vara finiš, jama taga

matkatarkus number kaks. matkapäev ei tohi lõppeda kell pool viis.

tavaliselt on matka õhtuses programmis lõkketegu, telgipüstitus, õhtusöök, magamistoa sisseseadmine, sääskede tõrjumine ja meelepärased joogid. kui nende hulka kuulub alkohol, tuleb olla ettevaatlik matkamise enneaegse lõpetamise ja õhtuse programmi liigvarase algusega.

ükspäev kell pool viis jõudsime rmk kopra tarre. see oli jõesaare peal kena majake lavatsitega - telgitegu jäi ära. seadsime asemed, lämisesime mööduvate matkajatega, kel oli veel 30 kilumeetrit sõita, tegime õhtusöögi, jõime vana tallinnat, õpetasime üksteist tulepulgaga tampoone süütama, jõime vana tallinnat, kedagi ei pannud põlema, sõitsime jalgratastega tarre, jõime vana tallinnat, kütsime lõket, ei kukkunud jõkke. õhtune programm oli lõbus ja ohutu.

poole kaheksaks oli pidu taevani ja vana tallinn otsas. istusime nõutute nägudega tühja pudeli ümber ja meelitasime viimast tilka välja. peo selles punktis, kus sa oled valmis ööklubisse minema, ei saa ometi selline õnnetus juhtuda!

sotsiaalmeediasse paiskus hädakutsung. laike tuli, teravmeelsusi pilluti ka, aga mitte keegi ei tulnud appi kuivale jäänud matkajatele, kes viiendat päeva metsas. laik ei päästa maailma, tegusid on vaja!

midagi ei jäänud üle, P suundus metsasihile hääletama. muidugi tuli auto, muidugi see peatus ja muidugi oli noor poiss valmis hädast välja aitama. pidi enne ainult vanaisa juurest läbi käima, aga tagasiteel viib linna poodi ja toob tagasi ka! K läks julgestuseks kaasa. kilinginõmmelt toodi uus pudel ja kindlasti midagi veel... ainult et selleks ajaks oli tare ees pidu raugenud, söödud igavusest ära viimased nuudlid ja juust, saabunud pohmell, uni ja tüdimus.

see kõik polnud muidugi midagi linnasõitnute kogemuse kõrval. viiepäevase matkaelu järel olid nad tsivilisatsioonis. asfaltteed. autod. inimesed. elektrivalgus. P seisnud keset poodi ja lihtsalt vahtinud ringi. kohalike jaoks oli muidugi tavaline asi, et mingi rattariietes inimene tuli poodi, nemad sebisid oma tavalist sebimist edasi. aga ühel purjus matkajal võib selline asi ikka juhtme täitsa kokku jooksutada.

nii et olge nende lühikeste matkapäevadega ettevaatlikud. katsuge ikka kõndimisega/rattasõiduga/misiganesliikumisviisteilon'ga täita aeg ohutult vähemalt kella seitsmeni. sest need seal sotsiaalmeedias, need nigunii ei too teile uut pudelit kohe siis, kui tarvis! ja ei, liiga palju alkoholi kaasas kanda ei ole hea mõte, siis te võite end ju liiga purju juua ja ega te selleks metsa läinud. lõbus peab olema.

lige begins at 3000 mm

kuna pärast mu eelmist postitust räägitakse linna peal, et öö meelest on õige matkamine ainult see, kui kõik läbi vettib, jätkan matkavarustuse ja suhtumise kooliga.

ükstapuha mis matkale minemisel on esimene asi see, et su varustus vastaks ilmastikuoludele. mis eestis tähendab minu meelest pmtselt seda, et sa kunagi ei tea, millise kolme tunni jooksul langeb temperatuur 20 kraadi ja millisest pilvest tuleb järgmine vihm. võib ka juhtuda, et kumbagi ei juhtu. ja ilmateade siin ei aita, see lihtsalt kas juhtub või ei juhtu.

niisiis, matkatarkus number üks: investeeri veekindlusse. veekindlaks peetakse kangast märkega alates 3000 mm, aga päriselt vihma käes hängimiseks on sellest ka vähe, head matkajoped on nii 10 000 ja 20 000 mm veekindlusega. mullu sui sain tunda, et kui ikka terve päev rattaga vihmas vastutuult rühkida, ei pea ka 10 000 mm vihmajope survele vastu, aga mis mind siis aitas, saate teada järgmises osas.

