pole?"
"te ikka saite ümbriku?"
"ei ole ma mingit ümbrikku näinud"
"aga vana koodiga proovisite?"
"no kus ma siis proovisin, kui jutt käis hoopis ümbrikust, kus sees pin olema peaks"
"oodake palun"
-muusika-
"teate ma täpsustasin nüüd. seal peaks jah vana kaardi pin kehtima"

tähendab, ma peaksin nüüd oma pini ära vahetama, sest ma kahtlustan, et pangatöötajad teavad mu pini. ja siis kohe uuesti, sest ilmselgelt teavad nad siis kohe ka seda uut. ja siis kohe uuesti, sest ilmselgelt teavad nad siis kohe ka seda uut. ja siis kohe uuesti, sest ilmselgelt teavad nad siis kohe ka seda uut. ja siis kohe uuesti, sest

lugejakiri

aga ükskord juhtus minuga selline lugu:


alati teie
profaanist nuputreial

surprise!

filmidest jääb mulje, et see on nii lihtne. kurat, sellest orgunnist endast annaks paarihooajalise sarja vändata.

kõigepealt pead sa suht täpselt teadma, millal üllatatav koju tuleb.
või noh, KÕIGEPEALT peab sul olema ligipääs tema kodule.

siis pead sa korraldama nii, et ta tõesti tuleks, mitte ei läheks kuskile kondama. et kui kalor meerikast tuli ja ML tema enda autoga talle järele läks, pidime mõtlema terve õhtutäie üritusi selgitamaks, miks üllatatav ei pea ML koju viima, vaid ML tuleb hoopis temaga kaasa tema koju.

siis pead sa lootma, et kõik inimesed õigeks ajaks kohal on, et tagatuppa peituda. hilineda ei saa.

siis pead sa kõikide jalatsid sauna peitma.

siis pead sa kõik autod salme kultuuripalee ette parkima.

siis pead sa ML-le ütlema, et tulgu kustkaudu tahab, aga mitte salme eest läbi. "oi, kõik on siin, ärme lähmegi koju!" kujutleme kalorit hüüdmas.

kui kõik on korraldatud, helistab üllatatav eelmisest lennujaamast ja küsib, kas keegi õhtul kodus on, juhuks, kui tal võtmed pariisi lendasid kohvriga. ütlen, et ei ole, aga kui vaja, siis helistagu, ma tulen. mõtleme kiiresti välja plaani, kuidas korraldada juhul, kui võtmed tõesti pariisis on. muidugi selgub ka, et lend hilineb paar tundi.

meenub, et tal võib olla kihk kohtuda mõne töökaaslasega kojutuleku asemel. otsime kaaslase numbri välja ja keelame kohtumise ära.

siis pead sa välja uurima, kuidas saaks valve all olevas korteris liikuda ilma et andurid sellest aru saaks.

ja siis, kui hilinejadki on tuppa jõudnud, hamburgerid valmis (sa pead lihaküpsetamise lõhna jõudma välja tuulutada!), welcome-home sildid koos õhupallidega üles riputatud, papist koonused kõigil peas ja prääksuv papist vile suul, kui te ootate tagatoas ML konspiratiivkõnet tähenduses "jõuame kohe, kustutage tuled!", hakkab signalisatsioon undama. kinniteibitud andurid ei ole lahendus.

võtad häire maha, parooli, et turvafirmasse rahustav kõne teha, ei tea, ja loodad, et teid kõiki miilitsasse ei viida.

saad kõne üllatatavalt, kes uurib, kas nüüd on keegi kodus. loomulikult eitad, sest sa juba enne teatasid, et oled teises linna otsas. imestab häire üle ja sa valetad kiiresti, et võibolla käbi (mida sa küll ütleks, kui kellelgi peale sinu ta võtmeid poleks?). lõpetate kõne ja sa ütled käbile, et kohe ü helistab ja küsib, kas tema andis häiret. kõne saabub ja käbi jahub midagi koodi unustamisest. miilits ei tule ja tagatuba hääletab signalisatsiooni maha. uuesti midagi kokku valetada oleks juba raske.

kui saabub hoiatav kõne ekipaaži lähenemisest, on artur lõpetanud söömise (mis olnuks mugav, sest hoiaks ta mugavalt kuss õigel hetkel) ja hakkab häälekalt peeretama.

ja kui saabub üllatav, läheb kõik siiski hästi - infarkti ta ei saa, samas ilmselt üllatub, kõigil on papist mütsid peas ja... ja siis ta teatab, et tegelikult ameerikas üldse ei tehtagi selliseid pidusid!

PS unustasin: sa pead trepikojas tolmuga katma hilinejate märjad saapajäljed, mis välisukse juurest joonelt ü ukse taha viivad.

a ja jebu štoli?

meie majas on stv. nemad olevat nii kaval firma, et saavat kohe aru, kui keegi pilti varastab, ja nii olnud me endisel ühistu esimehel kord tema hoolikalt varastatud pilt telekast läinud. kui ta siis kalidori asja uurima läks, leidis jalamatilt armsa hunniku juppideks lõigatud kaablit.

aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

kui meil kord pilt ära läks, kutsusime tehniku kohale. tuli üks patsiga tont ja rääkis tugeva vene aktsenti imelikku juttu "kuuri mjaussist", kes võib olla kaabli läbi närinud.

aga ka sellest ei tahtnud ma rääkida.

tahtsin rääkida hoopis sellest, mida nad arvetele kirjutavad. saaja reale siis.
sellest, et ü asemel on nimes u, võib veel kuidagi aru saada, ehkki tänapäeva tehnika peaks juba üldiselt lubama täpitähti ka kasutada. aga noh, venelaste asi, raske uskuda ju, et u peal võiks täpid käia.

põnevam on, et meie maja prk Ernesaks saab arveid kellegi Erne Saksa nimele.

ja eriti palju elevust võib ses venkude putiigis tekitada Edmundist saanud Ebumund.

kõige halvemate mõtete linn

kui mu poes on pidevalt kassas järjekorrad, ja mitte 1-2-inimeselised, vaid kümme ja enam matsi peab pidevalt ootama, ja mitte tipptunnis kell pool kuus, vaid ka keset päeva, siis ma peaksin rohkem kassapidajaid tööl pidama. kui raske see tehe täpselt on? ma ei usu, et ma ainus olen, kes ebasobivate tingimuste juures jätab oma korvitäie asju (riknevad või sulavad tooted sealhulgas) kassasappa maha ja lahkub poest.

ja autojuhid, te olete värrrdjad!

tequila never shows up alone

tuleb tuttav ette?

reader's digest

nädal tartus. mul on uued teksad. mul on uued teksad.* artur on sugulastele ette näidatud ja heaks kiidetud, linna parim šokolaadikook määratud, juuksurisalong nimega "veetlus" ära proovitud.

jumalik linn, endiselt. mõningate mööndustega, vahel, siiski. unisel kargel laupäeval mängis trubaduur raeplatsi serval saksofoni. nii kenalt, et andsin talle viieka. raha oli juba näpus, kui ligemale jõudes kuulsin, et taustaks mängib sang rütmi ka. noh, andsin ikka raha ära, sest kaugele oli siiski ainult saks kuulda. paari minuti pärast uuest tast möödudes oli kutt aga jõululauludeni jõudnud. väga vähe oli puudu, et oma raha tagasi oleksin küsinud. pervert raisk!


*olivia saare või kellegi sellise lasteluuletus:

meil on kann. me keedame sellega teed.
meil on kann. me keedame sellega teed.
meil on kann. me keedame sellega teed.
mitu kannu meil on?

kokakunsti mälujärgne tee

ma ei mäleta, kas lillkapsapüreesupi sisse käis mafioso pitsa lõik või mitte. igaks juhuks surasin sisse ja lasin mäsaks. glasuurkohukest igaks juhuks ei lasnud, ehkki midagi on nagu maitsest ikkagi puudu.

kinnimaksmata apoliitiline appihüüe

appi!

siin käib rohkem inimesi, äkki on kellestki abi...

kurat see on sport raisk!

vähe on kalamajas tänavaid, kus ma kassimobiiliga eile ära ei käinud. mida pidi ma ei käinud, neid ma ületasin. mida ei ületanud, neist läksin hingeõhu kauguselt mööda. ei tegelikult ma olen normaalne. laussajus töllasin balti jaamas, tiirutasin šnelli tiigi ümber, külastasin suva sokipoodi, hiilisin ümber gustav adolfi kooli, ostsin rimist porgandimahla, põrnitsesin kalma saunaga tõtt, leidsin volta tänavalt laia juurikavalikuga keldripoe, vaatasin suurpatareist merd ja laevu, vältisin tööstuse ja soo tänavaid, ja kass muudkui magas nii hästi nii hästi. aga täna ostan endale kummikud!

kuninganna nägemise hind

kassil on nohu, minul kurguvalu ja palavikus j pages üldse mujale põdema.

just lovin' it

mis juhtub, kui mcdonaldsis küsida "teil oli vahepeal üks selline juustusuupiste, kas seda enam ei ole?"
mitte midagi ei juhtu.
küsid uuesti, aeglasemalt ja pisut vast lühemalt-lihtsamalt.
ikka ei midagi.
siis ütled aeglaselt: "juuuust..."
ja nadežda küsib sama aeglaselt - ebakindlalt, kuid abivalmilt: "uburger?"
rehmad käega ja palud paki frikusid...

sellist eestit ei tahtnud. aga noh, putši päevil sõin ma ka kanaadas banaane, mitte teletorni all kartulikoori.

rahvusvaheline naljapäev ehk sinisuude vennaskond

vaja läheb:
pakk musta peitsi
vett
kokakoola pudelit
pintslit ja riiulit vmt (rekvisiitideks, kui päriselt vaja pole)

sega peits kokapudelisse ja säti end rekvisiitidega tööle.
oota ohvreid, kes suga juttu jäävad ajama ja märkamatult su kokat üritavad juua.
kui nad küsivad "mis kurat see on?", vasta hoolimatult "ah, peitsin siin riiuleid mustaks" ja vaata tulemust.

nii läks mullu sui kaloriga ja eile mu emaga. küll kogemata, aga miks mitte naljapäeval januseid sihilikult lohku püüda.

ps see peits on täitsa looduslik ja ebamürgine. aga suukesed teeb kenasti mustikasiniseks :p kalor võib maitset kommenteerida. rohkem pole ta küsimata siin midagi joonud.

affrika

viimasel ajal jäävad igal sammul jalgu suurepärased uudissõnad (grammatikaõpikud võiks seda liiki nimetada näiteks topeltsõnadeks) nagu 'mankiaff' (by vaske) ja 'muuvifilm' (by borat) ja 'tiimimeeskond' (by opakas eas-ist), juba ennevanasti oli olemas ka 'karate-peksa' (by kapten). minule need väga meeldivad. noh tööl muidugi ei kasutaks, aga... no mankiaff! see on nii armas!

ja kui ahvid juba jutuks tulid, siis kassile nime otsides sattusin ka Ahvole. nüüd ma nimetangi ahvodeks neid, kes ahvideks osutuvad.

ahjaa, kunagi kohtusin distantsilt ettevõttega, mille nimi oli Hüdrovesi.

folkloori

see, kes ei viitsi õhtul pesu nöörilt tuppa tuua, ei jää küll pesust ilma, aga saab linnusitaplekilise maika.
(kalamaja, xxi sajand)

ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis

ei mu elu on tegelikult äärmiselt põnev.

isegi ei suuda otsustada, kas kirjutada sellest, kuidas ma vabriku ja kopli nurgale paar lõiku pitsat maha jätsin, sest äärekivi rünnates pudenes pitsakarp kassi kärult maha.seal ma siis olin, käru juba sõiduteel tasa veeremas, kükili maas, püüdes vähemalt osa pitsast päästa. need äärekivid on meil ikka sellised et pitsa pitsaks, hea kui laps kärus püsib selle akrobaatika peale!

või sellest, et pärast paari jalutuskäiku kalamaja parki ja balti jaama kanti oli kärurehvis süstlanõel, mille kaudu kõik õhk kenasti välja pahises.

või sellest, et ledsin meie majast viieaastase entomohullu, kes rõõmsalt palus edaspidi leitud hiigelämblikud endale tuua. nagu tellitud, oli üks lambakoera mõõdus byroni käsilastest õhtul elutoaseinal näljaste silmade kilades kassi piidlemas. kuni ma kassi varjasin, püüdis j-ö ta purki ja viisin tüübi entomohullu emale. tingimusega, et kui lahti lasevad, siis kuskil kaugel.

või sellest, et eile kiletasid kõrsikud mu aknad kinni. sest nad krohvivad väljas seina ja poleks ju tore, kui aknad sellest osa saaksid. aga sellest tulenevalt on siin pisut hämar, ma ei näe ilma ega üldse midagi peale akna ligi sebivate udukogude, ja ma ei saa aknaid avada.

või siis üldse mitte kirjutada, sest paremal käel magab üks väsind mees ja ma kirjutasin selle kõik vasaku käega.

