rabamatk ja vihmamatk

ükskord aprillis ma võtsin suure õhinaga oma mootorratta ja sõitsin motoklubisse. järgmisel päeval sõitsin ka kuskile ja siis tol nädalal käisin lausa haapsalus ära. kokku tuli poole nädalaga oma kolmsada kilti raudselt ära, võibolla rohkem. nende hulgas väike meeldetuletus-motosurvival heade koolitajate käe all turvaliselt tühjal lennuväljal.

tunnistan, et kohati on tsikliga sõites hirm suurem naudingust. eriti aprillis. sellepärast ma koolitusel käisingi, eks siin ole neid sõite ju päris hõredalt olnud ja otsustasin uuesti end soojaks saada ja päriselt nautida ja, noh, päris mootorratturika hakata.

tegelikult läks natuke teisiti. tegelikult ma olen ikkagi kodune ema, kes töötab siis, kui laps magab. õhtuti on mul kaks last. üldiselt kui kuskile lähen, siis on kas kiire või lapsed. ja kui on kiire, võtan ma maja eest auto, mitte ei aja kõiki vatte selga, et, kiiver näpus, parklasse jalutada ja tsikkel võtta. kord nädalas üritan leida lapsehoidja, et panna selga kontoririided ja käia koosolekul, aga siiski on sõidule kuluv aeg lühem parklassejalutamise ajast ja pole nagu väga pointi.

nii et järgmine kord pärast 28. aprilli, mil ma sadulasse sain, oligi kohe 13. juuli.

sõit viis 80 km kaugusele rappa koosolekule. eksju, nii on täitsa pointi koosolekule mootorrattaga sõita, saab ikka sõita ka. no rappa igatahes viis liivatee, millel olin rõõmus, et veel rohkem sadanud pole, paarist kohast oli pehmevõitu ja sellele ei paistnud rohke vihm küll tulu toovat.

koosolek oli meeleolukas, aknast lugesin päeva jooksul kokku kuus või seitse korralikku vihma. no kord tunnis või nii. õhtuks tuli sinna ka käbi ja me asusime teele motoklubi 20. juubeli pidustustele. kuna meie klubi on mitte lihtsalt moto-, vaid lausa motomatka-, oli pidustus nii kaugel nii paljude klubiliikmete kodudest kui võimalik: mõniste vald, läti mobiililevi. sõit sinna tõotas kestma omajagu, minema saime seitsme paiku (vist).

noh ja siis muidugi olid kõik need seitse vihma teinud selle teega, mis seitse vihma pehme liivaga ikka teevad. oli teine päris pehmeks vajunud. üks lomp paistis eriti löts ja sellele vaiksel törinal lähenedes oli selge, et sealt ma põõsasse keeran. panin siis silmad kinni ja keerasin põõsasse.see vasak jälg. otse läbi lombi sõidab käbi jälg.

ega seal midagi jubedat polnud, hoogu pold ju ollagi, tee oli pehme, põõsas oli pehme, mina olin pehme. kõik käis natuke aeg luubis ja kui teel enam ei olnud, aga põõsas veel ka mitte, jõudsin mõelda, et äkki seal on mõni kivi. see olnuks kurb, aga rabas nüüd mõni kivi! istutasin meid pehmelt magistraalkraavist alla ja kukkusime külili. jalg jäi ratta alla, aga kuna jala all oli pehme ja jala ümber korralik saabas, siis polnud sest muud häda kui et ma ei saanud kohe püsti hüpata. aga ega mul seal viga pikutada ka olnud, kuni käbi ratta ära pargib ja ratast tõstma tuleb.

jamaks läkski alles siis. kõik need kilod tuli ju tagasi teele tirida. käbi on tugev poiss küll, aga mitte niuksest august 250 kilo väljatirimisel, nii et ma pidin ikka ka käe külge panema. kõik kodinad viskasime enne põõsasse ja bensiinipaak oli ka õnneks päris tühi, aga ikka oli jube raske.samas mitte võrreldav sellega, kui raske oli pärast sadulasse istuda teadmisega, et seda seitse vihma näinud lödi on mul veel seitse kilomeetrit sõita. ja need numbrid on reaalsed seitsmed, mitte poeetilised seekord! kui asfaldile jõudsime, pidasin korra kinni, et käbile teatada, et NÜÜD ma kolin küll tagaistmele. noh, selle nädalavahetuse matka pidime muidugi nii ära tegema, nagu olime, mina omal ja käbi w rattal, aga nii evolutsiooniliselt ma mõtlesin küll tõsiselt, et ma kardan rohkem kui naudin ja nahhui naada.