niisiis, kõigel, millega sa tahad end vihma eest kaitsta, kontrolli veekindlust. kui poes on asjal küljes silt, mis ütleb, et see on vee- või ilmastikukindel, otsi edasi. kui juletakse kirja panna millimeetreid, on juba midagi testitud ja mõõdetud. alla 3000 mm peab kinni kerge sabina, aga kui kavatsed veeta väljas päeva ja mitte sõltuda ilmast, siis mida suurem number, seda parem. sama kehtib telkide ja vihmapükste kohta.

kapuuts olgu selline nokaga, mis ei lase vihmal otse näkku kukkuda; tuulutusavad on head, kui ilm on märg, aga palav, ning kui lukk käib lahti ka alt, pääsed nt püksitaskutesse või põue ilma end ülaltpoolt vihmale avamata. kui su keha tahab hingata, vajad oma riietele ka hingavust, aga sellise klassi matka- ja spordiriided juba ongi tavaliselt hingavad ka. pole ju väga pointi mässida end umbsesse kilesse, nii et väline vihm suni ei pääse, aga seestpoolt pressib higi ikka kõik riided märjaks. kehtib sama reegel: hingavust võib loota neilt rõivastelt, mille sildid lubavad, et nad hingavad, parem numbriliselt või vähemalt otsesõnu, mitte ainult kõlavate tootenimedega.

ja mitte ühtegi neist kaitsetest ei anna sulle üphekordne vihmakeep ega prügikotist lõigatud ürp. vihm käib koos sõbra tuulega ja see puhub neid asju suht vallatult laiali ja vee krae vahelt sisse, varrukaaukudest rääkimata.

ja nüüd ühtäkki polegi vahet, kas sajab või mitte, sest sul on ikka hea olla. sest sa arvestasid võimalusega, et sajab, ja olid selleks valmis. ja teate, mõnikord sajab ainult korraks või ei sajagi ja tegelt, kalor, on need matkad ka kõik väga ägedad olnud :p

moraali küsimus on muidugi iseasi. kui vihm iseenesest istutab susse tunde, et elu ilma koduse diivanita on mõttetu, loodus on kole ja maailm plahvatab, ei aita ka 50 000 millimeetrit veekindlust. ilma ei saa muuta. varustust saab muuta ja suhtumist saab muuta.

ilmajõgi

noh, käisin ja sügasin. õppisin palju uut.

minu jaoks kõige suurem asi see, et ma tahan jälle mootorrattaga sõita. see soov tegi neil aastail läbi mitu keerulist ja kontrollimatut saltot, aga nüüd olen veelgi tugevamalt kui varem jalad maha saanud: ma tahan! ma armastan! ainult et mul ei ole mootorratast. selles osas tuleb nüüd pisut võluda ja loitsida.

minu jaoks väiksem, aga hämmastavalt paljude inimeste jaoks vist suurim asi on aga ilmaküsimus. ma olen nende matkasügeluste sügamiste käigus õppinud ilmast mitte välja tegema ja panustama sobivale varustusele. mul on viis magamiskotti, vihmakindlad kihid kogu keha turvamiseks ja piisav hulk villaseid ja suliseid kihte, et nautida matka veebruarist juulini. ja see on õpetanud, et ainus põhjus ilmateadet uurida on see, et teada saada, palju neid villakihte peaks kaasa pakkima ja millise magamiskoti valima. ja näiteks ei jäta ma kunagi maha veekindlat kihti, sest no halloo, meie kliimas! ilmateadet ei usalda ma kummalgi suunal - kui lubatakse kuiva, olen valmis ka märjaks, ja kui lubatakse märga, pole see põhjus minemist ära jätta. ja ma pole pidanud kahetsema.

näiteks detsembrimatka kuupäevad olid paar-kolm nädalat enne paigas ja paar-kolm päeva enne hakati rääkima, et jubetu torm tuleb. selge, vajame tuulekindlat riietust ja võibolla jäistel teedel käimiseks tasakaalukeppe, eks? ah et saame puuga pähe? no metsas kõndides me näeme, et puu on kukkumas, oluliselt suurema tõenäosusega kui läbi autokatuse. tegelikult läks nii, et puud ei kukkunud, aga tuul küll korraks puhus. me olime siis just järva-madise kiriku taga ühes keldris lõunat tegemas ja vaatasime tuult ukseavast. pärast me lõunat oli ilm jälle taltsas, nii et me ei saanud millegagi pähe. tõsi küll, toda lõunat poleks tahtnud väljas süüa, aga milles küffel, me ju ei söönudki.