PS väsind mees sai täna nimeks artur taaniel, lühidalt ats.

tegelikult olen ma viiene

olgugi, et mulle meeldivad kinder-munad, ei julge ma neid juba paar aastat eriti osta. sest ma kardan, et seal sees on mingi jama. mingid tondid ja gari poterid ja smurfid või mina ei tea, mida sinna kõik topitakse. miskipärast on nad ise selle üle väga uhked ja siis on telekas lausa reklaamid, et kinder munas on miski tore sari. sari sarjaks, aga need pudinad ei ole ju kokkupandavad! nahhui ma teen selle trolliga, ma tahan konstruktorit! nii et kui telekas on kinderi uue "sarja" reklaam, hoian ma sellest riiulist eemale. ja kui ei ole, siis ma ikkagi natuke kardan. aga noh, vahel ikka ostan. täna saingi lennukit kokku panna.

aga see pole veel kõik. portugaalias olid sellised kindermunad, kus ei olnud shokolaadist muna ka! seal oli mingi plastmassist munakujuline käkk, ühe poole sees mingi junn ja teise sees komm.


miks ei võiks mõnigi asi maailmas jääda nii, nagu ta on?

hunt ja seitse kitsetalle

aukuvajunud kõhulihaste taastamiseks pole küll paremat viisi kui tänane saak.

Kontroljor passažiru:
- Vaš biletik!
- Moi biletik.
- Võ što, bolnoi?
- A võ što, doktor?!
- Vaš biletik!!
- Moi biletik...
- Da võ što zaladili, drugih slov ne znajete?
- Znaju: põlesos.
- Ja kontrolyor!!
- A ja santehnik.
- U vas vse doma???
- A võ hotite v gosti??
- Vaš biletik!!!
- Moi biletik...
- Võ što, zajats?
- A võ što, volk??
- Vaš biletik!!!
- A zatsem on vam??
- Nu ja posmotryu.
- Nu kupi sebe i smotri..
- Vaš biletik!!!
- Moi biletik. A vot i moja ostanovka....

Hunt tuleb baari ja viskab jalad ülbelt baariletile.
"Mune!" ütleb hunt.
Baarman jääb imelikult vaatama, kuid küsib siiski:
"Praetult või keedetult?"
"Süga!" vastab hunt.

väikesele inimesele: "tervist!"

ise tehtud, hästi tehtud.

jäägu see perepilt siia lihtsalt uudiskünnist ületama ja uudishimu rahuldama, edaspidi teen kassile eraldi blogi ja hoian selle siin endiselt joodikuile ja naljaninadele.

motopisik

kõik algas sellest, kui mul endal oli hädasti tarvis tsikliload teha. et üksi igav poleks, tirisin endaga kooli kaasa kalori ja tabu. mõlemad jäid uskuma, et neil on seda vaja, tulid, nägid, sõitsid.

järgmisel aastal sai j-ö tudengist tööinimeseks ja seega piisavalt rikkaks, et kah kooli minna. et üksi igav poleks, tiris endaga kaasa m-l.

edasi on mul aastad sassis, aga ükskord komistas j-ö linnas mardi otsa ja kui see kuulis, et ööl on tsikkel, tundus see talle nii hea mõttena, et ostis endale ka. tööl jällegi oli üks kujundaja, kellele ma vist meeldisin, eriti see tsikli osa. muidugi kiitsin takka ja ütlesin et hakaku ka sõitma. proovis korra platsil meie jawat ja veel üks hing oli müüdud – sverre läks kooli ja ostis ratta.
järgmises töökohas oli sergo, piisavalt avantüristlik poiss, kellele oli paras tsiklijuttu hakata ajama. ostiski jawa ära, käis ka koolis ning sõidab. seal oli ka kaks fotograafi, kellega oli lihtne – ühel olid olemas load, aga mitte ratast, teisel ratas, aga mitte lube. mõlemad rääkisid meelsasti tsiklijuttu, aga mida polnud, olid teod. noh, mullu sain esimese nii kaugele, et ostis ratta, ning täna saabus teiselt sõnum:
"Minu esimesele õpetajale teadmiseks, et sain täna A load :)"
ja üks teine mari sihib samuti a-kategoria kursust, sest ma viisin teda mullu sui mõnel hommikul brõnniga tööle ja ta leidis, et ilma pole elu ikka päris see.

mul on hea meel olla nii paljude inimeste nakataja. tõsi, kõik pole päris hullud - m-l eriti ei sõida ning mart ei sõida pärast seda, kui omal süül end haiglasse kihutas, sergo jällegi on välismaal, jawast kaugel.
aga ikkagi!

isud

ma tahan seda viru keskuse pluusivendade plakatit!


ja kes mu läppari klaviatuuri o-nupu alt tolmurullid kokku korjaks, enne kui ma iga o nimel oma kõik kümme sõrme olen murdnud? mingid arvutipoed, ma kujutlen? näiteid? hindu?

linnarahvale rõõmuks

inimesed parklates hakkavad itsitama, kui loevad minivan'i tagaukselt kokku tähed "Naiste Seksuaalelu Elavdamise Organisatsioon".
kui nad näevad üht hiiglaslikku kõhtu ja selle küljes mind bussist välja ukerdamas, võite kujutleda, et nutma nad just ei hakka.

kõrgem matt ehk nalja kah

need on lihtsalt nii naljakad, et ma pean nad üles panema.

poiss või tüdruk?

et kassi soo teatamine tekitas minu jaoks üllatavaid kommentaare, kuulutan nüüd välja poiste ja tüdrukute vahelise võistluse. et kummad siis parem saada on ja miks? ei pea tuginema mõlemast soost lapse kogemusele, piisab teooriatest :)

ja need, kes on pettunud, et mul poiss on, palun lisage võimalikult värvikas kirjeldus, kuidas te kujutlete MIND kassist üht väikest printsessi kasvatamas. mind ja seda meeskonda, kes mul siin võtta on - j-öö, kalor ja käbi (järjekord tähestikuline).

lõunaeesti kombed

lõunaeestlane says:
õhtusöögi ajal oli söögimajas pastor, minust noorem vahva mees, hea jutuga. rääkis, kuis kohalik kalmistuvaht on ehitand linna põlisele surnuaiale tänavu suvel piirdeaia vanadest ristidest-sammastest-plaatidest, millel nimedki peal.
Mari Öö says:
jeekim
Mari Öö says:
jeekimid tulevad ju seda ära viima öösi!
lõunaeestlane says:
jeekimid ma arvan viivad ära kalmistuvahi ja siis linnapea.

paanika

tähendab,
mu kodu on üle võtnud hiigelmõõdus ämblikud. palun tehke midagi ja kohe, sest ma ei julge siin olla! eestis pole kunagi nii suuri ämblikke olnud!

kõuts, aga mitte veel väga vapper

pärast eilset miami vice'i tegi kass sellist mürglit öö läbi, et ma läksin teda lõpuks vastu hommikut arstidele näitama. kõik kiideti siiski heaks ja soovitati edaspidi lastefilme ja komöödiaid vaadata, "mitte mingisuguseid vaisse". ehmatused pole soovitatavad. aga see, et ultrahelitelekas suures plaanis olid kotid, sain isegi mina aru, enne veel kui arst ükskõiksel toonil ütles "poisslaps tuleb". ja see, kui perfektselt ma kell kuus hommikul uduste peeglite, unise pea ja valusa kerega suutsin auto külgboksi parkida maja ees, väärinuks lausa ülespildistamist.

ostsin poest viis väikest tomi selle kõige peale. suurt tomi nad ju ei müü.

PS kas kariibi mere piraatides on ehmatusi?
aga carsis?

vh1

bono on puhas seks.

tige kahvel

ma kuulsin hommikul, kui toompeal lipu kõrvale hümni mängiti. nummi, mis? püsti ei tõusnud, sest ma olin voodis teki all ja suur nagu vaal ja puusast vigane kahvel!

(seda kahvli-asja olen ma viimase kuu-paari jooksul nii paljudele pidanud selgitama, et olgu siis avalikult ka tõlgitud: kunagi oli üks lastejutt "tige kahvel", mis rääkis loo ühest lasteaiast. lapsed vist narrisid natuke ühte poissi või oli tal muidu paha tuju, ja siis ta hüüdis teistele: "aga nüüd ma olen tige kah veel!" ja teised naersid et näe, tige kahvel. lühendina täitsa mõistlik ju, ainult et ma hoiatan, et iga kord, kui seda kasutate, tuleb see lastejutt ümber jutustada, sest kuulajad on hämnmaris, mis kuradi kahvel.)

muidu läheb nii, et pärast paari nädalat (tegelt vist tervet suve) ratastel (neljal, mitte kahel) olen ma nüüd rahulikult paikne. voodi on tsivilisatsiooni kuningas! ja diivan on mugav, kui seal pisut patju selja alla sättida. muud kohad on väsitavad, kodus on head väiksed vahemaad ja värsket rohelist õhku terve hoov täis.

ootame septembrit.

põgenen tsirkusega

eile tuli kalorile sõber külla ja kuni nad väljas suitsu tegid, nokkis sõbralik naabrimees mu elutoaakna lahti, pistis pea sisse ja näitas näpuga mulle, kes ma akna all diivanil istusin: "vaata, vaata kui paks ta on!"

vähemalt tõid nad mulle hommikul, kui ma alles magasin, vaagnatäie muffineid.

aavikuemand

ma nägin unes, et minu "õu kuuledest" olid rahvasuus saanud "õuksid".

iiik!

foto: kalor

sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb...

tegelikult meeldib mulle suvelõpp ja sügise algus.

osa sellest pärineb ilmselt kooliajast. (koolis käib tavaline inimene oma elust nii kaua, et kõigil on vist september ka täiskasvanuna omamoodi uusaasta. noh, lisaks see ka, et meie kliimas puhkavad kõik suvel ja september ongi nagu uus algus.) kooliajal tuli juba suve lõpus, kui õhk värskeks sai ja ööd pimedaks läksid, mingi selline toas askeldamise tuhin peale. mingi vajadus, et kõik oleks korras ja mõnus. et oleks hea olla. ja septembris siis kandus see üle ka kooli, kus kõiki vihikuid alustati korraliku käekirjaga, pandi ilusti kirja kuupäevad, ülikooli ajal köideti konspektid korralikult kiirköitjate vahele ja...

vot see kõik on ikka veel minu sees ja igal aastal on mul suvelõpu- ja sügisõhtutel selline kodus-olemise õdususe vajadus. küünlad, tee, raamatud, diivaninurk ja vaikne mõnus muusika käivad ka asja juurde, mitte küll alati. aga kui akna taga sajab mõnusat sügisvihma, siis kindlasti. kui sügisvihma ei ole, on see parim aeg sõita linnast välja ja vaadata taevast.

teine osa sellest on riietega seotud. pärast suvist palavust on kuidagi mõnus pugeda pikkadesse pükstesse, panna jalga sokid ja tõmmata üle pea kõrge kraega kampsun. soe ja turvaline. ma ei tea, miks, aga see kõik tekitab minus mingi mõnusa sügiseõdususe.

eriti vahva on see kõik praegu, mil mul pole kohustusi – ei vihikute joonimist ega pärast puhkust tööle naasmist –, vaid mu päevi täidab kass. ja ootamine.

täidab kahel moel. esiteks igasugustel info- ja tarbijaühiskonnale omasel moel, nagu paber- ja riidemähkmete vahel arutamine ning vajalike asjade shoplistide koostamine või soetamine. teiseks mängulisemal moel, kui ta sirutab oma jala kusagilt ribide alt või naba kohalt välja ja mina üritan seda kinni püüda. nii me ajame üksteist taga, kuni üks meist väsib (mõnikord on siiski kahju, kui ta tahab seda mängu ka öösel mängida). täna leidsin uue mängu: toetasin müslikausi kõhule ja tema tagus seda jalgadega, et kas saab ümber ajada või mitte. ei saanud, aga väga naljakas oli vaadata.

ja vot kogu selle rahu ja enesegaolemise juures on sügis mõnus. jaa, ma tean, et tegelikult on veel rannailmad ja suvi veel käib ja lehti veel ei lange, aga õhtud on juba parajalt värsked ja pimedad.


PS minetasin täna lootuse omal käel poest midagi kassiteemalist leida ja küsisin laste maailmas müüjalt, kas neil on mõni kassipildiga kostüüm pakkuda. „kuidagi on ta endale kass nimeks saanud...“ pomisesin selgituseks, käsi kõhul. müüjal leidis vaid roosa satsidega püksi, aga ei midagi sootut ega midagi imepisikest, mida värskele kassile koju toomiseks selga panna.

oodates stingi

sellist pilti näitas delfi:


ja öiseks lugemiseks üks vana hea, mida ma olen unustanud teiega jagada:

A Finn and a Swede were arguing which ones mother tongue sounds more beautiful.

Since they couldn't find any solution they asked help from an english linguistic, who asked both of them to translate the following poem by Percy Shelley into their own languages.

"Island, island, Grassy island, Grassy island's Bride."

It was the Finn's turn first. He translated:
"Saari, saari, Heinäsaari, Heinäsaaren Morsian."

