Monday, July 02, 2007

minu sümptomid

havi käsul, leevikese ema tahtel panen kirja mõne veidra asja.

kokkamises

kõike on alati üle. sest ma teen või ostan asju liiga palju. no igaks juhuks. kui kartulit juba koorida, siis palju, et täna keedame ja homme on hea praadida. muude asjadega samamoodi. aga homme ma satun poodi ja tuleb pelmeeni või pasta või kurat teab mille isu ja kartulid unuvad, ülehomme teen kiiruga praemuna, üleülehomme lähme üldse külla ja kodust kappi ei avagi. kui siis üleüleülehomme kergitan pannikaant, saluteerivad kartulid mulle ja kõnnivad ise minema.


majapidamises
ma keeldun ostmast ajutisi asju. tegelikult see polekski niiväga kiiks, vaid normaalne mõtteviis, kui ma poleks nii põhimõtteliselt selle vastu. kui ma tahan võitoosi ja leian, et see, mida ma plaanisin, maksab Röögatu Hinna, keeldun ma ostmast "midagi, et lihtsalt oleks võitoos". sest kui ma siis selle õige ostan ükspäev, on mul mingi käkk üle, mida kappi ei taha panna (mul on ainult üks köögikapp ja sellest ladu pole mõtet teha), ära visata ka nagu loll ja. ja kui mul oli diivanit vaja ja poes oli kõik kallis, keeldusin ma samal põhjusel ajutistest lahendustest. liiati, kui päris-diivan maksab 6000 krooni ja mul on 4000, siis oleks idiootsus panna 1000 ajutisele lahendusele (olid mingid kokkuvolditavad padjad), sest siis lahutab mind päris diivanist juba 3000, mitte 2000 krooni. ju ometi!


mujal
kui ma kusagile lähen, olgu kaheks päevaks või kaheksaks, on mul enamasti liiga palju asju kaasas. esiteks, eksole, ilm. küll ja küll nähtud, kuis imeline rannailm kahe tunniga külmaks oktoobriks pöörab. ja mina, vaadake, olen külmavares. (sokid näiteks peavad alati käekotis olema, äkki jääme õhtu peale ja varbad hakkavad külmetama!) aga teine ja vaat et olulisem põhjus on ka: iial ei või ju ette teada, mida ma tahan selga panna. no näiteks lähme nädalavahetuseks tartusse. muidugi võtan ma mugavad püksid sõidu peale, siis midagi koduseks olemiseks ja siis viis erinevat toppi linna peal hängimiseks - kolm õlapaeltega ja kaks varrukatega puhuks, kui õhtul on külm. (igat mitu seks et kust ma tean, kas mul on selle valge topi tuju või tahan sest siis seda punast. ja hoidku selle eest, kui just see, mille isu on, on kodus!)siis kampsuni puhuks kui on külm, seeliku puhuks kui on seelikutuju ja Kõige Timmimad Teksad. siis mõned stringid teksade alla (kõrtsuplaaniks) ja mõned toekamad alukad (külma ilma ja pargipingi puhuks) ja kurat teab veel mida. noh ja siis me ilmselt ei viitsigi välja minna ja kasutust leiavad ainult need mugavad koduriided ja reisikostüüm ja kõik see ilu ei jõua kotist väljagi.
aga tsikliga matkamine õpetab isegi minusuguseid hulle, kui vähe on TEGELIKULT asju kaasa vaja võtta. tõsi, ainult neiks kordadeks, kui tisklimatk on. nõdal hiljem autoga kuskile sõites võtad jälle kohe mõnuga!

oma sümptomitest võiks rääkida kitty ja vaike.

2 comments:

maris said...

tubli.
oleksid võinud äkki kalori panna järgmiseks. a noh selle elu ainult üks suur sümptom ongi, nii pikka juttu ei jaksa keegi lugeda.

Rita-Anette said...

Kallis Mari! Nagu ma lugesin, oled sa jätkuvalt täiesti terve naisterahvas ;) Relax!