veebruarimatk viis meid vormsile ja kui muidu oli tali soe pehme, siis just sel nädalavahetusel keris ette kena miinuskraadi ning rohukülas autot parkides selgus, et see on disainitud kvaliteetseks liuväljaks. mõned peenemad piruetid, tassike teed reedal, kassid jalga ja tere, vormsi. järgmisel hommikul oli raske teed teha, sest vesi oli jääs ega mahtunud pudelist välja, seda tuli magamiskotis soojendada, aga muidu oli kõik imeline. inimesi me neil päevil ei kohanud. ja üks boonus on jaheda ilmaga matkamisel: kaasa saab võtta hoopis teistsugust toitu kui suvekuumuses. hommikuks sõime (magamiskotist väljumata)
jogurtit müsliga ja õhtuks peekonit ja muna ja praekardulast.

märtsimatkaga samamoodi - muidu olid ilmad rahulikud, kuivad ja pigem soojad, matkapäevadeks lubati lörtsi. "äkki te ikka ei lähe, minge parem motoexotikale õlut jooma," pakkus minu proua ema, kui eelõhtul tema juurde maandusin ja ta mu koti mõõte ukseavaga võrdles. mu miinuskraadide magamiskott täidab 60-liitrise seljakoti peaaegu ära ja natuke oli kotis veel riideid ja toitu ju ka. ma ei teagi, kas ta oli rohkem mures lörtsi või mõõtmistulemuste pärast, aga hommikul olime me otepää bussil ning tund hiljem takseerisime, kuis me maratonimatka stardisirgel on hoopis laskesuusavõistluse tiir. ega lörts ei jäänud tulemata, ses osas oli ilmajaamal õigus. aga selleks olid meil ju lörtsiriided seljas. kui kõht sooja lõunat nõudis, puhus seda lörtsi me peale kenakene küljetuul, mistõttu pakkus meile suurt rahuldust ühe angaari leidmine, kust veel pärast pisut kuivi pilpaid õhtuse lõkke jaoks koti külge sidusime. aga me saime ka päikest, 30 tundi puhast õhtu, 87 mäkke- või kuplitõusu, ilvese-, jänese- ja kitsejälgi värskel lumel, laulda "hommikuks veel soojad jäljed on teel"... ma ei tea ühtki põhjust, miks me pidanuks minemata jätma.

viimatine matk tuli üsna äkki. kohe pärast seda, kui mõte tuli, ostis M soome laevapiletid ära. kohe seejärel kontrollis K ilmateadet ja avastas, et neil päevil tuleb ainult vihma. polnuks piletid ostetud, oleks vist tema poolest minemata jäänud. tõsi ta on, vihma me saime. aga mitte kolm, vaid pool päeva. ning see ei teinud meile mitte midagi halba, no kui mitte arvestada kaht läbiligunenud alaealist, kelle me õhtuks siiski kuuma duši alla ja sauna toimetasime ning kes apsaluutselt ei vingunud, et märg või midagi. ülejäänud kaks päeva nägime päikest ja pilvealust rahu. kogu aja nägime ainult kõige ilusamaid teid ja künkaid ja järvi ja mootorrattaid ja kurve ja sääski ja asfalti ja päikseloojanguid ja vahet üldse pole, et kõik see ilu oli pool päeva märg. ilus oli ikka. palju rohkem rikkus sõidumõnu see, et M tsikli esirattalaagrid saba andsid, sest sel päeval me ei sõitnud. seda ilmajaam ei ennustanud!

ja noh siis see jaanipäev. facebook oli täis vihmapilte ja -nendinguid, just nagu oleks kuskil leping, et ei saja. eelmisel õhtul istusime tule ääres ning üks tütarlaps vaatas unistavalt selgesse sooja õhtutaevasse ja ohkas: "see oleks ideaalne ilm". oleks? see oligi ideaalne ilm, just siis, just seal, just talle. aga ta ei võtnud sellest rõõmu tunda, vaid õhkas, et see ilm võiks olla ühel teisel hetkel. kui ma oleks ilm, ma ka solvuks! sest no "mari, sa oled ideaalne küll, aga palun ole homme"?