no sellise augu tegin põõsasse.

aga noh siis me sõitsime sealt ardu tagant rabast mööda maanteed number kaks peaaegu lõpuni ja siis veel 30 kilomeetrit pimedas võrumaas ja siis 200 meetrit siledat kena kruusa läti poole ja siis tuli just enne kohale jõudmist üks hiiglaslik mudalomp. käbi jäi ees seisma ja viipas, et ma mingu ees. mina muidugi ei läinud, ma tahtsin teada, mis seal on. ta läks oma mudavurriga ees ja laksas ikka korra ratta risti mu meelest. siis ma võtsin käigu välja ja mõtlesin et tegelt ma võin siit jala ka ju minna, asi see siis telki-kohvreid pool kilomeetrit tassida pole. siis me tulime käbiga vist samal hetkel selle peale, et ta sõidab mu ratta ise siit läbi. oli natuke piinlik ka, aga õnneks teised motomatkajad seda ei näinud, et mari kartis.

järgnevatel päevadel näitas käbi kõigile neid pilte ja mina pidin andma selgitusi, miks ma ikkagi ratta põõsasse viskasin. ja ma sain teada, et KÕIK naised, kes üritusel olid, tulid sellest lombist jala läbi. mitte ainult mina. kõik kolm ise lenksus olnut ja ka kõik need, kes tagaistmel sõitsid - need kupatati enne lompi maha lihtsalt. ühtlasi imestas üks kogenud naisrattur pilte vaadates, et ma niuksele rabateele oma maanteerattaga üldse läksin ja sõitsin ja julgesin ja üldse. ja siis ma enam ei tundnudki, et ma olen äpu või arg või saamatu. selgus, et ma olen täiesti pädevalt julge ja vapper motonaine, samasugune nagu teised emad-motonaised. lihtsalt tavaliselt ma puutun kokku meeste, mitte naistega, ja nendega võrdlust ma muidugi välja ei vea. aga ei peagi!

pühapäeval koduteele asudes pidas ilma kenasti esimese suure ristmikuni. siis hakkas sadama, ajasin kiled selga ja ennustatavalt kolmetunnine kodutee võis alata. olgu öeldud, et nende 303 kilomeetri jooksul EI sadanud umbes 20 jooksul, millest 10 olid lausa järjest. ma olen enne ka saanud terve päeva vihma, aga mitte nii pika vahemaa juures. sellegipoolest nautisin ma seda sõitu, sest ma sõitsin asfaldil. väikesed nunnud mitte liiga kurvilised lõuna-eest vahelduva maastiku ja loodusega ja ilusate vaadetega teed, vot need on minu rida. sirge asfalt on jah igav, ehkki lihtne, kruusa jällegi ma ei usalda. aga sõita läti piiri äärest ääri-veeri viljandisse, see on mõnna! isegi kui kogu aeg sajab.

nii et ma siis esialgu veel jään sadulasse. need rabalogistikad lihtsalt peab järgmistel kordadel paremini läbi mõtlema.



PS ükskord prismas oli üks mees, kes vaatas mind sellise näoga, nagu ma peaksin talle tere ütlema. kuna mul pole nägude peale üldse mälu (jah, see ongi põhjus, miks ma ei ütle inimestele tänaval tere. ma kardan lolliks jääda, sest ma pole päris kindel, kas see on ikka see nägu, kellele peaks ütlema. aga linna peal räägitakse, et öö on ülbe...), siis ma ei julenud eriti öelda. a pärast kassas meil oli kuidagi kontakt, ta vist ise astus ligi ja ütles et tuttavad inimesed. tunnistasin, et nägin ta uudistavat pilku ja juurdlesin, kas teretada. ta rahustas, et teretama ei pidanukski, ta on täitsa võõras. no selgus, et blogilugeja, ja käskis rohkem mootorratastest kirjutada. see on sulle, prisma-stalker :)