Then the Swede translated:
"Ö, ö, Hö-ö, Hö-öns Mö."

ikka teie
hö-öns mö

when we dance

mul eile ei olnud aega kirjutada, aga

jaa, stingi puusanõks oli veel alles.
küll mitte nii osake-temast ja sage kui toona, vaid avalik ja ma ei tea, esinev (või olin ma SELLE nägemiseks liiga kaugel). aga ikkagi olemas.

i'll be watching you

ei, stingi raamatu soov tuli mul kohe, kui seda apollo uudiskirjas nägin.
eile siis lisandus teade, et härra ise on ka täna raamatupoes kohal.
arvake ära, kas ma olin valmis magamiskotiga juba eile õhtul viru libu jalge ette heitma?

aga ei heitnud, küll aga ei mallanud hommikul kodus oodata, kuis massid juba kogunevad ja minul lihtsalt sellepärast jääb stingiga kohtumata, et ma vaatasin hommikul telekat. juurdlesin õhtul, kas minna kohale üheksaks või kümneks, reaalselt jõudsin millalgi pisut enne ühtteist.

aga ma olin esimene.

lootsin muidugi sisimas, et ma olengi eesti ainus stingifänn ja saan härraga tunnikese privada, kuna keegi teine pole autogrammijahile tulnud. aga kus sa sellega! peagi istusid raamatutega lugemistunnile kaks sirge seljaga tüdrukut, lisandus seltskond poolakaid ja veel paar välismaalast. üks hüüdis kellelegi telefoni "tell him he has to come! this is a lifetime opportunity, in america you would never get a chance like that!"

poolakad tulid turvameestelt uurima, kas need ikka panevad varakult kohalesaabunute nimed kirja ja pärast lastakse selle järgi õiges järjekorras sisse. ja võtsid kotist Stingi nimelise poola pudeli pärides, kas nad võivad selle härrale kinkida.

inimesi tiksus tasapisi muudkui juurde ja kella 12 paiku oli mul mure, mis edasi saab. kõik chillisid trepiastmetel ja ei mingit elavat järjekorda. otsustasin, et hiljemalt kell üks istun oma tooliga (jah!) ukse ette ja moodustan selle elava järjekorra esiotsa. läks aga nii, et mõni hetk enne mind tegid selle liigutuse kaks sirge seljaga tüdrukut, nende järel jooksid järtsi poolakad ja kõik ülejäänud. suutsin paari kiirema sammuga siiski esimese viie meetri peale jääda.

järtsis istus meie juurde maha ühe ajalehe kultuurireporter ja uuris igasugu asju alates sellest, kui kaua me stingi juba tunneme, lõpetades sellega, kas me ei arva, et üritus on tublisti üle turvatud, et isegi presidendi ümber on vähem sahmimist. ikka pikka aega saime nalja teha talle (kalori väitel ei pannud ta pooli nalju kirja), kuni ma talle poolakad kätte juhatasin.


härra ise istus kollaste lilledega vaasiga laua taga, surus igal fännil tervituseks kätt (ma ei pese seda enam kunagi ja kalor kurtis, et peab hakkama vasaku käega tegema) ja ütles hello ning kirjutas raamatusse kelmika signatuuri. minu post-itil nõutud "mari öö"-st sai raamatus vaid "mari", aga "öö" alla joonistas ta post-itile nina ja suu. ma ei saa seda ju nüüd ära visata! mõni üritas ka jutlema jääda, aga need tõstsid tätoveeritud gorillad kiiresti ukse taha. ma parem ei üritanudki. ja tõtt-öelda, isegi kui mulle antaks tunnike temaga koos laua taga istuda, vahiks ma käsipõsakil talle lummatult otsa ja vaikiksin kõikse aeg, suutmata midagi öelda. tõsi, pidades seda siiski oma elu õnnelikumaks tunniks.

väljusin jalgade värinal raamatupoest meediakärasse - kari fotograafe ja telejaamu võtsid fuajees õnnelikke üles. blokeeriti minugi tee tv3 kaameraga ja ilus tüdruk hakkas piduliku näoga midagi küsima. ütlesin edasi astudes ausalt, et ma ei taha kaameraid, aga ilus tüdruk astus kaasa, tegi veel pidulikuma näo ja ütles: "ma kuulsin, et te olite siin päris kaua oodanud."

ilmselt rääkisid kõik ajakirjanikud ühest kaheksandat kuud rasedast, kes oli kell 11 hommikul esimesena kohal. oma tooliga.

no kalor ütles juba hommikul, et ma olen hull.

PS ilusa tüdruku küsimusele "mis sting teile ütles?" olin sunnitud ausalt vastama: "tere!"

stereotüüp, ikka teie

laenasin naabrimehelt autot.
ja kuna see nuttis käes, tuli esmalt tankida.
ei ma olen tankinud küll, ega need kümned tuhanded kilomeetrid brõnniga õhust ei tulnud.

aga esmalt tuli tanklas välja ronida ja uurida, kummal pool auk on.
siis tuli maksta, automaattankla noh.
siis sõitis minu taha järtsi mingi jubedalt kolisev parsa.
lõin võtme bensukorgi sisse ja üritasin seda avada.
tulutult.
keerutasin nii ja naa.
tulutult.
kõne kalorile. see ütleb, et ei tea, kummale poole, aga kui natukene võtit keerata, siis juba tuleb koos korgiga ära. ja et isegi m-l saanud sellega hakkama.
aga võti käib koos korgiga ringi-ringi-ringi.
vene poiss kolisevast parsast tuleb appi. lõgistab kah tubli minuti, lõpuks käib klõps ja seesam avaneb.
püstolist muidugi ei tule tilkagi, sest tankimist pidanuks alustama viie minuti jooksul pärast maksmist.
pistan kaardi uuesti masinasse.
püstolist tuleb tilk.
natuke logistada, tuleb teine tilk ka.
sellise tempoga ma jäängi siia, mõtlen, aga masin ei anna enam kui tilk korraga. (teooria on vist see, et bensiin pritsib kuskilt paagiküljelt tagasi ja püstol arvab, et paak sai täis ja rohkem ei anna. tasakesi niristada saab, pahinal lasta mitte. ameerika autod pidada ikka tegema nii, teadis j pärast rääkida.)
vene poiss tuleb jälle appi, aga siin pole ka temal enam edu kui mul.
viisakalt rehman 10 liitri juures käega, et las teised tangivad ka.
poiss lõgistab minutikese või pool jälle võtme ja korgiga ja saabki paagi jälle lukku.
lahkun tänades.

ja kõik see aeg üritas tuul mu seelikut üle pea keerutada, suur kõht on nappide suveriiete all niigi kena pilgumagnet.

me and my levi's

ma teadsin ju varem ka, et teksad on üks elu olulisemaid väärtusi. aga nagu ikka, saad sa asjade tõelise väärtuse teada siis, kui need asjad on puudu. (jaa, ninatargad, loomulikult on samamoodi inimestega.)

et teksapüksid. tavaliselt on neid mitu, harvem üks paar. (poed ja moed ei võimalda alati mitut paari omada, sest selliseid, nagu vaja, kas pole või maksavad 2990.-) nendeta ei lähe sa kuhugi. metsa vanemad, rock cafesse uusimad, koju katkisimad, aga ühtegi ei raatsi remondi jaoks võtta ega päris ära visata. eriti intiimsetel hetkedel jätad isegi pesu kappi - nothing comes between me and my levi's!

viimati kandsin ma mõnda oma teksadest ilmselt märtsis. see on pikk aeg. järgnesid spetsiaalsed kassnaiste teksad, mis polnud üldse see, aga parem kui mitte midagi. neile järgnesid igasugused muud püksid, millega tuleb ilmselt veel kaks kuud vastu pidada. denim pole nende valmimise juures olnud.

ükskord andis S mulle oma teksad. need olid mulle hästi suured, aga jube mugavad. ütles, et võtab need tagasi, kui talle jälle jalga mahuvad. enne kui see juhtus, tegin ma nendes Brõnniga avarii ja lõhkusin nii vasaku põlve, praeguseks on ribadeks ka parem, alumised õmblused ja suur osa persest. need olid mulle nii suured, et ilma rihmata kippusid üle puusa maha tulema.

täna ajasin need jalga. nööp ei lähe kinni, lukk ka mitte. välja nii ei lähe. ma arvan, et mõnusatest teksadest tunnen ma rohkem puudust kui korralikust õllest.

tabule ajaviiteks

blogelemine = blogisid lugedes logelemine
(t tegi sõna)
ehkki minule tundub, et hoopis mina tegelen blogelemisega - blogeleja oleks siis laisk blogipidaja.

no mis ma teha saan, pole mul pooltki nii põnev elu kui kaloril oma timuri ja tolle meeskonnaga. teadmatutele, timur on rott ja meeskond on seni teadaolevalt 8-liikmeline. kõik on surnud, nii timps kui ta kaheksa semu. kes läks lõksus, ahned lõuad juustu löödud, kes sõi mürki (nende viimased mälestused elust on päris lõbusad, arvestades seda pilves tuikumist), mõne maised jäänused said vaklade koduks...

vahepeal tahtsin kirjutada sellest, kuidas ma olen tõenäoliselt üks levinumaid rekvisiite tallinna külastanud turistide linnafotodel, sest kui sa ikka kaks korda päevas vanalinna läbid ja igal sammul, ükskõik mis suunas või kui ettevaatlikult astutud, oled mõne pildistatava ees või taga, siis paratamatult jääd peale. eriti sellise kõhuga. ("varjab sae ära! see varjaks linnahalli ka ära!" oigas kalor ükspäev, kui ma kuuriehituse juures sae kõrval kükitasin ja ta saagi ei leidnud.)

jaa, me saame kuurid! brõnnidele ja ma ei tea, millele veel. ühistu südametunnistus arvas, et kõikidel kuuridel peaks olema ühesugused lukud, sest muidu on kole. see tundus nii jabur ettepanek, et ma tükk aega ei uskunud ja pidasin seda halvaks kuulujutuks, aga kui ta kord ise mu kuuldes seda ütles, siis... siis küsisin, aga mis siis saab kui keegi ehitab uue kuuri hiljem (nagu meie praegu) ja poes pole enam sellist lukku nagu teistel kuuridel on, et kas siis peavad kõik enda omad välja vahetama, et ühesugused oleks? selgus, et just nii.

kolin külmkappi

no tegelikult, kui nii kord tunnis end külma dušiga üle kasta, saab täitsa olla. õnneks ei pea ma enam tööl käima.

ja kas kusagil kõmulehtedes on toimetajad juba genereerinud dialoogi, mis eile zidane'i karjäärile just sellise punkti pani?

aitäh, kokatädi

sõime kõhud hästi punni, nüüd ei näe me oma...
ei, nii hea ikka ka polnud.

võibolla eesti einest keegi loeb mu blogi?
aga võibolla helistas keegi mu lugejaist ja ütles et toodagi midagi, mis süüa sünnib?aga just nüüd, kui ma tulin hommikule vastu pakikese estonian airi suhkruga (pange tähele, pakike, mitte kivikõva tükike!), toodi hommikul MOOSIGA mannapuder, mitte see kliister, mida neli hommikut järjest on antud. suhkur jäi oma aega ootama, loodetavasti sõidab ta täna kalamajja, mitte ei veeda siin veel ööd või paari.

ja bobik, miks sa arvad, et kui su ees on kausitäis maitsetut läga, siis sul on aega mõelda selle kausitäie DISAINILE? (teistele: loe eelmise posti kommentaari.) ei ole. sa mõtled sellele, kuidas enne leige läga lõplikku jahtumist teha ta mingilgi moel söödavaks.

kokakunsti pisut keerulisem tee

kui täitsa maitsetu kiirhelbepudru kohal hõõruda piisavalt kaua kaht suhkrutükki vastamisi, saab puder pisut maitset. võibolla homme viilutan ühe banaani kah sinna.
ja kui lasta poest kohvikoor tuua, saab ka leigest mõrujoogist asja.
ikka ise peab leidlik kokk olema kogu aeg, muudmoodi siin vastu ei pea.

PS aga selle "kokakunsti kergem tee" slogani ma tungivalt soovitan eesti einel oma maitse käest ära osta.

kokakunsti kergem tee

ärge seda kodus järele proovige: hakklihaga segatud tatrapuder, ilma ühegi maitseaineta.
ehk teisisõnu: mari teeb esimest korda elus tutvust haiglasöögiga. jälk, tõeliselt jälk. selle viimase peale tellisin pitsa.