ah et mis ma siis teen, kui märjaks saan? seni on vääramatult juhtunud ainult üks: varem või hiljem lõpeb vihm või ma jõuan tuppa ja siis ma kuivan ära.

sügelus

olen olnud võõrutusel liiga pikalt. viimasest matkast on möödas poolteist kuud. jah, ma olen sõltuvuses. ja kui sügeleb, siis tuleb sügada. (nigunii mingi indiaanitarkus ütleb nii.)

nüüd on elutoapõrand jälle matkakraamiga ühtlaselt kaetud. milline magamiskott? milline nuga? kes võtab pliidi? kas villast mütsi läheb vaja? suht ükskõik on, kuhu. suht ükskõik on, millega. suht ükskõik on, millal. need asjad on tähtsad ainult selle pärast, et teaks, kuhu pakkida, mida võib tarvis minna ja kui palju ruumiga võib praalida.

ehkki eks ole praalitud ka igasugu olukordades. "kaalumiljonär!" sai P diagnoosi, kui jalgrattamatkal kuusteist meetrit pesunööri välja kraamis. (iga meetrit läks üks hetk tarvis, täiesti sihipäraselt!) hiljem tuletasime sellest diagnoosist veel 'ajaprintsessi' (see, kes hommikul pärast kogu laagri kokkupakkimist ja hetk enne teeleasumist ütleb: "teeme ühe kohvi veel!") ja 'kepimiljonär' (see, kel pole harmoonilist püsisuhet ega teadmist, millal ta järgmine kord keppi saab, aga saadab pokkerinäoga minema ka hormoonilise lühisuhte, kellelt täna saaks). veebruarimatkal oli meil jalgsi kaasas nii saag kui kirves. märtsimatkal otepää kuplitel loobusime küll kirvest, aga mitte kaalu, vaid funktsionaalsuse pärast - seda saab noaga ka teha. aprillimatkale läksime tsiklitega ja elasime juba puhta luksuslikult, kaasas tahvelarvuti ja elekter.

ma tegelt tahtsin lihtsalt öelda, või vähemalt mõtlesin, et peaks siin veits rohkem kirjutama, aga vaim ei tulnd täna peale. ma sügan selle sügeluse ära, äkki siis tuleb. viimane aeg ilusa ilma võlumiseks, sest ilmajaam loitsib me tsiklimatkale vihma, lund ja rahet ning mingi sellest kangem nõidus vajab lendu laskmist.

päikeseloojangutuba

kuu aega tagasi oleksime me võinud tähistada: neli aastat sillamäel. nii hakkasid meie miljööväärtuslikku 50ndatest aastatest pärit kodukanti kohe sõbrad nimetama.

vahetult enne kolimist ehitasime juurde ühe seina (puudub seinakate ühelt poolelt), esimestel nädalatel lammutasime ühe seina (jäi ootele nii, nagu pärast lammutamist ja hädapärast putitamist jäi), esimesel suvel vahetasime ühe tapeedi (kohe said lisatud ja põrandaliistud, nii et ongi valmis!). paar aastat hiljem värvisime ühe lae (see oli SININE!). ülejäänut ja seda, mis poolikuks jäi, vaatasime nii, et kui hea mõte tuleb, siis teeme korda.

eelmisel suvel ma siis lõpuks värvisin köögi ära. põrandaliistud saime ka kohe paika, nii et köök justkui ongi okei. aga see polnud raske, sest tegelikult oli käägi osas hea mõte tegelikult olemas - ta lihtsalt oligi valet värvi.

aga vetsuga polnud ühtegi head mõtet peale selle, et tuleb ümber teha. ükspäev käbi hakkas seda, mis meile seal ei meeldinud (st kõike), maha võtma. edasi jäi jälle ootele, sest kellelgi polnud head ideed, mis edasi saab. küsisime siis ükskord lastelt. nemad ütlesid, et tuleb teha kuldseks. kuna vastaja suu pihta ei lööda, siis… edaspidi palun nimetada meie alumise korruse tualettruumi päikeseloojangutoaks. võibolla vääristame seda ka antiikse kullast peegliraamiga.

mullu sui ja nüüd novembris

mullu sui teatas rmk, et tegi ühelt eesti rannikult teisele ulatuva matkatee. ma teadsin kohe, et pean sinna minema. aga vot ei õnnestunud kuidagi. ja mitte et ma enne oleks tohutult matkaradasid mõõtnud - tunnistan ausalt, et mind hakkas seljakotiga metsa meelitama konkreetselt see uudis.

