algaja aiasõbra seiklused

ükskord saatis käbi ema mulle koos oma noorima pojaga (too oli lapsehoidjaks) sületäie rohelist. "näe, salat," ulatasid vennad mulle aknast kilekotitäie heinu sisse, mina panin kappi ja me sukeldusime tantsupeomaailma. kui sealt eluga väljusime ja oli jälle aega perele süüa teha, maitses punakasroheline salat endiselt värske (keegi polnud ju vahepeal külmiku ustki avanud, nii et kõik püsis seal stabiilses külmas). rebisin teda kurkide-tomatite-küüslaukudega kaussi, valasin ekstra virgini ja balsamicoga üle ja serveerisin küll pasta, küll värske karduli kõrvale. olin jube rahul. salatit oli väga palju, mis oli muidugi tore. ja ükspäev järjekordset eelrooga segades leidsin, et mõne salatilehe otsas on väike redisepoeg. "ma olen nädal aega oma perele salati pähe redisepealseid serveerinud," mõtlesin piinlikkustundega ja lohutasin end sellega, et redis on sööda, ju siis ka päälsed, ning et tegelikult ju kõik sõime ja kiitsime. aga enam see salat ei maitsenudki nii hea. oli kuidagi puine ja mõrkjas, nii et viskasin viimased peotäied minema. enne nokkisin viimase redise otsast, imestades veel, et miks mõnel on juba poole väikse-atsi jagu redist otsas, teistel juur pea olematu.

noh ja täna seda käbi emale rääkides selgus, et tegu oli siiski tammelehesalatiga, mille hulgas tal peenras juhtumisi paar redist ka on. "mul on ju tootsi peenrad!" selgitas ta rõõmsalt maasika-tilli-saialillepeenras seistes.

aga tema ürdipeenrast lõikusin endale tubli portsu punet kui oma lemmikmaitseainet (mille ma oma peenrast eile vesiheina pähe korralikult välja juurisin) ja kesisema portsu ühte teist, mida ta ei teadnud, mis see on, aga kohapeal otsustasime, et ehk on rosmariin. teades, et tsirkuseperekond on suured lambasõbrad ja rosmariin samuti, võtsin neilegi kuivatamiseks mõned oksad, pojakse juurtega peenra jaoks ka.

kodus nuusutas tsirkuseperekonnapea seda pikalt ja teatas, et rosmariin see kohe kindlasti pole. järgmine lootus oli estragonil. luhtus seegi. no tüümian ju kindlasti mitte! aedruut, pakkus ta veel. wikipeedia lükkas ümber. aed-piparrohi? too on valgete õitega, meil lilladega. aga vot mägi-piparrohi oli pildil küll samasugune!

niisiis kuivab mul nüüd kaks luuda mägipiparrohtu (loodetavasti...) ja kuusteist luuda punet (vahepeal hakkasin selleski veendumuses kahtlema, aga see on ikka väga punejas võõras, kui ta pune pole!)

võibolla on vara oma aiale mõelda...