(ei, kass ei ähvarda veel sündima hakata (ptui-ptui-ptui). me lihtsalt veedame veidi aega järelevalve all. igav, tõeliselt igav. isegi sireene ega muud põnevust polnud, omal jalal pidin taksoga kohale tulema. noh, mul polnudki nädalavahetusega tegelikult midagi plaanis ja homsest hakkab puhkus kah, vahet ju pole, kus ma lebotan... ehkki jalgpallivaatamise võimalus suurturniiride ajal võiks olla osa inimõigustest. ka haiglates. ka sellistes, kus pole ühtki meespatsienti.)

she's under my thumb

ükspäev mängis jälle see blond poiss tunnelist kitarrel rollinguid. mulle ta täitsa meeldib, vene aktsendist hoolimata. ühele tüdrukule, kes minu ees kõndis, meeldis ka, ja ta tahtis poisile raha anda. münte oli tal vähe ja neid oli raske kätte saada, nii et ta keeras rahakoti kitarrekoti kohal kummuli ja raputas mehiselt, et need vähesed kopikad ikka kõik välja kukuksid. mina itsitasin, tüdruk itsitas ja tunnelivirtuoos muigas, lauldes
"the change has come,
she's under my thumb"

... ilma et ei juhtuks midagi

lisaks muudele uutele kogemustele – et narva-jõesuu näeb välja nagu palanga; kui palju sääski võib maailmas olemas olla; et ka põhjarannikul võib olla eriti mõnusalt ujumissoe merevesi; et jõhvi linnas võid sattuda korralikule simmanile – õppisin ma nädalavahetusel palju uut endurosõidu kohta.

nimelt tegin ma mülkadele bussi. see käib niimoodi, et nemad laovad oma mudavurrid kärule ja me sõidame kusagile kaugele ära, kus nad rattad maha tõstavad ja tagaratta liueldes metsa vahele kaovad. seekord jõhvi. mina siis sõidan bussiga vajalikku kohta. seekord narva-jõesuhu. bussiga sõitsin nii 30 minutit, neil võttis sama maa läbimine metsa kaudu viis tundi. millele see kulus, mina ei tea.

aga tagasi tulime niimoodi, et ma pidin neile bensiini tankima. nad ise ei saanud, sest ükski viiest rattast polnud teedel liiklemiseks legaalne. kel oli number ära kukkunud, kel oli tuli kinni teibitud, kel valge ratas omaalgatuslikult mustaks värvitud, kel lihtsalt dokumendid kusagil mujal.

no igatahes sain ma teada, kuidas see endurosõit käib ja miks nii kaua aega läheb.

tankisin kankutäie kütet ja viisin kusagile teeotsale, mis olime enne kokku leppinud. see oli nii 7-8 km stardipaigast. tankisivad ära ja jäivad siis, käed puusas, ringis juttu ajama. seletavad ja seletavad, aasivad ja muljetavad, kimuvad ja pläkutavad. küsisin, et kulge plikad, sõidame ka või. ja et millise nurga peale ma neile jälle vastu tulen, et neile jäätist ja limpsi tuua. itsitasivad häbelikult ja leidsivad, et tulgu ma siis limonaadiga krossirajale, et teeks paar kiiremat ringi ja näitaks talina meestele ka rada. ja andsid muga bussis kaasa reisinud kohalikule käsk meid sinna juhatada.

mõeldud, tehtud: sõitsime sillamäelt välja ja tagasi maanteele, ühest pühade jooksul täitsa lagedaks ostetud külapoest läbi (limonaad!) ja raja äärde. tulid siis varsti mehedki, tegid igaüks ühe ringi krossirajal ja jäivad siis, käed puusas, ringis juttu ajama. ja limpsi jooma.

ma seni mõtlesin, et olgu see mülkade silmasära pärast metsast tulemist kuitahes kadestamapanev, minul pole iial mõtet endale endurot või krossikat osta, sest ma lihtsalt ei julgeks elu sees nii sõita, et sellist adrekalaksu saada. nüüd aga tean, et võin osta küll.

sest metsasõit, see on imelihtne – sõidad kümmekond kilomeetrit kruusateed ja siis praalid poe ees tunnikese, kuidas ikka see või too kurv oli, keda ikka tuli järele oodata ja mihandune vägev mänd tolle risti peal oli. siis sõidad jälle mõne kilomeetri ja teed jälle suitsu- ja limonaadipausi. ja nii need päevad läevad...

license to kill?

eile nägin maanteel sõiduautot, kus üks kass tagaistmel ringi hullas. selline vähem kui aastane, rohkem kui pooleaastane. suurem inimene oli tal seal küll ka, aga ei ühtki rihma ega tooli teda turvamas. ronis selle akna juurde, kust parasjagu põnevam vaade oli. minu meelest on see isegi hullem kui ilma kiivrita sõitmine, aga kui mõtlesin kõvasti, et eiteakaspeakspolitseissehelistama, küsis käbi "miks sa nii kuri oled?"
aga käbi, kas sa minul lubaksid kassi pohhuilt tagaistmel sõidutada? kiivrita paarisajameetrise sõidu peale olid küll mitu päeva kuri...

ja telgis magada on väga kõva. seni pole kunagi olnud, aga vot nüüd on. mul on vaja nüüd seda madratsit, mis on pehme, ja parem, kui ta end ise õhku täis imeks nagu päästeparv. soovitusi?

chill

kuidas öö laenas käbilt bussi, et nädalavahetusel korra tartus käia, ja mis sellest sündis

laupäeval on klassikokkutulek. kusagil tartust pisut väljas. mari (1) palub käbilt bussi laenuks, et tartus olla ise enda ja oma sõiduvajaduste peremees. käbi lubab anda.

siis otsustab käbi ise ka tulla (2). ja seob bussi taha käru, kuhu tõstab oma tsikli, et sellega tartust edasi annimatsile motokokkutulekule sõita.

reedel enne lahkumist küsib üks indrek juhuslikult ja poolnaljaga marilt, kas see ei taha teda tartusse või põlvasse või võrru viia. mari tahab teda tartusse viia (3). (tartus istub see indrek suhteliselt otse põlva bussile, mis täiesti juhuslikult bussijaamas just väljumiseks aega parajaks teeb.)

laupäeval tuleb maril mõte minna elvasse suvitama. bussi asustavad selleks sõiduks maarja (4), tema ema (5) ja selle sõbranna (6).

õhtul tagasi tartusse, buss tühjaks ja rongijaamast tuleb peale klassiõde maris (7).

õllepood ja klassiõde kerti (8).

siis klassikokkutulek ehk main event, mille pärast üldse õli kuumaks hakati ajama.

et hommik on palav ja liiga diskone, otsustab mari marisega põgeneda. kell on 10. tartuni tulevad bussi ka kerti (8,5, sest eile ta juba oli siin, samas polnud temaga lahkumine planeeritud) ja tarmo (9,5). (marise eest punkti ei saa, sest see natuke oli eelmisel õhtul plaanis, et temaga koos hommikul lahkuda.)

tarmo ja kerti jätame tartusse, sappa võtame käru ja bussi mari ema (10,5) ning sõidame annimatsile. nimelt on kokkutuleku käigus üks tütarlaps oma tsikli külili keeranud ja ootab, et me romu tallinna viiks.

kärru kolime siis katkikukutud tsikli (11,5) ja bussi kogu tütarlapse matkavarustusega (12) ning käbi (tema ei lähe loenduris arvesse, sest oli nigunii planeeritud bussiga tagasi tallinna sõitma, nagu marigi) oma tsikliga.

pärast väikest lebo järve ääres tagasi tartusse – otepäält tartuni koos hääletajaga (13) –, kus peatuse täidavad lõunaeine ja kohhv ning maasikad.
helistab indrek, kes täiesti juhuslikult lõunamaakondadest tartusse saabub, jälle õigel ajal õiges kohas on ja meiega tallinna saab (14).

sõit pole tavaline, sest võtame esiotsa suuna peipsile, et koju assikverre viia maris (15).

sealt siis juba tallinnasse, kus tuleb esmalt sõita linna peale tsiklipoetele („korjele“ vastand) ehk rattad käru pealt nende kodudesse laiali viia. indrek läheb kadriorus maha, 800 meetrit edasi kolib kogu oma maise vara bussi eva (16).

(„jah, me ei saa muidu olla, kui bussis võõraid pole,“ vastab käbi teel indreku küsimusele, kas eva tuleb vahetab ta kohe välja.)

kell on 23. loenduril on 13 tundi pühapäeva bussis, nädalavahetuse peale 16 inimest/sõituotsa, kelle logistika kusagilt kusagile viis või kelle asju aeti, ning 760 kilomeetrit. öö kukub kodus kõmmdi ümber, et ärgata kell 7, et arvustada uut hommikuprogrammi.

hämmastav on see, et kõik see toimus täiesti sujuvalt, ilma mingi paanikata, ja tõttöelda ka ilma mingi planeerimiseta, mis tunni pärast saab. suurem osa liigutusi tuli uitmõtte või tekkinud vajaduse peale täiesti jooksvalt.

ja minu pühapäeva päästis käbi sõrm atlasel kusagil keset jõgevamaad: „siin saad sa ujumas käia“. see Siin oli meist 5 km kaugusel olev kuremaa järv, mis mu kenasti maha jahutas. küll ainult korraks, aga ikkagi.

kiisuke auh?

kalor istus eile mul tugitoolis ja küsis, kas me paneme kassile ikka mingi päris nime ka.
ütlesin muiates, et oli nagu plaanis küll.
ei, täpsustas ta, ma mõtlen lisaks sellele, mis ta nigunii peab saama.

et üks passis, üks kõnes ja üks kõhus? ta igatahes pakkus hüüdnimeks Onu Fjodorit, mis olla vist petshkini*-multikates kassi nimi.


* anna, kuidas sa siin saad seda shveitsi-tähte? kui ma alt+gr vajutan, võetakse seda kui käsku 'publish'.

mari keel edasijõudnutele

offlina on uus marikeelne sõna, väljendab rahutut ööd :p

üks kass meil kasvab õues

no varsti võiks kass minu meelest kasvamise lõpetada ja ülejäänud kolm kuud kõhus sisustada lugema õppimise või muu sellisega. ta oskavat juba oma sõrmedega mängida, pöialt imeda, köhida ja luksuda. aga ta oskab päris hästi ka kasvada ja räägitakse, et just nüüd see suurem kasvamine algab. kas keegi meisterdaks mulle käru? ma väiksena Meie Meelest lugesin, et maailma kõige paksem mees pidada oma kõhtu kärus veeretama, ja leidsin, et väga mugav.

see on naljakas, et vahetult enne sündimist tundub kasse (olude sunnil läbi kõhu)vaadates, et midagi nii suurt ei ole olemas. aga vahetult pärast tundub kasse vaadates, et midagi nii pisikest ei ole olemas. "Njah, pakend petab ära," oli T tabav märkus.

ahjaa, põgus sõnastik siis ka:
kass - laps. et mitte öelda tita või beebi, kalor keelas nende kasutamise ära
kassnaine - lapseootel naine
kassiahastus - soovimatu rasedus

ajaarvamine

Anonymous:
kui pikk see nädal nüüd oligi, seitse päeva?

teadmatutele: Portugalis on nädal kümme päeva.
ei no tegelt ma olen tagasi, aga nädalavahetuse sõi ära kohanemine uue kliima ja põhjamaa valgete öödega, suveniiride jagamine, kodu haldamine ja muu selline. kui midagi öelda on, eks ma siis ütlen. kunagi saate pilte ja reisikirja ka. pelgalt pilte ma üles ei pane, sest mis te neist valgetest majadest või vanadest müürijuppidest ilma selgitavate vaimukusteta ikka klõpsite. teeme ikka korralikult seda asja, nii et kõik teada saavad, miks üks või teine pilt on tehtud. kui mitte enne, siis kuu pärast, kui mul on kogu maailma vaba aeg ;)

nädala pärast jälle

apelsinisalud ja oliivivälud, ookeanirand ja surfarid, siit ma tulen!

peitus

ühes venemaa külas meeldib eidele ja taadile mängida peitust.
eit peidab hommikul taadi samakapudeli ära.
kui taat õhtuks seda üles ei leia, tuleb eidel ennast ära peita.

addicted to…

tere, mina olen mari ja ma olen sõltuvuses päikeseprillidest. tegelikult aastaid juba.
päikeseprillid on asendamatu riist nii erinevates olukordades, et võrrelda võib ainult õhuga.

elementaarne: ereda päikesega kaitseb silmi kiirguse eest ja silmaümbrust ning laupa kortsude eest.

leidlik: kui puhub hästi kõva tuul – nagu eile – siis kaitsevad prillid su silmi lendava liiva ja tolmu eest. tuulega kannan ma veendunult prille pärast seda, kui palju aastaid tagasi lendas mu silma üks asi, mis sealt ka järgmiseks päevaks lahkunud polnud. silmaarst võttis välja, ütles et imepisike metallitükk. kahjustusi ei jäänud, aga jube ebamugav oli ööpäev ühesilmalisena veeta.

mugav: kui sajab sitta ja röga, ükskõik, mis aastaajal, siis prillid jällegi kaitsevad silmi. nt lumetormiga on kõigil inimestel näod krimpsus ja silmad kissis. minul ei ole. tuul+vihm samamoodi – silma pritsib ju muidu!

boonus: kui kasutad peegel- või lihtsalt tumedaid klaase, ei näe keegi su silmi. see annab sulle piiramatu võimaluse jultunult jõllitada seda, mida ja keda tahad. trammis ilusat tibi, järjekorras ilusat poissi, ebaviisakalt vahtida puudega inimest, põlastavalt jõllitada parmule näkku või uudishimulikult inspekteerida prominenti. poolvõõra inimesega rääkides võid näiteks vaadata ta sügavasse dekolteesse või jälgida tema selja taga toimuvat kolossaalset ehitustööd samal ajal, kui tema arvab, et sa talle otsa vaatad. ja ilme on sul igatahes nii ülbe, et ükski pensionär ei pöördu sinu poole, et sa talle oma koha loovutaksid. loovutad ise, kellele tahad.

miinus: kui väga tumedaid kanda, harjub silm hämaraga ära ja pärast on ilma prillita elu kohe eriti ebamugav. nii et kui prillid koju unustad, aga ees on mitu päeva koju pääsemiseta, siis tuleb uued osta, sest ilma ei kannata elada. või noh, kannatab, aga väga vesine ja kissis on see elu.

miinus of elementaarne: juba suve hakul on silmaümbrused valged. selle vastu aitab ainult see, et kui aeg-ajalt peaks juhtuma, et sihilikult päikest võtan, siis tuleb prillid eest võtta ja silmad kinni lebada. aga noh, ega päris ühtlaselt pruuniks nägu enamlähegi ja suve lõpuks, või mis suve, mõne aktiivsema nädalavahetuse lõpuks, kus on tulnud palju päikse käes hängida, aga ilma prillideta pole varianti ellu jääda, on ikka sellised valged prillid näos et!

miinus of boonus: kui sa siis vahepeal käid ilma sunnideta või heledamate klaasidega, tuleb see endal meeles hoida, sest harjumusest kipud oma pilku sama jultunult kasutama kui prillide taha varjatuna.