tänavu suvel viisin üks hetk hulga raha matkapoodi koti ja muu varustuse eest. kodus pakkisin õhinal kokku ja läksime. plaan oli nädalaks, aga käbi põlv reetis meid ja pidime piirduma ühe päeva ja ca 30 kilumeetriga. kaks päeva hiljem esitles RMK juba teist ja veel pikemat rada. kuna me jalgsimatka plaan oli lörris, käisime autoga uur raja avapeol, aga matkaplaane tegin edasi "väikesel" rajal, sest enne tuleks ikka vana asi ära lõpetada kui uus ette võtta ju. aga käidud oli 370-st ainult 30 km.

aeg läks edasi ja kott sügeles nurgas. ähvardas juba öökülmadegagi. aga kui mul sünnipäev tuli, otsustasin, et ei pea maikuud ootama - otsisin öömaja, mis jääb täpselt raja äärde, kutsusin külalised ühele lõkkekohale majast 14 km eemal, pakkusin neile priimusel tehtud pannkooke ja ütlesin, et sauna, pidu ja öömaja saab 14 km kaugusel. niisiis said matkata mitte ainult mina, vaid veel hulk inimesi. põsed õhetasid kõigil ja kolme kilomeetri jagu osalenud alakad avaldasid hiljem soovi, et nemad tahavad ka endale sellist sünnipäeva. nüüd oli mul käidud juba 44 km matkateest, ehkki üksteisest eemal asuvad lõigud.

ports daame mu sünnipäeval leidis selle mõtte olema hea, ühtlasi veendusime, et ehkki pimedaks läheb vara, pole novembril häda midagi. seljakott sügeles, idee ei läinud peast. niisiis õhutasin daame hiljem takka, et mindagu! otsisime välja sobiva pikkusega lõigud ja korraldasime ära. kolm daami ja üks kokk. kaks autot. ühega sõidame matka lõpp-punkti, siis kolime kogu kamba teise autosse ja sõidame matka alguspunkti. sealt hakkame astuma. teele peab jääma üks ööbimine. teise päeva õhtul jõuame auto juurde, mis viib meid tagasi teise (või oli see esimene?) auto juurde ja kõik sõidavad ruilasse sauna.

täpselt nii kõik läkski. kokkulepitud päeval sikutasid daamid oma ridikülid selga, kinnitasid rihmad ja sukeldusid videvikku. kokk veerel jalgrattal kaasa. nautisime hämarat mudateed, kus võinuks olla palju sääski, aga polnud ühtegi. riputasime end lampe ja helkureid täis ja jooksime üle kottpimeda peterburi maantee. mõõtsime kottpimedat viru raba, kus lambiga vaadates olid puud heledad ja laukad mustad, aga ilma lambita vaadates, kui silm viis minutit harjuda sai, oli vastupidi - muud mustad, laukad heledad. otsisime matkatee märke taskulambivihkudega männimetsades okkateedel, liigutasime paljaid varbaid koka tehtud suure kuuma lõkke ääres, võrdlesime ridiküle ja kiitlesime villase magamisvarustusega, magasime kosutava ilu-une ja jätkasime kõike seda hommikul ka päevavalguses. imetlesime ürgorge ja ületasime jõgesid, kastsime matkasaapaid koske ja tegime valges samblas lu… samblaingleid. kokk veeres rattaga kaasa ja oli oma ülesannete kõrgusel kuni nõudepesuni välja. daamid jäävad ka metsas daamideks!

tänaseks on daamid õnnelikult metsast väljas. oli pime ja müstiline, niiske ja päikeseline, lõkkekuum ja priimusetoitev. läheks kohe tagasi! mõtteid ja plaane juba on. kokku läbitud ca 67 km.

sissejuhatus polaaröhe

kui eelmisel korral talv tuli, varustasin end suure valiku lõnga ja varraste ning kanga ja niidiga. tegevust jätkus. sel aastal tuleb lumi teisiti! siin võiksid nüüd selle postituse lugemise lõpetada kõik absoluutse kuulmisega või kvaliteetset muusikat hindavad inimesed! until further notice.

