... ilma et ei juhtuks midagi
lisaks muudele uutele kogemustele – et narva-jõesuu näeb välja nagu palanga; kui palju sääski võib maailmas olemas olla; et ka põhjarannikul võib olla eriti mõnusalt ujumissoe merevesi; et jõhvi linnas võid sattuda korralikule simmanile – õppisin ma nädalavahetusel palju uut endurosõidu kohta.
nimelt tegin ma mülkadele bussi. see käib niimoodi, et nemad laovad oma mudavurrid kärule ja me sõidame kusagile kaugele ära, kus nad rattad maha tõstavad ja tagaratta liueldes metsa vahele kaovad. seekord jõhvi. mina siis sõidan bussiga vajalikku kohta. seekord narva-jõesuhu. bussiga sõitsin nii 30 minutit, neil võttis sama maa läbimine metsa kaudu viis tundi. millele see kulus, mina ei tea.
aga tagasi tulime niimoodi, et ma pidin neile bensiini tankima. nad ise ei saanud, sest ükski viiest rattast polnud teedel liiklemiseks legaalne. kel oli number ära kukkunud, kel oli tuli kinni teibitud, kel valge ratas omaalgatuslikult mustaks värvitud, kel lihtsalt dokumendid kusagil mujal.
no igatahes sain ma teada, kuidas see endurosõit käib ja miks nii kaua aega läheb.
tankisin kankutäie kütet ja viisin kusagile teeotsale, mis olime enne kokku leppinud. see oli nii 7-8 km stardipaigast. tankisivad ära ja jäivad siis, käed puusas, ringis juttu ajama. seletavad ja seletavad, aasivad ja muljetavad, kimuvad ja pläkutavad. küsisin, et kulge plikad, sõidame ka või. ja et millise nurga peale ma neile jälle vastu tulen, et neile jäätist ja limpsi tuua. itsitasivad häbelikult ja leidsivad, et tulgu ma siis limonaadiga krossirajale, et teeks paar kiiremat ringi ja näitaks talina meestele ka rada. ja andsid muga bussis kaasa reisinud kohalikule käsk meid sinna juhatada.
mõeldud, tehtud: sõitsime sillamäelt välja ja tagasi maanteele, ühest pühade jooksul täitsa lagedaks ostetud külapoest läbi (limonaad!) ja raja äärde. tulid siis varsti mehedki, tegid igaüks ühe ringi krossirajal ja jäivad siis, käed puusas, ringis juttu ajama. ja limpsi jooma.
ma seni mõtlesin, et olgu see mülkade silmasära pärast metsast tulemist kuitahes kadestamapanev, minul pole iial mõtet endale endurot või krossikat osta, sest ma lihtsalt ei julgeks elu sees nii sõita, et sellist adrekalaksu saada. nüüd aga tean, et võin osta küll.
sest metsasõit, see on imelihtne – sõidad kümmekond kilomeetrit kruusateed ja siis praalid poe ees tunnikese, kuidas ikka see või too kurv oli, keda ikka tuli järele oodata ja mihandune vägev mänd tolle risti peal oli. siis sõidad jälle mõne kilomeetri ja teed jälle suitsu- ja limonaadipausi. ja nii need päevad läevad...
3 comments:
Jah krt trennitegemisega on sama case. On kindel liik selliseid "trennihärgasid", kes seletavad kontoris päevad otsa, kuidas nad trennis seda ja trennis teist, ning kui siis heal juhul nädalas korra näiteks jõusaali sattuvad, seletavad kõigile tüdimuseni, kui osavad ärimehed nad kontoris on.
Mõnikord kui kuulen sellist juttu a la "no ja panin siis sott viiskend peale ja no sellega ikka khm mingi kümnese seeria panin ära, raisk", siis on nii piinlik, et tahaks maa alla vajuda. Ja enamasti kõlab siukeste vendade jutus mingi siuke maneerlik võlts tagasihoidlikkusenoot ka. "Mis nüüd mina, noh, ee... no mingi kusised sott viiskend ikka läks vast 10 korda üles jah hehe khm."
noh tegelikult asi nüüd nii hull ka pole. nad on ikka tegelikult ka täitsa segased ja ikka sõidavad ikka nii et mul on jube vaadatagi ja lud murduvad. lihtsalt see tagasisõit oligi selline TAGASISÕIT pärast nelja päeva pikkust jaanipäeva. nii et paigutage see mu post ikka rohkem huumori valdkonda.
Ma hakkasin esimese kommi peale juba pölema minema krt :)) Aga me vahepeal panime poe ees muidu rattad käima ka ikka jah :D
Vaffa kirjatükk Mari, kahju et ma ei viitsi kirjutada, mis tegelikult juhtus :D
Post a Comment