Thursday, August 16, 2007

väike poeteenindajate välimääraja

ma vihkan seda! seda juhtub kogu aeg.

sa lähed poodi ja hakkad müüjaga arendama vestlust mingil natuke tehnilisel teemal. aga sina oled naine ja müüja on mees ja ta halvemal juhul isegi ei kuula, mida sa räägid, seda lootust pole ammugi, et ta su jutuga arvestaks. (1) see ei juhtu ainult poodides, ka näiteks ehitajatega suheldes, kui tahad mingit asja tellida või aitad planeerida. sa lihtsalt oled tühi koht, sest sul on rinnad. (2)

õnneks on ka selliseid müüjaid, kes paari asjakohase küsimuse järel leiavad sus pädeva vestluspartneri ja te jõuate koos teemat ja asjaolusid analüüsides sobiva tooteni. (3)

(tõsi, on ka selliseid müüjaid, kes võtavad sind natuke liigagi võrdsena. nemad on tavaliselt tuttavad, enamasti mootorratturid, ja neile sa pead meenutama, et sul tegelt on rinnad.) (4)

on ka selliseid müüjaid, kes lihtsalt põhimõtteliselt ei võta kliente kuulda. (5)

ja on ka selliseid, kes on lihtsalt põhimõtteliselt head teenindajad, kes enne kuulavad su ära, siis saavad aru, mida ja miks sa ütlesid ja siis reageerivad. verbaalselt. pädevalt. (6)

näiteid? alustame algusest:

1. ma läksin jalgrattapoodi. (eelloona läksin eile konkureerivasse jalgrattapoodi ja kükitasin uurivalt lastetooli juurde maha. müüja astus ligi ja küsis ülisõbralikul omamehelikul toonil, kas saab aidata. muidugi saab aidata, lastetooli tahan. näitas seda ja teist ja seda ka, mida lisaks näha küsisin, pärisin ja uurisin, panime atsi tooli istuma, too vaatas onu algul ehmunult, pärast armunult. mina imetlesin tooli kinnitust ja onu rääkis et uued toolid ongi sellised, pakiraami peale pandavaid euroliidus ei tohigi enam müüa, sest olgem ausad, ise tõused sadulas püsti, kui äärekivist alla sõidad, aga väike pärdik võtab koos oma tooli ja nõrga selgrooga selle hüppe täie rauaga vastu. õige, nentisin, ja leidsin, et mõni eurodirektiiv on ikka mõistlik kah. onu siis kiitis veel, et see tool on väga universaalne, ja lisas vaiksemalt: "kui teil just gt pole." "mis-mis?" elavnesin mina. "on või?" küsis onu uskumatult (sest kõikidest müüdavatest rattamarkidest just ühele tool ei sobi ja just see mul juhtub olema, pole just 90%-line tõenäosus). ütlesin et on jah ja problemaatiline kahvel - kõik lisavarustuse hakmine on sjuke kepp et anna otsad. onu tundis kaasa, vaatasime veel nende müüdavaid naisterattaid, rääkisime maast ja ilmast ja leidsime, et tuleb gt poodi minna ja sealt pärida. nimelt olevat gt-l sjuke naljakas raam, et see tooli kinnitus ei mahu kafflist mööda.

siin sai nüüd eellugu läbi.) vaatasime lastetoole, kolm müüjat vaatasid arvutist midagi põnevat. astusin leti ette, tibi tuli pärima, mis vaja. "kas teil kunagi lastetoolide paigaldamisega probleeme on olnud?" küsisin. kõik eitavad ja üks agar kutt näitab et kahte tüüpi toole on - kui üks ei sobi, siis teine kindlasti. informeerisin neid, et konkureerivas poes teati kuulujuttu, et need pakiraamotoolid pole üldse lubatudki enam. kutt irvitas, et euronõude järgi peab banaan kah olema sellise, mitte tollise kõverusega. üritasin seletada, miks uus kinnitus, kus laps pakiraami kohal õõtsub selle asemel, et iga auk oma selgrooga isiklikult vastu võtta, parem on. kõik kolm müüjat kinnitasid, et nemad paneks ikka pakiraamile oma lapse. no hea küll. nentisin, et mina eelistan uut, ja kurtsin, et mu rattale ei pruugi see kinnitus sobida. "ei usu," oli affi reaktsioon ja selle juurde ta jäi. seletasin, milline raam, millised pidurid, olin valmis paberile joonistama ja soovitasin seda mudelit guugeldada, et pilti leida.