käbi ostis endale ukulele tegelikult päris ammu ja mullu, kui väljas oli pime ja mina poistele pükse õmblesin, õppis tema youtube'ist "over the rainbow'd". urule istus pill pihku nagu proportsionaalne kitarre. mina jäin oma oskuste juurde: kolm tuuri kitarrel ja needki aeganõudva sõrmede sättimise hinnaga, nii et las see leele jääb ka teistele.

parmupillihulluks muutus käbi ka juba mõne aja eest ja selle mängu ma sain põhimõtteliselt selgeks, ehkki mitte nii ägedalt kui käbi.

aga vot üleeile käisin ma sellisel peol, kus oli lisaks minu kaasa võetud parmupillidele ühe hakkaja amatööri käes kitarre, läbi astus teinegi, üks ukulele oli ka. lihtsam rahvas üürgas laulda. liiga hästi keegi ei mänginud ega laulnud, aga tahtmist oli kõigil palju ja see ongi ju rõõmuks peamine.

eile võtsin videvikus innustunult ette ukulele, käbile aasta eest kingitud ukuleleõpiku ja interneti ning asusin teele. nagu omal ajal kitarreüritustest, sai siingi kahe päevaga selgeks, et mul jäävad asjad meelde ja näpud lähevad mõningase harjutamise järel kenasti sinna, kuhu vaja, isegi jalaga võin takti lüüa, aga siin on minu multitaskingu piir ja ma mitte ainult ei suuda samal ajal ümiseda, ma isegi ei saa aru, millal mis rida ümiseda. parmipill tundub seega päris sobiv pill, sest laulda ei saagi üldse. hüvasti, ukulele!

täna võtsin riiulist käbile sünnipäevaks tulnud suupilliõpiku koos pilli ja õppeplaadiga. pärast paari tundi tundub küll, et kui nüüd kusagilt kõhuõõnde vajalikud lihased saab, siis on lootust. esimesed saaterütmid selged, käskisin käbil ukulele (ikileelo, nagu uru armastab öelda) välja võtta ja soolot teha. "aga see lugu peab olema selles rütmis, mis ma just selgeks sain!" selles osas on parmupill ja suupill hakatuseks vähe ohutumad seltsilised - käbi võttis parmuka, mina lõõtsutasin suupilliga, uru haaras ikileelo ja hõiskas: "emme! hakkame kodus pidu panema!"

hea kodanik

kamandasin muksud tasa ja vaatasin linnapeade debatti. artur, tuntud päevakaja- ja poliitikahuviline, ütles küll algul, et tahab ka vaadata, aga läks päris kähku uitama. 

pärast debatti pidin talle siiski laias laastus ära seletama, mis toimub. kuidas vaimiste eel mõelda, miks mõelda ja mis juhtub nendega, kes ei mõtle. millega ähvardatakse mittemõtlejaid, kui nad ei lähe valima, kui palju sellistes ähvardudes tõtt on ja miks tegelikult osa inimesi ei lähe valima, aga kõik lollid lähevad. 

pinalitäie pliiatsitega tegin vannitoapõrandale mõtlevate ja mittemõtlevate ja kojujäävate ja valivate valijate kambad ja seletasin ära, miks peab valima. samadest pliiatsitest ehk tarkade ja lollide häältest moodustus koalitsioon ja opositsioon. (vasakul lollide hääled, paremas nurgas kojujäänud, üksikud ja paarid lootusrikas vastujõud äralollitatud häälte massile.)

kui lubasin poisid veel homme valima ka kaasa võtta, on mõlemad tulised tulijad ja arturit on ilmselt valimispäeva õhtul päris raske tulemuste tulemisest eemal hoida.

rohelistest valikutest

mind tööl nimetatakse vahel ökoinimesteks ja pööritatakse silmi, kui ökoinimene kokakoolat joob. a no kuskilt peavad ka ökoinimesed särtsu saama, kui keha kohvi ei kannata ja diileritega ei semmi.

ma ise ka ikka pean end keskmisest keskkonnateadlikumaks ja isegi -sõbralikumalt käituvaks kodanikuks.

aga on valikuid, mida ma ei suuda teha.