PS prillikandjad ärgu nüüd targutagu, et saju ja tuule eest on nad niigi kaitstud ka ilma igasuguste sunnideta. mina, kotkasilm, ei ole ju!

reede

need poisid. kes rääkisid soome keeles. kes ostsid terranovast suuresuure kotitäie roosasid ja lillasid särke ja helesinise nokamütsi ja muid lõbusaid riideid. kes, kuni müüja seda kirjut kuhilat kokku lappas ja kotti pakkis, laulsid falsetiga raadiole kaasa. kes laulsid kaasa, kasutades mikrofonina kassaaparaadi taga letil tolknenud mingit juhtmeotsingut. need poisid lihtsalt pidid olema järjekordsed geiristlejad. ehkki pealtvaadata olid täitsa tavalised poisid. aga see kõik oli nii nunnu.

aga kui kindlustusseltsi büroos osta endale reisikindlustus ja lugeda kohapeal läbi kõik peenikeses kirjas esitatud tingimused ning mõne kohta küsimusi esitada, läheb teenindajatel juhe täitsa kokku. nad pole ilmselt harjunud sellega, et mõni klient neid asju a) loeks, b) mõtestaks. aga no nelja peale saime ikka selgeks, mida ja miks millegagi mõeldud oli ja mille vastu ma siis nüüd kindlustatud olen ja mille vastu mitte.

nurisevad siin et miks ma ei kirjuta

noh ma võiksin kirjutada ilmselt oma selle suve ägedaimast motoelamusest. ma nimelt sõitsin mootorrattaga! ainus kord ja koht sel hooajal, mil ja kus ma seda teha tihkan, oli Tartu Kevadpäevade paraad. superluks korraldus ja liiklus igal pool kinni ja isegi paraadi sees pole ma nii vähest paarutamist veel kunagi näinud. üks enduro vahepeal tõmbles ainult. aga saarlane sõitis tagarattal! ja käbi oli tal saba peal, ilma kiivrita!

muidu ei sõida sellepärast, et ma olen küllalt näinud olukordi pealkirjaga “ma ei näinud!” või “mis sa tsikliputukas siin ronid, ma olen sust suurem, mis sest, et sul on peatee!”. ennast ma võin ju usaldada ja superhüperettevaatlikult sõita, aga kedagi teist ma liikluses eriti ei usalda, ja siis on minu ettevaatusest vähe. ja ma ei taha ju, et kass katki läheks.

aga järgmisel aastal! oo, kuidas me hakkame kokkutulekutel käima nii et kõik tuttavad tsiklimehed sõidavad kordamööda üritusele autoga (kus on siis kass kõige vajaliku tavaariga) ja mina Brõnniga!

siis ma võiksin kirjutada, et ligi 13 kuud pärast sissekolimist sain ma endale lõpuks DIIVANI! punase! pehme! mõnna!

ja siis ma võiksin kirjutada, kuidas kass iga päevaga suuremaks ja tugevamaks saab ja kõhus sellist tantsu lööb, et kõht on lopergune. ja et ma arvan, et kuitahes suupärase nime ta ka saab, kassiks kutsume me teda ikka jupp-jupp aega ka pärast sündi ilmselt.

ja sellest võiksin ka kirjutada, kuidas ma tartus kleepisin oma kiirvikõrvad iminappadega saarlasele pähe ja ta oli nii nunnu. seda, kuidas ma käepäraste vahenditega käbi kiivrist enda oma disainisin, näete isegi.

kaasaegsed mänguasjad

Mari Öö says:
kalamaja+telliskivi
Mari Öö says:
sjuke otsing on kellegi mu blogisse toonud
alari says:
minul tooks ilmselt kalamaja+anaalseks vms
Mari Öö says:
aaaaaaaaaaaaaaaaa!
Mari Öö says:
kalamaja+anaalseks
Mari Öö says:
sa teadsid seda!
alari says:
issand
alari says:
ei teand

nii ma tapsingi... eee, Byroni?

noh ei tulnud eile kedagi.
aga hommikul oli mu kõhule kleepunud 20-sendine. esiti mõtlesin küll, et enda meelest veetsin öö üksi ega teinud voodis midagi, mis taolist tasu väärinuks. aga tõustes leidsin jalutsist surnuksmuljutud ämbliku.

Byron tuleb külla

From: Byron
Subject: Hello!

Hi there lovely,
This kind ofcb opportunity comes ones in a life. I don't want
to miss it. Doc you? I am coming to your place in feaw days
and I though may be we can meet eaach other. If you don't mind
I can send you my picture. I am a girl.
You can cocrrespond with me using my email mv@datetodayy.com


õnneks pole mul veel õhtused plaanid tehtud. i am a girl, too. huvitav, mida ta teha oskab ja kas tal on oma mänguasjad kaasas.

küpsustest

kuus viieteistkümnest.
ma vist ei tohiks veel lapsi saada.

algajale mari keele õppijale

veelvalaja - üks uus tähtkuju, ilmselt joodikute unistus. (vt. juurdelõikaja)
hosiront - alles otsib tähendust, aga ilmselt võib seda leida märjast metsast.

kas teie tellisite takso?

ma olen sõitnud sellise taksojuhiga, kes oli ilmselt ise nii purjus, et tema hingeõhust jäin mina ka autos istudes kergelt vinti.

ja ma olen sõitnud sellise taksojuhiga, kes ühe käega hoidis telefoni, mille kaudu rääkis oma tibiga mingit suvalist tähtsusetut juttu, ja teise käega roolis, aga kui ta käigu vahetamiseks käe roolilt võttis, keeras auto KOHE jõhkralt vasakule, nii et ta pidi vahel käiguvahetamise pooleli jätma ja jõulise liigutusega rooli kolmveerand ringi tagasi rebima.

ja ma olen sõitnud sellise taksojuhiga, kes jäi iga fooritule taga naturaalselt magama. see oli vist kõige jubedam.

aga eile sõitsin ma sellise taksojuhiga, kes oli niiii kohutavalt aeglane (loomulikult oli minul maailmakiire), et ma olen veendunud, et passis on ta nime kohal kirjas Elu Flegma. lisaks ei suutnud ta mõista, kuidas saab kalamajast pelgulinna ilma telliskivi tänava osaluseta marsruudis. iga kord, kui ma talle seda ütlesin, selgines ta nägu kohe ja ta ütles rõõmsalt "muidugi!", et siis kolm sekundit hiljem auto sirgel teel jälle mõttepausiks seisma pidurdada.

eilne ärkamine on omaette medalit väärt. olin Kassi kampsuni kudumiseks õhtu jooksul nii palju silmade arvutamise matemaatikat teinud, et õhtune kellaseadmine hommikuseks äratuseks oli juba liig. minutid sain paika, tunnid jäid, nagu olid. tulemus: ärkasin 30 minutit enne seda, kui pidanuks arstikabinetti astuma. lõplik ärkamine toimus siiski jooksvalt päeva peale, mis teeb eriti imekspandavaks tõsiasja, et ma EI VÄLJUNUD laatsaretist siniste kilesussidega, vaid võtsin nad enne jalast. aga täna küll väljusin...

nii ma tapsingi teie ferdinandi

kcal ütles eile, et ta ei ole sellepärast viimasel ajal üldse blogisse midagi kirjutanud, et kõik naljad räägib mulle ära ja siis on ju imelik ja igav, kui mina loen neidsamu nalju sealt. palun siis vabandust kõikide ta lugejate ees, et me jälle sõbraks saime.

üks tugevamaid kõhulihasetreenijaid oli see, kui istusime raekoja platsil ja ta pildistas tuvisid. mõtlesime, miks tuvid liiva söövad, ja ta arvas et sellepärast et tuul ära ei viiks. mina arendasin mõtet edasi, et kui kõrbes oleks linde, polekski seal liivatorme, sest linnud söövad kõik liiva ära ja tuul ei saa seda ära viia. noh siis selgus, et nad ikka söövad selleks liiva, et tuul LINDU ära ei viiks. mitte liiva, nagu mina arvasin. ehkki ma olen siiamaani veendunud, et keegi võiks tänavatelt liiva ära süüa, et tuul seda mulle silma ei saaks puhuda.

noh aga niimoodi see ei olegi enam naljakas.

mitte joodik, vaid õllesõber...

...ehk rasedate rõõmud vol.2

see on väga mõnus, kui sa leiad, et ainus alkoholivaba õlu, millel ka viisakas õlle maitse on, pole müügil mitte ainult maailma suurimas kaubanduskeskuses linnaservas, vaid ka su oma kodurimis.

peaks ühistu üldkoosoleku kokku kutsuma ja võtma vastu otsuse, et ka meie keldripood seda müüma peab hakkama.

kaunteriabi palun

ja kas keegi aitaks mul panna siia üks selline kaunter, mis teeb statistikat kõige kohta, sh ütleb, kust siia klikiti (kui keegi üldse siia kunagi linkima peaks)? mul on praegu selline, mis loeb unikaalseid ja mitteunikaalseid klikke tunnis ja päevas, aga ta näitab ainult viimast seitset päeva. nõme ju.

sõnaseletamisvõistlus!

(mängu autor on tänane äripäev.)

kes on koosööpartnerid?
kas need, kes minuga koos on?
või need, kes minuga öö veedavad?
või need, kes üldse koos öö veedavad ja mina ei pea üldse kohal olema?
või need, kes... kes?

kalev on reetur

ei, ma pean teinekord hoolikamalt lugema, mida naabrid ümbruskonna teemal pajatavad. oleks ma selle kcali posti tähelepanelikult läbi lugenud, teadnuks ma täna täpselt, et minu valitu EI OLE hea viis rimmi minemiseks. kalev va libu raisk käib küll salmest üle, aga lõpetab ikka lindasse. kaval, eks? küll vanad eestlased juba teadsid... ah ei, tänavate juurde tagasi. ühesõnaga linda juhatab teised naised kalevi juurest ära joonelt vabrikusse, mille vältimine oli algselt üks mu kalevi kasutamise motiive. kasu ei kedagi. salme olnuks lahkem, aga seda ma ei kasutanud.

tagasiteel leppisin ohates tööstuse koledustega (selgus, et asja pärast - keset seda tolmu karjatas üks auto mu kõrval ja peatus, w keris akna alla ja rääkis, kuidas ta olla eile 700 kilomeetrit tsikliga sõitnud.)

salme paleesse tassisid onud helitehnikat tagaukse kaudu sisse ja karjusid ühe peale, kes ühe ratastega võimu lihtsalt minema veeretas. mees kisati koos veereva divaisiga tagasi ja laoti kasti peale veel paar, manitsuste "kõik ratastega asjad tuleb ära kasutada!" saatel. see kõik tähendab, et kell 19 võite minna salmesse liisi koiksonit kuulama. dvd esitlus. väga armas kontsert. ausalt.

ja ma võin nüüd julgelt öelda, et minu elu esimene pärmitainas istub ka kaks tundi pärast valmimist potipõhjas ega kavatsegi teha seda, milleks ta sinna potti seisma pandi. aga ma olin kaval ja petsin oma saatuse ära: teades, et esimene selline ei tule kellelgi välja, tegin kohe, kui esimese "kerkima" panin, valmis ka teise. see käitus vägagi eeskujulikult ja nüüd on mul saatuse kiuste ja oma kavalusele tänu tosin suurepärast kohupiimakorpi.