no hea küll, et ta ei usu mind, et ma midagi oma rattast jagan või et ausõna on seal hoopist teistsugune pakiraami kinnitus kui tema oma elus on näinud või tegelt ka oli ilge vaev tollele raamile ja piduritele sobivat porilauda leida. aga ta ei uskunud ka mu soovitust otsingufraas jutumärkidesse panna. pani alles siis, kui tema kolleeg sama soovitas. (tulemusele see meid ei viinud, sest pilti netis vähemalt selle nime all polnud.) täitsa masendav noh, ma seisan poes ja ajan jumalast tarka juttu ja no JUMALAST tühi koht noh!

2. kui meil kunglas ehitaja oli, siis ta ei kuulanud üldse, mis mina rääkisin, aga tegi kõik, mis jürg palus. isegi kui mina olin enne sama palunud ja ta mu pikalt saatis. muuhulgas jättis ta hakatuseks mulje, et kaht värvi plaate ei saa seina panna, kui ma tuli ruudulisele paberile joonistatud mustriga, kuidas sinised ja valged täpselt seinal suhtestuma peavad. kuid eriti meeldejääv oli kord, kui jürgi parasjagu polnud ja ma rääkisin, kuidas paekiviseina valgustavad lambid peaksid olema: "seinast umbes nii kaugel ja seina ulatuses kolm tükki võrdsetel kaugustel üksteisest ja servadest." ahah, ütles ta, ja jäi lolli näoga lakke vahtima. mõõtsime seina ära, tegin kiire jagamistehte ja ütlesin, mis vahede tagant need siis peavad olema. ta oli vaid. ütlesin veel ja seletasin ning näitasin, kuidas, miks ja kus täpselt. ta oli vait. ütlesin uuesti ja eriti veendunud toonil, mis vahede tagant augud tuleb freesida. ta keeras vaikides selja ja läks, paberitükk näpus, pliiatsit otsima. tegi siis paberil kirjalikult tehte 328:4=82 ja teatas valjult ja uhkelt sama numbri, millest ma talle juba kümme minutit lakkamatult rääkinud olin. ohkasin ja lubasin mõttes enam ise temaga asju mitte ajada - edaspidi rääkisin ma soovid jürgile, kes temaga sai rääkida, nagu mees mehega: "teeme siia punase seina." - "okei." või "põrandaliistud tulevad seinavärvi." - "tavai." või "siia vist peaks kipsist mingi eendi tegema." - "mhmh."

3. neid ikka on. õnneks. ausalt!

4. "erik kule, ma tahan klassikut osta. on sul midagi head pakkuda? mille vahel üldse valida? ilma gondliteta palun!" - "no lähme taha, vaatame neid rattaid ka, mis meil veel müüki pole pandud." - "oh, äge! siin olid hornet, mis tundus liiga baigi asend, ja bandit, mis oli ilgelt mõnus, aga õhkjahutusega. ega uuemad banditid veega ole juhuslikult?" - "mkmm. aga hornet parem, ta on ju honda!" - "seda muidugi." - "aga vaata seda. see pole muidugi nii klassik enam, sel on V2 mootor..." - "ei noh ma mootorit niiväga ei vaata, ma vaatan välimust ja asendit." - "no mootorit ostetakse ikka ka, mitte ainult välimust." - "aga ma olen ju naine! mina võin mootorit ka mitte vaadata!" - "no ma ei tea... no tegelt vist jah..."