näiteks kalamajas elades sorteerisime me pmtselt oma jäätmed seitsmeks. pakendid (õue prügikasti), papp ja paber (õue prügikasti), biolagunev (õue prügikasti), pandipakend (taarapunkti), purgid (tartuvanaemale uute hoidiste ootele) ja olmejäätmed (mis üldse jääb üle neist eelmistest? pmtselt näritud näts ja ühekordsed mähkmed). seda kõike sai edukalt teha seitsmeruutmeetrises köögis 38-ruutmeetrises korteris. a kui me kolisime ära sajale ruudule, on meil pandipakend, purgid ja prügi. sest et meie õuel on ainult üks prügikast ja kogu muu sorteerimise jaoks, mille vajalikkusest ma saan sotaga aru, tuleb võimelda palju rohkem kui lihtsalt "viin prügi välja" ja see on juba liiga palju. nii mugav siis ongi roheline inimene. maal me ei sorteeri ka üldse, sest meil pole kollet ja meil pole prügikasti ja paari kartulikoore pärast ei viitsi haagissuvilast välja ronida ja üle õue kompostikasti juurde ka joosta. nii et kõik prügipatud on mu õlul. praegu. a vähemalt on mu mõlemad lapsed kasvanud marlimähkmetes, kannavad ühiseid (suuremas osas küla pealt kogunenud teiste vanu) riideid, istusid mõlemad titena vankris, mis oli vankerdanud lapsi enne neid ja vankerdas ka pärast neid jne.

ja vähemalt jätkan ma vapralt oma iidsete kodumasinatega. telekas on meil endiselt midagi kineskoobi ja lcd vahepealset. pesumasin 8 ja nõudekas 13 aastat vana ja mõlemad ammu ajale jalgu jäänud. ma ei saa kummagagi läbi ja tahan ammu uusi, praeahju ka, aga ma ei saa uusi osta, kuni need töötavad. nõudekal on kaks korda käepide ära tulnud, aga käbi on tagasi neetinud. mis on muidugi väga vige ja ma ikka ei osta uut masinat, sest masin ju töötab! ehkki ma väga tahaksin uut masinat! ja pesumasinat! ja praeahju!

ja no vähemalt pärast seda, kui vestlesin rainer nõlvakuga põhjalikult plastikust, vaatan ma varasemast sada korda suurema õudusega, kui palju ühekordset plastikut lihtsalt ringi lendab. meil on tööl fuajees üks imetabane salatilett, kus toit muidugi ühekordsesse plastikusse pakitakse. koju viies, no okei. aga kui ma näen, et see plastkarp on läbinud kogu valusa sünniprotsesse ja teekonna eiteakust tallinna kesklinna ühe ärimaja fuajeesse, ja pärast teeb läbi kogu valuliku hävimisprotsessi, õigemini ei tee, sest ta ei hävi, ja märkmikukaanteks ta ka ei saa, sest meil tööl ei sorteerita prügi, vaid selle nimel, et ühe minuti jooksul sõita liftiga sealt fuajeest, kus temasse pandi salat, neljandale korrusele... pärast seda vestlust rainer nõlvakuga ma võtan enne salati järele sõitmist kapist kaasa savist taldriku ja lasen oma lõuna selle peale kaaluda. esimesel korral pööritasid kaalujad silmi, aga kui vabandasin, et üritan plastiku hulka oma elus vähendada, noogutati mõistvalt ja nüüd nad juba on harjunud.


aga nüüd meil on vaja poiste tuppa kummutit. lappan mööblipoode ja saan täiega aru, et peaks ostma kas puidust või mingi bambuskorvide süsteemi hoopis. aga puidust on ilgelt kallid ja see korvide süsteem tahab mingit nuputamist ja lappamist ja korraldamist jne. kas ma siis ostangi ikkagi selle, mis "valmistatud melamiinkattega laminaadist, sahtlite esipaneelid MDF-st"? ma kardan küll!

kodaniku mure, meenutus suvest

tolle kodaniku murega läks siis nii, et 10. juulil sain kirja pealkirjaga Mobiil-ID:

Anname Teile teada, et Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus on teinud tarkvaraparanduse mobiil-ID menetluskeskkonda, mille tulemusena parandatud mobiil-ID taotluste esitamisel esinenud viga.
Vabandame, et Teil ei õnnestunud varem mobiil-ID aktiveerida ja seega oli kasutamine pikka aega häiritud.
Ühtlasi soovime Teile meeldivat mobiil-ID kasutamist.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/

selle tulemusel funktsioneerin ma jälle ja veatult, aga sinna neetud keskkonda politsei.ee lehel, kust pidanuksin ise saama teenuse aktiveerida, ei saa ma ikkagi sisse. a no õnneks pole enam vajagi.