seletage mulle

kõik lingivad abiratast nüüd õigesse kohta ja neid linkijaid on pärast bnsi uudist kohe eriti tublisti. aga miks google annab esimese vastusena ikkagi selle error404 lehe ja õiget cv-d üldse mitte kunagi?

tunnelivirtuoosid

enamasti mängib balti jaama tunnelis üks pikk pikkade blondide juustega vene poiss, kelle repertuaaris on palju rollinguid. väike vene aktsent on küll, aga tänavamuusikuna täitsa kobe. (kcal, kui sa selle fraasi välja mõtled, mis siia käib, siis ütle.)

vahel mängib keegi teine ka. täna mängis üks veel pikem blondide juustega poiss, aga miskipärast ainult introid. kusjuures minu meelest oli üks neist "helena wanje". aga kui intro läbi sai ja laul pidanuks hakkama, jäi kitarre vait ja ota alustas uut lugu.

aga eile oli üks lühike lühikeste juustega poiss, kes mängis elektrikitarri ja juba kaugelt oli kuulda, et see on hoopis midagi muud. aga ei saanud nagu aru, mis. nagu et rütmikitarr hoopis. aga siis ta jällegi keevitas elektrikaga. "vägev mees!" mõtlesin ja hakkasin suuremaid rahatähti otsima. aga siis sain aru, et rütmikas tuleb krapist, ja polnud enam nii kindel, kes siis ikkagi soolot teeb. ja leidsin igaks juhuks, et jimi hendrixi ettemängimise eest küll palka saada ei tohiks.

kunagi ma õpetan teile ühe laulu jimi hendrixist.

küll me ära mahume!

et kaubikutel oleks põnevam vanalinnahooaega alustada (raeplatsil olid ühes servas juba toolid välja toodud), on nüüd miskipärast sõiduautodega poodnikud leidnud, et võiks enne kümmet tiiru munakividel teha. viru tänava kõik ääred on parkivaid jeepe ja mahtuniversaale täis. et huvitavam oleks, oli täna kaks legomehikest keset tänavat end vööst saati munakivide alla kaevanud ja augu aedadega piiranud. et augu ees, taga ja kõrval ka poodnike autod seisid, ei pääsenud keegi liikuma. igaks juhuks tagurdas augu poole veel kollase vilkuriga kallur, kellele kõik justkui pidanuks teed andma, aga keegi ei saanud, sest kõik tassivad kaupa autost poodi.

ja ma nägin, kuidas üks vist terve mõistuse juures olev naine võttis suitsulatikal silma peast ja sõi selle ära. selle AJAL ütles: "ärge nüüd keegi vaadake, aga see on mu lemmik".

aga ta ütles seda liiga hilja.
ma nägin seda.
ma ei taha enam kala.

viisakus kalamaja moodi ehk rasedate rõõmud

tegelikult on see täitsa mõnus, kui tuttavad mootorratturid, kes must koduteel mööduvad, peatuvad, et võtta mu ulmeliselt raske seljakott enda selga, ja viivad selle ise kohale. minul jääb üle vaid jalutada ja kevadet nautida. sellist elu ma tahangi elada.

suveaeg, alga!

nüüd on see siis käes. päike teeb päevaga tiiru ümber terve meie maja. hommikul paistab ta sisse elu- ja magamistoa akende ühest servast ja õhtul enne loojumist samade akende teisest servast. natuke veel ja teeb täistiiru ära. põhjamaa, mu arm!

rahutu koduloom

katlamajal mu köögiseinal on jälle veri vemmeldama hakanud. sama oli eelmisel kevadel, või no pigem küll suve hakul, sest täna aasta tagasi teda isegi et polnud mul seal veel.

aga koliseb ja müriseb ega lase magada. toona öeldi, et üks radiaator peab olema KOGU AEG põhja keeratud. nii me siis elasime õnnelikus kodurahus, elutoaradikas kuumamas. pesu pestes oli mugav, kõik sai hetkega kuivaks. ja talvel polnud vahet. ja magamistuba sai siis regullida nii külmaks, kui isu on.

aga ei, temale nüüd ei sobi nii eksole.
ja katlavalvurid gaasifirmast ütlesid, et lahendus on radikate seadistus ära vahetada - magamistoa oma põhja, teine nii nagu vaja.

oo, milline suvi tuleb! kaks lahendust on ellu jäämiseks ja tunnikesegi magamiseks mõnel ööl: aken pärani või madrats elutuppa. sest aken pärani plaani miinus on see, et siis on voodi täis ämblikke ja ülemiselt korruselt pärit viieaastaseid avantüriste, kes ka paokil aknad põlevi silmili lahti nokivad.

kevad vanalinnas ja teised

nädala eest olid viru tänaval mehed, kes lammutasid ketaslõikuriga kõnniteelt seda 10 sentimetri paksust jääjama ära.

ja siis ükspäev, esmaspäeval vist, olid vanalinna kõnniteed äkitselt täis Jääkangiinimesi. ma juba ammu mõtlesin, et kui mul oleks kõnnitee ja jääkang, siis nii tore oleks jääd raiuda ja sulaveele teid teha. nigu lapsepõlves. ükspäev olid siis kõik vanalinna kojamehed (peale selle õnnetu voorimehe tänava omade) kangidega väljas. mõnsa. ja tagelt oli järgmisel päeval juba pool voorimeest ka paljas. võite sinna kõndima minna juba küll. enne oli see üks hullemaid kohti.

ehitustandrist ka.
esiteks, see uus postimaja oma on kõnniteele laienenud. ei läinudki kaua aega. ahvide planeet raisk.
teiseks, milline idioot kirjutab oma objekti väravale hiigelplakati et "ehitusobjektil viibimine keelatud"??? kui mina oleksin seal ehitaja, siis ma teeks päev otsa seal sildi kõrval suitsu (sest ilmselt ma suitsetaks, kui ma oleks ehitaja) ega siseneks, sest keelatud on ju. kuhu jäi vana hea "loata" või "võõrastel"?
kolmandaks, kust kurat üldse saavad kell pool kümme hommikul segumasinad falgimehe vile peale väravast sisenema, kui igasugustel koppadel ja kärudel on kella kümneni üldse kesklinna sõit keelatud?

no ilm mulle tegelikult meeldib. las sulab jah kõmm kõik korraga ära, mitte et vindub kuu aega. ja sulab teatavasti paremini siis, kui vett peale valada. kui korralikud riided selga panna, on võimalik seda kõike täitsa nautida. kodumaja katuselt hiilivad lume- ja jääpangad tegid küll murelikuks, aga need sadasid suurte mürtsudega täna öösel mu magamistoa akna taha. ühistu koosolekul tekkis küll küsimus, kes selle eest vastutab, et lumi ja jää katuselt alla libiseb... ma ei hakanud ütlema, et kaebame ilmataadi (või -jaama?) kohtusse. õnneks leiti siis, et ühistu vastutabki... ja hea on, et öösel tuli, vähem allajääjaid. no tegelt, kui mõtlema hakata, siis kõiki ühistu liikmeid küll koosolekul kohal polnud... eks kevadel sulavad välja.

mõista mõista misse on

selline lugu siis härra pikkorainenilt. ma ei tea, kust teda leida, et selle loo siin avaldamiseks luba küsida, aga kuna ma sellega raha ei tee ja mina ju olengi öö, siis ehk ta ei pahanda.

hommikune seks

vanalinn oli täna hommikul täis poodide ustele koputavaid inimesi. ilmselt töötajad või töötajate sõbrannad, kes tahtsid enne avamist sisse saada, aga võtmeid polnud, ja see, kes pidi nad sisse laskma, seksis ülemusega tagatoas ega saanud parasjagu tulla.

ma juba tean, et varsti tuleb see aeg, kus vanalinn on täis otsiva näoga võõraid, kes seisavad mõnel tänavanurgal, kaart näpus, ja vaidlevad. ma alati mõtlen, kas peaks abi pakkuma, aga olen siiani kasutanud taktikat, mis eeldab nendepoolset aktiviteeti: vaatan neile möödudes sõbraliku näoga otsa ja ootan, et nad ise küsiks. kui ei küsi, ju siis pole vaja.

ja siis pärast seda tuleb välikohvikute hooaeg, mis tähendab, et hommikul on vanalinn kuivalt täis kaubikuid. nad tulevad korraga nii pool või kolmveerand kümme (sissesõiduluba on küll juba kuuest kümneni, aga ükski kõrtsmik ei ole ju kell kuus hommikul kohal lihtsalt sellepärast, et kaubikumees oma kokakasti saaks siis ära tuua) ja ummistavad nii sõidu- kui kõnniteed. pooled tagurdavad, sest ees on kõik umbes, teised tahavad tagant lisanduda, aga ei saa, sest keegi ees tagurdab jne. sa ei mahu kusagile, oled siis jala või oma traateesliga, ja viimasega on tegelt eriti keeruline, sest kogu aeg tuleb kolida kõnniteelt sõiduteele ja vastupidi, aga viru tänaval on kole kõrged äärekivid.

aga see on ainult osa mu tööteest.

esimene osa on kalamaja. ei mingit müra: linnulaul ja rahu. poisikesed jooksevad koolist keldripoodi jäätist ostma, teised jooksevad ümber koolimaja (vahel on kooli värava ees stopperiga keka õps), lumi on puhas ja päike on soe. aguliromantika.

teine osa on balti jaam. trammid kolisevad, autod ei tunnista jalakäijaid, pumpsvalleraad jagelevad odekolonnitilga pärast, mutikesed tulevad turult ja tuvid lendavad inimestele pähe. üks vene mutt jookseb, vehib ja hüüab: “vera!” aga rong paneb uksed kinni ja viib vera ära, mutt jookseb veel rongile järgi. aga vera on läinud. tunnelis mängib pikkade blondide juustega poiss kitarri ja laulab, et ta ei satisfaktsiooni. päris hästi, ükskord andsin isegi raha.

kolmas osa on siis vanalinn. suvel rahulolevad turistid, talvel kitsad libedad kõnniteed jõhkrate purikate kohal. kerjused ja uksi avavad poodnikud. poisikesed jooksevad koolist pagaripoodi saiakesi ja kokat ostma. vahel näeb kalju kivi ja vahel ivar põllut, üks neist tervitab mind itsitades.

nelja osa on city. citys kohtaks kiirustavaid pintsaklipslasi, ilusate riietega mehi ja hästi lõhnavaid naisi, kalleid autosid ja audentese ees suitsetavaid välismaa tudengeid. aga juba liiga kaua aega on selle osa nimi hoopis ehitustander. ehitustandril näeb tähtsat falgimeest vilistamas, kui mõni seguauto tahab objektile pääseda – vile kõlab selleks, et jalakäijad seisma jääks ja auto läbi laseks. aga autojuht ei vaata falgimeest, vaid tüdrukuid, ja viipab, et nad enne ära kõnniks. tüdrukud vahivad hirmunud falgimeest, kes vilistab tähtsalt ja viipab autojuhile, et see sõidaks. autojuht vaatab tüdrukuid ja viipab, et nad… lõpuks läheb falgimees ise autojuhi juurde ja jalakäijad julgevad liigutada. kuni seinu pole, näeb maja sees legomehikesi, kes helkivi kiivrili oma maja ehitavad. ma ükspäev vaatasin, et see kõige hullem ehitus, mis juba aasta aega kõnniteed on terroriseerinud, peaks valmima märtsis 2006. aga postimaja kõrvale oli juba uus aed ja kopp püsti pandud…

selline hommik, viis päeva nädalas. kestab umbes 35 minutit (no jalgrattaga vähem) ja tööle jõuan ma liiga sageli täpselt kaheksa minutit hiljem kui peaks.