5. "tere, kus teil laste kummikud on?" - "ma ei tea, küsige saalitöötajalt/tööstuskaupade osakonnalt." - "aga seal ei olnud kedagi, te olete lähim müüja, kelle ma leidsin." - "ei, seal on küll." - "ei olnud ühtegi." - vaikus.

6. (kassas, mitte vastava osakonna saalitöötaja juures:) "tere, muide seal juurikate juures on teil üks külmkapp, mis on actimeli täis ja see kapp on seest täitsa kuum. et need lähvad teil seal pahaks ja mõni äkki võtabki ja ostab ja siis on pahane ja..." - "oi aitäh, ma kohe helistan ja ütlen edasi, et nad uuriksid!"

eks ma teinekord täiendan. ja ükskord võtame veel kohvikulibud ette...

3 comments:

kitty said...

kallis mari.

palun tee oma sookaaslastele teene ja ära ütle müüjale, kes sulle mootorist räägib, et sind ei huvita, sest sa oled naine. see on vale. sind ei huvita, sest sa ei tea mootoritest midagi ja/või ei taha neist midagi teada... ühesõnaga, sind lihtsalt ei huvita, sest sa oled selline inimene, keda mootor ei huvita. kui mind huvitab, siis olen ma tänulik, kui kõigile müüjatele igal pool ei söödeta ette stereotüüpi "naistele mootoritest rääkida pole mõtet".

võibolla su remondimehele oli mingi tips selgeks teinud, et tema põrandavärvi üle otsustada ei taha, sest ta on naine ja naised seda ei pea tegema. can you blame him?

seda, et sul on tissid, pead sa meenutama ainult teenindajatele, kes üritavad sind sundida suuri raskusi tõstma või püsti kusema. anna teada, kui see viimane juhtub:)

Reede said...

Mulle meenus Su lugusid lugedes, kuidas ma käisin Eestis elades oma autole juppe ostmas. Mul oli 88.-nda aasta Rover 213S ja kõik ilusamad autosalongid tegid lolli nägu, kui ma teatasin, mis auto mul on. Ja mehed leti taga isegi ei viitsinud arvutist otsima hakata, kas üldse mingit võimalust oleks mulle midagi müüa. Vahel aitas see, kui ütlesin, et Honda Civicu jupid sobivad väga hästi. Aga siis kohtasin remondimeest, kes soovitas mulle ühte nurgatagust vene autojuppide poodi. Vat seal oli tasemel teenindus! Kui müüja kataloogidest miskit ei leidnud, läks tahatuppa, helistas kellegile, tuli tagasi ja teatas mulle,et kuule, Žiguli süütepool peaks sobima. Kui ei sobi, too tagasi, saad raha tagasi. Süütepool maksis 4 krooni ja sobis väga hästi. Edaspidi ma teisi jupipoode oma lollaka autoga enam ei tülitanud.
Seda, aga kuidas mind tisside pärast tõsiselt ei võetud, kogesin oma töökohas. Me olime kõik omavahel tegelt head sõbrad ja ma olin ainuke naine (mehi oli 30). Näiteks helistas ülemus mulle ja ütles, et kuule mine ütle Karlale, et tehku kuivati saematerjalist tühjaks . Kõndisin Karla juurde ja ütlesin, et palun tee täna kuivati tühjaks. Kes käskis? küsis Karla. Ja nii iga kord. Lõpuks ütlesin, et mina käsen :) Karla hakkas ka naerma. No ma ei tea. Aga tegelt suhtusid mehed minusse väga hästi ja ma olin üks vähestest naistest küla peal, kellele alati laenati oma auto, kui minu oma jälle otsad andis. Selle üle olin ma uhke :)

öö said...

kitty, see mootorikoht oli natuke sedamoodi koht, kus me siis mõlemad erikuga naerma hakkasime. nii tema kui mina teadsime, et mingid eelistused mul on ka mootori osas, seesama õhkjahutuse teema tõestas seda. silindrite arv ming ei huvitanud ja siis ma nii ütlesin. kui vaja, räägin ma temaga ka esiamordi simmerlingidest.