2

sihandne öö

istusin koduõues kivi otsas, naabrimehe kraisler oli ka hoovis. kuidagi oli hoovi pääsenud kaks pätti, kes arutasid, et poolteist kilo mingit narkootikumi pole veel mingi diiler, see on lihtsalt endale ja sõpradele, ja asutasid end miskile peole minema. nagu muuseas proovisid mõlemad autouksi, et istume sisse ja sõidame (mõtlesin veel, et kuidas, väravad on ju lukus), aga nentisid nördinult et "sellega ei saa", kui leidsid, et uksed on lukus. otsisid siis taskust võtmeid, traadijuppe ja kruvikeerajaid või muid muukimisvahendeid. enne kui asja kallale asusid, ütlesin kõrvalt, et selle autoga nad küll kusagile ei lähe, vähemalt kuni mina seal kõrval olen. üks ütles seepeale teisele, et "ah lähme minema" ja asus üle aia välja ronima. teine ütles "oota", võttis taskust nüri lehtsae, näitas mulle ja küsis, kuidas meeldib. hakkasin kartma, tõusin püsti ja eemaldusin. hakkas kividega loopima. ma hakkasin appi karjuma. kui hakkasin ka maast kivi võtma, ründas raibe saega. karjusin appi ja ärkasin hingeldades. noh ja kui ma juba ärkvel olin, käisin pissil ka, aga enne kontrollisin ikka põhjalikult vannitoanurgad üle, ega seal mõni saemees istu.

kusjuures tähelepanuväärne on, et mõnes unenäos ei ole hääl ära, vaid ongi võimalik karjuda! õnneks ma vist päriselt ei karjunud, ainult unes, aga ikkagi. tavaliselt on põgenemisel jalad ja karjumisel häälepaelad halvatud.

mari keel

"põhumõtteliselt" on uusim marikeelne sõna, ma just tegin. (ise võite arvata, kas mõtlesin lambist välja või sündis kogemata, aga see polegi tähtis.) selle täpset tähendust ma alles töötan välja, katsetan seda sõna siin-seal. katsetage ka ja andke teada, mida see siis tähendada võiks :)

parem hilja kui vara

no mõni inimene ei tee ju terve elu jooksul ühtegi sokki oma kätega valmis. selles plaanis pole minu kolme nädalaga valminud sokk midagi hullu. ja ma kavatsen ikka teise veel teha :p

kohtumine jeebiga

no tegelikult me ei kohtunud, nii pool meetrikest jäi puudu. aga mina arvasin, et paremalt tulnud auto sõidab otse, sest ta ei näidanud suunda, ja astusin juba kõnniteelt maha sõiduteeserva - ruumi selleks oli küll ja küll. aga tema arvas, et keerab vasakule, otse üle minu, ja kuna teisi AUTOSID ei paista, ei pea suunda näitama. sain ta plaanidest aru siis, kui meeletu pidurikrigin oli. tema oli sama ehmunud kui mina ja keeldus autot liigutamast enne, kui ma olin turvaliselt ikka tema eest üle tee läinud. aga no PALUN näidake ALATI suunda! teised autod pole ainsad, kes sellest infost midagi peavad, jalakäijad vajavad seda sama palju!

sada vakka tangusoola ja poolik naine

märksõnu minu viimasest nädalast:
1. Ilma Tagumikuta Naine lasi spordiklubi dushiruumis dushiotsiku vabakäigule ja pritsis täitsa märjaks mu rätiku.
2. mida teha kausitäie küpsetatud jämeda meresoolaga?

eks olulisi asju oli ka, aga igale asjale oma koht. ja aeg.

sex toys

kuna mu prii kommentaariumi on avastanud spämmirobotid (Fleshlight - Male Masturbation Toy!), siis edaspidi tuleb kommenteerimiseks end identifitseerida. kuidas, ma veel ei tea, asun settinguid näppima. ilmselt tuleb kusagile oma meiliaadress panna või ma ei tea, kuidas blogger selle lahendanud on.

ohoo, veel lund!

no pühapäeval ma leidsin juba ühe koha, kus lumi oli nii palju ära sulanud, et sai kuiva tagumikku pidades päikese käes nati õlut limpsida. lükkasin rohkem pinki lumest lagedaks, et päikesel oleks lihtsam pinki kuivatada, ja lubasin päikesele, et kui juurde sajab, tulen jälle lükkama. aga kui sajab hommikul ja päeval ja õhtul ka (öö kohta ei tea öelda), siis vist pole mõtet. ma siis kohe lähen, kui sadu lakkab ja päike tuleb.

pakume tööd mehele

võtame üheks päevaks tööle mehe.

eeldame:
seksiobjetiks olemist
irooniat ja intelligentsi
osakonna naiskolleegidele lillede toomist

pakume:
tasuta kohvi ja ajalehtede lugemise võimalust
mõõdukat tasu

tööle asumise aeg: naistepäeva hommikul.

avaldused, küsimused ja cv-d jäta kommentaaridesse. link pildile tuleb ainult kasuks.

teistmoodi tegelikkus

kaubamaja kellamees pani mu käekellale uue patarei. nentis, et esimene patareivahetus sel kellal, kiitis, et vana on hästi käinud. kuna ma olen mitmesaja krooni ulatuses kogenud, et karterikaane tihend võib pärast kaane mahavõtmist enam mitte kõlvata, küsisin kella tagasi saades, kas see on ikka sama veekindel kui enne. sepp pomises, et see on niiskus-, mitte veekindel kell. poetasin, et olen temaga varsti kolm aastat ujumas ja pesus käinud. kullamees kõrvalt küsis asjalikult: "kolkend meetrit, jäh?" ja kellamees vsatas: "nojah."

seletasid siis mulle, et ujuda võib sellise kellaga, kuhu on kirjutatud sajameetrine veekindlus. ja kullamees itsitas, et kellategijad kunagi tegid oma koodi, mille järgi 30 m ei tähenda 30 m vett, vaid ainult pritsmeid, ja 100 m ei tähenda, et sellega võib saja meetri sügavusele sukelduda, vaid et sellega võib vanni minna ja ujuma ka. "no umbes nagu et jahumüüja kilo on hoopis teine kui kartulimüüja kilo," irvitas ta.

müüja on lehm!*

ma pole küll majanduses kõige tugevam kivi põllul, aga kas turumajanduse üks osa on tõesti see, et kuulutatakse välja hea teeninduse kuu ja kui siis selle kuu jooksul peaks juhtuma, et kohtud mõne teenindajaga, kes lausa näkku ei nussi, siis pead kohe helistama tasulisele infotelefonile ja neile sellest erakordsest sündmusest rääkima?

teate, see on nagu see "kapten oli täna kaine"-anekdoot.

teen ettepaneku järgmisel aastal 11 kuud teenindada kõiki kenasti ja ühe kuu kuulutada halva teeninduse kuuks ning kutsuda siis üles inimesi andma teada hoopis neist teenindajatest, kes tuleks kohemaid lahti lasta.


* pealkiri pärineb mingis maakohas üleval olnud müügikuulutuselt. pastakaga ruudulisel lehel.

kultuurishokk

ma veetsin tänasest tööpäevast neli tundi maanteel autos (neist kaks lumetormis), kus mängis kogu see aeg "tabletimuusika" selle sõna kõige räigemas ja jõhkramas tähenduses. ma ei ole väga optimistlik selle peavalu taandumise osas. mõelda, mõned inimesed ELAVAD selle muusika sees! pole ime, et neil ajud pehmed on!

matemaatika

(kas mul on selline pealkiri juba olnud?)

pühapäevane tartu-tallinn rong osutus tegelikult juba nädala eest olema mitte see siniste mugavate istmetega, vaid see lihtsalt pinkidega, kus on mugav istuda kahekesi, aga kuhu pressitakse kolm, kui rahvast väga palju tuleb. ja tuleb! ja sinised pehmod on ainult esimeses klassis (40 krooni kallimas).

küsisin siis kohvikutädilt, kus hea rong on. soovitas lugeda kollaseid silte vagunis, ja seletas, et veerem (mitte veermik, mari!) on remondis ja sõidab vähendatud koosseis. vastus tundus mõistlik, kuni umbes viie sekundi pärast meenus mulle: "aga reedel tulin ma tallinnast rongiga ja siis oli mugav rong!" tädi seletas sõbralikult, et jah, tallinnast tartusse sõidavadki mugavad ja tagasi ebamugavad rongid.

nutikamad said juba aru.

minule tundus seegi vastus mõistlik nii viis sekundit, aga siis ma olin juba oma saiaga restoranist lahkunud ega saanud küsida tema nägemust sellest, kuidas siis head rongid tagasi tallinna ja pahad rongid tagasi tartusse saavad. öösel salaja, tühjana? või teevad tiiru ära? ei saa ju, balti jaamas lõpeb raudtee ära!

a la arnold

Mari Öö says:
kas ma sulle oma blogi reklaamisin või?
eva says:
ei
eva says:
kas ma saan sealt sinu pressiteateid lugeda?
Mari Öö says:
mitte et see kajastaks mu ülipõneva isikliku elu nüansse
eva says:
damn
Mari Öö says:
need tuleb ikka jah ise välja pressida
eva says:
kõik inimesed peaksid arnold oksmaast eeskuju võtma

pühapäevatarkus

ema tegi nädalavahetusel natuke vanade eestlaste matemaatikat. ütles, et temale meeldib alati mitut käsitööprojekti korraga teha. sest julge pealehakkamine on ju pool võitu. ja kui sa näiteks alustad hoogsalt vesti, sokipaari ja veel bikiinidega ka, siis on ju nagu juba poolteist võitu lausa käes, ilma et midagi eriti tegemagi peaks!
iseasi, et selga pole nii ikka midagi panna... jah, see teooria tahab veel natuke arendamist.

PS eile oli balti jaama tunnelis elektrikitarrega keevitaja ja edward norton.

nii nunnu

Mees vaatab televiisorist ilmateadet, seal öeldakse, et Jakuutias on -65 kraadi. Helistab sõbrale Jakuutiasse:
"Kuule, palju sul külma on seal?"
"-26."
"Aga ilmateade ütles, et -65!?"
"Aa, see on õues."

selline vestiplaan

nunnud mustrid fääri saartelt featuring kihnu vits ja eesti villane. (kalor, kes pildistas, on küll veendunud, et need seal allpool on pikali ö-d ja et tegelikult peab see pilt teisipidi olema, et ö-d püsti oleks. aga tal ei ole õigus.)

did you say hello? how do you do!

ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas peab kontoris käituma. juba aastaid olen ma hädas sellega, et ei suuda inimestele tere öelda. sest no miks ma peaksin? või kuidas ma peaksin?

ma näen neid inimesi iga päev. enamasti mitu korda päevas – siiberdame ju kõik kohvimasina ja wc, printeri ja sekretäride vahet.
samas ei tea ma nii mõnegi nimegi!
ja kolmandaks tuleb siis kogu aeg meeles pidada, kas sa Teda või Toda oled juba täna näinud ja teretanud või oli see hoopis eile või üleeile, ja kas See ikka on oma töötaja või lihtsalt mõni tuntud nägu, kellele tere öelda oleks imelik. siin on üle saja inimese ja minul ei ole nägudemälu.

üks võimalikke lahendusi on lausteretamine – kõigile ja kogu aeg. aga suht imelik on ju kuus korda päevas it-mehele tere hõigata? täna rääkisin ühe kolleegiga kööginurgas juttu, paar tundi hiljem kohtusime wc-s, kus ta mulle “tšau” ütles. ilmselt on ta selle lausteretamise valinud. ja eriti imelik on inimesele tere öelda siis, kui juba koju minema hakkad. siis öeldakse ju headaega!

teine variant on nullteretamine, või siis minimaalne: oma laua ümber hommikul tere öelda ja sellega piirduda. ma juba eelmises töökohas valisin selle tee.

tulemus? ühel peol üks pandav mees sosistas mulle kõrva, et nemad ikka vaatavad ja mõtlevad et küll see mari on ikka uhke, kuidagi teistest kõrgemal ja ligipääsmatu. ja oli siiralt üllatunud, et kui ta juttu ajama tuli, rääkisin ma samade sõnadega nagu tema, jõin end purju nagu tema ja tantsisin nagu teised.

talking about evil

kuri fotograaf, kes mu hommikul tööle tõi*, ajas parklas autoga varest taga. ise väga evililt naerdes.


* vastuseks uudishimulikele, miks ma fotograafiga koos tööle tulen: jah, muidugi ma magan temaga. tuleb fotograafidega magada, siis nad teevad su lugudele paremaid pilte. ja kui toimetuses pedefotograafe ei juhtu olema, siis onju oleks meeste lugudel defaultina kehvemad pildid - no vot sellepärast ongi igas normaalses toimetuses mõni naisfotograaf ka :p

kirjanik on ka inimene

ilm hakkas täna vahepeal meenutama üht ületunamullust detsembripäeva, aga siis jäi sadu järele. igav. isegi minu kaks pikka taksosõitu ei tekitanud vähimatki elevust. sellest hoolimata, et teine juht pidi ikka päris purjus olema, kui arvestada salongis olnud õhust minu ajju jõudnud joovet. aadu hint (jah, just!) üritas seltskondlikku vestlust arendada, aga teema rauges, kui ma nentisin, et ei, ma ei käinud politseimajas sellepärast, et mu load ära võeti. ja kui oleks käinud ja võetud, poleks ma kuigi kõrgelt hinnanud sohvri sellekohast rahulolu.

ah ja muidugi kommunistid

kuna enn on vangis olnud, erinevalt minu emast, siis tema on rohkem solvunud ja lubab endale jonnimist.

kaubanduslik teadaanne ehk poojate rõõm

kui teil on korralikud nööridega talvesaapad, siis te teate. kuna paelad ei pea ammugi nii kaua vastu kui korralik saabas, tuleb vahel uued paelad panna. paar korda on muga seda juba juhtunud (saapad ostsin 1997/98. aasta talveks ja siiamaani ei näe põhjust uusi otsima hakata) ja ma tean, et 150 cm pikkuseid jämedaid kirjuid paelu on raske leida. ometi pole ma iial ostnud neid kaks paari korraga - noh et järgmine kord enam otsima ei peaks.

to make it short - kaubamaja meesteosakonna kingariiulite juures on päris hea nöörivalik. ostsin jälle ühe komplekti ainult...

marurahvuslane, dissidendi tütar

aga minu ema saab presidendilt ordeni!
riigivapi V klassi oma!
selle eest, et ta omal ajal ersp asutas ja kodanike komiteesid tegi ja siis sai eesti vabaks ja puha!

personaalne spämm

Ceilin Mõttus to me
Feb 2 (5 days ago)

Tere,

Valmistame kleebisreklaame sõidukitele.
Hinnad on head ja kvaliteet samuti, peame kokkulepetest
kinni ning töö teeme valmis tähtaegselt.

Kena päeva jätku & koostööd soovides,

Ceilin Mõttus
DM MARKETING
L.Koidula 10, 10125 TALLINN
+372 601 3877



Mari Öö to Ceilin
Feb 2 (5 days ago)

Tere,
palun rääkige nüüd mulle, miks ma selle meili sain, kust te leidsite aadressi ja miks peate mind potentsiaalseks kliendiks.

Mari

***
ega sellistele kirjadele nad enam kunagi ei vasta, olgugi et algul oli südikust kui palju, et erameilile end pakkuma tikkuda. ma olen ennegi üritanud sellistega viisakalt vestlust arendada, aga ei. (no andestage mu kurjus, aga minu matemaatika kohaselt pole keeruline kirjutada sõbralik vastus - no kui juba küsitakse! - et "märkasin tolles ja tolles foorumis, et plaanite kleebisekampaaniat ning mõtlesime endast märku anda" blab bla bla. alus on loodud ja ma oleks võibolla tõesti neilt kunagi paar kleebist tellinud.)

ja kui nad peavad eriti oluliseks rõhutada, et peavad kokkulepetest kinni, siis ma järeldan, et nad on selle kunsti äsja õppinud. miks muidu sellega uhkeldada?

ja mis ajast koma järel suur algustäht käib?

coming soon: mari saadab teie eranumbrile sõnumi, et 'meie teeme siin ajalehte, see ilmub iga päev ja seal on artiklid sees! ja fotod!!'

ootame kõhuvalu

pole midagi paremat pooltooretest poola õuntest. sellised mahlased, aga veidi hapud ja üsnaväga kõvad. odavad, raisad, pealegi.

võib tasapisi hakata pakkumisi teha, kas sel nädalal jõuab mu postkasti eesti toiduajakiri või mitte. seni olen absoluutselt igal ilmumiskorral pidanud helistama ja eraldi märkima, et olen tellija. siis vabandatakse tüdinud häälel ja saadetakse hiljem. uus pidi sel nädalal tulema. mis võimalused on? panused kommentaaridesse, võitja saab kõik endale.

mottoripyörät

ma üritan lühidalt:

* mul on uus lemmikmootorratas. olulisim erinevus eelmisest lemmikust on tõik, et sellega ma julgeksin sõita ka. eelmine oli lihtsalt ilus. ehkki ainult ja ainult ilul tugineb ka uue tõusmine tippu. (pilti ei julge siia panna, sest tootja kodukal olevail fotodel ei ole ta üldse nii ilus kui minu mälus.)

* kõige MUGAVAM ratas, mille selga ma istusin (ja neid oli kümneid), oli... hayabusa.

* välismaal on alati parem ilm, puhtamad autod, soojemad trammid ja ilusamad tänavad.

* halvarssonsi müügimees oli ikka sama armas kui mullu ja tunamullu. juba tema pärast pean ma sinna messile muudkui uuesti ja uuesti minema.

* ca 170 boksist parim polnud ükski tsiklitootja, pibomüüja ega chopperituunija. minu kangelasteks olid mehed Scotti rekkas. letil oli neil suur kausitäis kõrvatroppe. tasuta. ainsaid maailmas, mida ma saan ka reaalselt kasutada (kõik apteegi omad on patoloogiliselt sobimatud). oma 75. juubelil pean neile ilmselt sokulaadi saatma - kogu selle raha eest, mis mul kuuldeaparaatide pealt kokku on hoitud.

* motomess on üks intrigeerivamaid aluspesu ostmise kohti :p

ha!

see pilt on küll kole, aga ma lihtsalt pidin selle tulemuse siia kleepima.


How evil are you?

ja käsi kätensä...

minu soome keel hakkab nüüd tormikiirusel arenema. senine sõnavara (mille toon täielikult ära postituse lõpus) peaks ohtralt lisa saama, sest minu laua kõrvale tõsteti täna uus laud ja it-mees vedas päev otsa juhtmeid. ja käskis sellele, kes siia tuleb, iga asja peale kuulekalt "jo!" ja "küllä!" vastata. muid asju ei tohtivat (vuristasin talle paar väljendit, mida oskan).

sõnavara so far:
elokuva
aurinko
sähkö
urheilo
haista paskaa
moi
küllä
poika
santeri (ise tehtud, soomlased ei pruugi aru saada)
puhelin
puhuma
silitää
piirtää
raitallinen mäyrö (täpne tõlge selgitamisel)
tule elävna taka-takasii!

grammatikat küll ei tea, selle panin täitsa umbes.

lõpp hea, kõik hea

noh, läksin mina siis Brõnni juurde. tema kättesaamiseks tuli nihutada veel kaht tsiklit. ja siis tagumisest nurgast tema võlja nökerdada. (muidugi pidi Käbi oma 1,5 käega tegema kõike, mille tegemist ma füüsiliselt või kõva kisaga ei takistanud.)

vaikus.

no ei ole enam kolinat.

ühtegi pidi liigutades ei ole ühtegi paha häält.

ma mõtlesin sellele. täna ja eile ja veel mitmel päeval. et kõige parem, mis saab juhtuda, on see, et ma kurdan muret mõnele asjatundjale ja see ütleb sõbralikult, et nojah, eks vaatame siis seda asja. ja siis ta tuleb kohale ja siis polegi midagi viga ja siis on hästi piinlik. aga parem olgu piinlik kui Brõnn haige!

no viisaka inimesena üritasin Kaurile veel helistada, et ta ei tuleks. aga ma olin ta numbri valesti üles kirjutanud (jah! just!) ja siis ta oli juba kohal. ja ütles, et ilmselt starter, ma ei saanudki aru, kas tuli taha või ei tulnud taha või jäi taha, aga no igatahes see koos mingi siduri aktsiooni või aktsioonitusega tegidki kolinat ja see pole hullu midagi ja kawad vahel teevad nii.

nii et kogu häda põhjus oli starteri vigurdamine featuring mari paranoia.

tänan pöialde hoidjaid. nüüd võite lahti lasta. teist oli kasu, ja mitte vähe!

pangakaart veetis selle nädala, mil me ei kohtunud, töölaual paberivirnas. nüüd pudenes välja näe.

segane

üritasin teha isiksusetesti (viimati oli see koht vist viiendas klassis). kahekümne viienda küsimuse juures loobusin, sest leidsin, et mu elus ja peas on praegu nii palju segadust, kujutlusi ja "erandeid", et ma ei suuda poolte küsimuste juures kumbagi vastust eelistada või välistada.

peaks vist ravile minema.

käsitöö tagasitulek

paari nädala eest, kui bikiinid pärast mitut ebaõnnestunud katset ja rohkeid harutamisi selga panin, olid nad bikiinide nägu küll, aga siiski mitte sellised... no ei istunud noh. ei mina oska just sellist kumerust teha, nagu vaja.

see tuli selline mütsikujuline ehk poolkera.
see (kui pilt suurelt ette võtta, on muster loetav) jälle liiga lame.

viskasin kõik nurka ja igasugune käsitööhuvi kadus kus kurat. noh, eks teda oli juba paar kuud olnud ka :p

nüüd mõtlesin uue mõtte välja. sellise, mis võibolla teeks sellise, nagu vaja. ehk et tõde on võibolla nende kahe vahel. nimelt, kui esimeses mustris kasvas juurde igal real 3x3 sammast ja teisel 3x4 sammast, siis uus must on kasvatada ühel real 3x3, teisel 3x4, kolmandal 3x3, neljandal 3x4 jne.

oojaa.

armastusega garaazhist

kui hästi läheb, saan ma homme ühele mehele Brõnni kolinat demonstreerida. see on alati selline koht, kus ei tea, mida vastustest arvata. seisan, näpp suus, ja noogutan ainult mõminal.

kust mina tean, kui pädev vend on?
mõni ei julge öelda, et ei tea, ja hakkab umbes midagi nokitsema, lõhkudes asja täitsa ära.
mõni ei analüüsi eriti midagi, teatab veendunult oma arvamuse, nagu see oleks fakt, ehkki ei põhine muul kui tema tahtmisel midagi öelda.
mõni jälle räägib palju, aga korda ei saada ikka midagi.
ja kui päriselt töökotta viia, siis maksad segi teadmise eest, et noh näiteks kivike oli rihma vahel ja kõik oli tegelikult korras.

ja kui lähebki midagi ses mõttes pahasti, et “parandaja” osutub lihtsalt sõnameistriks või wannabe-ks, siis pärast on alati terve ilm täis tarku mehi, kes ütlevad et mis sa loll selle juurde läksid, mine ikka tolle juurde selliste muredega. kus te enne olite, ah?!

ümberringi on alati nii kohutavalt palju targutajaid, kellel kõigil on õigus ja teised on lollid, et ma tahaks ratta neile anda ja öelda, et jagelge ise, mina ei jaksa seda kuulata ega otsustada, kellel lubada näpud õliseks teha. kõik teised siis alati solvuvad ja ütlevad midagi sellist et "eks sa ise tead, aga ära pärast mulle kurtma tule, kui ta midagi perse keerab".

nüüd ma igatahes lähen selle juurde, kelle juurde targutajad soovitasid minna. olla mitut ratast aidanud.

ja äkki tõesti ei olegi midagi muud viga kui mingi totakas pisiasi ja mari paranoia?
pöialt hoida!

inglastega litutama

ahjaa, ja kuna minul ja ainult minul on põhjamaade kõige timmim jalkasärk, pean just mina saama oweni, beckhami ja vendade nevillitega õllele.

värskeid kuulujutte

saunas räägiti täna mambo-rainerist.
üks tema kolleege teadis, et raineri ema olla rainerile öelnud:
"Rainer! AITAB mambost!!"
aga rainer olla solvunud: "mõtle, mu oma ema...!"

M.K.S.P.

täna on Maailma Kõige Sitem Päev.

raev

päris hea kontseptsioon on see "loe kümneni ja hinga sügavalt, enne kui kallale kargad"-soovitus.

smokey and the bandit

Pilk langes läbi klaasseina suitsuputkasse. Inimesed istuvad ja kel kohta pole, seisab, ruum on sinist suitsu täis, isegi ukse taha immitseb seda. Tõmbavad suitsu sisse ja puhuvad välja, õhk (või see, mis seal selle asemel on) muutub aina hägusemaks ja läbipaistmatumaks, näod on mornid ja eriti midagi ei paistnud räägitavat.

Ja vot mõtlesin et küll on ikka hea, et mul pole kunagi seda ilget kommet küljes olnud. No mõtle, kogu aeg riided haisevad, siis on mure et vaja minna suitsu ostma, ja varem või hiljem saad aru et ega see midagi kena ei ole ja siis üritad maha jätta.

Halvemal juhul üha uuesti ja uuesti.

Noh, ükski mure mu elus vähem.


PS Tapsin just ühe drosophila melanogasteri. Kahju kohe, aga ta lendles põhimõttekindlalt ainult vahetult mu silmade ees.

PPS Oma pangakaardi olen ma nii hästi kusagile ära pannud, et mure kohe tuleb.

PPPS selline teade oli bloggeri lehel terve päeva:
Down for Maintenance
Blogger is temporarily unavailable due to planned maintenance.
This downtime will last 30 minutes from 4pm - 4:30pm (PST).
ja see kadus ära alles siis, kui ma restardi tegin arvutile. ei, tarkpead, isegi cookiede ja tempi tühjendamine ei aidanud.

unustajalik

ma pean homme autoga tööle minema. keegi võiks mulle seda homme meenutada, et ma ei unustaks maja eest autot võtta. noh umbes nagu esimest korda emaks saanud naised nägevat õudusunenägusid sellest, et unustavad oma lapse kusagile maha. ma arvan, et kui mul oma auto oleks äkitselt, siis ma unustaksin ta kogu aeg kuskile nurga taha.

psühholoogiaminutid

ja kas kõikidel inimestel peavad olema uusaastalubadused?
ma usun, et suur osa maailma suitsetajaist lubab, et uuel aastal jätavad maha. aga ma pole kunagi suitsetanud.
ja väga paljud lubavad, et hakkavad trennis käima. aga ma olen juba mitu talve regulaarselt trennis käinud. siit ka viitsimatus mõelda kaalule ja sel teemal mingeid lubadusi anda. dieet on minusuguse maiasmoka puhul niikuinii välistatud kui äärmuslik enesepiinamise vahend.
et ma ei jäta enam tööasju tähtajaks tegemata? minu töös on see niikuinii võimatu, sest paarsada tuhat inimest märkab seda kiiresti, kui minu töö asemel laiutab tühi koht.
et ma olen parem inimene? noh, seda võiks ju igal hommikul lubada, ja ka olla.
raiskan mõttetustele vähem raha? (parem, kui üldse mitte?) njaa, vot siin on küll mõtlemise koht.

ma mõtlen sellele.